Thursday, November 29, 2007

Ärmale teenijaid palgates ei lähtunud Presidendi kantselei seadusest

Eesti on parlamentaarne vabariik ja on parlamendi otsustada, millised kulutusi riik teeb. Eelnev põhimõtte kehtib ka nn Ärma talu kaasuse puhul. SL Õhtulehes avaldatud infost tuleneb, et Presidendi Kantselei on Ärma tallu riigi raha eest teenijad palganud. Alles see oli, kui kantselei kinnitas, et Ärma ei ole Presidendi residents, vaid kodu.
Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse kohaselt on ametivolituse ajal presidendil õigus kasutada riigi kulul töö-, elu- ja esindusruume ning ametiautot koos nende korrashoiuga seotud teenustega. Siinkohal selgitab seaduse seletuskiri, mida seaduseandja mõistab töö-, elu- ja esindusruumide all. Nimetatud seaduse seletuskiri täpsustab, et Presidendi kasutuses on tegelikkuses residents ja suveresidents, mis sisaldavad nii töö-, elu- kui ka esindusruume. Ruumide korrashoiu eest kannavad hoolt Presidendi kantselei poolt palgatud isikud. Seega on Presidendi kantseleil õigus palgata isikuid ainult residentsi, mis asub Kadriorus ning suveresidentsi, mis asub Paslepas. Kui Presidendi Kantselei ametnikel tekkis küsimus, mida mõtles seaduseandaja mõiste „eluruum” all, oleks tulnud tutvuda seaduse eelnõu seletuskirjaga, mida lugedes ei ole võimalik seadusandja tahet kaheselt mõista. Kantselei ametnikud peavad väga täpselt järgima seaduseandja tahet. Vastasel korral saab tõdeda, et meil on jällegi tegemist omaette riigiga riigi kooseisus.
Tekkinud olukord on ühtpidi kummaline, kuid samas ka äärmiselt kahetsusväärne, sest ametnike asjatundmatus seab kahtluse alla Eesti Vabariigi Presidendi usaldusväärsuse. Kui Presidendi kantselei soovib Ärmale teenijaid palgata, siis tuleb esmalt teha Riigikogule vastav ettepanek ja on seadusandja otsustada, kas ta sellega nõustub või ei. Samas ei ole võimalik muuta Ärma talu ka Presidendi residentsiks, sest riik ei saa käsutada eraomandit.
See on minu jaoks suhteliselt ebamugav teema ja ma ei taha mingul juhul siin Vabariigi Presidendile etteheiteid teha, kuid mina ei saa lihtsalt aru, kuidas küll need protsessid saavad ühes demokraatlikus riigis nii kummalised olla. Kui eelmine President löödi risti paljuski ulmelistel ettekujutustel põhineva informatsiooni tulemusel siis tänase riigipea meeskonnal lubatakse rahumeelse ükskõiksusega seadusega vastuollu minna!?


Kel isu ja tahtmist saab selle seaduse ja seletuskirjaga tutvuda Riigikogu infosüsteemis (vt,§4):
http://web.riigikogu.ee/ems/saros-bin/mgetdoc?itemid=060100010&login=proov&password=&system=ems&server=ragne11

Saturday, November 17, 2007

Eelarvest rääkides hämab valitsus ikka täie rauaga...

... ehk Rahvaliidu kevadine hoiatus on osutunud 100% tõeseks!

Üleeile ütles Tööandjate keskliidu esimees Enn Veskimägi Aktuaalses kaameras, et ettevõtjaid on petetud. Tõsi ta tõesti on ja seda ennustas Rahvaliit juba käesoleva aasta mais, et aktsiiside tõstmine euroalaga liitumise ettekäändel on puhas hämamine ja tegelikkuses üritatakse täita järgmise aasta eelarvet. Eriti koomiline on nii pea- kui ka rahandusministri ponnistused hoida oma silmade ees roosasid prille ja rääkida jätkuvalt suurest heaolust ja õnnest, mis meid kõiki lähiajal ees ootab. Kui rahandusminister väidab, et keegi pole talle öelnud, et eelarves on tegemist pettusega , siis tuleks vist kuulmis- ja nägemiselundite töö parandamisega tegeleda. Rahvaliit on korduvalt rääkinud sellest, et 2007 aasta lisaeelarve on täis ülimalt kummalisi kulutusi alates 2008 aasta palgakuludest ja lõpetades objektide ehitamiseks ettenähtud vahenditega, kusjuures on teada, et objekti alles hakatakse projekteerima jne, jne. Oleme ka juhtinud inimeste tähelepanu sellele, et kui kogu valitsuse propagandaaparaat pasundab enneolematust planeeritud eelarveülejäägist summas 2,7 miljardit krooni, siis reaalselt moodustab sellest summast juba veidi üle 2 miljardi erakorraliste aktsiisitõusude tõttu eelarvesse lisanduvad kroonid! Ja kui peaks realiseeruma Eesti Panga prognoos majanduskasvu kohta ehk majandus kasvab üle 3 protsendipunkti võrra vähem kui seda ennustab Rahandusministeerium, siis tähendab see ka üle 2 miljardi kroonist alalaekumist. Ja siis, kui meie ”konservatiivne ja tulevikku suunatud” eelarvepoliitika on suutnud tekitada sisuliselt eelarvedefitsiidi on juba hilja roosade prillide äravõtmiseks.
Käesoleva aasta 17 mail ütles rahvaliitlasest endine rahandusminister Aivar Sõerd avalikkusele, et aktsiiside rakendamine toob kaasa ebasoovitava mõju ettevõtete tootmiskuludele ja seega konkurentsivõimele. Samuti on aktsiisitõusudel ebasoovitav mõju inflatsioonile, mis on juba praegu 5-6 protsenti aastas ja mille tagajärjel halveneb inimeste elatustase veelgi. Täna saame vaid kinnitada, et väga õigesti ütles ja lisaks tõdes Rahvaliit samal päeval, et on väga vastutustundetu tõsta elektriaktsiisi Euroopa Liidu minimaaltasemest kolm korda kõrgemaks. Arvasime juba tookord, et eurole üleminek esimesel võimalusel ja kiiresti eeldab tervikprogrammi väljatöötamist koos sooviga selline terviklik meetmete pakett ka ellu viia. Seda ei ole aga tehtud. Ainuüksi aktsiisipoliitikast selleks ei piisa ja oluline osa sellises programmis oleks olnud ka eelarvepoliitikal, kus kesksel kohal peaksid olema järgmiste aastate eelarvete koostamine märgatava ülejäägiga, valitsussektori kulutustekärpimine ning eelkõige tänu ülemäärasele sisetarbimisele jooksval aastalplaneeritust paremini laekuvate maksutulude suunamine reservi ja seda täismahus. Kahjuks on tänane reaalne seis selline, et udutamine jätkub, euro on veelgi kaugemal kui kevadel ja ka pensionikassaga on tänaste trendide jätkumisel mõne aasta pärast väga tõsised mured.
Mis mulle kui tänase opositsioonierakonna esindajale muidugi siirast kahjurõõmu valmistab on see, et tänase valitsuse juhtpartei näitab oma eriliselt üleoleva suhtumisega nii ettevõtjatesse, omavalitsustesse, kui ka lihtkodanikesse, et ega nad väga pikalt valitseda kavatse ...

Juba vanadel headel aegadel räägiti, et valitsus, kes õlle hinda tõstab pikalt ei püsi :-)

Ja kes arvab, et targutan siin ettenägelikkusest niisama, siis palun lugege meie 17 mai pressiteadet.
http://www.erl.ee/index.php?id=4&act=list&gr_id=2

Wednesday, November 7, 2007

Oi ajad, oi kombed…

Ei lõpe ajakirjanduses ilmuvad üllitised, mis kommenteerima tõmbavad. Kui keegi parasjagu midagi eriti head arvamusloosse ei paiguta siis teevad lehetoimetused ise tõsiseid ajurünnakuid, et midagi ajuvabat välja mõelda! Arvasin juba, et maadevahetuse teemal ei suuda enam keegi väga millegi ehedaga üllatada aga eksisin. Eile paljudesse postkastidesse potsatanud Äripäeva küsitlus suutis seda siiski ja samuti suutis see järjekordselt nihutada hea ajakirjandustava ja eetika piire kusagile paksu udu sisse. Olen tänaseks päris veendunud, et maadevahetuse teemadel hakkavad asjad nii liiva jooksma, et isegi ettevõtluse sõnumikandja tegeleb väga jõuliselt teatud seltskonnale pehme maandumise korraldamisega. Jääb vaid üle meenutada, keda nad valimistel ikka ja jälle oma soosikuteks on nimetanud... Tõesti tundub, et päris sihikindlalt valmistatakse ette olukorda, kus Rahvaliidu endisel juhil ei leita vaatamata üliinimlikele pingutustele mingit reaalset süüd olevat ja siis on vaja ta vähemalt moraalselt 100% süüdi mõista. Kuidas muidu saab ilmuda end tõsiseks majandusajaleheks pidavasse trükisesse küsitlus, millele vastata saab ainult hukkamõistvalt. Ja eriti lahe on veel see, et vastajate vahel loositakse välja hinnaline auhind! Ehk kui kohtuvõim ei mõista süüdi, siis mõistab seda neljas võim ja selle läbi ka avalikkus. Kes saavad asjast õigesti aru – neid ootavad auhinnad! Palju õnne!
Mulle meenutab see vägagi reaalsust meenutavat huumoripala Putini Venemaalt, kus suurel referendumil küsiti rahvalt:
EGA TE EI OLE VASTU PUTINI REFORMIDELE VENEMAAL?
Ja vastusevariantideks oli:
1. Ei, ei ole.
2. Jah, ei ole.
Vastuseid oli olnud umbes pooleks...

Leia 2 erinevust küsitlustes ja võid osaleda või mitteosaleda lohutusauhinna loosimises:

http://www.ap3.ee/Default2.aspx?VictorineID=8641fcfc-83be-44ce-ab62-6c5badee9b76&readcomment=1&orderBy=up&page=1#comment

Monday, October 29, 2007

Omavalitsused pole rahul tulude külmutamisega

Eelmisel reedel korraldatud kohalike omavalitsuste foorumil „ Kohalik omavalitsus täna ja homme” nenditi 85 omavalitsusjuhi poolt, et 2008 aasta riigieelarve läbirääkimistel omavalitsusliitudega ei kuulanud valitsus seda, mida neile räägiti vaid ajas oma asja. Läbirääkimiste lõpuks oli selge, et linnade-valdade tulud kasvavad vaid nn loomuliku kasvu teel aga kohustusi pannakse nende õlule juurde. Lisaks sellele, et valitsuse tasandil on rõõmupidu suurest eelarve kasvamisest, suurendab selline suhtumine selgelt ebavõrdsust jõukamate ja vaesemate omavalitsuste vahel. Omavalitsusjuhid pidasid vajalikuks oluliselt tugevdada kohalike omavalitsuste seaduslikku tulubaasi, tagamaks lisaks toimetulekule ka nende investeerimise ja projektide kaasfinantseerimise võime. Ei piisa vaid loosungitega valimislubaduste täitmisest vaid vaja on terviklikke ning põhimõttelisi lahendusi. Kuigi eelarve kasvab enneolematult, on siiski kurb, et omavalitsustele suunatava tulumaksu protsendi kasv = 0 krooni. Rahvaliidu survel viimase nelja aastaga pea pool miljardit suurenenud tasandusfondi kasv on järgmiseks neljaks aastaks planeeritud täpselt 0.- krooni ja ka omavalitsustele kohalike teede remondiks minevate summade osakaalu tõus on täpselt 0 %. Teede puhul on veel eriti tähelepanuväärne see, et summa kütuseaktsiisi kasvu arvel suureneb muidugi oluliselt, kuid see ilus kasv suunatakse sujuva liigutusega valitsusele otsustamiseks ja nimetatakse „investeeringuteks olulistele objektidele” ehk üldine teede pikkus ja sellest tulenev jaotamise mehhanism ei täida tänase valitsuse prioriteete!? Siira huviga ootan, millal see jaotuskava välja tuleb ja prioriteedid selguvad! Kui Eesti soovib tugevaid omavalitsusi siis on vaja väga selgelt suurendada kohalike omavalitsuste eelarve tasandusfondi vähemalt samas tempos riigieelarve keskmise kasvuga. Samuti tuleb suurendada tulumaksust kohalike omavalitsuste eelarve tuludesse kantavat määra igal aastal vähemalt 0,1 protsendipunkti, kuni omavalitsuste tulud suudavad katta kohustused. Ning suunata teedele eraldatavast kütuseaktsiisist 30% kohalikele teedele. Ilus oleks ka lõpetada jutud, et Eesti lasteaedasid ootab ees suur ning enneolematu arenguhüpe 250 miljoni krooni näol, millest uute ehitamiseks läheb tegelikkuses vaid pool ja selle eest saab kohe tõesti vähemalt 3 lasteaeda! Minu andmetel ehitab 3 lasteaeda järgmisel aastal Rae vald , teist samapalju Tartu vald ja meil on veel 225 omavalitsust, kes sellist tuge vajavad. Tõesti, paljudel ei olegi lasteaedade mure nii suur aga see-eest on mured mõnede teiste objektidega aga sinna planeeritakse veelgi vähem. Ehk siinkohal minu mõtteks see, et ei ole mõtet kaagutada, enne kui muna munetud! Kui põhimõttelisi ning sisulisi otsuseid omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks ei taheta teha siis ei ole nende väheviljatute munade munemise üle küll mingit suurt põhjust oma nokka rõõmustamiseks lahti teha.

Thursday, October 25, 2007

Millisele maatükile viivad seeneniidid oravate tagatoast?

Kui algselt nägi looduskaitseseadus ette, et kinnisasja vahetamise otsustab Vabariigi Valitsus, siis millegipärast ei sobinud see omal ajal Reformierakondlasest keskkonnaminister Kranichile. Ja nii viidigi oravast ministriks oleku ajal sisse muudatus, mille kohaselt kinnisasja vahetamise otsustab keskkonnaminister. Samuti tehti ka teine väga huvitav muudatus – kui enne vahetati kinnisasjad pindala järgi, siis seaduse muudatusega hakati arvestama ka vahetatava kinnistu ökoloogilist väärtust. Sellist ettepanekut kaitses ägedalt toonane Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Neinar Seli, kes ei näinud mingisugust majanduslikku ohtu selles, et kui isik annab riigile eriti väärtusliku ökoloogilise kinnisasja, siis saab ta vastu majanduslikult kümme korda kallima kinnistu. Miks Kranich ja Seli sellist muudatust soovisid? Kas vastus peitub järgnevas:
Orav lahkus ministri ametist ja hakkas kuuldavasti ülikiiresti ise maid vahetama, milleks oli loodud ka vastav ettevõte. Ja nagu tänane Ekspress väidab oli Neinar Seli see mees, kelle vend andis perekond Kübaratele laenu looduskaitseliste kinnistute ostmiseks, et need hiljem vahetada piiranguteta kinnistute vastu. Täna töötab Margus Kübar Neinar Selile kuuluvas ettevõttes, kirjutab tänane leht. Milliste teenete eest töökoht saadi? Ajakirjanike väitel suutsid Kübarad vahetada enam kui 700 hektarit maad. Milline huvitav seos – ministeeriumis valmistab üks orav seaduse ette ja teine orav kaitseb seda Riigikogus. Link kaitsekõnele Riigikogus: http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2001/05/t01051515-05.html

Antud juhul on küsimus eetikas ja tekib küsimus, kas pole tegemist endale loodud seadusega. Minu jaoks on siin suur küsimus selles, et miks meie uurimisasutused tunnevad huvi ainult osade maadevahetuste suhtes ning jättes suurimad vahetajad tähelepanu alt välja. Ei ole suureks saladuseks, et Tartu suurärimeees on olnud pikka aega meie peaministri hää sõber ja ...
Seega võib Eesti Ekspressis täna avaldatud skeemi edasine uurimine anda väga huvitavaid tulemusi. Uurige, head inimesed! Mulle jääb vaid küsimus, kas meie peaminister lähtuks Euroopalikust poliitilisest kultuurist ning loobuks oma kõrgest ametipostist, kui teda kahtlustused peaksid tabama?

Isiklikult olen seisukohal, et riik peab tagama ohustatud liikide ja nende elupaikade kaitse ning selleks on vaja moodustada kaitsealad. Teatud juhtudel on sellistes kohtades maa sihtotstarbeline kasutus piiratud. Riik aga peab arvestama ka kodanike õigustega omale maale. On mõistetav, et isikutele ei meeldi, kui keegi asub piiranguid seadma tema omandis oleval maal. Selleks et kaitsta looduslikku mitmekesisust tuleb leida mõlemaid pooli rahuldav lahendus. On ilmne, et riik peab kaaluma mõlema poole huve ja tegema mõlemaid pooli rahuldava otsuse. Selleks, et maaomanike õigused ei oleks riivatud, on vaja piirangutega kinnistu eest õiglast hüvitist. Maadevahetussüsteemi näol on tegemist lahendusega, kus kaitstud on nii looduslik mitmekesisus kui ka looduskaitselise kinnistu omanike huvid.

Miks ma seda kirjutan?
Aga selleks, et olles lugenud tänaseid lehti tekib tunne, et oravad püüvad kiiresti, kiiresti oma pesasid kaitsma hakata. Nagu ikka on parim kaitse rünnak ja praegu tundub, et nad justkui oleksid midagi teinud selleks, et maadevahetustele piir panna. Ei tea kas naerda või nutta sest see, mida oravad on selles valdkonnas teinud, on ülalpool kirjeldatud ja lingiga faktile ka suunatud. Tänane valitsus ei ole aga nn maadevahetuse süsteemis midagi muutunud. Ainukese muudatusettepaneku sellesse eelnõusse tegi eelmine keskkonnaminister, rahvaliitlane Rein Randver. Tänaseks jõustunud seadusesätte mõte oli looduskaitseseaduse muutmine selliselt, et need kinnisasjad, mis on omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, ei kuulu vahetamisele. Ja kui oravad nüüd soovivad seda enda arvele kirjutada, tundub mulle küll, et teie tagatoas pakutavad seened tekitavad kummalist kõrvalmõju!

Saturday, October 20, 2007

EESMÄRK PÜHENDAB ABINÕU: RESPUBLIKAANLIK JÄLG!

Olen olnud aegade jooksul pidev Eesti Ekspressi lugeja. Eriti viimasel aastal, sest seal on jõuliselt Rahvaliitu „paika pandud”. Igal nädalal, justnagu oleks tegemist tõelise bestselleri kajastamisena järjejutuna! Nende juttude käsitluslaad on aga muutunud väga kummaliseks, sest see apelleerib kuidagi absoluutsele tõele ja on juba ette süüdimõistev. Läbi kumab selge ärategemise soov ja faktitõde ei tundu olevat see kõige tähtsam asi. Ometi äratas kõige muu kõrval minu tähelepanu hoopis üks Argo Ideoni poliitikalugu, kus kirjeldati ühe Tallinna juhtiva endise respublikaanist ja nüüdsest IRL-lasest poliitiku Urmas Reinsalu ettepanekut kohalike valimiste seaduse muutmiseks. Ideoni artikli kohaselt rääkis Reinsalu oma erakonnakaaslastele, et tuleks muuta valimisseadust selliselt, et Tallinnas välistada Keskerakonna valimisvõit. Ka mina arvan, et Tallinnas võiks olla laiemad koalitsioonid, kui ainult ühe erakonna ülemvõim. Aga see saab ikka toimuda demokraatlikul teel, proportsionaalsete ja ühetaoliste valimiste teel. Ühtki seadust ja eriti valimisseadust ei peaks nii tegema, et eesmärk pühendab abinõu. Selline lähenemine meenutab Hitleri võimuletulekut Saksamaal, kus algselt demokraatlike valimiste abil oma esindust kasvatanud natsid võtsid lõpuks kehtestatud erakorraliste volituste abil ainuvõimu. Mäletatavasti initseerisid nad selleks ise Riigipäevahoone süütamise, ajasid selle kommunistide kaela. Ja leidsid sedamoodi ajendi võimu võtmiseks. Ehk ka siis pühendas eesmärk abinõu. Ja me teame kõik kuhu see Saksamaal lõpuks kaheteistkümne aasta pärast välja viis. Ei saa midagi teha aga mõte läheb vägisi sinnapoole, kus paistavad omal ajal valju korda nõudnud, emotsioonivabade nägudega respublikaanidest „äraostmatud”. Et kui juba kunagine põhiseaduskomisjoni esimees on suuteline oma erakonnakaaslaste ees sellist ebademokraatlikku juttu ajama, siis äkki see ongi stiiliks ja tegutsemispõhimõtteks!
Kui nüüd siit tulla tagasi kõikvõimalike süüdistuste juurde, mis puudutavad küll Ester Tuiksood või Villu Reiljanit, siis on ka Rahvaliit alati rääkinud, et nende asjade juures kumab läbi stiil, et eesmärk pühendab abinõu. Süüdimõistmisest olulisem tundub kohati olevat lihtsalt inimeste nimede seostamine kõlavalt küll altkäemaksuvõtmiste ja muu sellisega, mis tavainimesel ihukarvad püsti ajaks ja igal juhul paksult määriks. Ja kuna kõikide asjade juures on info üsna vabalt nii KAPO-st kui prokuratuurist tilkunud, siis paratamatult hakkab mõte liikuma poliitiliste seoste otsimise juurde. Muidugi on minu jutt puhtalt oletuslik, aga teada on, et omal ajal jäi just Rahvaliidu vastuseisu tõttu peaprokuröriks kinnitamata Margus Kurm, kes oli Juhan Partsi favoriit sellele postile ja kes praegu mängib juhtivat rolli kõigi nende asjade uurimise juures. Teada on ka see, et karjääriteel on Urmase, Juhani, Marguse ja kunagise justiitsministri Ken-Martti sammud õige sageli paralleelselt käinud. Ma ei väida midagi ega näita näpuga kellegile, kuid sellised mõtted igatahes pähe tulevad. No muidugi ei ole miski tõestatav ja pisut parfraseerides ütlust, et naised saunas rääkisid võib äkki ka öelda sama meeste kohta! Ja miks ei võiks siis mehed saunas rääkida, mida kõik mingite asjade menetlemisel ette võib tulla.....Hullud kahtlustused? Aga miks ka mitte, kui eesmärk pühendab abinõu ja miski segav erakond tokerdab jalus oma liidritega, kellele on hea koht kätte näidata. Oluline on siin süüdistustest rääkimiste ja seletamiste protsess ise - see määrib rohkem kui süüdimõistmine. Kas siinjuures inimeste põhiõigused on kaitstud või kas see ka õige on jääb siin juba teisejärguliseks. On ju kummaline kui samas lehes ilmub ka näiteks isamaalaste rahaasjade ülevaade, kus sisuliselt on dokumentidel olemas ettevõttetelt raha nõudmised – aga see ei huvita kedagi ning keegi ei uuri midagi?
Ei saa midagi teha, mul kohe on selline imelik tunne, et kuigi meie tänane kõiketeadja justiitsminister teab, millal meie õigussüsteemis süüdistusi esitatakse ja kellele, on sellesse loosse siiski oluliselt suurema poliitilise jälje vajutanud vabariiklik äraostmatute seltskond...

Wednesday, October 10, 2007

Rahvaliidu peasekretär otsib korterit!

Minu perre sündis hiljuti üks pisikene plikatirts ning seetõttu on tänases elamises pisut kitsas ja oleks soov endale uus elamispind muretseda. Kuna elan täna linnast väljas, kuid töökoht asub kesklinnas, siis tekkis selline mõte, et kolikski kohe päris linna elama.
Aga enne, kui julgen mõnele kinnisvarafirmale meili saata või mis veel hullem, kellegiga kohtuda, tekib mitu küsimust.
Töötan nimelt tegevjuhina poliitilises organisatsioonis, mille juhtivate liikmete eraelu tundub pakkuvat veelgi suuremat avalikkuse huvi, kui näiteks Riigikogus menetletav riigieelarve või rikka abielumehe seadus. Mulle tundub, et peangi pöörduma tões ja väes avalikkuse, ajakirjanike, uurimisasutuste ja võibolla veel kellegi poole, et saada tarka nõu. Palun öelge, kelle poolt ehitatud majja võin ma omale elasmispinna soetada? Soovitaja peaks kindlasti arvestama, et ka enne tänast arendajat või ehitajat ei oleks see maatükk kuulunud mõnele isikule, kes on kunagi tundnud kedagi, kes tundis kedagi nende isikute seast, kes on täna uurimisorganite huviorbiidis.
Samuti palun teie abi finantseerija leidmisel, sest ilma teie nõuanneteta ei saa ma mitte kindel olla, et näiteks pöördudes mõne panga poole ei ole selle laenukomitee liige olnud varases nooruses mõne eriliselt luubi all oleva ehitusettevõtte töötajaga lasteaiakaaslane.
Head inimesed andke nõu! Helistada ega meili saata ma küll enne ei julge, kui ei ole kindel, et see on "sobiv kinnisvaraettevõtte" ja "sobiv finantseerija". Abi oleks kohe kindlasti vaja, sest ilma õiget valikut tegemata ei saa mina vist endale sõpru soolaleivapeole kutsuda vaid mind kutsutakse äkki kusagile ...

Tuesday, October 9, 2007

Maadevahetuste uurimise tulemus = 0

Maadevahetuse uurimine sai uue kuue. Vaadates, mis täna toimub Eesti politsei kaitsva kihiga tekib küll tunne, et midagi on siin riigis ikka väga mäda. Aru kohe üldse ei saa, kas seal majas on stabiilne juhtimine või käib ebanormaalne tõmblemine. Mitte, et oleks midagi varjata aga väga kummaline on, kustkohast sai ajakirjandus info, et Riigikogu liikmed lähevad ülekuulamisele? Kuidas teab ajakirjanik, et sel ja sel ajal kuulatakse see ja see isik üle ning teatakse ka vestluse sisu!!! Teatud organid võtavad inimeselt allkirja, et ta vaikiks vestluse käigust ja samas organi ämber mitte ei tilgu vaid on lihtsalt ilma põhjata. Ma edaspidi küll sooviks, et ka nn ülekuulatavad siis võiksid vabalt nendest vestlustest avalikkusele rääkida. Ja usun, et rääkida oleks neil nii mõndagi! Lisaks on mitmed inimesed pöördunud Riigikogu komisjoni poole palvega uuride nende suhtes rakendatud põhiseaduslike õiguste rikkumise asjus. Usun, et sealt tulevad ka inimeste suhtes positiivsed lahendused, kuna eeldatavasti me ikka päris kaitsepolitsei riigis veel ei ela!
Eriti lahe on see, et nn maadevahetusest Keskkonnaministeeriumis on saanud praeguseks juba altkäemaksu juhtum Põllumajandusministeeriumis! Tänaseks on selge, et ühe nn "suure asja" puhul on juba käega katsuda, et see lugu, mida uurima hakati, iseenesest puudub ja uurimisasutuses võib tekkida mitmeid töötuid. See tekitab loomulikult vajaduse uute väljakutsete otsimisele ja kes otsib see leiab! Isegi, kui pärast selgub, et jälle polnud asja, mida otsiti ning leida püüti. Aga selleks ajaks on möödas pikk aeg ja siis saab ju veelkord otsida midagi uut, millega jälle uut protsessi alustada. Ja nii see ketas muudkui pöörleb ja pöörleb ...

Wednesday, October 3, 2007

Meeleheitel kodupartei perenaistele!

Oravad püüavad küll hapu mängu juures teha head nägu ja kinnitavad jätkuvalt, et kõik on hästi. Käbisid on piisavalt ja ega pähklitestki puudust pole. Paberid näitavad, et laod on kraami täis ja usutakse, et küll tuleb ka juurde. Tegelikult tundub, et neil on mitu põhjust oma kohevust kaotavat saba veidi sügada ja peeglisse vaadata. Sellest on vähe abi, et nende lojaalsed toetajad peegli ees istuvad.
Eks see vist selline kerge kahjurõõm ole, mille praegu arvamusena kirja panen, kuid kuidagi tõeliselt hea meel oli lugeda tänasest Postimehest, et kainelt mõtlevad meesterahvad hakavad tasapisi jätma üha enam populiste meenutavat erakonda. Kohale hakkab jõudma arusaam, et kui täna valmistutakse “pehmeks maandumiseks” siis maandumisrada on jäätud vaid iseendale.
Järgmisel aastal eesootav majanduskasvu aeglustumine ja täispuhutud eelarve võivad viia tõesti selleni, et riigieelarve ei laekugi täis. Ei ole mõtet udutada, et elu läheb paremaks ja elukalliduse tõus jääb alla palkade kasvule. Oluline ei ole siiski mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid ikka see kas ta peale tõsusu ka veidike seisab! Vaadake, mida teevad esmatarbekaupade, toidu ja kommunaalkulude kasvud ning siis rääkige aasta pärast 5000 krooni teenivale inimesele, et tegelikult on elu parem, kui enne. Kui inimesel on kõht tühi ja tuba külm siis on ikka väga raske õnnelik olla. Ja tundub, et sellest hakatakse aru saama, et ainult edukultusele rajatud tõusiklik poliitika ei ole jätkusuutlik ja vastupidiselt oravate pesakonnapealikule arvan, et sinna kuhu mehed ees, küll sinna ka naised järgi tulevad. Võibolla meeleheitel koduperenaised mitte aga keegi peab ju pärast korralikku metsalangetamist ka talvel külmetavaid oravakesi silitama jääma…

Tuesday, October 2, 2007

Roheline tee riigiomanikuks

Vanadel headel aegadel, kui oli halb pähkliaasta ning oravatel enda talvevarude hankimisega kitsaks läks, tuli „ohverdada” mõned tõsised poliitikategelased poliitiliselt sõltumatust eeldavate ametite etteotsa – kõigepealt läks oravakoopasse Riigikohus, siis Eesti Pank ja peoga pisemaid asju pealekauba.
Praegu tundub, et lisaks pähklitele on ka käbide järele tekkinud suur nõudlus ja selleks, et neile ligi pääseda on ju vaja oma mehed metsa saata.
Ja enne, kui vaadelda aastat 2007, tahaks meelde tuletada, et energiasektori ärastamisest on olnud oravad ka enne huvitatud, kuid mingi tõeliselt tige Eestimaa eest seisev Rahvaliit oli nii risti tee peal ees, et ei suutnud Elektrijaamu koos meie põlevkivikaevandustega teps mitte oma McDonaldsimaa sõpradele ära parseldada.
Ja kuigi sel aastal on sarapuud pähklikobarate all lookas, on seda siiski kiirelt kasvanud pesakonna toitmiseks vähe. Ja kuna üks olulisemaid ministriportfelle oravate pesas on keskonna oma ja selles valdkonnas veel palju kasutamata võimalusi, tuleb näida tõelise keskkonnasõbrana ning teatada, et Eesti mets on küll alles aga halvasti hoitud ja seeläbi anda roheline tee omade toimetamisele. Nimelt sai eile ametisse Keskonnainspektsiooni peadirektor, kellel lisaks isikutunnistusele alati kaasas kollane pass, mis kinnitab, et oled õigem mees kui ilma sellise passita mehed. Täna saab paika Riigimetsa Majandamise Keskuse uus juht, kellel küll kollane lisapass puudub, kuid kui sul on ikka kaugelt silmapaistvad pisikesed kõrvad ning kohev kaarjas saba, siis ei ole formaalset dokumenti tasku vajagi.
Kokkuvõtvalt saab Eesti rahvale soovida palju õnne! Ja kui tuleval aastal kõht tühjaks läheb siis mõelge päris kindlasti, kes teie käbid ja pähklid ikka pintslisse pani!

Wednesday, September 26, 2007

Riigieelarvete valud ja võlud

Tuleb tunnistada, et järgmise aasta eelarvemaht on tõesti aukartust äratav, kuid seda enam teeb muret, et selle piiresse ei suudeta oma kulusid ära mahutada. Jutt konservatiivsest eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on pehmelt öeldes avalikkust eksitav. Mitte, et kiidaks siinkohal meeletult reservidesse paigutamist, kuid minu sõnum selles, et valitsus sõna otseses mõttes hämab!
Näiline ülejääk on juba ette kuludest kummis ja see väide lähtub väga selgelt sellest, et 2007 aasta lisaeelarve on etteplaneeritult täis tegelikult 2008 aasta kulutusi. Jooksva aasta eelarves teatavasti on osa kulutusi võimlik üle viia järgmisesse eelarveaastasse aga tulusid mitte. Üleviidavate kulude all käsitletakse reeglina kulusid, mis on planeeritud teha käesoleval eelarveaastal aga mida tõesti ei jõuta ära teha.
Aga selle aasta lisaeelarves on absoluutselt pretsedenditu näitena see, et lisaeelarvesse on sisse kirjutatud mõned 2008 aasta palgakulud!
Veel näidetena tahaks küsida, kuidas suudetakse Vabariigi aastapäeva kulutused teha ära sel aastal. See on tõeline üllatus, et aastapäev tuleb ja kulusi ei suudeta õigesse aastasse planeerida. Aga veelgi huvitavamaks läheb - Tartu Keemiahoone – praegu projeketeerimise faas, eelarves sees, et 2007 ostetakse seadmeid! Kuhu need küll pannakse?
Pekingi saatkond – algatatakse arhidektuurikonkurss ja eelarves ehitamise alustamine 2007?! Päris kiire tegutsemine seal Hiinamaal! Ehk tegelikkuses on 2008 aasta kulud peidetud suhteliselt läbinähtavalt selle aasta lisaeelarvesse, kuid samas räägitakse 2 suupoolega suurest ülejäägist aastal 2008.
Ülejääk riigieelarve mõistes on ju tegelikult 2,7 , mitte 3,6 miljardit ja kui veel arvestada, et erakorralise aktsiisitõstmise tulemusel saadakse 2,2 miljardit eelarvekrooni siis tahaks küll küsida, mis eelarve ülejäägist või puhvrist me üldse räägime?

Eelarve juures ei saa üle ega ümber inflatsioonist - ehk igasuguste palga ja muude summade tõstmise valguses tahaks tõesti öelda, et oluline ei ole mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid see, kas ta ka seisab!
Uus trend on üle pika aja see, et inflatsioon kerkib oluliselt kõrgemaks kui seda on näiteks tähtajalistelt hoiustelt teenitav tulu. Ja eriti valusalt lööb see meeletu elukallidus ja inflatsioon väikesepalgalisi ja pensionäre.
Kusjuures kõikides prognoosides on kasutatud elektrihinnatõusu numbrina 6% ja suure tõenäosusega see number suureneb. Elektrihinnatõus aga mõjutab sisuliselt kõiki tooteid ja teenuseid. Ehk väidan päris julgelt, et inflatsiooninumber suureneb veelgi ja samad tegurid võivad soodustada ka veelgi väiksema majanduskasvu kui prognoositud.
Eesti pangalt tõenäoliselt tuleb juba oktoobris oluliselt pessimistlikum number kui Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis.
Samas ei ole ka mõtet rääkida meeletust heaolu kasvust. Olen kindel, et kui inflatsiooni number lahti lüüa ja võtta vaid ostukorvi sisu aluseks, siis just ostukorvi komponentide kallinemine tuleb vähemalt 2x rohkem kui keskmine inflatsioon seda eeldaks. Ehk sissetulekute osas n.ö. viimastes detsiilides olevate inimeste olukord halveneb oluliselt ning seda saaks töötava inimese jaoks väga selgelt parandada vaid tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Rahvaliidu ettepanek oli seda suurendada 5000 kroonini kuus ja tänasest koalitsioonileppest tulenev kasv 1000 krooni nelja aasta peale mõjub pigem madalapalgaliste mõnitamisena.

Euro - aktsiide kiiret tõstmist põhjendati ainult vajadusega eurotsooni pääsemiseks. Samas on tänaseks isegi loobutud retoorikast, et ühineme esimesel võimalusel vaid kasutame väljendit aasta siia-sinna vahet pole. Võibolla tõesti pole - aga siis ei ole mõtet ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse vaid eurokõlblikkuse saavutamiseks. Oma tänase kommentaari alguses juba tõestasin, et seda oli tegelikult hädasti eelarve ülejäägi näitamiseks vaja. Lisaks inflatsiooni teadlikule suurendamisele ei tohiks aktsiise minu meelest tõsta ka ennaktempos lähinaabriga –salakaubandus ja kauba sissevedu suureneb hetkega.

Kohalik omavalitsus - eelarve kasv on olemas, kuid kahjuks ei arvestanud valitsus sisuliselt omavalitsuste ettepanekutega tulubaasi stabiilseks kasvatamiseks vaid täidavad vaid oma valimislubadusi. Ehk riik ei soovi oma tulude suurt kasvu enamuse omavalitsusega jagada. Loomulikult Tallinna ümbruse valdades tulumaksu osa kasvab, kuid piisav kasvutrend ei peegeldu kahjuks üle Eesti. Reaalsuses tasandusfondi maht ei kasva, kohalikele teedele suunatava raha % ei kasva enam edasi ja samuti jääb ka omavalitsuste tulumaksu % samaks, mis käesoleval aastal. Ehk edasiminek on läbi ühekordsete otsuste, mitte stabiilsuse tagamise.
Ansip kiitleb eelarve enneolematu kasvuga, kui omavalitsustele ütleb, et ärge sellisest tõusust nagu sel aastal enam unistage. Ja käesoleva aasta 27% asemel ongi sel aastal kasv 16 % - suhteliselt kindel on, et kulud kasvavad rohkem.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tänase valitsuse eelarve ja maksupoliitikaga pole rahul ei tavakodanikud, kellede reaalsed kulutused kasvavad kiiremini kui tulu ehk inimeste elatustase halveneb ega ettevõtjad, kuna üldine maksukoormus siiski vastupidiselt retoorikale ei vähene vaid suureneb ja ka tööjõuturul läheb veelgi kitsamaks.

Thursday, September 13, 2007

Ministeeriumist aktsiaseltsini vaid üks samm

Hoolimata sellest, et ühiskonnal on igasugustest reformidest juba kõrini, peab Eesti praegune juhtpartei, maksku mis maksab, oma uuendusmeelsust pidevalt tõestama. Ja kui midagi mõjuvamat pole parasjagu välja käia, sobivad selleks nagu valatult nn sisereformid.
Et valimiste järel on juhterakond nõrgemad koalitsioonikaaslased oma käpa alla surunud – piltlikult öeldes saanud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla –, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab.
Esimene pääsuke majandusvaldkonna jõulisel politiseerimisel on soov luua reformisõbralikule kapitalile juurdepääs Eesti metsanduse hästihoitud varudele.

Pädevuse asemele lojaalsus
Esimene samm sellel teel astuti siis, kui keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonnale truu tegelane. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Siililegi on selge, et mis tahes tootmises võib võimsuse komistuskiviks saada kogu protsessi kõige nõrgem lüli, pingutatagu mujal nii palju kui kulub.
Tähendab, kõigepealt tuleb see nõrgim lüli üles leida.
Otsiti ja leitigi – mingi riiklik allasutus pidurdab reformi edukat arengut. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Lahendust nähti selles, et Eesti suurima loodusressursi, metsa majandamisega tegeleval asutusel peavad olema pädevad (loe: lojaalsed) juhtorganid. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) nõukogusse kuuluvad riigikogu esindajad, rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul.
Neist kolmest ühte võib tõesti asjatundjaks pidada, teda teab iga metsandusega kokku puutunud inimene.
Hämmastust tekitab tõik, et kahest staažikast parteisõdurist, pedagoogist ja ökonomistist, on üleöö saanud metsandusspetsialistid.
Ja sellele pehmelt öeldes niigi magedale loole paneb krooni pähe asjaolu, et ühe neist kahest valis RMK nõukogu isegi esimeheks (RMK nõukogu esimees on ökonomistiharidusega Ülle Rajasalu Reformierakonnast – toim)!
Niisugune ametipost eeldab ju tippteadmisi metsast ja keskkonnast üldse, peale selle kogemusi, kahjuks ei ole uue esimehe vastavatest teadmistest ja oskustest keegi varem midagi kuulnud. Palju õnne Eesti metsandusele!

Probleemid tuleviku arvelt
Ometi oli sellestki vähe, miski segas veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist “aktsiaseltsis” keskkonnaministeerium. Ootamatult ilmnes, et tütarettevõte – mille ülesanne on tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus, mitte teenida kasumit –, ei teenigi nii palju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid.
Nõukogule tehti ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saaks inimkeeli aru, et riigimetsa majandamise mõte pole metsa hoidmises järgmiste põlvede tarbeks, vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast hakkama omakapitali vähendama. Mõeldud, tehtud.
Põhjenduseks saab ju alati tuua selle, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida, muide, keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks.
Ja veelgi kõnekam on siinkohal see, et vabastatud juhile makstakse kopsakas lahkumisraha, sest tema töös ei leitud ühtki apsakat, mille tõttu saaks inimese vallandada.
Nõukogu esimehe “pädevust” ilmestab seegi, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati “auditi” tulemusi, kuid hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinud ...
Mis teha, pronksiöö sündmuste järelkajana on Vene puidu import järsult pidurdunud ja Eesti tootjad seisavad silmitsi lahendamist ootavate tarneprobleemidega.
Samal ajal pole minu lapsed küll süüdi selles, et saetööstused on üleinvesteerinud ja toorainepuuduse tõttu ähvardab neid nüüd kriis.
Üleraie planeerimisega saaks nende muret vaid ajutiselt leevendada, aga kuidas edasi? Praeguseid probleeme ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.

Wednesday, September 12, 2007

Sossu

Eile oli üks tore ja ilus päev meie peres. Nimelt tuli siia ilma üks pisikene neitsi, kellele me veel polegi suutnud head ja väärikat nime välja mõelda. Tüdrukutirts ise tunneb ennast selles sügiseses maailmas vägagi hästi ja tahab juba täna oma päris koju :-)

Thursday, September 6, 2007

Eesti Energia = paha. Eesti Valitsus = hea.

Eesti Energia tegi oma hinnaküsimisega kindlasti uue rekordi elektri hinna tõstmise soovi suurusjärgus.
Selle põhjustele ja reaalsele vajadusele peab andma hinnangu Energiaturu inspektsioon ja see ei ole siinkohal minu asi targutada.
Mis aga sundis oma arvamust avaldama on see, et vägisi tundub, et tegu on järjekordse suurepärase ideega, mille tulemus on ette kokku lepitud.
Rahandusministeerium on oma erinevates prognoosides planeerinud elektri hinna kasvuks aastal 2008 suhteliselt optimaalse - 6%. Samas tundub, et tõenäoliselt ei ole see tõesti piisav ja Eesti Energia vajadused kvaliteedi ja arengu tagamiseks on suuremad.
AGA - kahjuks ei saa tänane valitsus endale lisaks õlle hinna tõstmisele lubada veelkordset hinnatõusu läbisurumist ja seetõttu antaksegi tasakesi signaal, et Eesti Energia tuleb välja suurusjärgu võrra suurema küsimisega ning saavad nii ettevõtjate, kui ka eraisikute pahameele enda peale. Ajakirjandus ja ettevõtjad annavad turmtuld ning siis ilmub (oh üllatus, oh üllatus ) hea valitsus, kes ütleb valju ja selge häälega, et 23 % elektrihinnatõusu ei tule. Meie seisame selle eest, et elektri hind kasvaks vähemalt 2,25 korda vähem!!!
Ja lõpuks ongi valitsus hea, sest elektri hind tõuseb “vaid” 10-12% ja kõik on õnnelikud : inimesed, et hind ei tõusnud 23% ja ka valitsus, kes tegelikult sai täpselt oma tahtmise. Saavutati ju 2 x suurem hinnatõus, kui algselt oli planeeritud, kuid millest jäi selgelt väheks, kui hakati eelarve suurt pilti kokku panema ning avastati, et ilma EE dividenditeta ei saa mitte asja tasakaalu.
Kui rahvas on õnnelik, on ka riigijuhid õnnelikud!
Kahjuks peame selle õnne ka üheskoos kinni maksma, kuigi õnn ei pidanud ju seisma rahas …

Sunday, September 2, 2007

AS Keskkonnaministeerium ...

... ehk tõeline pale hakkab jällegi paljastuma!
Kui ühiskonnal on igasugustest reformidest kõrini ja Eesti tänane juhtpartei peab kuidagi oma reformidemeelsust tõestama, siis tuleb tegeleda nn sisereformidega. Kuna läbi valimiste ja nõrkade koalitsioonikaaslaste on piltlikult öeldes saadud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab. Esimeseks pääsukeseks majandussektori jõulisel politiseerimisel on reformisõbraliku kapitalile juurdepääsu loomine Eesti metsanduse hästihoitud ressurssidele.
Esimeseks tõestuseks on siinkohal asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonna truu liige. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Kuna igasuguses tootmises saab võimsus olla vaid nii suur, kui on kogu protsessi kõige nõrgem lüli, tuleb see kõigepealt üles leida. Otsiti ja leiti. Mingi riiklik allasutus pidurdab reformi planeeritud arengut. Kiired otsused – nimetame Eesti ühe suurima ressursi majandamisega tegelevale asutusele pädevad (loe:lojaalsed) juhtorganid. RMK nõukogus on Riigikogu esindajad, Rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest Keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Nendest kodanik Talijärve teab iga metsandusega kokkupuutunud inimene, kuid, et staažikatest parteilastest pedagoog Helmer Jõgist ja ökonomist Ülle Rajasalust saavad vastava eriala spetsialistid on küll pisut kummaline. Ja eriti ilusa täpi paneb sellele pehmelt öeldes magedale loole veel see, et nõukogu valib ennast juhtima parimate keskkonnaalaste teadmistega pr. Rajasalu. Palju õnne ning jõudu Eesti metsandusele!
Mis edasi? Tundub, et miski segab veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist AS-s Keskkonaministeerium! Ootamatult ilmneb, et tütarettevõte ( mille ülesandeks on tegelikult tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus mitte kasum!) ei teenigi niipalju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid. Nõukogule tehakse ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saab inimkeeli aru, et küsimus ei ole mitte metsade majandamises järgmiste põlvede tarbeks vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast omakapitali vähendama hakkama. Mõeldud tehtud. Põhjenduseks see, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida muide keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks. Ja veelgi toredam on siinkohal see, et ärasaadetavale härrasmehele makstakse kopsakas lahkumisraha, kuna ühtegi sellist apsakat tema töös ei leita, mille tõttu saaks inimese vallandada. Nõukogu esinaise tõelist pädevust ilmestab veel see, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati „auditi” tulemusi , aga hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinudki ...

Jah, tänu pronksisündmustele on vene puidu import tõsiselt pidurdunud ja Eesti tootjatel on täna tõsised tarneprobleemid, mis tuleb lahendada, aga seda ei saa teha tulevaste põlvede arvelt!

Friday, August 24, 2007

Ma ei tunne kedagi, kes teaks midagi ….

… sellest, et Juske tunneks Rahvaliidu siseelu

Tuleb tunnistada,et mõne mehe hing on vist haiget saanud läbi selle, et rahvaliitlased oma selja Tallinna linnavolikogus sirgu ajasid.
Usun, et tunnen meie erakonna siseelu päris hästi ja lihtsalt meele teeb mõruks, kui mõni outside kodanik oma sarkastiliste sõnumitega sissisõjast üritab poliitilist palagani teha.
Rahvaliit tegeleb täna väga selgelt oma erakonna edasiste tegevuste planeerimisega ja erakonna arendamisega. Poliitilise organisatsiooni ehitamine käib ikka siis, kui ollakse opositsioonis. Mõlemad erakonnad (sotsid ja rahvaliit) on väga selgelt omal nahal tundnud, et võimul olemine kulutab ja siinkirjutaja saab vaid kerge kahjurõõmuga nentida, et praegu on meie tõusmise ja mõnede teiste langemise aegJ
Eks elu näitab, kas minu väide on tõene või mitte, kuid lihtsalt hale on lugeda partei palgalise inimese sulest kommentaari teise erakonna siseelu kohta, millest tal ettekujutus juhtub kehvake olema.
Rahvaliit on oluliselt demokraatlikum erakond, kui see võibolla on seni välja paistnud ja meie jaoks ei ole olemas keskelt kamandatavat ja 100% kontrollitavat poliitikat. Piirkondade tegevust juhivad piirkondlikud juhatused ja nad tõepoolest ise otsustavad , kellega koostööd teevad. Kui Tallinna tasandil leiti, et see ei ole sotsidega võimalik, siis nii juhtuski nagu juhtuma pidi. Olen ise ka Tabivere vallavolikogu esimees ja meil on vallas sotsidega väga hea koostöö – ehk sõnum selles, et ühe piirkonna kontekstis toimuvat saab ainul suur võhik ja mitte väga kaugele nägev “analüütik” pidada mingiks erakonna suunaks või sissisõjaks või milleks iganes.
Ja lõpetuseks võiks siinkohal tõdeda, et õnneks on Rahvaliidus väga palju inimesi, kellega võib julget luurele minna isegi nii, et nad jäävad koos relvaga sinu selja taha ning see meeskonnavaim teeb meist igale vastasele sissisõjas väga ebameeldiva vastase. Ma ei tea, kui paljudes erakondades see samamoodi olla võiks …

Tuesday, August 21, 2007

Varjuteater reservfondi ja lisaeelarvega

Põllumehe iidsest tarkusest – kes põllu eest ei hoolitse, selle jätab põld hätta – tasuks kõigil, ka poliitikutel ja riigimeestel õppust võtta. Sest see tõde peab paika ka riigi rahakotiga ümberkäimisel. Aga valitsuse eelarvepoliitikast kumab rohkem läbi suhtumine: eks sügisel näe, mis suvi toonud.

Eesti viimaste aastate suure majanduskasvu ja konservatiivse eelarvepoliitika puhul on üsna jahmatav ja uskumatu, et tänavu peame juba augustis kerge ehmatusega kuulda saama – valitsuse reserv on lõpukorral. Sellest annab teada rahandusminister isiklikult, öeldes, et valitsus on reservi nullini ära planeerinud (Eesti Päevaleht 09.08.2007). Lausa ennekuulmatu lugu, et nii lühikese ajaga on suudetud kulutada sadu miljoneid, ehkki midagi erakorralist ja ettenägematut, mida pole võimalik planeerida – metsapõlengud, merereostus –, pole minu teada küll sel aastal juhtunud… Tõsi küll, oli üks äärmiselt murettekitav planeeritud erakorraline olukord, kuid see selleks.
Valitsuse reservfond on ette nähtud erakorralisteks kuludeks, ja kui see tõesti lõpukorral on, peame olema valmis kõige hullemaks. Kui praeguse kuuma ja kuiva ilmaga peaks puhkema suur metsapõleng või tekkima mullusega sarnane merereostus, oleksime püstihädas, sest valmisolek niisugusteks ettenägematuteks olukordadeks puudub. Samas ei kiirusta valitsus ka muid abinõusid kasutusele võtma, näiteks on loobunud õlifondi loomisest, ehkki see tooks riigile ja maksumaksjale märgatavat kergendust. Samas on tänane valitsus kõva häälega pidulikult teada andnud, et eurole üleminek on meie peaeesmärk ja seetõttu kiirendatakse aktsiisitõusu ning lisaeelarvet ei koostata.

Paraku tundub, et praeguseks on pigem tekitatud olukord, kus teadlikult hakatakse kasutama reservfondi raha näiteks suhkrutrahvi summade arvelt, et need siis hiljem taastada lisaeelarve kaudu. Lisaeelarvet ju ei pidanud tulema! Kui seda ei nimetata avalikkuse eksitamiseks, õigem oleks öelda isegi petmiseks, siis tahaks praeguse seisu kohta küll kuulda põhjalikku selgitust ning võimalikku lahendust sellest räbalast olukorrast väljatulekuks. Kui eelmise valitsuse ajal jäi reservfondist ülegi, siis nüüd tuleb puudu.
Tõsiasi, et rahandusminister nüüd ajakirjanduse õla najal nutab, näitab seda, et tema arvamusega pole valitsuses arvestatud, kuivõrd just tema peab seisma selle eest, et
reservi summasid kasutataks vastavalt eelarvele ja ainult erakorralisteks kuludeks. Kujunenud olukorda ei saa aga mingil juhul ainult rahandusministri kraesse ajada, pigem näitab see seda, et valitsuses liidrirolli hoidev seltskond naudib oma pronksist populaarsust ja ei võta koalitsioonikaaslaste arvamust kuulda.
Igatahes seisab valitsus aasta lõpus, kui reserv on otsas ja suhkrutrahv tuleb ära maksta, silmitsi päris keerulise ülesandega: peab täitma oma lubaduse, et lisaeelarvet ei tee, ja samas tasuma summad, millest ei ole kuhugi pääsu. Annaks vanajumal taevas vähemalt niigi palju abi, et veel midagi erakordselt hullu ei juhtu.

Tuesday, August 14, 2007

Kas tõesti originaalne ja kuldne Lang ...

... kahjuks vaid lahja pilsner.

Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks...

Thursday, August 2, 2007

Riigikontrolli ettepanekust hakata Mustvee vee hinda Tallinnast määrama.

Lugedes Riigikontrolli ettepanekut, et vee hind on omavalitsuste lõikes liiga madal ja seda peaks hakkama Tallinnast mingi ameti kaudu reguleerima, tekib tunne, et Eestimaa päike paistab ikka väga kuumalt suvisel ajal.
Siin on tegemist järjekordse katsega võtta otsustamispädevus ära kohalikult omavalitsuselt ning tekitada mingi tsentraalne veehindade kehtestamise süsteem.
Enamikes väikestes valdades tegeleb veemajandusega kas valla munitsipaalettevõte või on antud trassid rendile eraettevõttele. Täna kehtestab vee hinna kohalik omavalitsus põhimõtteliselt vee-ettevõtte poolt esitatud andmetele ja vastavate kulude põhjendamisele. On samuti äärmiselt loogiline, et kohalikud vallajuhid teavad ja oskavad hinnata nende kulude reaalsust ning vastavalt sellele kehtestada ka objektiivne hind teenusele.
Täna on tekkinud olukord, kus aastaid tagasi alustatud suurte veemajandusprojektide rahastamine on kallinemiste tõttu sattunud ohtu ja sealt tulenevalt ei suuda Eesti riik täita joogi- ja reovee direktiive ning nüüd mõeldakse välja skeeme, kuidas seda raha hakata otseselt tarbija käest piltlikult öldes ettemaksuna koguma. Kui ühes Eestimaa asulas on veerike iga kahe kuu tagant ja paar korda aastas tekib keldritesse reovesi siis ei saa ju sellistes kohtades küsida inimeste käest samasugust vee hinda, kui suuremates asulates, kus selliseid probleeme üldjuhul pole. Inimesed on nõus vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest ka kõrgemat hinda tasuma, kuid eelnevalt tahavad nad ka kvaliteetset teenust. Seda aga ei suuda üks keskmine omavalitsus omavahenditest tagada ja kindlasti ei suuda seda kinni maksta kohalik tarbija.
Kas tõesti suudab „ Eesti Vabariigi Keskonnaministeeriumi asulate veehinna määramise osakonna finantstalituse vanemspetsialist kohusetäitja” ( see oli võibolla juba liiga ironiseeriv aga nii ta vist kujuneb:-) adekvaatsemalt arvestada õiglast hinda Eestimaa 227 omavalitsuses? Kahtlen sügavalt.
Veemajandusprojektide rahastamisel ei ole ju peamine mingite euronõuete täitmine (kuigi nii näikse see kujunevat ja seetõttu on siiski ka heameel, et vähemalt EL surve paneb meid mõtlema) vaid see, et meie oma Eestimaa inimesed saaksid kraanist puhast vett ja reovee puhastamine Tabiveres ei ole vajalik mitte Brüsseli ametnikele vaid ikka meie enda elukeskkonna säästmiseks!
Vallajuhina oleks võibolla tõesti lihtsam, kui ise ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid ja saab alati rahvale öelda, et küll meie teeks aga kõik kirjutatakse pealinnast ette ja kui linnaisadega räägid siis öeldaks, et meie ei saa midagi teha Euroopa nõuab!
Siinkohal tahaks küll härrastele Riigikontrollis ja eelnõud ettevalmistavatele ministeeriumiametnikele öelda, et minge ja vaadake seda Eestimaa elu ikka lihtsa inimese vaatenurgast ja ärge tegelege lauslollustega. Me pidevalt räägime lähimusprintsiibist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja siis hakkame ise kehtestama oma väikeses riigis reegleid, mille kohta lihtsalt pole sõnu...

Monday, July 16, 2007

Rahvaliidu suvepäevad

Jah nii ta on - järjekordsed Rahvaliidu suvepäevad on ajalugu. Seekord oli võõrustajaks Viljandimaa, kes tõestas suurepäraselt, et ka vaatamata keerulistele aegadele on võimalik teha suuri tegusid.
Veel nädal enne suvepäevade algust oli erakonnaliikmete huvi organisatsiooni suvise suursündmuse vastu suhteliselt passiivne, kuid tänu peakorraldaja Monika ja teiste tublidele organiseerijate tööle maakondades suurenes viimastel päevadel osavõtjate arv kiiresti.
Suvepäevad olid väga toredad ja olen kindel, et kurbus on nende poolel, keda kohal ei olnud. Kõik, kel oli tahtmist said teha sporti, lüüa tantsu, laulda ja tegeleda paljude muude põnevate asjadega.
Nendest suvepäevadest saab loodetavasti alguse maakonnapõhise laada traditsioon, mis inimestele väga meeldis ja kus ka tõepoolest läks tõsiseks ning asjalikuks kauplemiseks.
Esmakordselt Rahvaliidu suvepäevadel oli võimalus kaasa teha spordialal, kus lõpus olid nii võitjad kui kaotajad üleni mudased. Nimelt tegeleti tõeliselt tervistavas Värska mudas maadlusega ja oli lausa lust vaadata, kuidas nii mõnelgi erakonnakaaslasel tulid naerust pisarad silma, kui nägid rahvaliidu tüdrukute poolt seljatatud mehemürakaid mudas madistamas. Aga see selleks - teada on, et rahvaliitlased on tõsised spordiinimesed ja ka seekord olid kõik alad vägagi pingelised ning lihtsalt ei tulnud ükski võit. Pehmelt öeldes üllatuseks oli aga ülivõimsate esitustega karaokeässad – sellisel tasemel laulu oli kohe ilus kuulata. Head eeskuju näitasid siin ka organisatsioonide juhid Tallinnast ning Raplast.
Peale sportlike ja kultuurilisi ülesastumisi löödi punktid kokku ja suvepäevade ülekaalukaks võitjaks tuli Viljandimaa 99 punktiga, kellele järgnesid Tallinn 76 punktiga ning Jõgevamaa 61 punktiga.
Ja vaikiv kokkulepe peaks tähendama seda, et järgmised suvepäevad korraldab Tallinna organisatsioon...
Pärast autasustamist jätkus tantsumuusikat ja tantsijad ning ka saunamõnude nautijaid varaste hommikutundideni ja nii mõnelgi osalejal ei olnud sellel ööl asja unenägude maailma...

Friday, July 13, 2007

Eesti muinasjutte Ekspressi ainetel

Rahvaliitu materdati enne Riigikogu valimisi tõelise hoole ja innuga ning peamiseks süüdistuseks sai maadevahetus.
See saaga saadab meid siiani ja nagu erakond või mõni rahvaliitlane valitsuse ja selle liikmete suhtes sõna võtab pannakse kohe ja kiirelt paremhaagiga tagasi ja seda olenemata asja sisust ning kontekstist.
Hr. Hõbemägi püstitab tänases lehes hüpoteesi, et justiitsministri sünnipäevast sai meediasündmus tänu sellele, et Villu Reiljan keskkonnaministrina oli vastutav maavahetustehingute eest.
See meenutab juba rohkem ulmekirjanduse valdkonda, mitte ühe tõsiseltvõetava ajalehe peatoimetaja arvamust. Loomulikult on keeruline paljudel, kes ise ka sellel üritusel viibisid, kuidagi teisiti seda kommenteerida. Kui aga läheneda asjale ikkagi selle nurga alt, et ei ole usutav justiitsministri rumalus ja ettenägemisvõime puudumine siis miks teha sellise kontekstiga üritus, mis annab soovijatele trumbid meie riigi maine kahjustamiseks? R.Lang süüdistab taaskord kritiseerijaid venemeelsuses, pigem on meie mure selles, kuidas seletada seda Euroopa suunal. Kui endine Euroopa Parlamendi president juhib sellisele juhtumile tähelepanu siis on arutlemiseks juba teemat küll. Mitte ei mõista miks sellise, piltlikult öeldes poisikeseliku käitumisega, oli vaja justiitsministril silma paista?
Ja minu meelest on eriti küündimatu tuua välja Eesti Ekspressis küsimused, miks ei ole maadevahetustega seotud asjad kuhugi jõudnud? Kas need vaibuvad? See ei ole ju küsimus Rahvaliidule ega Villule – need ongi küsimused ju pigem JUSTIITSMINISTRILE endale!!! Rahvaliit ootab väga, et nende tehingute uurimine jõuaks lõpule ja asjad selgeks.
Hõbemägi lause, et „asi jookseb kardetavasti liiva” – näitab väga selgelt, et informeeritud inimesena on ka temal juba kartus, et asjal polegi sisu ja tõesti jooksebki asi liiva.

Thursday, July 12, 2007

Vesi, solk ja euroraha, 12.07.07, Maaleht

Solk välja, vesi sisse.
Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu.

Tagasikäiku ei ole.
Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.
Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.
Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.
Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.
Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.
Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.

Mõistlik lahendus on võimalik.
Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.

Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.

Sunday, July 1, 2007

Tabiveres tehtu

Tabivere vana Rahvamaja põles aastaid tagasi maani maha. Pidasime pikalt plaani, et kuhu ja milline võiks tulla uus. Oli ikka väga kummaline, kui ühes korralikus vallas ja selle 1300 elanikuga keskasulas puudus kultuuritegelastel oma koht. Ja kuna keset Tabivere alevit asus endine kauplusehoone, siis nii ta algas ...

Selline nägi ta eestvaates välja enne renoveerimistööde algust.

Ja siin ka pilk poe tagahoovi.

Aasta ja natuke enam on möödas ning 2005 aasta jõulupeoks on uus maja valmis!
Maja kohta on võimalik saada infot http://www.tabikas.ee/

Selline näeb ta välja kaugemalt vaadates
Vaade bowlinguruumi ...
... ja Rahvamaja suurde saali.

Muu

Uus aasta tahab tervitamist

On üks mõte...

Kuivastu - Laimjala - Kuressaare 33.km-l asub väike Asva küla. Siin külatagusel madalal heinamaal paiknes Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatud asulaid, mis on nime andnud tervele kultuurile.
Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatud, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paiknes, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes...

Ja see siin peaks olema ajaloolise Asva linnuse suhteliselt tõepärane makett ja sellisel kujul on soov tema ka uuesti ehitada.

Väike lähivaade ka sisehoovi

Hobused

Hobused on olnud minu suur kirg juba lapsepõlvest. Käisin aastaid ratsutamas Martin Kivisoo juures Muhumaal ja Kõljala tallis. Huvist hobuste vastu algas ka minu koolitee Viljandimaal. Vahepealsetel aastatel jäi see hobi veidi kõrvale, kuid nüüdseks olen taas hobuste juures tagasi ja tänaseks on meil kasvamas üle kümne Eesti tõugu hobuse. Nende kohta leiad huvi korral lisainfot www.esthorse.ee

Siinkohal mõned minu lemmikutest

Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt

Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas

Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas

See ruunapoiss on tänaseks leidnud endale uue kodu Soomemaal ja teeb juba tasapidi noortespordis ilma.
Mina ja nemad...
Selle "lille" nimi on Hortensia ja kingituseks ta mõeldud oligi...
Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu

Artur

Artur on üks väikene mees, kes sündis meie perre 13 jaanuaril 2005 aastal. Tänaseks on ta üks paras marakratt, kes ei püsi paari minutitki paigal

Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal...

ja koos tädilastega
Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...

... siis paari kuu pärast oli mees juba valmis päris tööd tegama.

Vahepeal peab ka puhkama ning Pipiga mängimine, käib kindlasti selle hulka.
Eriti äge on koos vanaisaga "päris" autoga sõitmas käia.
Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.

Wednesday, June 20, 2007

Ansip lõikab valusalt näppu, 20.06 Äripäev

Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: "Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast." Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist - järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks - saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem - aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

Monday, April 30, 2007

Maavalitsuste kaotamine on ennatlik, 30.04.07, Vooremaa

Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.
Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.
Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD.

Nimemuutus asja ei paranda.
Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.
Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.
Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.
Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud "mõttetud" just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid?

Maakonna arengu huvides.
Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame "tugevat omavalitsuste liitu".
Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.
Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne.

Ringiga sealsamas tagasi.
Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.

Thursday, February 8, 2007

Tudengile turvaline tulevik, 08.02 Meie Maa

Kõrgharidusest on kümne aasta jooksul saanud konveier, millelt lõpuks asjatundliku, rahuloleva ja õnnelikuna astuvad maha vaid vähesed. Sest õppimine ülikoolis on nagu kaks-ühes-pakett – vähe sellest, et oled leidnud endale sobiva eriala ja ülikooliuksest sisse pääsenud, enne pead leidma tasuva tööotsa, et oleks raha tudengipõlve pidada.
Karm tõde on see, et üle poolte tudengitest töötab ning enam kui pooled 70 000-lisest üliõpilaskonnast maksavad oma hariduse ise kinni. Ühesõnaga, kõrgkool on nagu hüpermarket, kust igaüks saab kaupa (haridust) osta täpselt nii palju, kui ta rahakott lubab. Tõele näkku vaadates – mis juttu saab niisuguses olukorras olla teadmistepõhisest Eestist ja sajast muust strateegiast! Ja kui kõik hoiupõrsasäästud on õppemaksu altarile viidud, peab kohe-kohe sammud panga poole seadma, võtma laenu, millega süüa osta ning ühiselamus mõneruutmeetrine lapike üürida.
Kellelgi pole kahtlust, et kui tudeng peab õppimise ajal endale elatist teenima, tähendab see talle topeltkoormust, mille tõttu paratamatult kannatavad õpitulemused. Mis siis imestada, kui paljud ülikoolid kurdavad, et doktorantuuris edasiõppimisest huvitatuid jääb üha vähemaks ning õppejõudude kaader vananeb, sest noori peale ei tule. Meile juba tuttavaks saanud “lõhedeühiskond” torkab teravalt silma ka siin.
Hiljutisest Eesti Üliõpilaskondade Liidu korraldatud uuringust joonistuvad selgelt välja tudengite rahalisest seisust tingitud sundkäigud: väga tugevalt avaldab vanemate majanduslik olukord mõju just kooli ja eriala valikule; 59 protsenti tudengitest töötab ning 19 protsenti kavatseb lähitulevikus kooli kõrvalt tööle minna; praegune töökoht ei ole õpitava erialaga üldse seotud 28 protsendil töötavatest tudengitest ning on väga lähedalt seotud vaid 32 protsendil.
Asjalood on sealmaal, et suurt hullemaks minna enam ei saa. Sellepärast on Rahvaliidu haridusspetsialistid olukorra leevendamiseks välja pakkunud tudengipalga. Põhimõte on selge ja lihtne – õppimine on töö, mille eest peab saama väärilist tasu. Riik peab seisma selle eest, et kõrgharidus oleks kättesaadav igaühele, sõltumata elukohast ja vanemate rahakotist. Tudengipalka saaksid kõik tudengid, kes tulevad toime ettenähtud õppeajaga ning omandavad seejuures vajaliku hulga ainepunkte. Toetuse saamisel on lisatingimus, et tudeng õpib riiklikke koolitustellimuskohti omava õppekava järgi. Viimase kriteeriumi peapõhjus on see, et riik jagab koolitustellimuslikke kohti vaid erialadele, mille tase vastab seatud nõuetele ja mis on riigile vajalikud.
Tudengipalk on mõtteliselt jagatud kaheks. Põhiosa on mõeldud õppevahendite soetamiseks ning selle suurus oleks bakalaureuseõppes 1000 krooni ja magistriõppes 2000 krooni kuus. Lisaks saavad üliõpilased, kes on pärit kaugemalt – väljastpoolt ülikooli või ülikooli ümbritsevaid omavalitsusi –, kord kuus täiendavat toetust 1000 krooni, mis on mõeldud vanematest eraldi elades eluaseme- ja toidukuludeks.
Tudengipalga mõtte tutvustamisel üliõpilaste seas olen kokku puutunud kõikvõimalike juhtudega. Näiteks Lauri õpib Tallinna ülikoolis tasulisel kohal, ta pole võtnud ei laenu ega saanud õppetoetust. Tema elamise maksavad kinni vanemad ning õppemaksu vanavanemad. Lisaks temale tuleb vanematel koolitada ka ta venda. Seetõttu kulub üks vanema palk poegade koolitamisele. Ja nii ongi, et tegelikult saavad paljud hakkama, kuid ikka kellegi või millegi arvelt. Seejuures teenivad Lauri vanemad keskmist Eesti palka, samas kui suure osa elanike sissetulek piirdub miinimumpalgaga. Mis nende lastest saab? Samas teab Lauri, et paljud tema kursusekaaslased, kes tööl käivad, ei jõua tihti loengutesse ning eksamitulemused ületavad vaevu nõutava piiri.
Kuidas siis edasi? Riik peab tegema otsuse, valiku eri maailmavaadete vahel. Reformierakond on seda meelt, et tudengil peaks olema lihtsalt võimalik rohkem laenu saada. See oleks sisuliselt sama, kui emadele hakataks maksma emalaenu – kui vanemahüvitise asemel seataks sisse vanemalaen, mille lapsed peavad tulevikus tagasi maksma.
Tegelikult on tudengi toetamine kasulik eelkõige riigile endale. Kui noor inimene saab rahulikult õppida, muretsemata leiva ja peavarju pärast, annab ta haritud spetsialistina oma asjatundliku töö ja maksude näol kõik selle ühel päeval topelt tagasi. Üliõpilane peab tundma, et riik hoolib temast, vastasel korral pageb ta pärast ülikooli lõpetamist rahanappuse tõttu välismaale, kuhu tihtilugu jääbki. Ometi tahame ju kõik, et Eesti oleks nii jõukate kui ka tarkade inimeste maa.

Wednesday, January 24, 2007

Koolist ja haridusest, 24.01. Meie Maa

Haapsalus toimunud haridusfoorumi lõpetanud poliitikute debatt kujunes küll suuresti esinejate monoloogideks õpetajate palga teemal, kuid siiski oli ka diskussiooni ja arutelu osalejatega.
Olen alati olnud seisukohal, et eestluse elujõu tagamiseks meie riigis on sündimuse suurendamise kõrval teine prioriteet just hariduse edendamine. Sama oluline, et lapsed sünniksid, on ka see, kelleks nad kasvavad. Praegu oleme tõesti olukorras, kus meil on puudu arstidest, erialaõpetajatest, projekteerijatest ja ka keevitajatest ning paljudest teistest ametimeestest. Pole kahtlust, et hariduskorralduses on vaja ette võtta muutusi. Kuid on ilmselge, et enne nende kavandamist tuleks omada olukorrast ülevaadet. Tõsiseltvõetavad kriteeriumid, et otsustada selle üle, milline on hea kool ja kes on hea õpetaja, kahjuks puuduvad, sest on selge, et taolisi hinnanguid saab anda vaid küllaldase ajalise mastaabiga tehtud mõõtmiste korral, kuid taolisi mõõtmisi ei tehta. Platsipuhastamise tuhinas likvideeriti omal ajal Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut ja pärast seda põhinevad arvamused koolikorralduse puudustest suuresti vaid muljetel.
Poliitikutelt oli haridusfoorumil kõige ekstravagantsem idee kindlasti Eestimaa Roheliste poolt väljapakutud munitsipaalkoolide riigistamise idee. Omavalitsused ei olevat pädevad koole haldama ja seetõttu oleks vaja seda süsteemi kiiresti muuta. Tuleb nentida, et Eestis on juba olnud pealinnast kamandatud ja parteiliselt määratud direktoritega koolisüsteem. Kas tõesti tahame neid “õndsaid” aegu tagasi? Esmapilgul võib see ju toredana tunduda – teeme õpetajatest riigiametnikud ja rahastamise kaudu justkui olekski stabiilsus tagatud.
Reaalsuses tähendaks see aga omavalitsuste pädevuse olulist kärpimist, paljude väikekoolide sulgemist ja ühte järjekordset suurt hüpet keskusest juhitava riigi poole. Tegelikkuses tuleb ka praegu õpetajate palk riigieelarvest ja kohalik omavalitsus tagab õpikeskkonna. Samuti ei ole siin mingit pistmist pädevuse probleemiga, sest järelevalvet teevad koolide ja õppekavade üle maavalitsused. Ärge laske ennast lollitada puhtast populismist, millega antakse järjekordne hoop meie laste võrdsetele võimalustele kodu lähedal koolis õppida.
Enne suurte muudatuste planeerimist tuleks arvestada, et praeguses süsteemis on palju head ja positiivset, mida ei tule läbimõtlematult lammutada, vaid mis vajab lihtsalt arendamist. Samuti on palju tarkade koolijuhtide juhitavaid häid koole, kus töötamise ja õppimisega on rahul nii õpetajad kui õpilased. Ja sellised pole mitte ainult nn eliitkoolid, vaid taolisi koole on igas maakonnas. Uute jalgrataste pideva leiutamise asemel vajaks nende koolide kogemus lihtsalt tundmaõppimist ning levitamist. Meil on hästi välja arenenud ning paljudes maakondades ilmselt optimaalseks kujunenud koolivõrk, mille purustamisel ja turukonkurentsile viimisel oleksid rasked sotsiaalsed tagajärjed. Omavalitsuste laenude ja riigi toetuste abil on viimastel aastatel silmanähtavalt hakanud paranema koolide materiaalne baas.
Kõige olulisemaks probleemiks meie koolikorralduses on siiski hariduse eesmärgipõhisus ja sisu. Asi on selles, et kogu õpetamine ja selle tulemuste hindamine on meie koolis rajatud hirmule, mitte armule. Loomulikult pole see kooli süü ning tuleneb kogu ühiskonna väärtushierarhiast, kuid just koolis tuleks seda muutma hakata. Me õpetame lapsi elama hirmus, me räägime, et ellu jäävad need, kes on kõige paremas vormis, et võidavad kõige tugevamad ja edu saavutavad kõige targemad. Ja seepärast püüavad kõik olla kõige tugevamad, targemad ja edukamad ning kardavad näida viletsamatena, kardavad kaotada. Koolisüsteem on rajatud võidujooksule uude astmesse sulandumise nimel – ühest klassist teise, põhikoolist gümnaasiumi ja sealt ülikooli. Kõik aga ei suuda ega taha selles võidujooksus osaleda, sest kõik ei saa olla parimad ja edukamad ning algabki rongilt maha pudenemine, mis tekitab hirmu ning see omakorda stressi ja vägivalda.
Kool tuleb rajada mitte teadmiste tuupimisele, vaid oskuste omandamisele ja loovuse arendamisele. Selleks tuleb aga senises nn huvitegevuses näha mitte “vaba aja veetmist” või “klassivälist tööd”, vaid koolitöö olulist koostisosa. Huvitegevust tuleb mõista kõige laiemas tähenduses – spordist ja kaunitest kunstidest kuni meisterdamise ja arvutivõistlusteni välja ning kogu see tegevus tuleb lõimida õppekavadesse ja võtta riigi finantseerimisele. Praegu määrab huvihariduse taseme ja võimalused kohaliku omavalitsuse ning lapsevanemate rahakott ning algabki hariduslik kihistumine. Siinkohal peab appi tulema riik ja tagama õpilasele võimaluse huvialaringis osalemiseks. Seal osalemine ei saa olla rikkamast perest laste privileeg, vaid kõikidele lastele tuleb tagada võrdne võimalus. Rahvaliit soovib, et riik hüvitaks igal aastal kõigile õpilastele ühe huviringi õppemaksu.
Meie seisukoht on, et üldhariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks on vajalik kogu Eesti territooriumi kattev tänapäeva nõuetele vastav koolivõrk. Ning seda tuleb säilitada ja edasi arendada koostöös kohalike omavalitsustega. Kvaliteetse põhi-, kesk- ja kutsehariduse võimalikult elukohajärgse kättesaadavuse tagamine on parim regionaalpoliitika.
Meie jaoks pole kool pelgalt teadmiste andja, vaid kindlasti ka regionaal-, sotsiaal- ja kultuuripoliitika teostaja. Kui külast kaob kool, kaob sealt peagi ka elu. Ettevõtja tuleb oma investeeringuga tänapäeval ainult kohta, kus on korralik kool ja vaimne keskkond. Kool on olnud läbi aegade ka piirkonna kultuurielu keskus ja see tähendab seda, et koolide säilitamine on üks regionaalpoliitilisi prioriteete.
Paljudes maakoolides on noortele oluliselt inimlikum kasvukeskkond ja see eelis tuleb säilitada. Kui tahame, et maakoolid ei hääbuks ja sealne õppetase ei langeks, on vajalik pedagoogide palkade diferentseeritus maapiirkondade kasuks ja riik peaks võtma enda kanda huvihariduse rahastamise.
Hea kool on alati koolijuhi nägu. Pannes koolijuhid tööle tähtajalise töölepingu alusel ja andmata neile mingeidki sotsiaalseid garantiisid, oleme kaotamas pikaajaliste “koolipapade” seltskonda, kes hoidis koolimajas selle hinge ja vaimu.
Tahaks loota, et pärast märtsivalimisi ei alustata järjekordse reformiga, mille ainsaks reaalseks lõpptulemuseks on ministeeriumi kolimine uude linna või haldusreformi alustamine hariduspoliitika kaudu. Rahvaliit teeb omaltpoolt kindlasti kõik selleks, et hariduselu areneks stabiilselt edasi ja otsuste juures arvestataks kogemustega koolijuhtide ning pedagoogide arvamusega. Ainult nii on võimalik tagada Eesti haridussüsteemi stabiilne ja positiivne areng.

Tuesday, January 9, 2007

Ei saa mitte vaiki olla, 9.01.07, Oma Saar

Poliitilistes kemplustes on minu meelest kõige haletsusväärsem ja nukram see, kui odavat populaarsust üritatakse võita konkurentide tegemisi avalikus meedias sopaga üle valamisega. Õigem oleks ju ise ka midagi teha ning siis saaks tehtut ja tulemusi omavahel võrrelda. Seega selguks, kelle tegevusel on tulem ja kelle toimetamise ainsaks väärtuseks on arvutitest eralduv soojus ja jutumulinast tekkinud õhu võnkumine.
Kui lugesin 3. jaanuaril Oma Saart, siis vaatas sealt vastu riigikogu maaelukomisjoni liikme kirjutis, mis jagab maaelu kahte ossa: põllumajandus ja maaelu. Ja maaettevõtjad vajavat töökäsi, mis põllumajandusest iga päev üle jäävad.
Tule taevas appi, ütles kord üks Eesti president ja pean siinkohal teda jällegi tsiteerima. Reformierakond on eelnevalt väljastanud ka pressiteate, kus väidetakse, et „maaelu toetus kanditakse ümber põllumajandusele”. Kallid koalitsioonipartnerid, põllumajandus on samasugune maamajandusharu nagu iga teinegi ja samamoodi on tal mõned erisused, mida tuleb arvestada.
Alustades algusest tuleb vist selgitada, et põllumajandus on paratamatult ka maaettevõtlus, kuna linnas on suhteliselt keeruline põlluharimise ja karjakasvatusega tegeleda. Täna on üks meie põllumajanduse suurimaid probleeme justnimelt tööjõu puudus, sest ei ole kedagi tööle võtta. Ma küll ei tea ühtegi põllumajandusettevõtjat, kellel on töökäsi ülearu. Kui kellelgi on, siis andke teada!
Täna tuleks nende meeste ja naiste ees müts maha võtta, kes siiani maal ettevõtlusega tegelevad ja sealhulgas ka põllumajandust edendavad. Põllumajandussektor on siiski täna veel üks suuremaid tööandjaid maapiirkonnas ja selle hääbumisel ei suudetaks ainult nn alternatiivtegevustega inimesi maal hoida.

Millest maaelukomisjonis tegelikult räägiti?
Ma ei soovi absoluutselt minna isiklikuks, aga kui kasutatakse Goebelsi põhimõtet, et kui ikka solgiga üle valad, siis suurem osa jookseb küll mööda külgi maha, kuid määritud saad ikka, ei jää mul teist valikut.
Absurdsed on süüdistused riikliku arengukava maaelu mitmekesistamise meetme 3.1 tingimuste tahtliku raskendamise teemal, et raha põllumeestele suunata. Esiteks on tegemist põllumajandustoetuste kontekstis marginaalse summaga ja teiseks on põllumajandustootmine tõesti vastavalt Euroopa Liidu ühtsele põllumajanduspoliitikale subsideeritav.
Põllumajanduslike investeeringute toetusmeetmes 3.3 on puudu 170 miljonit krooni ja kui teistes meetmetes on raha üle, siis on äärmiselt loogiline, et vastutav juhtkomisjon tõstab neid ringi vastavalt reaalsetele vajadustele. Meetme 3.3 tingimused on vastavuskriteeriumite poolest vägagi analoogsed 3.1-ga. Kahjuks ei suuda aga süüdistava artikli autor näha oma mõisatrepist kaugemale ega oska näha maaelu arengut riigi kui terviku huvidest lähtuvalt.
2007. aasta lõpuks peaksid maaettevõtjatele avanema miljardilised võimalused, ent kahjuks üritatakse praegu hetkelise poliitilise kasu nimel kogu seda suurt protsessi pidurdada. Maaelukomisjoni protokolli järgi ütleb ministeeriumi asekantsler koosolekul selgelt, et ei ole nõus väidetega, nagu oleks baastingimused rangemaks läinud.
Muudetud ei ole RAKi meetme 3.3 baaskriteeriume, vaid on vähendatud toetusemäära ja objektide ringi, millele toetust anti. Ametnik nõustus, et meetme rakendumine ei olnud ideaalne ja sellest saadud kogemust arvestatakse kindlasti uute rahade planeerimisel.
Eriti kummalisena tundub selle artikli juures, et opositsioonist koalitsiooni hüpanud poliitik sisuliselt üritab poliitiliselt survestada Riikliku Arengukava juhtkomisjoni, kes teeb sisulisi otsuseid vahendite ümbertõstmise kohta. Juhtkomisjoni kuuluvad meie parimad spetsialistid ning pole põhjust kahelda nende objektiivsuses.

Rahvaliit on suutnud anda maaelule uue hingamise.
Tervikuna on absurdne rääkida sellest, et Rahvaliit ei toeta maaelu mitmekesistamist. Just meie juhtimisel koostatud uues maaelu arengukavas on mitmekesistamise osakaal kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ehk siis – meil on selles sektoris 21% vahenditest ja Euroopas vaid 10%!
Aga ega see arusaamine maaelust ainuüksi muruniitmisest ja pargis jalutamisest ei tule. Neli aastat tagasi kandideeris tänane liberaalide esimene maaelu asjatundja Res Publica ridades ja lubas maaettevõtjatele, et tema toob õnne nende õuele. Tänaseks on ta siirdunud Reformierakonna ridadesse, selle erakonna motoks aga on olnud läbi aegade, et turg on kõikvõimas ja reguleerib kogu majandust!
Mitte ei saa aru, kuidas see põhimõte peaks aitama maaettevõtjat, eriti veel põllumeest? Või on keegi äraostmatute paadis poliitilise karastuse saanuna juba suutnud eduerakonna ideoloogid maa- ja külaelu edendamise usku pöörata? Enne ei usu, kui sõnadele järgnevad reaalsed teod. Tänane valitsuskoalitsioon on suutnud vastu võtta väga paljud seadused ja suunanud maaelu edendamisse suurel hulgal vahendeid. Jah, loomulikult on selle taga suuresti Euroopa Liidu tugi. Kuid see, kui palju Eesti sinna omavahenditest lisab, on meie teha ja Rahvaliit seisab selle eest, et need summad oleksid maksimaalsed, mitte minimaalsed. Kahjuks tuleb tunnistada, et mõisahärra kodupartei oli koalitsioonikogus kuni viimase hetkeni nende summade tõstmise vastane. Õnneks oli see must-valgel kirjas koalitsioonileppes. 2007. aasta eelarves on need asjad paigas ning maaettevõtjad saavad maksimumi, mida Eesti riik saab ise eurorahadele lisada.

Tahaks tõesti uskuda, et valijate mälu on piisavalt pikk ja nad on omal nahal väga selgelt tunnetanud, millise valitsuse ajal on elu maal läinud paremaks ja millal toimub tagasihoidlikult öeldes seisak.