Õnne Eestile !

Eesti riik tähistab täna oma sünnipäeva. Võrreldes meie riigi vanust inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema. Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Just sellesama sissejuhatuse kirjutasin ka paar aastat tagasi õnnitlusena kodumaale ja üldiselt ei ole olnud ka tänaseni põhjust oma arvamust muuta. Tänasele riigi sünnipäevale paneb loomulikult oma pitseri lähenevate valimiste teema ja seetõttu saabub riigi sünnipäev taas veidi teisiti kui mõned aastad tagasi.

Eriliselt kurvaks teeb selle sünnipäeva tähistamise Haapsalu lastekodus juhtunu, mille kommenteerimiseks pole lihtsalt sõnu ja sooviks vaid jõudu ja vastupidamist laste lähedastele ning ka lastekodu töötajatele ja kõigile neile inimestele, kes oma abikäe selles tragöödias on ulatanud.

Tänasel sünnipäeval tahakski lihtsalt soovida headust ja arusaamist oma kaaskodanike muredest ning siirast tahet ka lahenduste leidmiseks. Kui me suudame näha abivajajaid enda ümber, siis olemegi juba poolel teel hoolivama ja inimesekesksema riigi suunas.

Soovin siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja tulevastele riigijuhtidele!

Tahaks väga uskuda, et uues Riigikogus on rohkem kohta koostööl ja üksteisega arvestamisel ning sõltumata valimistulemusest suudavad koalitsioon ja opositsioon sisulistel teemadel pidada arutelusid, mitte konkureerides selles, kelle teerull paremini tegutseb.

Kaunist kodumaa sünnipäeva ning möistlikke valikuid lähinädalatel!

Regionaalministri tühi portfell

Valimiskampaania tuhinas tuli taas päevakorda meie riigi regionaalhaldus ja selle toimimine või siis mittetoimimine. Avapaugu neile aruteludele andis Reformierakonna ettepanek kaotada regionaalministri ametikoht või õigemini liita ta põllumajandusministri postiga. Ühelt poolt on see hea algus diskussioonile, kuid teisalt näidati nii koalitsioonipartnerist ministrile jõuliselt koht kätte ning anti hinnang tema tööle.

Teema on olnud päevakorral pikalt ning tunnistagem, et häid vastuseid on siin vähe. Portfellita ministri ametikoht on ju loodud millegi konkreetse ärategemiseks, aga kui rääkida haldussüsteemi korrastamisest, siis tahaks oravatelt küsida, kas nüüd on siis midagi valmis?

Minister Jaan Õunapuu valitsemise ajal suudeti välja võidelda regionaalministrile ka reaalne haldusala koos pisikese aparaadiga ning töötati välja ka regionaalarengu suunamise seadus, mis lõpuks aga koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu siiski kinnitamata jäi. Rääkimata pikalt arutatud haldusreformi teostamisest, millest on igal erakonnal oma nägemus ning neli aastat tagasi asus uus minister taaskord välja töötama “uut plaani”.


Uus algus on vajalik

Selle plaani tegemise varjus on aga tegelikkuses omavalitsuste rahakott võrreldes kohustustega õhem kui viimase kümnendi algusaastail - selles mõttes oleme mitu aastat kukkunud. Praegust seisu tuleb ikka ausalt nimetada tagasiminekuks, mitte edasiminekuks.

Oluline on ka pädeva ja jõulise regionaalministri olemasolu, sest vastasel juhul ei suuda see institutsioon tõepoolest siseministri abi rollist väljuda ja regionaalpoliitika ajamine piirdub vaid katsetega. Eesti ajaloost on näiteid, kus seda ametit pidas rallisõitja, kes suutis küll Eestile mitu tiiru peale teha, kuid tulemuseks oli vaid rataste alt kruusateedelt üleskeeratud tolm.

Regionaalteemade arutamiseks korraldasid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal Haapsalus arengufoorumi “Kogu Eesti peab elama”. Foorumil toimus lisaks haridusvõrgu ja äärealade elukorralduse aruteludele ka debatt Eesti regionaalministri rolli üle ühiskonnas ja tema kaasarääkimisvõimele valitsuses.

Palju kisa - vähe villa

Eesti esimese regionaalministri Eiki Nestori sõnul on meil koostatavad strateegiad sidustamata ja valdavalt neid ka ei järgita: nimelt ei astu eelarvepoliitika ühte jalga riiklike arengukavadega. On selge, et kõige tulemuslikum on regionaalpoliitika siis, kui rahanduspoliitika seda toetab. Tänase mudeli puhul on aga nii, et kui regionaalminister ei kuulu peaministri ja rahandusministriga ühte erakonda, siis on ka tema tööpõld suhteliselt piiratud.

Lahenduseks saab olla vaid regionaalministri positsiooni tugevdamine valitsuses. Sel juhul peab valitsus otsuste langetamisel kohustuslikult arvestama nende regionaalpoliitilise mõjuga. Kahjuks pole selleni jõudmine tänaste valitusparteide mentaliteedi juures reaalne.

Täna on sotsiaaldemokraadid koondamas oma ridadesse suurimat kohaliku omavalitsuste juhtimiskogemusega meeskonda, kelle eestvedamisel on Eestis võimalik läbi viia riigireform. Reformi tulemusel antakse vastutus ja ka sinna juurde kuuluvad vahendid maakonnatasandile, millest saab omavalitsuslik juhtimistasand.

Regionaalministril tuleb töö ise üles leida

Regionaalarengu foorumi lõpus toimunud diskussiooni käigus jõudsime ühisele seisukohale, et Eestile on regionaalpoliitiliselt kõige olulisem omavalitsuste iseseisvuse tõstmine, maakonna tasandi institutsioonide tugevdamine ja piirkondliku mõõtme tõhustamine riigijuhtimises.

Sotsiaaldemokraadid soovivad ellu vii riigireformi, mille sisuks on muuta tänane maakond sisuliseks omavalitsuslikuks võimutasandiks, koondades sinna valdade ja linnade piire ületavad funktsioonid, mille täitmine mitmetel omavalitsusüksustel üle jõu käib, ning riigi avalike teenuste osutamise, mis on inimestest põhjendamatult kaugele jäänud.

Kava käivitudes jääks maakondliku tasandi ülesandeks tõenäoliselt ühistranspordi, arstiabi, gümnaasiumihariduse, maakondliku arendustegevuse ja jäätmemajanduse korraldamine. Kuni eelkirjeldatud reformi teostumiseni aga oleks regionaalministril tegeleda sellega, et taastada omavalitsuste tulubaas 2008 aasta tasemel ning tagada, et kohalike teede korrashoiuks ettnähtud summad kataks optimaalse vajaduse.

Olen veendunud, et regionaalministri institutsioon ei ole ennast mingil juhul ammendanud, kuid minister peab suutma ameti välja kanda ning ennast valitsuses kehtestama.

Regionaalministri portfellil on sisu küll, kui osatakse selle sisuga midagi peale hakata. Kuna tegemata töid ja lahendamata probleeme on küllaga, on ka uues valitsuses alustaval ministril tööpõldu piisavalt. Oleks ainult tahet teha ja asjaosalisi otsustusprotsessidesse kaasata!

Head Eesti inimesed...

Valimiskampaania on täies hoos ning kuigi eeldada võis, et sel korral ei ole erakondadel väga palju rahalise katteta populistlikke lubadusi, siis tuleb tõdeda, et eeldused ei pidanud paika.

Täna võib valija vaid kindel olla, et tema kindel võit on vaid siis, kui ta loeb veidi sisulisemalt ka erakondade programme ning alles siis teeb järelduse, kelle lubadused peavad suures osas vett ja kelle omad kohe üldse mitte.

Ma ei hakkagi siinkohal nende platvormide ja seisukohtade üle targutama, kuid mul on heameel, et SDE valimisprogrammile on suudetud ka finantsplaan juurde lisada ning ka see võiks olla uus ning järgitav algus Eesti valimiskampaanias. Loomulikult on iseasi, kas need plaanid kõigile meeldivad, kuid need looks vähemalt aluse sisukaks diskussiooniks ning reaalseteks poliitilisteks valikuteks.

Kokkuvõttes on minu tänase postituse mõte see, et blogi jälgijad loodetavasti viitsivad veidi rohkem ka vaadata sõnumite taha ning teisalt panen siia ka paar linki, et teil meelest ära ei läheks, mida sotsid teleekraani kaudu lubavad ning uurige siis lisa, kuidas need plaanid oleks võimalik ka ellu viia - www.sotsdem.ee

Lingid SDE reklaamidele:

http://www.youtube.com/watch?v=nkaqcKRKprY

http://www.youtube.com/watch?v=iDCCFfBkznE