Saturday, December 19, 2009

Palka ja malka

Lisaks igasugustele toredatele ja halenaljakatele poliitkemplustele struktuuride ja riigireetmiste teemadel jäävad möödunud päevad ka ajalukku haledate palgateemaliste diskussioonidega.

Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.

Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.

Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.

Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.

Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.

Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.

Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?

Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.

Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.

Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.

Ehk - Eesti, Eesti e-la sa-a!

Wednesday, December 16, 2009

ANnab SIPelda

Riigikogu on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnangud sellele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda – eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik meie probleemid.

Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.

Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.

Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.

Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.

Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.

Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.

Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.

Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.

Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.

Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.

Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.

Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!

Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.

*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09