Häid pühi!

Meil on käes jõuluaeg aga poliitikamaastikul käib selline tõmblemine, et jõulurahust poliitikas sel aastal vist küll väga rääkida ei saa. Meie riik saab sel kümnendil juba 100 aastaseks ja võrreldes seda numbrit inimese vanusega, peaksime olema juba päris tõsiseltvõetava riigi eas.

Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.

Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.

Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.

Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.

Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!

Vudila mängumaa on Lõuna-Eesti EHE

SA Lõuna-Eesti Turism korraldatud konkursil “Ehe Lõuna-Eesti” tunnistati käesoleva aasta parimaks turismiobjektiks kogu pere mängumaa Vudila, mida veab saarlane Kajar Lember.

Lisaks juunis käima läinud mängumaa suvistele tegemistele avati Vudilas möödunud nädalal ka vahva jõulumaa. Lemberi sõnul oli Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks tunnistamine ka Vudilale endale üks tore jõulukink.

“Eks see kena üllatus loomulikult oli. Nominendiks valimisest teatati päev enne autasustamistseremooniat. Küllap arvestati meie mängumaa parimaks turismiobjektiks saamisel ka selle kiiret arengut,” rääkis Lember.

Ta viitas, et aasta tagasi tehti Tabivere vallas asuval mängumaal alles ehitustöid ja valmis polnud õieti midagi. 1. juunil toimusid avapidustused ja suvekuudel külastas Vudilat juba üle 20 000 inimese paljudest Eestimaa paikadest ja ka välisriikidest. “Seda, kas saarerahvast on siin rohkem käinud Saaremaalt või Hiiumaalt, pole kokku lugenud,” lisas Lember.

Hobused Saaremaalt

Selge on, et ka mandril ei saa saarlane hakkama ilma meretaguste abilisteta. Kaiaveres asuval kogu pere mängumaal Vudila avatud jõulumaale on ta sünnimaakonnast ametisse palganud mitmeid eestimaist tõugu koduloomi.

Kõigepealt tervitavad jõulumaa külastajaid Asva hobusekasvatusest pärit eesti hobused, samuti Saaremaalt kohale toodud maatõugu lambad, kitsed ja küülikud. “Päralejõudmine kulges suhteliselt õnnelikult. Kord tuli teel siiski hobusekäru remontida,” rääkis Lember.

Loomadest on rahvale meeldivaid elamusi pakkumas ka saanisõitu tegev raskeveohobune ja poni, kes aga on põlised mandrielanikud. Samuti võib kohtuda maskottlindude vuttidega, sest Vudila on ju rajatud kunagise vutifarmi territooriumile.

Koduloomad on ikka jõuludega kokku kuulunud. Kindlasti võimaldavad nad tänapäeval ka paremini loodust tundma õppida. “Olen esimeste päevadega juba kohanud lapsi, kes arvavad, et kits on lihtsalt sarvedega lammas,” kõneles Vudila peremees.

Küsimusele, millal Saaremaa oma Vudila saab, vastas Lember kerge muigega vene keeles: “Živjom uvidem” (elame, näeme). Tal on midagi kindlasti mõttes, kuid saan tema vaikimisest aru. Ka Jõgevamaa Vudilat ehitati enne kolm aastat, kui hakati rääkima, mida sinna täpselt rajatakse. Lemberi puhulgi tundub, et ehtsaarlasliku jonniga tahetakse enne ikka muna ära muneda, kui sellest kaagutama hakata.

“Selge on aga see, et kui millegi analoogsega kusagil ka välja tuleme, peab see nn uus Vudila igas paigas ikka erilaadne olema,“ lasus turismiettevõtja kavala naeratusega.

Häid ettevõtmisi hulganisti

1. detsembril toimus Tartus Lõuna-Eesti turismikonverents, kus sel korral keskenduti Vene turule – anti ülevaade, kuidas venelasi Lõuna-Eestisse meelitada ja mida neile siin pakkuda.
Konverentsile järgnes vastuvõtt, kus tunnustati 2010. aastal enim silma paistnud turismiobjekte ja -sündmusi.

Konkursi “Ehe Lõuna-Eesti” raames tunnustas SA Lõuna-Eesti Turism nõukogu Eesti maanteemuuseumi ja Alatskivi lossi. 2010. aasta parimaks turismiobjektiks valiti kogu pere mängumaa Vudila Jõgevamaal.

Parima turismisündmuse nominentideks nimetati Võrumaal toimunud kohaliku toidu mess “Uma mekk” ning Lüübnitsa sibula- ja kalalaat Põlvamaal, 2010. aasta parima turismisündmuse tiitel läks samuti Jõgevamaale, suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale.

* Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 15.12.2010, autor Jaan Lukas
originaallink - http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=40074

vaata ka - www.vudila.ee
facebook.com/vudila

Tugeva kodu nimel maksab makse maksta

Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.

Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus - proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.

Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.

Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.

Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?

Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.

Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?

Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.

Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.

Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.

Alustada tuleb peast, mitte jalgadest!

Seekordseid halduskorralduslikke mõtteid ärgitas kirja panema regionaalministri järjekordne omavalitsuste liitmisplaan, mis seekord siis lähtus põhimõttest, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Tuleb tunnistada, et üheltpoolt on tore, et minister on lugemiseks mahti saanud, kuid teisalt eks see ettepanek rohkem Kevade konteksti ja Lesta suhu sobikski.

Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.

Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.

*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas

Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat

Ei väsita korrutamast, et Eestil on läinud hästi ning paljud makronäitajad seda tõepoolest ka kinnitavad. Tahtmata heietada lähiajaloo otsuste ja valikute õigsuse üle, peaksime endalt siiski küsima, kuidas ja mis suunas liigub ühiskond edasi? Kindel on see, et ilma teadliku tegutsemiseta ei suudeta edasi liikuda ning arengu asemel toimub stagnatsioon.

Riigi suhteliselt kiire arengu tagas suuresti meie madal lähtepositsioon, millelt üles hüppamise põhiteguriteks oli odav tööjõud ning kergeltsaadav raha laenuturul. Siiani toiminud majandusideoloogia sisuliselt ainus vundament oli totaalne avatus ning lihtne maksusüsteem, mis justkui peaks meid alati aitama, kuid majanduskriis on näidanud ka selle haavatavust.

Tänaselt valitsuskoalitsioonilt tulevad sõnumid vaid kinnitavad seda, et muuta pole sisulislt midagi vaja ning seda näilist edu peaks justkui hoidma ja siis olekski kõik hästi. Ometi on meie pealtnäha edukas riigis väga palju suuri probleeme, mis ootavad lahendusi kohe, mitte siis, kui me võibolla kunagi kauges tulevikus oleme mõnede lubaduste järgi rikkaimate riikide sekka jõudnud.

40 000 alla vaesuspiiri elavat last ja üle 100 000 töötu inimese tahavad inimväärset toimetulekut juba täna, mitte aastate pärast!

Iga väikese lapse kasvamine vaesuses on väikeriigile vastuvõetamatu. Sellise olukorra valguses on riigi edukusega kiitlemine lausa kohatu ja edukuse mõõdupuuks ei saa olla Eesti koht edetabelis vaid inimeste hakkamasaamine. Kui meie prioriteedid oleks sarnaselt paigas, siis suudaksime koondada tarkuse ja kindlasti leida ka vahendid, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest kõhtu täis süüa ja oma andeid arendada.

Sotsiaaldemokraatia näeb selgelt, et riigi roll ei ole arenguid pealt vaadata vaid kujundada keskkonda ning vajadusel ka sekkuda. Riigi valitsejad läbi oma otsuste peavad vastutama ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Läbi valikute tehaksegi otsuseid. Kas siis tahetakse tasandada arenguerinevusi, tagada oma inimestele elementaarne toimetulek, kaitsta ja luua kriisi ajal töökohti või siis mitte ja loota, et turg paneb ise kõik paika. Eks panebki, kuid näeme seda täna väga paljudes peredes, millise valu ja hinnaga see toimib.

Sotsidel on täna võimalus olla heas mõttes raputajaks ühiskonnas. Paljud küsivad täna, et keda valiksid sotsid oma partneriks ja see oleks justnagu suurim ja tähtsaim küsimus!

Tegelikkuses on väljakutseks hoopis oma ideede elluviimise võimalus ja loomulikult peab selleks poliitkamaastikul suutma teha koostööd, sest Eesti ei saa loodetavasti endale kunagi kahe parteiga parlamenti ega tõenäoliselt ka ühepartei valitsust.

Oma ideede elluviimiseks tuleb osaleda koalitsioonides ning partnerivalikul on kõige olulisem võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud tulemus. Usun, et sotsid on võimelised oma seisukohti kaitsma koalitsioonides kõikide partneritega ning seda nii, et koostööks vajalikud kompromissid ei lõika jalgu alt.

Sisuliseks väljakutseks on sotside jaoks tugeva organisatsiooniga laiapõhjaliseks erakonnaks arenemine. Lisaks heale tulemusele eelseisvatel valimistel ja osalemisele koalitsioonis loodan, et juba järgmistel kohalikel valimistel on igas Eestimaa vallas võimalik mõne kohaliku sotside kandidaadile oma hääl usaldada. Regionaalne kaetus ning tarkade ja teotahteliste inimestega tugev organisatsioon loob selge aluse ja võimaluse, et uuenenud sotsiaaldemokraadid võiksid peale 2015 aasta Riigikogu valimisi olla juhtiv poliitiline jõud Eestis.

Lõpetuseks ühinen sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri arvamusega, kes on öelnud, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas ja seda mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.

Hoolimisest ja demokraatiast

Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt korraldatud kohtumised maakondades ning esimehekandidaatide debatid on sellel sügisel teinud Eestimaale tiiru peale ja ees on ootamas üldkogu, kus pannakse paika meeskond, kes tüürib erakonna eelseisvatele Riigikogu valimistele.

Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.

Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .

Hoolimisest

Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.

Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.

Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.

Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.

Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.

Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.

Demokraatiast

Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.

Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.

Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.

Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.

Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.

Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.

Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.

Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.

Ka kõrvaltvaatajana piinlik

Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.

Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.

Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.

Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.

Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.

Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.

Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.

Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.

Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.

Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.

Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.

Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.

Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.

Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.

Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.

Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.

Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.

Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.

Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.

Eurounes valitsejad

Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul.

Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.

Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.

Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!

Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.

Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.

Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.

Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.

Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.

Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.

Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.

Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.

Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.

Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.

On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena - ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.

Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.

Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.

Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.

*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes

Sambaga aga hambata

Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga.

Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.

Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.

Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.

Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.

Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?

Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.

Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.

Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.

Rahvaliidu endiste aseesimeeste Ene Tombergi, Kajar Lemberi ja Anto Liivati pöördumine

Head erakonnakaaslased ja Eestimaa inimesed!

Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud.

Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest.

Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.

Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada.

Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.
Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud.

Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia.

Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.

Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval.

Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks.

Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.

27. mai 2010

Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat

Ühtse Eesti järellained - ehk minge perse ja olge vabad.

Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti.

See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus.

Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes... aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest.

Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed.

Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale.

Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest.

Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud.

Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu.

Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte?

Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.

Jätke vähemalt põllumehed rahule!

Huvitavaid asju saab ikka ajaleheveergudelt lugeda. Eelmisel nädalal toodi mitmes kohas välja kavandatav seadusemuudatus, mille tulemusel peavad kõik, kes soovivad edaspidi sõita neljarattaveoliste traktoritega ning kellel täna puudub kõrgem juhilubade kategooria kui „B”, peavad minema kursustele ning tegema eksami, et oma töötegemist saaks jätkata.

Reaalselt tähendab see seda, et mees, kes on 20 aastat traktorirooli keeranud ning sellega oma peret toitnud ja sooviks seda tööd ka edasi teha, peab täna taskust välja käima ca 7000 krooni tõestamaks, et ta oskab traktoriga tagurpidi boksi sõita, millel suures pildis puudub igasugune seos kündmisoskuse või mõne muu põhilise põllumajanduses ettetuleva tööga. Loomulikult on ka see oskus teretulnud ning enamus, kes mõned aastad on traktori peal töötanud saavad sellega tõenäoliselt ka kinnisilmi hakkama.

Aga vägagi tundub mulle, et kellegi lobby tulemusel on suudetud seadusesse suruda meede, mis tühjendab maamehe tasku ja täidab omakorda koolitaja ning ka riigi oma. On täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu, miks peaks täna reaalse töökogemusega põllumehed minema uuesti eksamile? Mainitakse ka seda, et põllu peal sõitmist ei harjutata, kuna tundide arv on limiteeritud. Aga kui mõelda algajatele siis just seda neil võikski vaja minna.

Absoluutselt nõus, et traktori- ja autojuhtimise ettevalmistus on kaks täiesti iseasja, kuid selliselt, et ühe rauaga pannakse nii pikajaliste kogemustega meestele kui ka algajatele, ei ole küll täna mõistlik.

Seadusi saab teha ka nii, et talupojatarkus sinna ikka alles jääb. Täna on põllumeestel niigi raske ja ei ole mõistlik ilma igasuguse loogilise eesmärgita saata töökogemusega traktoriste taas koolipinki ainult seetõttu, et kunagi on jäetud seadusesse auk ja täna on keegi tarkpea välja mõelnud seadusemuudatuse, mis lisaks koolirahale ka riigilõivu näol vajaliku kopika just maameeste käest kokku korjab.

Riigireform kodukootud haldusreformi asemel

Kodukootud lähenemine ja talupojamõistus riigi juhtimisel on nähtused, mis jäävad Toompea koridorides üha vähemaks, ning see ei tule meie riigile sugugi kasuks.

Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti "kodukootud poliitikutest".

Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad "kodukootud" kogemusega inimesed.

Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Soome näitab eeskuju
Viimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum.

Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.
Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd.

Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi.
Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks - see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused.

Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused.

Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused.

Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda.

Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.

Regioonikantslerid tööle
Enne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale.

1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli.

Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus.
Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama.

Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi.

Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt - ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur.

Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada.

Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna.

Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused.

*artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010

Eelista Eestimaist

Pealkirjas toodud sõnapaari teab vast iga eestlane, kuid iseasi on see, kui tihti me igapäevaselt selle järgi suudame käituda. Eesti on tervikuna väga hinnatundlik ning tihti on ka toidulaua katmisel otsustavaks mitte toidu kvaliteet ja päritolu vaid hoopis rahakoti võimalused.

Meie eelmise põllumajandusministri eestvedamisel töötati välja Eesti toidu programm, mis valitsuse vahetudes jäi riiulitele tolmu koguma, sets polnud poliitiliselt sobiv. Tänaseks on hakatud sellest jälle rääkima, kuna on aru saadud selle olulisusest. Me küll toimetame vabaturul, kuid oma eelistusi võiksime siiski ka riigijuhtide tasandil välja öelda.

Näiteks meie naabrid nii lõuna kui ka põhja pool küll ei häbene selgelt välja öelda, kui mõne riigi suurhanke korraldamiseks oodatakse omamaist tootjat ning kutsustakse ka inimesi üles pidevalt tarbima kodumaist toitu, sest lisaks värskusele on sellel selge mõju ka kohalike põllumeeste ja töötlejate rahakotile.

Makaronimaalt pärit toiduketi hiljutine otsus loobuda Eestimaisest lihast on selge märk ülbusest, millega eiratakse nii kohalike tarbijate kui ka põllumajandustootjate huve.

Kui selline käitumine ühe suure kaupluseketi poolt oleks toimunud Põhjamaades, siis oleks juba nii mõnigi kõrge tegelane teinud väga selged avalduses sellise käitumise taunimiseks. Ja peale seda teeksid ka kohalikud tarbijad selge otsuse ning jalutaksid sellest poest kaarega mööda.

Välismaise kaupluseketi selline suhtumine ja käitumine on riigile tervikuna alandav ning üks kauplusekett peaks oma kohalikust tarbijast lugu pidama.

Läbi tarbimise ja avalike väljaütlemiste tuleb suurtele kauplusekettidele selgeks teha, et Eesti toodete ignoreerimine ei tee nende mainele ega käibele head. Oluline on, et meie tootjad leiaksid kohalikes kauplustes väljundi ning meie inimesed saaksid osta kodumaiseid tooteid, mis on üldjuhul märksa kvaliteetsemad ja tervislikumad kui väljast sissetoodud.

Ühtlasi aitab eestimaiste toodete eelistamine selgelt kohalikke töökohti säilitada ning toiduainete puhul aidata kaasa ka maapiirkondade arengule.

Me peame sellisele, kohalikke tootjaid ignoreerivale, otsusele üheselt ja selgelt reageerima ning usun, et eelkõige tarbijate käitumine toob lähiajal ka kaupluseketi juhtide „ mõistuse koju tagasi”.

Igavesti kestev haldusreform

Taas kord on tõstatatud haldusreformi teema ja jälle on sisuliselt pakutud plaani muuta viisteist maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt – lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada “kodukootud poliitikutest”. See on mõte, millele kuidagi ei saa jätta vastamata.

Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub.

Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda.

Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.

Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele.

Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas.

Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest.

Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene.

Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.

Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga.

Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte.

Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.

See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.

*lugu ilmus ajalehes "Meie Maa" 07.04.2010

Riigikogu kohti ostetakse nagu kartuleid Nõmme turul

On kurb, et Riigikogu kohti ostetakse nagu kartuleid Nõmme turul, kuid Rahvaliit ei kao, arvab Rahvaliidu aseesimees Kajar Lember.

Reedel teatasid parteist lahkumisest ja Reformierakonda astumisest riigikogulane Tarmo Mänd, endine rahandusminister Aivar Sõerd ja Rahvaliidu Järvamaa maakonnaühenduse endine juht Kaja Sepp. Lember rääkis ETV saates "Terevisioon", et ta usub, et Tarmo Männi käitumisele annavad tema valimisringkonna inimesed selge hinnangu, ja et ta on kurb, et Aivar Sõerd selle intriigiga kaasa läks.

"Kui Aivar Sõerd räägib oma maailmavaatelisest lähenemisest ja mõtetest seoses Reformierakonnaga, siis võib temast inimlikult aru saada," rääkis Rahvaliidu aseesimees. "Aga kui me räägime Tarmo Männist, kes on aastaid väga tugevalt kritiseerinud Reformierakonna poliitikat ja nimelt tema samme majanduspoliitikas, ja täna leiab äkki, et see on tema koduerakond ja see erakond talle väga hästi passib - /---/ see on natuke koomiline."

Lemberi arvates on Rahvaliidu tänasesse olukorda viinud eelkõige väline surve, mitte erakonnasisesed põhjused.

Lemberi sõnul on alati olemas inimesi, kes tahavad olla võitja paadis, kuid erakond on meeskonnatöö ning ta ei pea õigeks ühekaupa ümberistumist. Tema hinnangul on Rahvaliidus justkui üks põlvkond puudu. Ta ütles, et noorte seltskond tuleb jõuliselt peale ning kuigi neil on kontakte, sidemeid ja kogemusi vähem, peaks sündima sünergia.

"Iseküsimus on see, kui hästi on seda täna suudetud rakendada, aga veel kord ütlen, et erakond on meeskonnatöö ja ma usun väga, et me suudame tekitada ühtse nägemuse, kuidas minna edasi. Ja seal on võimalikud variandid," ütles Lember.

"Otsused tuleb teha kiiresti ja jõuliselt"

Lember kinnitas, et Rahvaliidus on omajagu inimesi, kes tahaksid ühinemist või koostöö tihendamist sotsiaaldemokraatidega.

"Diskussioon võimaliku ühinemise või koostöö tihendamise üle on ju käinud päris pikka aega ja mingid alged on aastas 2005 ja sügisel sai see uue hoo," rääkis Rahvaliidu aseesimees, kelle arvates peaksid kaks erakonda koos maha istuma, olukorra kaardistama ning tegema selgeks, kas ühinemisel "on jumet". Ta nentis ühtlasi, et mõnes valdkonnas ei ole Rahvaliidul pädevust, mis on sotsiaaldemokraatidel olemas.

"Eesti ühiskonnas on täna mõnes mõttes see ootus olemas, et inimesel oleks valida väga selgelt midagi muud, kui nii-öelda väga liberaalset tandemit - IRL-i ja Reformi - või siis väga pealinnakeskset Keskerakonda," rääkis Lember.

* Kogu intervjuud saates Terevisioon saad vaadata siit: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=31193

Õnnetu ja lõputu sambasaaga

Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida.

Vastusteta küsimused

Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks.

Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all.

Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole.

Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab?

On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada?

Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega.

Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet!

Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks.

Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid.

Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust.

*lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes

Õpetaja lahkumine

Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale.

Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega.

Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid.

Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast.

Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi.

Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud.

Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta.

Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu.

Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.

Tööpuudus poliitfookuses

Ühelt poolt igati kiiduväärt, et Riigikogu on võtnud tööpuuduse luubi alla. Samas on kummaline, et arutelu kerkis tõsimeeli üles alles pärast seda, kui Rahvaliit pani ette võtta teema märtsis päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkusele pakkuda. Aga olgu nende algetega kuidas on, peaasi, et asi viimaks käsile on võetud. Jääb vaid loota, et jõutakse ka käegakatsutavate lahendusteni.

Sotsioloog Andrus Saare sõnul napib poliitikutel tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi poliitilise jõu suured lubadused on tegelikult katteta. Sotsioloog rõhutab, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon – see nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Nõustun temaga.

Raske on aga nõustuda valitsuse väidetega, et kõiges on peasüüdlane rahvusvaheline finants- ja majanduskriis. Tahaks küsida, miks ei ole kriis sama sügavalt tabanud näiteks Poolat või meie naabrit Soomet. Meie sügava eelarvekriisi põhjusi tuleb ikka otsida siseriiklikest otsustest või pigem otsustamatusest.

Eelkõige tuleb tunnistada vigu ja valearvestusi, sest riigijuhid, eesotsas peaministriga, on korduvalt pidanud oma sõnu sööma ning protsessidele on reageeritud liiga hilja. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalset joont ajavates riikides, nagu Eesti, on kriis sügavam ja tagajärjed rängemad kui mujal.

Meie valitsus vaatas vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist. Niikaua kui Eestis ei tule pööret euroopalikule sotsiaalsele turumajandusele, püsib oht, et sama rängad kriisid ootavad meid ka edaspidi.

Erinevalt Eestist on enamik Euroopa riike rakendanud töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks kõikvõimalikke samme. Finantskriisi ilmnedes pöörati esmatähelepanu riigi rahanduse stabiliseerimisele. ELi liikmesriikides on rakendatud nii tulumaksusüsteemi üldisi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määras.

Tõsi, need meetmed on sageli kulukad ja kipuvad jääma alaliseks, millega võib seletada nende piiratud ulatust liikmesriikides. Lisaks on mõni riik vähendanud töövõtjate makstavaid sotsiaalmakseid.

Nõus, et sotsiaalseid töökohti on ka Eestisse vaja, kuid nendega ei tohi üle pingutada, muidu võime lõpuks tõepoolest jõuda puuvalvuri ametini. Peame endale aru andma, et iga investeeringu nimel tuleb tegutseda, ja siin ei ole küsimus oodatava euro tulekus või edasilükkumises.

Eesti ettevõtjal, kes saaks poole kohaga tööd pakkuda, käib inimese palkamine üle jõu, sest osalise tööajaga töötaja puhul on maksukoormus proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtluse alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid paraku on suund täpselt vastupidine – Eesti maksunduse jäikus seab selle arengule tõkkeid. Pigem valitseb taandareng. Need on kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.

ELi suuremad liikmesriigid on peaasjalikult keskendunud majanduse toetamisele ja nõudluse taastamisele ning majanduskasvu ja tööhõive kaitsmisele. Esmalt peetakse arukaks mitmesuguste maksukärbete kaudu toetada kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu.

Teiseks suunatakse avaliku sektori planeeritavad investeeringud infrastruktuuridesse. Peetakse oluliseks toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust garantiide ja laenurahaga ning laiendatakse tööturgu paindliku tööaja ja ümberõppega.

Niisuguste meetmete kohta oleme meie valitsuselt kuulnud vaid kriitikat – kiidulaulu lauldakse meie majanduse edusammudele ja suurepärasele oskusele ise kriisist välja tulla. Tasub märkida, et Euroopa Komisjon on lisaks vajadusele kriisile kiirelt ja adekvaatselt reageerida hoiatanud liikmesriike sellise sekkumise kõrvalmõjude eest, mis võivad takistada majandust peatsele tõusule pöördumast.
Teisisõnu – koos kriisimeetmete rakendamisega soovitatakse juba kavandada neist järk-järgulise loobumise etappi.

Praegust majandusolukorda arvestades on vaja kohaldada kõikvõimalikke, kas või ajutisi, kuid jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalsesse katastroofi. Lahendused tuleb leida juba täna, sest homme on lootusetult hilja. Tööpuudust ei tohi kasutada poliitikas pildile pääsemiseks, tööpuuduse leevendamiseks peavad erakonnad tegutsema üheskoos ja oskuslikult.

Tööpuuduse teema toob ka peibutuspardi Euroopast Riigikogu pulti

Ühelt poolt on positiivne, et Riigikogu võtab alates sellest nädalast tähelepanu alla tööpuuduse probleemi. Samas on kummaline, et see diskussioon jõudis tõsiselt sealsele lauale peale seda, kui Rahvaliit lasi panna teema märtsi algusek päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena.

Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkuseni kanda. Aga olgu nende algetega nagu on – hea on selle teemaga tõsiselt tegeletakse ning loodetavasti jõutakse ka mõningate realiseeritavate lahendusteni.

Ka sotsioloog Andrus Saare sõnul poliitikutel tegelikult ideed puuduvad ja mitmete poliitiliste jõudude suurtel lubadustel ei ole tegelikult katet. Sotsioloog rõhutas, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, töötada tuleb paljude erinevate meetmetega üheaegselt. Ja siinkohal tuleb temaga selgelt nõustuda.

Täna Riigikogus toimuv on aga tähelepanuväärne veel ka selle poolest, et näiliselt Eesti suurim poliitpartluse vastu võitleja ja Euroopa vabahärra Tarand on ise asunud peibutuspardi seisusesse ja võtab roheliste nimel Riigikogus sõna. Aga eks see jääb juba analüütikute vaagida, kas see on selge vihje Riigikogu valimisteks järgmisel aastal või on rohelistel ikka endil seis nii mannetu, et pole kedagi Riigikogu pulti tööpuudusest rääkima saata.

Aga võibolla on värsketest euromõtetest ka Eesti poliitikamaastikule kasu, sest vastupidiselt Eestile on enamus Euroopa riike töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks rakendanud mitmeid maksupoliitilisi lahendusi.

Ja seda tuleb loomulikult ka meil teha – ehk arvestades tänast majanduse olukorda on vaja erinevaid, kasvõi ajutisi aga jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalse katastroofini ning need meetmed tuleb rakendada täna mitte homme.

Tööpuudusega võitlemine ei saa olla kellegi poliitiline pildil olemise mäng vaid siin tuleb erakondadel ühiselt ja oskuslikult tegutseda.

Uue aasta üllatused - Mart Laari juhtimisel polegi põhikirjalist alust?

Isamaa ja ResPublika liitmise ajast on vett merre voolanud juba omajagu, kuid hästitoimivat liitu pole seal ikka tekkinud.

Pidev sisemine võimuvõitlus ja kemplemine paistab jällegi välja, kui mõned autoriteetsed liikmed näitavad toimuva suurkogu eel oma suhtumist tänase juhtimisstiili vastu juba avalikult välja.

Asja teeb aga veel huvitavamaks fakt, et täna ametis oleval IRLi juhatusel puudub justkui põhikirjaline mandaat!? Nimelt valitakse erakonna esimees põhikirja järgi ametisse suurkogu poolt kahe aastase mandaadiga. Viimane IRLi suurkogu, kus esimeheks valiti Mart Laar, toimus aga 26. mail 2007. Seega on 31. jaanuariks juhtinud Laari juhatus IRLi juba tervelt 250 päeva ilma ametliku mandaadita?

Päris huvitav, kuidas seda seletatakse eelkõige oma liikmetele? Ehk just seetõttu on esitatud sooviavaldus erakonnakaaslasest ministri käest oma võlgade kustutamiseks riigieelarvest raha ette saada? Vägisi tundub, et selle mõte on ennetada võimalikke probleeme jaanuari lõpus koguneval suurkogul, kus erakonnakaaslastel võib olla huvitavaid küsimusi erakonna finantseisu kohta ja Mart Laar soovib enne uuesti esimeheks kandideerimist likvideerida erakonna võlad.

Kui lisada erakonna põhikirja ilmsele rikkumisele veel suur võlakoorem, siis ei pruugi uue esimehe valimine minna sugugi nii libedalt nagu planeeritud. Eeldatavasti on Laari suureks konkurendiks Jaak Aaviksoo, kelle toetuseks võtavad erakonna liikmed sõna isegi meedias ja seda üsna ühemõtteliselt.

Valimistevaba aasta ei olegi poliitikatandril nii igav ja tegelikkuses pannakse sel aastal juba paika väga mitmed suunad, milledel on suur mõju järgmisel aastal toimuvate Riigikogu valimiste kontekstis. Eesti poliitikamaastiku teebki huvitavaks see, et olukorrad võivad pealtnäha suhteliselt tühistest asjadest kiiresti muutuda.

Elame –näeme ja head uut (poliitika)aastat !