Huvitavaid asju saab ikka ajaleheveergudelt lugeda. Eelmisel nädalal toodi mitmes kohas välja kavandatav seadusemuudatus, mille tulemusel peavad kõik, kes soovivad edaspidi sõita neljarattaveoliste traktoritega ning kellel täna puudub kõrgem juhilubade kategooria kui „B”, peavad minema kursustele ning tegema eksami, et oma töötegemist saaks jätkata.
Reaalselt tähendab see seda, et mees, kes on 20 aastat traktorirooli keeranud ning sellega oma peret toitnud ja sooviks seda tööd ka edasi teha, peab täna taskust välja käima ca 7000 krooni tõestamaks, et ta oskab traktoriga tagurpidi boksi sõita, millel suures pildis puudub igasugune seos kündmisoskuse või mõne muu põhilise põllumajanduses ettetuleva tööga. Loomulikult on ka see oskus teretulnud ning enamus, kes mõned aastad on traktori peal töötanud saavad sellega tõenäoliselt ka kinnisilmi hakkama.
Aga vägagi tundub mulle, et kellegi lobby tulemusel on suudetud seadusesse suruda meede, mis tühjendab maamehe tasku ja täidab omakorda koolitaja ning ka riigi oma. On täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu, miks peaks täna reaalse töökogemusega põllumehed minema uuesti eksamile? Mainitakse ka seda, et põllu peal sõitmist ei harjutata, kuna tundide arv on limiteeritud. Aga kui mõelda algajatele siis just seda neil võikski vaja minna.
Absoluutselt nõus, et traktori- ja autojuhtimise ettevalmistus on kaks täiesti iseasja, kuid selliselt, et ühe rauaga pannakse nii pikajaliste kogemustega meestele kui ka algajatele, ei ole küll täna mõistlik.
Seadusi saab teha ka nii, et talupojatarkus sinna ikka alles jääb. Täna on põllumeestel niigi raske ja ei ole mõistlik ilma igasuguse loogilise eesmärgita saata töökogemusega traktoriste taas koolipinki ainult seetõttu, et kunagi on jäetud seadusesse auk ja täna on keegi tarkpea välja mõelnud seadusemuudatuse, mis lisaks koolirahale ka riigilõivu näol vajaliku kopika just maameeste käest kokku korjab.
Sunday, April 25, 2010
Thursday, April 15, 2010
Riigireform kodukootud haldusreformi asemel
Kodukootud lähenemine ja talupojamõistus riigi juhtimisel on nähtused, mis jäävad Toompea koridorides üha vähemaks, ning see ei tule meie riigile sugugi kasuks.
Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti "kodukootud poliitikutest".
Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad "kodukootud" kogemusega inimesed.
Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Soome näitab eeskuju
Viimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum.
Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.
Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd.
Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi.
Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks - see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused.
Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused.
Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused.
Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda.
Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.
Regioonikantslerid tööle
Enne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale.
1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli.
Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.
Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus.
Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama.
Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi.
Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt - ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur.
Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada.
Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna.
Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused.
*artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010
Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti "kodukootud poliitikutest".
Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad "kodukootud" kogemusega inimesed.
Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Soome näitab eeskuju
Viimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum.
Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.
Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd.
Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi.
Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks - see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused.
Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused.
Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused.
Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda.
Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.
Regioonikantslerid tööle
Enne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale.
1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli.
Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.
Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus.
Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama.
Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi.
Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt - ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur.
Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada.
Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna.
Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused.
*artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010
Saturday, April 10, 2010
Eelista Eestimaist
Pealkirjas toodud sõnapaari teab vast iga eestlane, kuid iseasi on see, kui tihti me igapäevaselt selle järgi suudame käituda. Eesti on tervikuna väga hinnatundlik ning tihti on ka toidulaua katmisel otsustavaks mitte toidu kvaliteet ja päritolu vaid hoopis rahakoti võimalused.
Meie eelmise põllumajandusministri eestvedamisel töötati välja Eesti toidu programm, mis valitsuse vahetudes jäi riiulitele tolmu koguma, sets polnud poliitiliselt sobiv. Tänaseks on hakatud sellest jälle rääkima, kuna on aru saadud selle olulisusest. Me küll toimetame vabaturul, kuid oma eelistusi võiksime siiski ka riigijuhtide tasandil välja öelda.
Näiteks meie naabrid nii lõuna kui ka põhja pool küll ei häbene selgelt välja öelda, kui mõne riigi suurhanke korraldamiseks oodatakse omamaist tootjat ning kutsustakse ka inimesi üles pidevalt tarbima kodumaist toitu, sest lisaks värskusele on sellel selge mõju ka kohalike põllumeeste ja töötlejate rahakotile.
Makaronimaalt pärit toiduketi hiljutine otsus loobuda Eestimaisest lihast on selge märk ülbusest, millega eiratakse nii kohalike tarbijate kui ka põllumajandustootjate huve.
Kui selline käitumine ühe suure kaupluseketi poolt oleks toimunud Põhjamaades, siis oleks juba nii mõnigi kõrge tegelane teinud väga selged avalduses sellise käitumise taunimiseks. Ja peale seda teeksid ka kohalikud tarbijad selge otsuse ning jalutaksid sellest poest kaarega mööda.
Välismaise kaupluseketi selline suhtumine ja käitumine on riigile tervikuna alandav ning üks kauplusekett peaks oma kohalikust tarbijast lugu pidama.
Läbi tarbimise ja avalike väljaütlemiste tuleb suurtele kauplusekettidele selgeks teha, et Eesti toodete ignoreerimine ei tee nende mainele ega käibele head. Oluline on, et meie tootjad leiaksid kohalikes kauplustes väljundi ning meie inimesed saaksid osta kodumaiseid tooteid, mis on üldjuhul märksa kvaliteetsemad ja tervislikumad kui väljast sissetoodud.
Ühtlasi aitab eestimaiste toodete eelistamine selgelt kohalikke töökohti säilitada ning toiduainete puhul aidata kaasa ka maapiirkondade arengule.
Me peame sellisele, kohalikke tootjaid ignoreerivale, otsusele üheselt ja selgelt reageerima ning usun, et eelkõige tarbijate käitumine toob lähiajal ka kaupluseketi juhtide „ mõistuse koju tagasi”.
Meie eelmise põllumajandusministri eestvedamisel töötati välja Eesti toidu programm, mis valitsuse vahetudes jäi riiulitele tolmu koguma, sets polnud poliitiliselt sobiv. Tänaseks on hakatud sellest jälle rääkima, kuna on aru saadud selle olulisusest. Me küll toimetame vabaturul, kuid oma eelistusi võiksime siiski ka riigijuhtide tasandil välja öelda.
Näiteks meie naabrid nii lõuna kui ka põhja pool küll ei häbene selgelt välja öelda, kui mõne riigi suurhanke korraldamiseks oodatakse omamaist tootjat ning kutsustakse ka inimesi üles pidevalt tarbima kodumaist toitu, sest lisaks värskusele on sellel selge mõju ka kohalike põllumeeste ja töötlejate rahakotile.
Makaronimaalt pärit toiduketi hiljutine otsus loobuda Eestimaisest lihast on selge märk ülbusest, millega eiratakse nii kohalike tarbijate kui ka põllumajandustootjate huve.
Kui selline käitumine ühe suure kaupluseketi poolt oleks toimunud Põhjamaades, siis oleks juba nii mõnigi kõrge tegelane teinud väga selged avalduses sellise käitumise taunimiseks. Ja peale seda teeksid ka kohalikud tarbijad selge otsuse ning jalutaksid sellest poest kaarega mööda.
Välismaise kaupluseketi selline suhtumine ja käitumine on riigile tervikuna alandav ning üks kauplusekett peaks oma kohalikust tarbijast lugu pidama.
Läbi tarbimise ja avalike väljaütlemiste tuleb suurtele kauplusekettidele selgeks teha, et Eesti toodete ignoreerimine ei tee nende mainele ega käibele head. Oluline on, et meie tootjad leiaksid kohalikes kauplustes väljundi ning meie inimesed saaksid osta kodumaiseid tooteid, mis on üldjuhul märksa kvaliteetsemad ja tervislikumad kui väljast sissetoodud.
Ühtlasi aitab eestimaiste toodete eelistamine selgelt kohalikke töökohti säilitada ning toiduainete puhul aidata kaasa ka maapiirkondade arengule.
Me peame sellisele, kohalikke tootjaid ignoreerivale, otsusele üheselt ja selgelt reageerima ning usun, et eelkõige tarbijate käitumine toob lähiajal ka kaupluseketi juhtide „ mõistuse koju tagasi”.
Wednesday, April 7, 2010
Igavesti kestev haldusreform
Taas kord on tõstatatud haldusreformi teema ja jälle on sisuliselt pakutud plaani muuta viisteist maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt – lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada “kodukootud poliitikutest”. See on mõte, millele kuidagi ei saa jätta vastamata.
Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub.
Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda.
Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.
Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele.
Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas.
Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest.
Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene.
Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.
Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte.
Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.
See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.
*lugu ilmus ajalehes "Meie Maa" 07.04.2010
Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub.
Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda.
Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.
Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele.
Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas.
Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest.
Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene.
Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.
Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte.
Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.
See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.
*lugu ilmus ajalehes "Meie Maa" 07.04.2010
Subscribe to:
Posts (Atom)