Varjuteater reservfondi ja lisaeelarvega

Põllumehe iidsest tarkusest – kes põllu eest ei hoolitse, selle jätab põld hätta – tasuks kõigil, ka poliitikutel ja riigimeestel õppust võtta. Sest see tõde peab paika ka riigi rahakotiga ümberkäimisel. Aga valitsuse eelarvepoliitikast kumab rohkem läbi suhtumine: eks sügisel näe, mis suvi toonud.

Eesti viimaste aastate suure majanduskasvu ja konservatiivse eelarvepoliitika puhul on üsna jahmatav ja uskumatu, et tänavu peame juba augustis kerge ehmatusega kuulda saama – valitsuse reserv on lõpukorral. Sellest annab teada rahandusminister isiklikult, öeldes, et valitsus on reservi nullini ära planeerinud (Eesti Päevaleht 09.08.2007). Lausa ennekuulmatu lugu, et nii lühikese ajaga on suudetud kulutada sadu miljoneid, ehkki midagi erakorralist ja ettenägematut, mida pole võimalik planeerida – metsapõlengud, merereostus –, pole minu teada küll sel aastal juhtunud… Tõsi küll, oli üks äärmiselt murettekitav planeeritud erakorraline olukord, kuid see selleks.
Valitsuse reservfond on ette nähtud erakorralisteks kuludeks, ja kui see tõesti lõpukorral on, peame olema valmis kõige hullemaks. Kui praeguse kuuma ja kuiva ilmaga peaks puhkema suur metsapõleng või tekkima mullusega sarnane merereostus, oleksime püstihädas, sest valmisolek niisugusteks ettenägematuteks olukordadeks puudub. Samas ei kiirusta valitsus ka muid abinõusid kasutusele võtma, näiteks on loobunud õlifondi loomisest, ehkki see tooks riigile ja maksumaksjale märgatavat kergendust. Samas on tänane valitsus kõva häälega pidulikult teada andnud, et eurole üleminek on meie peaeesmärk ja seetõttu kiirendatakse aktsiisitõusu ning lisaeelarvet ei koostata.

Paraku tundub, et praeguseks on pigem tekitatud olukord, kus teadlikult hakatakse kasutama reservfondi raha näiteks suhkrutrahvi summade arvelt, et need siis hiljem taastada lisaeelarve kaudu. Lisaeelarvet ju ei pidanud tulema! Kui seda ei nimetata avalikkuse eksitamiseks, õigem oleks öelda isegi petmiseks, siis tahaks praeguse seisu kohta küll kuulda põhjalikku selgitust ning võimalikku lahendust sellest räbalast olukorrast väljatulekuks. Kui eelmise valitsuse ajal jäi reservfondist ülegi, siis nüüd tuleb puudu.
Tõsiasi, et rahandusminister nüüd ajakirjanduse õla najal nutab, näitab seda, et tema arvamusega pole valitsuses arvestatud, kuivõrd just tema peab seisma selle eest, et
reservi summasid kasutataks vastavalt eelarvele ja ainult erakorralisteks kuludeks. Kujunenud olukorda ei saa aga mingil juhul ainult rahandusministri kraesse ajada, pigem näitab see seda, et valitsuses liidrirolli hoidev seltskond naudib oma pronksist populaarsust ja ei võta koalitsioonikaaslaste arvamust kuulda.
Igatahes seisab valitsus aasta lõpus, kui reserv on otsas ja suhkrutrahv tuleb ära maksta, silmitsi päris keerulise ülesandega: peab täitma oma lubaduse, et lisaeelarvet ei tee, ja samas tasuma summad, millest ei ole kuhugi pääsu. Annaks vanajumal taevas vähemalt niigi palju abi, et veel midagi erakordselt hullu ei juhtu.