Tunnustus Postimehele

Eesti Riigimets ja selle kaitsmisest ning hoidmisest on juba räägitud kuid. Rahvaliit on pidevalt avaldanud pahameelt selle üle, et käib mingi kummaline sehkendamine kabinettides ja avalikkusele räägitakse ülivajalikust reformist metskondade maastikul. Samas puuduvad tänaseni sellle läbiviimiseks sisulised argumendid ja uuringud ning kinnitus, et valitud tee viib meid parema metsakorralduseni. Pigem on ilmnenud asjaoluid vaadeldes vastupidi. Ega Rahvaliit ei ole mingi muutuste vastane, kuid põhiline mure ongi selles, et nii olulist ja riigi kodanikke puudutavat teemat ei arutata avalikkuse ning huvigruppidega läbi. Suur hulk Eesti metsameestest on reformikava hukka mõistnud ja ainuüksi see peaks panema poliitikud sellel teemal suhtlema. Aga ei, reformierakond sõidab oma arulagedate argumentidega metsameestest, metsasõpradest ja ka poliitilisest opositsioonist üle ning isegi ei vaevu neid ära kuulama. Rahvaliit algatas debati ning hiljem allkirjade kogumise ja kogus ca 1,5 kuuga üle 50 000 allkirja Riigimetsa kaitseks ja nende üleandmisel küsis austatud Riigikogu esimees Ene Ergma veel eriti küüniliselt, et miks te ei ole seda teemat tõstatanud Riigikogus? Siin peaks jälle taevas appi tulema, kui meie üks tähtsamaid riigijuhte niivõrd halvasti informeeritud on. Rahvaliit üritas seda teemat tõstatada riiklikult tähtsa küsimusena ja samuti üritas moodustada vastava komisjoni, et alustada debatti riigimetsa tuleviku üle ning alati põrgati vastu koalitsiooniseina Riigikogus. RMK koondamisplaani on hukka mõistnud ka metsameeste ametiühing, kuid see oravate metsakoll liigub oma rada ja kõik hüüded on läinud kurtidele kõrvadele. Õnneks on Metsaseadusesse kavandatavad muudatused siiski nii läbinähtavalt absurdsed, et sellest on isegi oravate koalitsioonipartnerid aru saanud ja siin tõmmati tänaseks pidurid peale. Vähemalt niigipalju on avalikkuse survel mõju ja ka oma allkirja andnud inimesed saavad tunda väikest töövõitu. Tahaks loota, et sügisel uue eelnõuga Riigikokku tulev minister on siin teinud erinevatest vihjetest omad järeldused ja uus eelnõu arvestab ka suure hulga märkuste ning ettepanekutega.
Aga Postimehele tõsine kompliment siinkohal seetõttu, et vaatamata saabuvale jaaniajale on nad tänases lehes tõsiselt seda teemat lahanud ja ühe n.ö. eksperimendi käigus avastanud sellise näpuka, et häbenks ministeeriumi asemel oma silmad peast. Sellega tahangi öelda seda, et uskuge - see ei ole ainuke ja samalaadset kurbloolist huumorit, mille alusel tehakse meie metsasid sajandeid puudutavaid otsuseid, esineb nii varasemas Riigikontrolli auditis, kui ka väidetavalt RMK reformi aluseks oleva kolme kuulise pilootprojekti andmetes. Sõnum on ju tegelikkuses ühene - kui tahame ikka riigile ja selle kodanikele üliolulistel teemadel kavandada suuri muutusi tuleb asju alustada asjatundjate ning avalikkusega suhtlemisest, mitte kusagil tagatoas valminud üllitisega kõigile lagipähe lajatamisega.

Kuidas valimiste eest ettemaks vormistatakse

Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.
Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.
Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.
Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.
Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.

Kuidas laste pealt kokku hoida!?

Eesti kõige suurem mure pikas perspektiivis on positiivse iibe saavutamine ja kõikide riigi arengut puudutavate otsuste juures peaks läbi kumama soov, et Eesti oleks jälle suuteline ise oma rahvastikku taastoota. Samas oleme tegelikkuses jõudnud olukorda, kus emapalga eest jõuame kenasti lasteaiajärjekorda ja tuleb välja, et lisaks sellele tuleb lapsega ka arstiabi saamiseks pikalt järjekorras seista. Justnimelt sellise, lapsevanemana tõelist ängi ja viha, tekitava kogemuse võrra sain mina mõni päev tagasi rikkamaks.
Nimelt tõusis minu kolmeaastasel pojal kõrge palavik ja sellega kaasnesid ka muud haigusnähud. Kuna laps jäi kiiresti üha nõrgemaks otsustasime pöörduda arsti juurde. Perearsti juurde nädalavahetusel ei saa ja suhteliselt loogilise valikuna jõudsin Tallnna Lastehaiglasse. Registratuuris pandi andmed kirja, kraaditi ja paluti ukse taha ootama – arst ise kutsub. Seal koridoris istus 5-6 last koos oma vanematega ja vaatasin, et läheb pisut aega ning asusime ootama. Olime seal passinud juba tunni ja pojal hakkas juba hommikuse palavkualandaja mõju vaiskelt üle minema ja uuesti kraadides näitas see 38. Koridoris olevad lapsed loomulikult ei suuda nii kaua paigal püsida ja on haigustest tulenevalt veel eriti rahutud ning virilad. Nii ka Artur, kes muidu ei püsi minutitki paigal, tahtis seal pidevalt ringi vaadata, infotahvleid uudistada jne, jne. Sama oli ka teiste lastega, mõni tuli vahepeal juurde ja umbes 2 last sai ka järjekorrast tunniga minema. Vahepeal võeti eelisjärjekorras vastu ka mõned kiirabiga toodud lapsed ja üks kõhukrampides poiss ,aga aeg muudkui jooksis. Meie saabumisest haiglasse oli möödas juba pea kolm tundi , kui Arturi palavik taaskordsel mõõtmisel näitas juba üle 39 kraadi. Selle kolme tunni jooksul olid kõik koridoris olevad lapsed jõudnud omavahel suhelda. On suhteliselt kindel, et igaühel neist on erinev tõbi või viirus ning võib juhtuda, et lisaks sellele haigusele, millega laps arsti visiidile läheb ei ole ainuke, mis tal sealt väljudes küljes on. Lõpuks tuli ka meie kord ja valvearst saatis meid veel vereproove andma ning siis ootasime neid tulemusi ning saime retsepti, millega pöördusime apteeki. Kokku olin haiglas selleks, et 10 minutit arsti konsultatsiooni saada koos 39 kraadise palavikuga väikelapsega üle 3, 5 tunni. Lisaks sellele, et haige laps oli tõeliselt väsinud olin ka ise kogu maailma peale tige. Küsisin ka arstidelt ( kes tegid oma tööd väga hästi) , mis teil siin toimub? Selle peale vastati, et selle nimi on KOKKUHOID!!! Varem oli nädalavahetustel lastehaiglas kaks valvearsti, kuid nüüd on kokkuhoiupoliitika ja jäeti üks. Tallinna lastehaigla meenutas sel korral tõelist külahospidali kusagil Ukraina oblastis, kus võis analoogse olukorraga isegi leppida.
HEAD INIMESED, TULGE MÕISTUSELE! Kui me tahame oma riiki edendada ja seda, et meil sünniks rohkem lapsi ,siis selliste meetoditega, kus televiisoris naeratades räägime emapalgast ning peretoetustest, kuid samas teeme kokkuhoiupoliitikat sellistes kohtades ,siis tekib küll tunne, et tänased vastutajad võiks oma kõrgelennuliste ilukõnede asemel veidi rohkem tegeleda maapealsete asjadega!