Riigieelarvete valud ja võlud

Tuleb tunnistada, et järgmise aasta eelarvemaht on tõesti aukartust äratav, kuid seda enam teeb muret, et selle piiresse ei suudeta oma kulusid ära mahutada. Jutt konservatiivsest eelarvepoliitikast ja ülejäägiga eelarvest on pehmelt öeldes avalikkust eksitav. Mitte, et kiidaks siinkohal meeletult reservidesse paigutamist, kuid minu sõnum selles, et valitsus sõna otseses mõttes hämab!
Näiline ülejääk on juba ette kuludest kummis ja see väide lähtub väga selgelt sellest, et 2007 aasta lisaeelarve on etteplaneeritult täis tegelikult 2008 aasta kulutusi. Jooksva aasta eelarves teatavasti on osa kulutusi võimlik üle viia järgmisesse eelarveaastasse aga tulusid mitte. Üleviidavate kulude all käsitletakse reeglina kulusid, mis on planeeritud teha käesoleval eelarveaastal aga mida tõesti ei jõuta ära teha.
Aga selle aasta lisaeelarves on absoluutselt pretsedenditu näitena see, et lisaeelarvesse on sisse kirjutatud mõned 2008 aasta palgakulud!
Veel näidetena tahaks küsida, kuidas suudetakse Vabariigi aastapäeva kulutused teha ära sel aastal. See on tõeline üllatus, et aastapäev tuleb ja kulusi ei suudeta õigesse aastasse planeerida. Aga veelgi huvitavamaks läheb - Tartu Keemiahoone – praegu projeketeerimise faas, eelarves sees, et 2007 ostetakse seadmeid! Kuhu need küll pannakse?
Pekingi saatkond – algatatakse arhidektuurikonkurss ja eelarves ehitamise alustamine 2007?! Päris kiire tegutsemine seal Hiinamaal! Ehk tegelikkuses on 2008 aasta kulud peidetud suhteliselt läbinähtavalt selle aasta lisaeelarvesse, kuid samas räägitakse 2 suupoolega suurest ülejäägist aastal 2008.
Ülejääk riigieelarve mõistes on ju tegelikult 2,7 , mitte 3,6 miljardit ja kui veel arvestada, et erakorralise aktsiisitõstmise tulemusel saadakse 2,2 miljardit eelarvekrooni siis tahaks küll küsida, mis eelarve ülejäägist või puhvrist me üldse räägime?

Eelarve juures ei saa üle ega ümber inflatsioonist - ehk igasuguste palga ja muude summade tõstmise valguses tahaks tõesti öelda, et oluline ei ole mitte see, kui kõrgele tõuseb vaid see, kas ta ka seisab!
Uus trend on üle pika aja see, et inflatsioon kerkib oluliselt kõrgemaks kui seda on näiteks tähtajalistelt hoiustelt teenitav tulu. Ja eriti valusalt lööb see meeletu elukallidus ja inflatsioon väikesepalgalisi ja pensionäre.
Kusjuures kõikides prognoosides on kasutatud elektrihinnatõusu numbrina 6% ja suure tõenäosusega see number suureneb. Elektrihinnatõus aga mõjutab sisuliselt kõiki tooteid ja teenuseid. Ehk väidan päris julgelt, et inflatsiooninumber suureneb veelgi ja samad tegurid võivad soodustada ka veelgi väiksema majanduskasvu kui prognoositud.
Eesti pangalt tõenäoliselt tuleb juba oktoobris oluliselt pessimistlikum number kui Rahandusministeeriumi suvises majandusprognoosis.
Samas ei ole ka mõtet rääkida meeletust heaolu kasvust. Olen kindel, et kui inflatsiooni number lahti lüüa ja võtta vaid ostukorvi sisu aluseks, siis just ostukorvi komponentide kallinemine tuleb vähemalt 2x rohkem kui keskmine inflatsioon seda eeldaks. Ehk sissetulekute osas n.ö. viimastes detsiilides olevate inimeste olukord halveneb oluliselt ning seda saaks töötava inimese jaoks väga selgelt parandada vaid tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. Rahvaliidu ettepanek oli seda suurendada 5000 kroonini kuus ja tänasest koalitsioonileppest tulenev kasv 1000 krooni nelja aasta peale mõjub pigem madalapalgaliste mõnitamisena.

Euro - aktsiide kiiret tõstmist põhjendati ainult vajadusega eurotsooni pääsemiseks. Samas on tänaseks isegi loobutud retoorikast, et ühineme esimesel võimalusel vaid kasutame väljendit aasta siia-sinna vahet pole. Võibolla tõesti pole - aga siis ei ole mõtet ka rahvale valetada, et aktsiise tõstetakse vaid eurokõlblikkuse saavutamiseks. Oma tänase kommentaari alguses juba tõestasin, et seda oli tegelikult hädasti eelarve ülejäägi näitamiseks vaja. Lisaks inflatsiooni teadlikule suurendamisele ei tohiks aktsiise minu meelest tõsta ka ennaktempos lähinaabriga –salakaubandus ja kauba sissevedu suureneb hetkega.

Kohalik omavalitsus - eelarve kasv on olemas, kuid kahjuks ei arvestanud valitsus sisuliselt omavalitsuste ettepanekutega tulubaasi stabiilseks kasvatamiseks vaid täidavad vaid oma valimislubadusi. Ehk riik ei soovi oma tulude suurt kasvu enamuse omavalitsusega jagada. Loomulikult Tallinna ümbruse valdades tulumaksu osa kasvab, kuid piisav kasvutrend ei peegeldu kahjuks üle Eesti. Reaalsuses tasandusfondi maht ei kasva, kohalikele teedele suunatava raha % ei kasva enam edasi ja samuti jääb ka omavalitsuste tulumaksu % samaks, mis käesoleval aastal. Ehk edasiminek on läbi ühekordsete otsuste, mitte stabiilsuse tagamise.
Ansip kiitleb eelarve enneolematu kasvuga, kui omavalitsustele ütleb, et ärge sellisest tõusust nagu sel aastal enam unistage. Ja käesoleva aasta 27% asemel ongi sel aastal kasv 16 % - suhteliselt kindel on, et kulud kasvavad rohkem.

Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et tänase valitsuse eelarve ja maksupoliitikaga pole rahul ei tavakodanikud, kellede reaalsed kulutused kasvavad kiiremini kui tulu ehk inimeste elatustase halveneb ega ettevõtjad, kuna üldine maksukoormus siiski vastupidiselt retoorikale ei vähene vaid suureneb ja ka tööjõuturul läheb veelgi kitsamaks.

Ministeeriumist aktsiaseltsini vaid üks samm

Hoolimata sellest, et ühiskonnal on igasugustest reformidest juba kõrini, peab Eesti praegune juhtpartei, maksku mis maksab, oma uuendusmeelsust pidevalt tõestama. Ja kui midagi mõjuvamat pole parasjagu välja käia, sobivad selleks nagu valatult nn sisereformid.
Et valimiste järel on juhterakond nõrgemad koalitsioonikaaslased oma käpa alla surunud – piltlikult öeldes saanud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla –, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab.
Esimene pääsuke majandusvaldkonna jõulisel politiseerimisel on soov luua reformisõbralikule kapitalile juurdepääs Eesti metsanduse hästihoitud varudele.

Pädevuse asemele lojaalsus
Esimene samm sellel teel astuti siis, kui keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonnale truu tegelane. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Siililegi on selge, et mis tahes tootmises võib võimsuse komistuskiviks saada kogu protsessi kõige nõrgem lüli, pingutatagu mujal nii palju kui kulub.
Tähendab, kõigepealt tuleb see nõrgim lüli üles leida.
Otsiti ja leitigi – mingi riiklik allasutus pidurdab reformi edukat arengut. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Lahendust nähti selles, et Eesti suurima loodusressursi, metsa majandamisega tegeleval asutusel peavad olema pädevad (loe: lojaalsed) juhtorganid. Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) nõukogusse kuuluvad riigikogu esindajad, rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul.
Neist kolmest ühte võib tõesti asjatundjaks pidada, teda teab iga metsandusega kokku puutunud inimene.
Hämmastust tekitab tõik, et kahest staažikast parteisõdurist, pedagoogist ja ökonomistist, on üleöö saanud metsandusspetsialistid.
Ja sellele pehmelt öeldes niigi magedale loole paneb krooni pähe asjaolu, et ühe neist kahest valis RMK nõukogu isegi esimeheks (RMK nõukogu esimees on ökonomistiharidusega Ülle Rajasalu Reformierakonnast – toim)!
Niisugune ametipost eeldab ju tippteadmisi metsast ja keskkonnast üldse, peale selle kogemusi, kahjuks ei ole uue esimehe vastavatest teadmistest ja oskustest keegi varem midagi kuulnud. Palju õnne Eesti metsandusele!

Probleemid tuleviku arvelt
Ometi oli sellestki vähe, miski segas veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist “aktsiaseltsis” keskkonnaministeerium. Ootamatult ilmnes, et tütarettevõte – mille ülesanne on tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus, mitte teenida kasumit –, ei teenigi nii palju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid.
Nõukogule tehti ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saaks inimkeeli aru, et riigimetsa majandamise mõte pole metsa hoidmises järgmiste põlvede tarbeks, vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast hakkama omakapitali vähendama. Mõeldud, tehtud.
Põhjenduseks saab ju alati tuua selle, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida, muide, keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks.
Ja veelgi kõnekam on siinkohal see, et vabastatud juhile makstakse kopsakas lahkumisraha, sest tema töös ei leitud ühtki apsakat, mille tõttu saaks inimese vallandada.
Nõukogu esimehe “pädevust” ilmestab seegi, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati “auditi” tulemusi, kuid hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinud ...
Mis teha, pronksiöö sündmuste järelkajana on Vene puidu import järsult pidurdunud ja Eesti tootjad seisavad silmitsi lahendamist ootavate tarneprobleemidega.
Samal ajal pole minu lapsed küll süüdi selles, et saetööstused on üleinvesteerinud ja toorainepuuduse tõttu ähvardab neid nüüd kriis.
Üleraie planeerimisega saaks nende muret vaid ajutiselt leevendada, aga kuidas edasi? Praeguseid probleeme ei tohi lahendada tulevaste põlvede arvelt.

Sossu

Eile oli üks tore ja ilus päev meie peres. Nimelt tuli siia ilma üks pisikene neitsi, kellele me veel polegi suutnud head ja väärikat nime välja mõelda. Tüdrukutirts ise tunneb ennast selles sügiseses maailmas vägagi hästi ja tahab juba täna oma päris koju :-)

Eesti Energia = paha. Eesti Valitsus = hea.

Eesti Energia tegi oma hinnaküsimisega kindlasti uue rekordi elektri hinna tõstmise soovi suurusjärgus.
Selle põhjustele ja reaalsele vajadusele peab andma hinnangu Energiaturu inspektsioon ja see ei ole siinkohal minu asi targutada.
Mis aga sundis oma arvamust avaldama on see, et vägisi tundub, et tegu on järjekordse suurepärase ideega, mille tulemus on ette kokku lepitud.
Rahandusministeerium on oma erinevates prognoosides planeerinud elektri hinna kasvuks aastal 2008 suhteliselt optimaalse - 6%. Samas tundub, et tõenäoliselt ei ole see tõesti piisav ja Eesti Energia vajadused kvaliteedi ja arengu tagamiseks on suuremad.
AGA - kahjuks ei saa tänane valitsus endale lisaks õlle hinna tõstmisele lubada veelkordset hinnatõusu läbisurumist ja seetõttu antaksegi tasakesi signaal, et Eesti Energia tuleb välja suurusjärgu võrra suurema küsimisega ning saavad nii ettevõtjate, kui ka eraisikute pahameele enda peale. Ajakirjandus ja ettevõtjad annavad turmtuld ning siis ilmub (oh üllatus, oh üllatus ) hea valitsus, kes ütleb valju ja selge häälega, et 23 % elektrihinnatõusu ei tule. Meie seisame selle eest, et elektri hind kasvaks vähemalt 2,25 korda vähem!!!
Ja lõpuks ongi valitsus hea, sest elektri hind tõuseb “vaid” 10-12% ja kõik on õnnelikud : inimesed, et hind ei tõusnud 23% ja ka valitsus, kes tegelikult sai täpselt oma tahtmise. Saavutati ju 2 x suurem hinnatõus, kui algselt oli planeeritud, kuid millest jäi selgelt väheks, kui hakati eelarve suurt pilti kokku panema ning avastati, et ilma EE dividenditeta ei saa mitte asja tasakaalu.
Kui rahvas on õnnelik, on ka riigijuhid õnnelikud!
Kahjuks peame selle õnne ka üheskoos kinni maksma, kuigi õnn ei pidanud ju seisma rahas …

AS Keskkonnaministeerium ...

... ehk tõeline pale hakkab jällegi paljastuma!
Kui ühiskonnal on igasugustest reformidest kõrini ja Eesti tänane juhtpartei peab kuidagi oma reformidemeelsust tõestama, siis tuleb tegeleda nn sisereformidega. Kuna läbi valimiste ja nõrkade koalitsioonikaaslaste on piltlikult öeldes saadud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab. Esimeseks pääsukeseks majandussektori jõulisel politiseerimisel on reformisõbraliku kapitalile juurdepääsu loomine Eesti metsanduse hästihoitud ressurssidele.
Esimeseks tõestuseks on siinkohal asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonna truu liige. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Kuna igasuguses tootmises saab võimsus olla vaid nii suur, kui on kogu protsessi kõige nõrgem lüli, tuleb see kõigepealt üles leida. Otsiti ja leiti. Mingi riiklik allasutus pidurdab reformi planeeritud arengut. Kiired otsused – nimetame Eesti ühe suurima ressursi majandamisega tegelevale asutusele pädevad (loe:lojaalsed) juhtorganid. RMK nõukogus on Riigikogu esindajad, Rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest Keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Nendest kodanik Talijärve teab iga metsandusega kokkupuutunud inimene, kuid, et staažikatest parteilastest pedagoog Helmer Jõgist ja ökonomist Ülle Rajasalust saavad vastava eriala spetsialistid on küll pisut kummaline. Ja eriti ilusa täpi paneb sellele pehmelt öeldes magedale loole veel see, et nõukogu valib ennast juhtima parimate keskkonnaalaste teadmistega pr. Rajasalu. Palju õnne ning jõudu Eesti metsandusele!
Mis edasi? Tundub, et miski segab veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist AS-s Keskkonaministeerium! Ootamatult ilmneb, et tütarettevõte ( mille ülesandeks on tegelikult tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus mitte kasum!) ei teenigi niipalju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid. Nõukogule tehakse ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saab inimkeeli aru, et küsimus ei ole mitte metsade majandamises järgmiste põlvede tarbeks vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast omakapitali vähendama hakkama. Mõeldud tehtud. Põhjenduseks see, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida muide keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks. Ja veelgi toredam on siinkohal see, et ärasaadetavale härrasmehele makstakse kopsakas lahkumisraha, kuna ühtegi sellist apsakat tema töös ei leita, mille tõttu saaks inimese vallandada. Nõukogu esinaise tõelist pädevust ilmestab veel see, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati „auditi” tulemusi , aga hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinudki ...

Jah, tänu pronksisündmustele on vene puidu import tõsiselt pidurdunud ja Eesti tootjatel on täna tõsised tarneprobleemid, mis tuleb lahendada, aga seda ei saa teha tulevaste põlvede arvelt!