Lõpuks ometi tunnistab oravaparteisse kuuluv Riigikogu majanduskomisjoni esimees, et pronksiööl oli selge mõju meie positsioonide kiirel kadumisel transiidisektoris.
Kõigepealt on mul hea meel, et lõpuks telliti ka asjatundjatelt uuring meie transiidis toimuva kohta. Sellest selgus tõepoolest (üllatus, üllatus :-) see, et Eesti transiitveod toimuvad valdavalt ida- ja läänesuunal ning see, et meie transiit sõltubki Venemaast! Mul on siiras heameel, et riigi majanduse käekäigu eest otseselt vastutav komisjon on sellise uue informatsiooni valdaja. Teine tõeliselt innovaatiline tõdemus, mis meie juhtpartei liikmeid tegudele suunab on see, et ettevõtjad kasutasid iseseisvusaja alguses ära Eesti geopoliitiliselt head asukohta. Uskumatu, millised kavalpead :-)! Ja kolmas info, mida meie majanduskomisjoni juht nüüd teab on see, et eelmisel aastal on Eestit läbivad transiitveod oluliselt vähenenud. Ma usun, et need kolm tõdemust, millest meie ajakirjandus juba pikka aega kirjutab, on tõpoolest jõudnud ka tänase juhtpartei teadvusse.
Jah, tõesti tuleb nõustuda selle uuringu läbiviinud töörühma juhi arvamusega, et see, mis oleks juhtunud 3 aasta pärast nagunii, juhtus tänu poliitilistele suhetele ca 10 korda lühema aja jooksul. Ansip on juba pea aasta igal pool kõva häälega kuulutanud, et nn pronksiööga pole sellega mingit pistmist. See aga, et samast pesast majanduskomisjoni juht sisult vastupidist väidet tunnistab on tänu teisipäevasele Postimehele fakt. Ei läinud aastatki - saab vaid täna ironiseerivalt targutada...
Kogu selle teema ja eilse Postimehe arvamusloo kokkuvõtteks on minu küsimus siinkohal pigem see, et kas juba täna ei võiks alustada sisulist diskussiooni teemal miks me siis pidime oma transiidisektori nn pehme maandumise asendama teadlikult kõrge kukkumisega vastu pronkskamakat?
Thursday, February 21, 2008
Wednesday, February 13, 2008
Kas riik peab teenima elanikele tasemel teenuseid pakkudes kasumit?
Millest selline küsimus loo pealkirjas? Aga väga lihtsal põhjusel – ei ole normaalne, et me paneme oma postiettevõtte 100% turutingimustel toimetama ja selle tulemusel sulgeme „ebaefektiivsed” maal asuvad postkontorid. See on üks suurepärane näide meie riigi tänase valitsuse regionaalpoliitika tegelikust palgest.
Ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti Postis aset leidvad ümberkorraldused on hädavajalikud ettevalmistamiseks postituru avanemiseks . Praegu teeb Eesti Posti juhtkond tõsiseid PR pingutusi, et avalikkusele anda positiivset sõnumit ning lubada postibusse ja tõestada suletavate kontorite allesjätmise mõttetust. Postkontor on maapiirkonnas midagi enamat, kui lihtsalt koht, kust sa saad kätte infokandja või mõne muu postipaki. Postkontor on selgelt üks koht, kus lisaks avalikule teenusele ka suheldakse omavahel ja see on meie inimestele oluline. Ei ole võimalik sellistele asjadele otsa vaadata ainult läbi numbrite.
See, et Eesti Post teeb oma arenguks korrektiive, on ühtpidi loomulik ja vajalik aga see on üks väga selge koht, kus on sõnaõigus ka riigil – kui me ikka hoolime oma inimestest, siis tuleb ka tagada, et postiteenus oleks võrdsetel alustel kättesaadav nii Tallinnas, kui ka Saaremaal. Igaühele on selge, et äriliselt on ühe kirja toimetemine inmeseni pealinnas kordi odavam, kui maapiirkonnas, kuid teenust vajavad mõlemad. Ja siin ongi vaja riigi sekkumist . Täpselt samamoodi nagu makstakse dotatsiooni transpordi sektoris, on seda vaja teha ka postiteenuste sektoris. See on puhtalt riigi regionaalpoliitika küsimus, kas me tahame oma elanikele pakkuda võrdseid võimalusi või me ei hooli neist ning läheneme riigile kui tasuvale äriprojektile. Eesti Posti üks juhtidest ütles oma artiklis ka otse välja, et äriettevõttena tuleb oma tegevuses olla kasumlik. Aga kui tegemist on strateegiliste teenuste kättesaadavusega ei saa riigiettevõtet käsitleda ainult kasumiprojektina. See on järjekordne näide temaatikast, et riigile kuuluvaid strateegilisi ettevõtteid ei tohi mõtlematult erastada – täna oleme olukorras, kus isegi riigiettevõttena, mille nõukogus istuvad valitsuskoalitsiooni esindajad, ei suudeta näha kasuminumbrite taga inimest.
Ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti Postis aset leidvad ümberkorraldused on hädavajalikud ettevalmistamiseks postituru avanemiseks . Praegu teeb Eesti Posti juhtkond tõsiseid PR pingutusi, et avalikkusele anda positiivset sõnumit ning lubada postibusse ja tõestada suletavate kontorite allesjätmise mõttetust. Postkontor on maapiirkonnas midagi enamat, kui lihtsalt koht, kust sa saad kätte infokandja või mõne muu postipaki. Postkontor on selgelt üks koht, kus lisaks avalikule teenusele ka suheldakse omavahel ja see on meie inimestele oluline. Ei ole võimalik sellistele asjadele otsa vaadata ainult läbi numbrite.
See, et Eesti Post teeb oma arenguks korrektiive, on ühtpidi loomulik ja vajalik aga see on üks väga selge koht, kus on sõnaõigus ka riigil – kui me ikka hoolime oma inimestest, siis tuleb ka tagada, et postiteenus oleks võrdsetel alustel kättesaadav nii Tallinnas, kui ka Saaremaal. Igaühele on selge, et äriliselt on ühe kirja toimetemine inmeseni pealinnas kordi odavam, kui maapiirkonnas, kuid teenust vajavad mõlemad. Ja siin ongi vaja riigi sekkumist . Täpselt samamoodi nagu makstakse dotatsiooni transpordi sektoris, on seda vaja teha ka postiteenuste sektoris. See on puhtalt riigi regionaalpoliitika küsimus, kas me tahame oma elanikele pakkuda võrdseid võimalusi või me ei hooli neist ning läheneme riigile kui tasuvale äriprojektile. Eesti Posti üks juhtidest ütles oma artiklis ka otse välja, et äriettevõttena tuleb oma tegevuses olla kasumlik. Aga kui tegemist on strateegiliste teenuste kättesaadavusega ei saa riigiettevõtet käsitleda ainult kasumiprojektina. See on järjekordne näide temaatikast, et riigile kuuluvaid strateegilisi ettevõtteid ei tohi mõtlematult erastada – täna oleme olukorras, kus isegi riigiettevõttena, mille nõukogus istuvad valitsuskoalitsiooni esindajad, ei suudeta näha kasuminumbrite taga inimest.
Subscribe to:
Posts (Atom)