Palka ja malka

Lisaks igasugustele toredatele ja halenaljakatele poliitkemplustele struktuuride ja riigireetmiste teemadel jäävad möödunud päevad ka ajalukku haledate palgateemaliste diskussioonidega.

Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.

Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.

Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.

Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.

Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.

Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.

Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?

Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.

Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.

Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.

Ehk - Eesti, Eesti e-la sa-a!

ANnab SIPelda

Riigikogu on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnangud sellele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda – eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik meie probleemid.

Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.

Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.

Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.

Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.

Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.

Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.

Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.

Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.

Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.

Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.

Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.

Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!

Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.

*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09

Ansipil tõuseb jälle

Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu.

Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.

Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.

Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega

Võitja hädas - kes siis veel!

Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse.

Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.

Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!

Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.

Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.

Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.

Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".

Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?

Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.

Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.

Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.

Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.

Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...

Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.

Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.

Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.

Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.

Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.

Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.

Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.

Et kodus oleks kõik ikka hästi!

Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile.

Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.

Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.

Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.

Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.

Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.

Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.

Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.

Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.

Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.

On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.

Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.

Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.

*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"

Rae valla valijale iseendast

Saaremaa
Sündisin 1976. aasta septembris Saaremaal Laimjala vallas. Töö ja õpingud on mind vahepeal viinud elama Eesti erinevatesse paikadesse, kuid olen Saaremaaga siiani seotud ja viimastel aastatel olen üha enam pühendanud aega hobusekasvatusega tegelevale ettevõtmisele sünnikodus.

Haridustee
Pärast põhikooli jätkasin õpinguid Vana-Võidu Kõrgemas Põllumajanduskoolis Viljandimaal, mille lõpetasin 1996. aastal. Edasi suundusin Tartusse, kus omandasin bakalaureuse kraadi Audentese Ülikooli majandusteaduskonnas.
Siiski ei plaani veel haridusteed lõpetada ja seetõttu osalen praegu Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži Euroopa õpingute magistriprogrammis.

Töökogemus
Alates aastast 1997 olen olnud tegev ettevõtjana ja tegevusvaldkondadeks põhiliselt kaubandus ning puitmaterjali eksport. Olen aastaid olnud seotud ka hobusekasvatusega, mis on tänaseks samuti kasvanud hobist ettevõtluseks.
2004 kutsuti mind tööle Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskusesse, kus minu põhitööks oli ettevõtjate nõustamine äriplaanide ja projektide koostamisel. Aastatel 2005 – 2007 oli minu tööks toonase rahandusministri Aivar Sõerdi nõustamine kohalike omavalitsuste ning riigi osalusega ettevõtete valdkonnas. 2007 – 2008 juhtisin peasekretärina Rahvaliidu organisatsiooni tegemisi ning alates käesoleva aasta algusest vean SA Regionaalarengu Instituuti, kus minu põhitööks on erinevate nõustamis- ja koolitusprojektide läbiviimine ning lisaks püüan anda ka oma panuse Eesti regionaalhalduse tulevikukonseptsioonide väljatöötamisel.

7 aastat omavalitsusjuhina
Ühiskonna teenistuses olen alates 2002. aastast, kui mind valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks. Tabivere on 2500 elanikuga vald Jõgevamaal, mida tuntakse suuresti tänu Saadjärvele ja Elistvere loomapargile.
Kõigi nende seitsme aasta jooksul olen osutunud valituks Eesti Maaomavalitsuste Liidu volikogu liikmeks ning löönud kaasa ka Jõgevamaa omavalitsuste liidu volikogu töös.
Aastast 2004 olen tegutsenud 22 Tartu- ja Jõgevamaa omavalitsuse poolt loodud ettevõte AS Emajõe Veevärk nõukogu esimehena. Nimetatud ettevõte korraldab Eesti suurimat vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekti, mille kaudu tuuakse Eestisse elukeskkonna parandamiseks üle poole miljardi krooni euroraha.











Pere ja kodu
Minu vanemad on põlised saarlased ja 90-ndate algusest on meie koduks Laimjala vallas Asva külas asuv Vahtra talu. Minust paar aastat vanem õde elab täna Harjumaal ja kasvatab kahte last.
Oma abikaasaga tutvusin üle kümne aasta tagasi Saksamaal. Pulmad pidasime traditsiooniliselt kodukülas ja neli aastat tagasi nägi Kuressaares ilmavalgust ka meie poeg Artur. Väikemees sai nime vanavanaisa järgi, kuid oma ülevoolava energia on ta küll pärinud Ukrainamaalt, kuhu ulatuvad tema emapoolsete vanavanemate juured. Rae vallas elades sündis kaks aastat tagasi meie perre ka tütar, kes sai nimeks Sonja.

Abikaasa on viimased aastad olnud lastega kodune, kuid käesoleva
aasta algusest alustas ka tema väikestviisi ettevõtlusega ja tegeleb paljudele Jüri ja ümbruskonna lastele tuntud Kennu mängutoas ringitundide läbiviimise- ning laste sünnipäevade korraldamisega.


Valimisliit Rae Kodanik
Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel tehtud palju tuleviku nimel ning see on väga positiivne. Kindlasti on veel palju valupunkte, mis eeldavad lahendamist ja nendega tegelemist. Mina kandideerin volikokku valimisliidu Rae Kodanik nimekirjas ja meie meeskonna seisukohad on ära toodud teie paljude jaoks tuttavas internetiportaalis http://www.raekodanik.ee/

Koostöö on edu pant ja seda läheme ka volikokku tegema. Kodaniku jaoks on oluline koostöövõimeline ja pädev inimene, kes kuulub volikokku, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Meie meeskonnas on inimesi, kes on varasematel aastatel olnud paljude positiivsete otsuste tegemise juures Rae vallas ning seeläbi on meil piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol meie nimekirjas.

Isegi kui sulle täna tundub, et vallavolikogu ei mõjuta sinu elu ja sa pole vallalt tuge vajanud, oled ju tegelikult iga päev oma kodukohaga seotud. Valima tulles soovid, et koduvallas oleks noortel tegevust, et lastel oleks head võimalused käia lasteaias ja koolis. Osalemisega valimistel näitad, et sind huvitab koduvallas toimuv ja ainult sina ise saad valida volikokku just selle inimese, kes on sinu silmis usaldusväärne.

Ma ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini, ilusamini ja kiiremini, kuid kinnitan, et olen valituks osutudes valmis tegema tööd Rae valla edasise arengu tagamiseks.

Rae vald on meie kodu !
Sellesse hüüdlausesse ongi tegelikult kõik kirja pandud ja selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad! Mina usun, et suudame koos valimisliidus Rae Kodanik kandideerijatega olla hea meeskond ja sinu usaldusväärne esindaja vallavolikogus.


Eesti rahandusminister aastatel 2005 - 2007 Aivar Sõerd soovitab:
Kajar valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks seitse aastat tagasi. Siis olid sealkandis paljud imestunud, et täitsa tundmatu mees Saaremaalt ja kohe valda juhtima. Tänaseks on aeg näidanud, et Tabivere rahvas tegi õige otsuse – toonast Eesti üht noorimat vallavolikogu esimeest jäävad sinnakanti meenutama mitmed valminud ehitised ja käivitatud projektid.

Töötades aastatel 2005-2007 rahandusministri nõunikuna oli tema valdkonnaks suuresti kohalike omavalitsuste finantsplaneerimise ja investeeringutega seotud probleemide lahendamine ning meie koostööst on vaid positiivset meenutada. See aeg andis talle kindlasti lisaks omavalitsussüsteemi heale tundmisele ka arvestatava lisakogemuse riigisektoris.

Viimased aastad on Kajar oma perega elanud Rae vallas. Toetan tema soovi lüüa kaasa kohaliku elu edendamisel oma uues kodukohas. Soovin talle valimistel edu ja kutsun sindki üles teda toetama, sest omavalitsussüsteemi ja riigi rahandust tundvat ning tegusast inimesest on igas vallas abi.

RAE VALD ON MEIE KODU!

Olen viimased 7 aastat juhtinud Tabivere vallavolikogu tööd Jõgevamaal, kuid elu- ja töökoha muutus on mind toonud Harjumaale. Üheltpoolt on hea tunne, kui vaatan tagasi Tabiveres tehtule ning teiseltpoolt kindlasti on kahju sealseid inimesi ja head meeskonda piltlikult öeldes maha jätta, kuid niisugused juba elu keerdkäigud on.

Rae vald sai minu pere koduks tegelikkuses juba üle nelja aasta tagasi ning viimased aastad olengi pidevalt Tabivere ja Jüri vahet sõitnud. Sel aastal sai siis kohalike valmiste kontekstis tehtud otsus, et kandideerin oma uues kodukohas – Rae vallas.

Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel palju tehtud ning see on väga hea. Mõistagi aga on veel küllalt valupunkte, mis ootavad lahendamist.

Meie valimisnimekirja kuulub nii Rae vallas aastakümneid tegutsenud inimesi kui ka viimastel aastatel siia kanti elama asunuid. Meie nimekirjas kandideerib neli Rae valla aukodanikku, kes läbi aastate on andnud oma panuse valla hüvanguks. Vanemate tegijate kogemus ning noorte innukus ongi see, mida omavalitsuse juhtimisel on vaja.

Kodanikule on oluline volikokku kuuluv koostöövõimeline ja pädev inimene, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Koostöö on edu pant ja seda tahamegi volikogus teha. Meie meeskonnas on inimesi, kes varasematel aastatel on olnud Rae vallas paljude kiiduväärsete otsuste tegemise juures. Meil jätkub piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol.

Meie eesmärk on muuta volikogu kodanike esindusorganiks, mis on avatud uutele ideedele ja seisukohtadele. Me ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini ja ilusamini, kuid kinnitame, et valituks osutudes oleme valmis pingutama Rae valla heaks.

Järgmistel aastatel on valla rahakott hoopis õhem, kui viimasel ajal harjunud oleme. Seetõttu muutub eriti oluliseks tuua avalik võim kodanikule lähemale kui kunagi varem ja kasutada kõiki võimalusi inimeste abistamiseks nii uusasumites kui ka ajaloolistes külades.

Rae vald on meie kodu – selle juhtlausega ongi tegelikult kõik öeldud. Selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad.

ET KODUS OLEKS HÄSTI – VALI RAE KODANIK!


Platvormi täistekstiga saad tutvuda http://www.raekodanik.ee/

Hea Tabivere rahvas!

Mul on olnud võimalus juhtida Tabivere vallavolikogu tööd viimasel seitsmel aastal, mis ühelt poolt on möödunud kiiresti, kuid samas olnud piisavalt pikk aeg, et tulemusi hinnata.

Kõigi nende seitsme aasta jooksul on Tabivere vallavalitsus ja -volikogu suuremate lahkhelideta suutnud vastu pidada ja meeskonnana tööd teha. Sellesse perioodi jäävad kahed volikogude valimised ja on hea meel, et mõlemate valimiste eel antud lubadused on suudetud ellu viia.

Kindlasti jääb neid aastaid meenutama Tabivere rahvamaja ehitamine, mis siiani oli meie valla kõige suurem ühe korraga tehtud investeering, kuid praegu käimas olev vee-ja kanalisatsioonitrasside rekonstrueerimise projekt on seda mahtu juba ületamas.

Valla kaasabil on mitmesse külasse rajatud peoplats koos vajalike ehitistega, oleme suutnud laiendada Tabivere randa ning renoveerida staadioni. Tabivere– Puurmani tee, mis aastakümneid oma aega ootas, on tänaseks saanud mustkatte. Valla kaasabil on valminud ka Tabivere päästeteenistuse hoone. Käesolevast aastast saab Maarja kooli ja asula vahel lõpuks liikuda uuel, valgustusega kergliiklusteel. Kergliiklustee on Tabivere ja Äksi vahel liikujatel kasutada juba teist aastat.

Kõiki toimetamisi ei jõuagi üles lugeda ja kindlasti ei ole kõik elluviidud projektid ainuüksi viimaste aastate töö tulemus. Paljud protsessid on alguse saanud juba eelmiste valitsuste ja volikogude ajal ning on nüüd kas lõpule viidud või arendamisel.

Viimastel aastatel olen oma perega elanud Harjumaal ja igapäevastest toimetamistest siinmail veidi kõrvale jäänud. Sellest tingituna ma seekord valimistel ei osale, kuid soovin valla tänasele meeskonnale jõudu ja edu. Eelseisvad aastad on majanduslikult kindlasti väga keerulised, seda enam on vaja stabiilsust ja arusaamist valla iga nurga väikseimatestki probleemidest.

Täna mul üks silm nutab ja teine naerab. Ühelt poolt on hinges nukrus, sest Tabivere rahvas võttis minu, kümme aastat tagasi sisserännanud tegelase, väga hästi omaks ja on veidi kurb siinsest elust eemale jääda. Samas saan sellele ajale tagasi vaadata rahuliku südamega ning usun, et meie meeskond jätkab edukalt oma tööd.

Ise jään Tabiverega kindlasti ka edaspidi tihedalt seotuks. Juba järgmisel suvel on plaanis avada Kaiavere vana vutifarmi territooriumil kogu pere mängumaa Vudila esimene järk, ootan teid kõiki seda külastama.

Siinkohal veelkord tänusõnad vallarahvale usalduse eest!

Uute kohtumisteni!

KAJAR LEMBER,
Tabivere vallavolikogu esimees aastatel 2002 – 2009

*artikkel Tabivere septembrikuu vallalehest

Solidaarselt kärbitud lubadused

Igasuguse demokraatliku riigieelarve koostamine on kompromiss erinevate poliitiliste jõudude ja prioriteetide vahel, kuid lõpuks peab ta siiski kandma meie riigi ja rahva huve. Kolmanda negatiivse lisaeelarve ootuses on jälle jutuks see, et ei suudetud ette näha sellist majanduslangust ning maksutulude kokkukuivamist, kuigi tegelikult oli see siiski teada juba ligi aasta tagasi, et kasv muutub negatiivseks.

Sellest lähtuvalt oleks suudetud tänaseks juba toimunud kaks suurt kärpimise võistlust maha pidada juba eelmise aasta lõpus ning mitte lõikama keset eelarveaastat valdadelt ja linnadelt tükikest tuludest, mis niigi läbi tulumaksu reaalse laekumise vähenesid.

Palju on räägitud solidaarsusest. Milles see siis seisneb – kas selles, et linnadelt ja valdadelt kärbitakse 2 korda rohkem, kui teistelt eelarve osistelt? Ehk, kus siis on see riigimehelikkus ja solidaarsus, millest nii palju räägitakse?

Omavalitsustelgi on raskeimad ajad tegelikult alles ees. Tänane riigi poliitika kohtleb valdu ja linnu kui mingeid allasutusi, kus üks minister teeb tulubaasi põhimõtetega, mida tahab. Demokraatlikus riigis ei saaks see nii olla.

Linnad ja vallad on põhiseaduse kohaselt oma tegevustes sõltumatud ning riik peab tagama tulubaasi, mis on vastavuses riigi enda poolt pandud kohustustega. Meil aga on nii, et kohustused jäävad 2008. aasta tasemele ja seoses inimeste toimetulekuga pigem kulutused suurenevad, kuid tulud vähenevad 2005. aasta tasemeni. Omavalitsuste eelarvekärbe on keskmiselt 15-20% , mida on tõesti 2 korda rohkem kui riigieelarves tervikuna.

Seetõttu peavad ka seni suhteliselt edukad omavalitsused suutma oma kulutusi kokku tõmmata ning vastavalt kujunenud olukorrale oma eelarvet planeerima. Tõenäoliselt ei pääseta lisaks investeeringute edasilükkamisele ka juhtimiskulude kokkutõmbamisest. Kurb on see, et kui viimastel aastatel sai omavalitsustes tegeleda lisaks igapäevaste murede lahendamisele valdavalt tulevikku suunatud ja edasiviivate tegevustega, siis nüüd tuleb vaadata, et jooksvad probleemid saaks lahendatud. Ja seegi on juba päris pirakas pähkel, mida järada.

Sellega toimetulemiseks tuleb jõudu soovida ka kõikidele uutesse volikogudesse kandideerijatele, sest kui tahta valimislubaduste väljahõikamisel ausaks jääda tuleb neid välja pakkuda väga tagasihoidlikult ja läbimõeldult. Loodetavasti tuleb pärast äikest ka kunagi jälle päike välja ning on võimalik taas edasi liikuda, mitte kohapeal tammuda.

Ümberkaudsed riigid saavad kõik aru omavalitsuste rollist justnimelt rasketel aegadel olla toeks oma elanikele ning keskvalitsus suunab neile vahendeid juurde siis meie tahame siin jällegi pioneerid olla ning käitume täpselt vastupidi. Aga eks aeg annab siinkohal arutust, kuidas hakkama saadakse, kuid praegu tundub küll, et jällegi paljuräägitud haldusreformi asemel liigutakse vaikselt haldurreformi suunas ning mitmetel omavalitsustel võib varsti teatud halduri abi vaja minna.

Kellel ma ääle annassi. Kizberg. Ehk mitte s... pole muutunud!

Kellel ma ääle annassi
August Kizberg

Küll jooseva ja sõideva na ringi
ja kulutava raha, suud ja kingi.
Ja egaüits püünd puru silmä aia,
et muku esi jälle pukki saia.

Kik kitva endä, laitva tõisi vahvast,
ja keäki ei hooli maast ja rahvast,
kas mingu krooni kurss ka nolli pääle,
kui muku annassime neile ääle!

Mis kasu om nüid keaki tost saanu,
et naa om rahva vastamisi aanu,
et üits on sots ja tõne enamline
ja kolmas, kuri tiid mis nimeline!

Kik omma nemä essiteele viitu,
kas lugegu end maa- või taevaliitu,
ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemmuudu- lüüdu inemise!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva,
kae noo oss vaja asjast eemal aia,
sis võissi vast ehk asjast asi saia!

Toit pole mänguasi!

Eestis toimuv nn piimasõda võib lõppeda piimandussektori krahhiga ja see oleks tõsine pauk lisaks kõigele muule ka meie niigi väikesele ekspordile. Olukorras, kus põllumehed ja piimatootjad ei tule enam ots-otsaga kokku, võib see piimasõda viia talumeeste pankrotini ning sellel on sel juhul ka selge mõju Eesti väliskaubandusbilansile, mis muutub veelgi negatiivsemaks.

Jah, me ei saa välismaistelt kaubanduskettidelt oodata Eesti põllumehe toetamist, kuid riik peab seisma kodumaise toidu tootjate eest ning täna tuleb jälgida, et nn piimasõja mõjud ei annaks niigi madalseisus olevale piimandussektorile järjekordset lööki.

Praegu toimuv näitab ilmekalt, et turu võitmise nimel on käimas mäng esmase toiduainega, mis annab küll lühiajalise võidu tarbijale, kuid halvab tõenäoliselt juba lähiajal Eesti piimatootjat.

Kohapeal toodetud Eesti toit on väikeriigile ka julgeoleku küsimus. Seega ei saa riik seista pealtvaatajana, lähtudes põhimõttest, et küll turg kõik paika paneb.

Eurorahade haldamisega tuleb tegeleda.

Eestis on juba paar kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Selline remont meenutab väga paarikümne aasta tagust aega, kui iga masina tõsisel kapitaalremondil ei jäänud osasid puudu vaid pigem ikka mõni mutter üle ja siis kiruti tootjatehast, et on jälle jama kokku keeranud.

Sissejuhatuses paralleele tõmmates jõuan Eesti valitsuse käitumiseni kauaoodatud eurorahade teemal. Tänane rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võibolla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud.

Me deklareerime oma erinevates dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul.

Ilus ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol eelarvesse üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid pole just kõige nukram number. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele.

2009 aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maa puudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kus end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhtleliselt savine ja mudane pinnas, mis üleshüppamise asemel meid sootuks enda sissa hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse.

Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks suutnud suuri projekte teha juba aastaid ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, kuhu suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada.

Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmestest maksimum. Samas on praegu tekkinud suurkärpimiste tulemusel rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse.

Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja vast väga palju seletada, pigem peab tänane valistus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata ja seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, et need ei ole meil veel lõplikult rakendunud.

Eriti suurtes raskustes on täna juba positiivsed otsused projektidele saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masu aegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine ja läbi seadusloome protsesside kiirendamine ning vajdusel ka nende lihtsustamine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud ning selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada.

Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks vaid nende vahendite eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamne.

* artikkel ilmus lühendatult 08.09.09 Äripäevas

Riikliku maavanema aeg on on vist tõesti otsas

Rahvaliit on juba aastaid rääkinud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Tänane minister muidugi haaras sellest ka kinni ja tegi eelmisel aastal ettepaneku, et iga maakond olekski üks vald. Me päris nii lihtsustatud kujul ei suuda mõelda ja seetõttu oleme teinud palju laiapõhjalisema ettepaneku. Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset haldusreformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Aasta tagasi oli see kõva teema , kuid siis vaibus nagu alati. Nüüd hakkame jälle jõudma kohalike valimiste lähedusse ning teema jälle huvitab ühiskonda. Eelmisel nädalal osaledes Pärnumaa Omavalitsusliidu debatil märkisin, et senised riiklikud maavanemad tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. Ja peale seda olen saanud mitu kõnet, et õige mõte ja miks sellega varem tegeletud pole. Ka ühes raadiointervjuus, mille andsin, arvati, et tegemist on huvitava mõttega ning sain sellest ka veidi laiemalt kõneleda. .

Tore, et teema huvitab, kuid teisalt kurb, et selle ideega ei ole aastate jooksul suudetud edasi liikuda. Erakonna kodulehel ripub juba paar aastat Eesti regionaalhalduse uuendamise kava, kuid elluviimiseks peaks koalitsioon sellega kaasa tulema, kuid seda oleks täna patt oodata. Olen olnud pikemat aega seisukohal, et maakonnas tuleb senise riikliku maavalitsuse asemel luua omavalitsuslik maakondlik juhtimistasand ja senised riiklikud maavanemad, kes on sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhtide staatuses, tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega.

See teema on ka teise nurga pealt vaadates täna jälle aktuaalne, kuna jõuga pannakse taas ministri poolt paika maavanemaid, kes ei saa kohalike omavalistsujuhtide toetust. Seaduse järgi on ministril õigus, aga sisuliselt oli selle sätte mõte ikka midagi muud. Täna paistab see Tallinnast suure haamriga omavalitsusjuhtidele pähe lajatamisena. Maakondliku juhtimise ülepolitiseerimine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.

Vigade parandus hindele 2

Õiguskantsleri puhkehetk pärast jaanipäeva lõppes ootamatu tõdemusega, et keegi on vahepeal käibemaksu kergitanud. Kiirelt andis ta hinnangu, mille kohaselt juulis jõustunud käibemaksutõus on ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusega vastuolus.
Õige, aga tõepoolest pole mõtet pärast kaklust rusikatega vehkida. Tänaseks on tekkinud olukord, kus vigade parandamisega ei saavutata eesmärki, pigem külvataks segadust veelgi juurde.

Ka seaduse menetlemise ajal saab, ja tänases kiirete otsuste olukorras lausa tuleb põhiseaduse riivele tähelepanu juhtida. Seda on õiguskantsler varem teiste eelnõude korral vahel ka teinud. Rahvaliit juhtis juba koalitsioonikõnelustel tähelepanu asjaolule, et käibemaksu tõstmisel jäetakse ettevõtjatele liiga lühike aeg, aga mis siin ikka tagantjärele targutada. Kaks tarka valitsuses tegid otsuse ja nüüd, kui seadus on jõustunud, on võimalike eksimuste tunnistamine ning parandamine tunduvalt keerulisem.

On mõistetav, et kriisi ajal ei tohi otsustega venitada, kuid õigusaktid peavad olema reaalselt täidetavad ja vastu võtud demokraatlikule riigile kohaselt. Meil on väike riik ja siin saab tahtmise korral ilma tankiga sihtgruppidest üle sõitmata asju kokku leppida.

Kuigi koalitsiooniesindajad püüavad väita, et seaduse tagasipööramine tekitab veel suurema segaduse, millega tuleb nõustuda, peab riigikogu tekkinud olukorrale lahenduse leidma. Me elame õigusriigis ning riigikogul on kohustus austada põhiseadust. Erakorralisel istungil tuleb leida tekkinud probleemile lahendus. Ei saa ega tohi vaadata läbi sõrmede ning seejuures väita, et läks küll viltu, kuid enam pole midagi teha.

Selle juhtumi juures ei ole hinnangute ja emotsioonidega midagi teha, siin tuleb asjale läheneda õiguslikust aspektist ning sellest lähtuvalt leida parim lahendus. Erakorraline istung annab ka avalikkusele selge signaali, et riigikogu austab põhiseadust, mitte vaid endale kasulikke sätteid sellest.

Viimast vaid juhul, kui parlament suudab põhiseadust austades ka üksmeelse otsuse leida. Raske majandusseis ei muuda iseenesest õigusriiki olematuks ja sellest lähtudes on valitsus viinud riigi väga keerulisse olukorda.

Suhteliselt selgelt on olemas põhiseaduse riive argumendid ning nüüd tuleb käituda vastavalt sellele. On selge, et seaduse tagasipööramine ei anna esialgset olukorda tagasi, vaid külvab segadust ja kulutusi veelgi.

Kuid erakorralisel istungil on saadikutel võimalus leida üksmeel ja lahendus, kuidas töötada välja maksukohustuslastele võimalik kahjude hüvitamise mehhanism, mis aitaks vältida hilisemaid riigile veel kulukamaid kohtuvaidlusi.

Teine variant, et õiguskantsler läheb edasi mööda kohtuteed, on kindlasti lõpptulemuses veelgi kulukam ning annab nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välismaailmale väga paha maitsega signaali Eesti majanduskeskkonna stabiilsuse kontekstis.


* kommentaar ilmus Õhtulehes 01.08.09

Miks isamaalastele meeldib räigelt valetada?

Lihtsalt halenaljakas oli paar päeva tagasi lugeda isamaalaste peasekretäri arvamust, kus ta kinnitas, et maavanema kohad ei ole parteide vahel jagatud.

See on ikka ühe valitseva poliitiku suust nii jabur jutt, et selle eest võiks avalikku selgitust küsida. Huvitav on see, et kui juba 2 aastat tagasi koalitsiooni moodustades lepiti kokku, mis maavanemate teemal saama hakkab, siis üks läbirääkijatest justkui ei tea sellest midagi.

Täna õnneks on mitmed lehed selle teema üles tõstnud ja peale neid sõnumeid ei tohiks vist arusaamisega kellegil probleeme olla. Väide, et regionalministril on vabad käed maavanemate kinnitamiseks kuulub ulmevaldkonda ning see näitab, et valetatakse räigelt ja tahtlikult.

Loomulikult külvas sotside valitsusest minemapeksmine segadust juurde, sest 5 maavanemat oli ka neile lubatud. Kaks meest said ametisse, kuid nüüd oli vaja veel kolm maakonda jagada ning kolm ei kipu kuidagi kahega jaguma ja see omakorda on toonud kaasa teatavaid vangerdusi. Sellest ka avalikkuse suur huvi ja halvasti varjatud tagatoa kokkulepped imbusid kiirelt läbi seina.

Nii toorelt pole maavanemaid veel kunagi paika pandud, ning see on tõesti kurb. Kui paar aastat tagasi Põlvamaal omvalitsusjuhid näitasid uuele maavanemale punast tuld siis ikka pandi partei funktsionäär jõuga paika. Samasugust huumorit näeme sel aastal veel tõenäoliselt mitu korda, sest seaduse järgi peabki minister omavalitusjuhtide arvamust kuulama, kuid mitte sellega arvestama.

Oh ajad, oh kombed. Vägisi tulevad meelde ajad, kus üks habetunud peaminister arvas ka, et see rauast toru, mida tema käes hoidis küll pauku ei teinud ja märklaud ei olnud ka tema arvates kellegi nägu...

Euro nimel ei maksa ikka päris lolliks minna!

Maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning hiljem tagasi vaadates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Sama näib olevat ka täna Eestis euro ümber toimuvaga. Küll tõstetakse selle nimel käibemaksu ja kamaluga ka kõikvõimalikke teisi riigi rahakotti täitvaid tasusid, mis kokkuvõttes tähendavad, et lihtne Eesti inimene on jälle ullike, kes kõik need otsustused kinni maksab. See, kas sellest ka reaallaekumistes Eesti riigieelarvele kasu on, on juba iseasi, kuid seda näitab jällegi vaid aeg.

Kuu aega tagasi kostis praegusest kaksikvalitsusest kui ühisest suust järjekindlalt, et nende jaoks on ainuvõimalik tee taskaalus eelarve ning seeläbi liikumine euro suunas. Euro olevat ainus majanduspoliitiline vahend, mis viib Eestit edasi ja ilma selleta oleme Läti kursil. Euro kasutuselevõtt on stabiilsuse tagamiseks kindlasti üks võimalus, sest kaob devalveerimise hirm ning oht, kuid see pole iseenesest mingi imerohi majanduse elavdamiseks. Lihtsalt teise nimega ja teistmoodi rahad ei liigu ostjate ning müüjate vahel.

Paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja jõuliselt aktsiise tõsta. Reaalsuses pole aga need numbrid väga kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega - rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jällegi meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi vähenes. Nüüd imestame, miks küll olukord on nii hull. Maailmamajandust on populaarne kiruda, kuid peegel on ka üks tore leiutis.

Täna on jõutud juba kolmanda negatiivse lisaeelarve lävepakuni. Kõlab ka väide, et omavalitsuste defitsiit on liiga suur ning ka nende kaukasse peaks veelkord käe ajama. Eesti omavalitsustes on igal kroonil väga selge väärtus ja usun, et neid ka valdavas osas kasutatakse vastavalt. Mina küll ei mõista , mille arvelt linnades - valdades juba sel aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada õpilastele koolijõudmiseks transport. Loodetavasti ei jää lapsed kooli toimetamata ja ruumid külmaks üheski omavalitsuses - nii palju kohusetunnet on ju igal vallajuhil - kuid selle tõttu jäävad tegemata kindlasti mitmed olulised asjad, mis tagavad avaliku teenuse ja normaalse elukeskkonna.

Praeguse valitsuse juhtiv jõud sai mandaadi selleks, et viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka nagu kirevad plakatid kirjutasid ning kuldsuud lahkelt lubasid. Täna on peaministri erakonna ainus lootus reitingu langusest pääseda üleminek eurole ning selle nimel ollakse valmis muu unustama. Vaadates täna tehtud kärpeotsuseid ning suhteliselt küsitavaid tulude suurendamise plaane ja nähes mittemidagitegemist ettevõtluse elavdamise suunal, tundub mulle, et valitsusel siiki on plaan. Nad on teinud tõenäoliselt sisuka ja ambitsioonika tegevuskava, et Eesti oleks tulevikus majandusnäitajate poolest Baltikumis kindlalt esikolmikus…

Anto Liivat - pole paha!

Rahvaliidu punane joon või Laari pidur ?

Tänaseks laiali läinud Eesti valitsuses oli pidevalt päevakorral üksteise kohta laimu lekitamine ning see kooslus leidis ka oma loomuliku lõpu. Uue koalitsiooni sünd ei olnud vist saatusest määratud, sest üks osapool lõhkes.

Kriisist väljumiseks on vaja meeskonda, kes ei tegele üksteise halvustamisega,vaid sisulise tööga riigi päästmiseks. Olen mitu päeva üritanud oma emotsioone vaos hoida, kuid täna sai tõesti mõõt täis, kui kirjutatakse koalitsioonikõnelustest nagu kellegiga vastu tahtmist voodisse minekust.

Voodisse saab ka tõenäoliselt minna vastu tahtmist aga protsessi saab voodis sellegipoolest nautida. Aga see selleks. Eriti naljakaks muutus see voodi jutt seetõttu, et selliseid signaale andsid välja tegeleased, kes ise piltlikult öeldes oma voodisse kutsusid ja eriti küüniline, et seda tehti kirjalikult ja allkirjaga. Samas hakati juba enne seda, kui asi asjaks läks mõtteid heietama, kuidas sealt minema saaks nii, et ka ise siiski väikest mõnu nautida.

Laar käsitles seda võimalikku koostööd ja läbirääkimisprotsessi selgelt europarlamendi kampaania osana, kuigi eelnevalt oli ta seda pattu Padarile ette heitnud. Täna saab justkui ühiskonale näidata, et peaminister ei suutnud uut valitsust kokku panna ning tema suure riigimehena oleks küll väga tahtnud riigile head. Reaalsuses on jälle justkui kõik teised süüdi ainult laarlased on süütud. Kui nii juhtub juba mitmel korral järjest, tuleks viga otsida äkki hoopis iseenda süütusekambrist.

Tuletame meelde, et Rahvaliit ei pakkunud ennast Raja Teele moel esimesena välja, vaid meid kutsuti koalitsioonikõnelustele, tagamaks riigivalitsemise stabiilsus. Rahvaliidu delegatsioon rääkis läbi heas usus eesmärgiga leppida kokku Eesti riigile ja rahvale vastuvõetavad lahendused eelarve ja majanduskriisist väljatulekuks ning ühiskonna pikaajaliseks arenguks.

Viimastel päevadel aga kõlasid toredad seisukohad, kus tuuakse välja, et Rahvaliit kõlbaks justkui partneriks häda pärast ja ajutiselt. Selline suhtumine ei ole meile vastuvõetav ning see ei vii riiki edasi. Kui Laar räägib, et meie istusime punase joone taga ja ei lubanud ära kärpida valdkondi, kus on veel vahendeid, siis loomulikult seisimegi me lõpuni oma seisukohtade eest ja olgu selleks siis kivist seinad või punased jooned.

Rahvaliit on seisnud järjekindlalt ühiskonna sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Ja selles osas olid Rahvaliidu positsioonid tõepoolest jäigad. Me näeme, et eurosuutlikkuse tagamiseks on olemas ka teisi teid, kui ainult kärpimine. Me oleme veendunud, et ainult kärpimine viib meid sotsiaalse katastroofini ning majanduse veelgi suurema pidurduseni.

Meie hinnangul ei saa riiki tõesti euro nimel ära kärpida nii , et oleksime kui alasti lumehanges, riided ära kärbitud ja kodu käest ära võetud. Ise istume lumehanges palja ja külmunud tagumikuga, eurod näpuvahel ning tunneme elust rõõmu.

Rahvaliit ei toeta kava, kus kriisist tulenev raskus asetatakse vähekindlustatute õlule. Oleme veendunud, et riigieelarves tuleb tulude suurendamist ja kulude kärpeid vaadata koostoimes. Iga täiendav kärbe toob tulevikus kaasa uued kärped laekumata maksude ja kasutamata euroraha näol. Seetõttu peame kriisist väljatulekuks leidma täiendavaid võimalusi riigi tulude suurendamiseks ning töökohtade hoidmiseks ja loomiseks. Olime valmis enda jaoks väga valusaks kompromissiks aga mitte selleks, et läbirääkimislaua taga istuv partner hakkab meile solgipange pähe valama.

Koalitsiooni laual oleks justkui olnud mingid salaplaanid, millest kõva häälega ei räägita. Minu meelest rohkem nagu ei tea neid plaane, mis laualt väga kaugemale ei jõudnud kui Laari enda poolt välja pakutud ettepanekud, mida me ei pea väga vastutustundlikuks Eesti rahva suhtes.

Nimelt pakkus Laar välja, et eelarve tasakaalu viimiseks tuleb langetada tulumaksuvaba miinimumi 1000.- krooni võrra, ning teha kogu sotsiaalsektori kärbe 10 %, mis annaks pea 3 miljardit krooni vähemkindlustatud inimeste arvelt. Veel oli tema poolt pakutud plaan, mis kaotaks pensionäride täiendava tulumaksuvabastuse, mis võtaks pensionäridelt veel veidi üle miljardi. Palju edasiviivaid salajasi unistusi.

Nimetame siis neid plaanitavaid kärpeid Laari pidurdusjooneks ning teisalt meie punaseks jooneks, millest üle ei olnud me tõesti valmis astuma.

Tahaks veel teada, kus on see joon, millest Laar ei saa enam Eestimaal üle astuda, kui ta need kärped tõesti ära teeb? Kas see asub tema koduõel või isamaa kontori hoovis, on raske hinnata.

Kui blogi hakkab ise rummi tarvitama ...

... ehk Rummi blogi rännakud VOL2

On siiralt tore, et poliitikas tegutsevatel inimestel on oma arvamus ning eriti tore on veel see, et nad julgevad seda ka teistele välja öelda. Kurb on aga see, et mõne tegelase sulg suudab jätta paberile jälgi, mille vaatamisel ei saa teinekord aru, mida ja miks on sinna paberile pandud. Jälle tundub mulle, et üks poliitiline blogi on liikumas ajas ja ruumis omapäi. Ta teab rohkem, kui selle omanik teada saaks ja arvab asju, millest tal arusaamist pole.
Selge on see, et teatav kogus vägijooki paneb ka mannetumad tegelased mõisniku mõtteid mõtlema ning samuti tekib tunne, nagu teaks kõike, mis ilmas toimub ning teaks ka, mida ümberolevad inimesed mõtlevad.

Pikk eellugu, kuid kuidagi teisiti ei oska ma seletada riigikogulase Rummi blogi järjekordseid rännakuid Rahvaliidu valitsusse mineku võimaluste teemadel. Kõigepealt peaks vaatama ikka peeglisse ja vajadusel ka mõtete selgitamiseks peeglit puhastama ning veelkord vaatama. Hämmastav, et sotsid arutavad täna valitsuses, kuidas müüa Eesti metsa, mis suuresti tänu Rahvaliidu tegevusele veel ikka riigi oma on, ja selle krooniks kirjutab Rumm, et Rahvaliit oli üleöö valmis minema valitsusse, kes seda plaani hakkaks ellu viima.

Ole hea mees ja lase oma isepäisel blogil välja magada! Või on need tõesti sinu enda mõtted? Enne kui sellist demagoogiat paberile panna, võiks ikka veidi tutvuda riigi poliitilise ajalooga ning analüüsida otsuseid, mida on tehtud ja tahetud teha strateegilise riigivaraga valitustes, kus on olnud sotsid ja võrrelda seda Rahvaliidu osalusega valitsuse otsustega. Väites, et Rahvaliit läheb valitsusse, kes hakkab riigimetsa müüma, võtab Rumm endale liiga suure vastutuse. Siinkohal meenub Rummi blogi rännak valitsuskabineti istungile, kus Rumm ise ei viibinud, aga tundus, et oli kõigega kursis. Justkui oleks ennast vaikselt kellegi taskusse või toolileenile paigutanud.

Kuigi viimasel ajal püüavad sotsid avalikkusele muljet jätta, et oravad ähvardavad neid Rahvaliiduga, siis tegelikult on asi vist vastupidine. Meenutagem, mida ütles Pihl erakonna üldkogul: ,,Aeg on heita need vaated sinna, kuhu nad kuuluvad - ajaloo prügikasti. Ideoloogia, mida esindab Reformierakond on surnud!“
http://www.sotsdem.ee/index.php?article_id=889&img=1&page=49&action=article&

Ka politoloog Rein Toomla on seisukohal, et sotsid soovivad ise koalitsioonist lahkuda. Politoloogi sõnul oli sotsiaaldemokraatide esimeheks saanud Pihli jõuline sõnavõtt erakonna üldkogul esimene samm selles suunas, et koalitsioonist üldse ära minna.
http://www.postimees.ee/?id=91722

Kõige selle taustal tunduvad ühe isepäise blogi avaldused vägagi sellised, et valitsuse remondiks on tõesti vist aeg käes, sest koalitsioonist kostub juba pohmeluses sonimist. Kui selline häma kandub ka riigi otsusteni, on viimane aeg jalgu puhata. Sellist, Rummi blogis kirja pandud mõttevägistamist, on minu arvates raske ilma teatava promilli olemasoluta välja mõelda, kuid võib-olla mõni eriti andekas tegelane tõesti suudab.

Isamaalased jõudsid trennist tagasi !

Uskumatu, kui kaua võtab ikka mõnedel inimestel aega asjadest aru saamine. Eelmisel nädalal ärkas kaks aastat Riigikogus erinevate värviliste nuppudega mänginud Erkki Nool ühel hommikul üles ja sai aru, et juhtunud on midagi hirmasat. "Väga vale otsus!" põrutab olümpiavõitjast riigikogu liige Erki Nool Delfis.
Ja see lause (millega olen muideks vägagi nõus) käib selle kohta, et Riigikogu muutis paljuräägitud valitsuse usaldushääletusega mõningaid seadusesätteid, mis tekitavad omavalitsustele ja seeläbi ka kohaliku spordi rahastamisele suuri probleeme." Nool näeb kõige suuremat ohtu selles, et nn väiksemad ja vaesemad omavalitsused haaravad raskuste süvenedes esimesena kinni just võimalusest spordiraha arvelt kokku hoida”, arvab ta Delfis.

Tubli Erki! Sellest kõigest ongi rahvaliitlased (ja paljud teised, kes said ENNE seaduse vastuvõtmist aru, mida see reaalses elus kaasa toob) väga palju rääkinud ning selliste tagajärgede eest hoiatanud. 2008. aasta negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega muudeti ca 20 seadust ning nende hulgas oli ka spordiseadust ning seda kõike tehti vaid ühe hääletuse, kus opositsioon ei saanud isegi kaasarääkimise võimalust.

Täna jääb vaid arusaamatuks Erki Noole avalik esinemine, milles ta alles nüüd leiab, et Riigikogu tegi vale otsuse, kui muutis spordiseadust. Esiteks ei teinud seda kohe mitte kogu Riigikogu, vaid seda vastutust kannab ikka koalitsioon. Teisalt jääb tema sõnavõtust arusaamatuks, mille üle ta täna nördimust avaldab, kui just tema ise selle seaduse muutmise poolt hääletas!? Tundub, et Erki Nool tuli otse trennist ja ei saanud täpselt aru, mille poolt Laar ta Riigikogus hääletama pani.

Kui varem oli spordiseaduses valla- või linnavolikogul kohustus "toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd", siis nüüd võeti nende eelarvetest vahendeid vähemaks ning valitsuse sõnum oligi see, et mis te muretsete - linnadel ja valdadel on nüüd ka kohustusi vähem! Kokku kärbiti omavalitsuste tulusid üle 1 miljardi krooni ja spordiseaduse muudatustega võeti omavalitsustelt kohustus tegeleda spordi ja vabaaja finantseerimisega. Küsiks veelkord, et kes sellega siis tegeleb?

Me võime ju teha Toompeal otsuse, et omavalitsus ei pea seda või teist ülesannet enam täitma, kuid probleem ju selles ongi, et kes siis täidab? Näiteks spordi puhul tahaks kallite koalitsioonierakondade käest küsida, et kelle telefoninumbri ma annan oma valla jalgpallipoistele, et nad saaks oma tegevust jätkata?

Valdades ja linnades ehitatakse selliseid toimivaid süsteeme üles kümneid aastaid, tekivad traditsioonid ja järjepidevus ning siis tulevad mingid tegelased, kes arvavad, et nemad võivad ühe näpuliigutusega sellele kõigele joone peale tõmmata! Eriti napakaks teevadki selle sellised avastused, kus rõõmsalt Riigikogus rohelist nuppu vajutanud tegelased paar kuud hiljem hakkavad kirema, et väga paha ja see küll õige asi ei ole!

Aga õnneks on jõulude ajal Riigikogu jõuluvanal seekord lihtne, sest üle poolte selle liikmetest vajavad hädasti ühte korralikku taskupeeglit, et enne nuppude näppimist ikka korralikult iseendaga nõu pidada...

Rummi toel päästetakse Padarit

Sotside esikirjutaja Hannes Rumm püüab täna ajakirjanduses avaldatud arvamusloos jätta muljet, et praeguses olukorras on süüdi kõik teised valitsused ning tänane rahandusminister püüab päästa, mida veel päästa annab.

Iseenesest on Rummi käitumine mõistetav - keegi ju peab dzotti ette hüppama! Kurb tõsiasi, mida sotsid täna tunnistada ei taha, on kahjuks see, et Rahvaliit, eesotsas endise rahandusminister Aivar Sõerdiga hoiatasid Padarit väga mitmel korral kahjulike tagajärgede eest, kui viimane hakkas vastu võtma 2007. aasta positiivset lisaeelarvet mahus 6,2 miljardit krooni.

Sellest suurest ampsust oli aga veel vähe. Lisaks koostati 2008. aasta eelarve, mis oli võrreldes 2007. aasta põhieelarvega veerandi võrra veelgi suurem. Seega raisati oma lubaduste katteks mõtlematult raha, mida täna oleks resveridena hädasti vaja. Rahvaliit hoiatas Padarit ja kogu koalitsiooni korduvalt selle sammu eest, kuna maailmamajanduses olid kõik ohumärgid languseks olemas ning Eesti edupäike juba pilve taha kaduma hakanud.

Aivar Sõerd on korduvalt öelnud, et suurim viga meie eelarvepoliitikas oli 2007. aastal positiivse lisaeelarve vastuvõtmine. Seda on nüüd kinnitanud ka tagantjärele Eesti Pank, kes tunnistab, et vaatamata mitmetele hoiatustele ei suutnud valitsus kulude kasvu piisavalt kiirelt ohjeldada ja kohandada end muutunud oludega. Just see Eesti Panga ülevaade kinnitab Rahvaliidu varasemat hoiatust, mille kohaselt poleks rahandusminister tohtinud raisata 2007. aasta ülejääke ja suurendada 2008. aasta eelarvet pretsedenditu 25% võrra.

Ma kirjutan seda kõike mitte eneseõigustuseks või tagantjärele targutamiseks vaid seetõttu, et hinge teeb haigeks, kui asja sisust kaugel asuvad tegelased hakkavad eelmist valitsust oma hullude otsuste tagajärgedes siunama. Samuti seepärast, et püütakse jätta muljet, et keegi ei näinud seda ette ja kui keegi oleks teadnud siis oleks teisiti teinud! See on selline demagoogia, et süda läheb pahaks - vaadake kasvõi meie pressiteateid alates 2007 aasta hiliskevadest ja sisuliselt kõik, mille eest Rahvaliit tol hetkel hoiatas, on kahjuks ka tõeks osutunud.

Aga ega paremaks pole ikka midagi läinud - meie majandusolukord muutub juba lausa tundidega, kuid tark ja "ettevõtjasõbralik" valitsus ei ole suutnud MITTE ÜHTEGI reaalset otsust vastu võtta, mis aitaks kaasa majanduse edenemisele. Kembeldakse omavahel ja valmistutakse vaid valimisteks. Isegi täna, kui peaks arutama majanduskriisi ( ja tõenäoliselt juba ka valitsuskriisi )lahenduste üle, ei ole see mitte võimalik! Miks? Sest peaministri arvates on ikka veel kõik majanduses enam-vähem ja endisest esisotsist rahandusminister peab osalema valimisüritustel ning kindlustama endale leiva ja rummi ka jaanipäevaks!

Siim Kallas soovitab Reformierakonda mitte valida!

Kuulates oravapartei raadioreklaami eurovalimiste teemal, ei uskunud ma oma kõrvu. Lugu lõppes ühe anekdoodiga, kus üks vend hakkas mereröövliks ja teine Euroopa Parlamendi saadikuks ning mõlemast pole peale seda valikut enam midagi kuulda. Tõepoolest õpetliku sisuga lugu ja olen 100 % nõus, et europarlamendi saadik ei tohiks mereröövli kombel Euroopa avarustel kaduma minna. Mitte, et oleksin rõõmus mereröövli kadumise üle, kuid mandaadiga saadik peaks siiski vahest vaatamas ja kuulamas käima, mida talle mandaadi andnud tegelased ka asjadest arvavad.

Aga mõeldes Kallase sõnumi peale hakkasin mõtlema selle peale, kes on meie „kadunud mereröövel” ja jõudsin väga sekgelt ühele järeldusele – oravapartei saadik Toomas on kadunud kui savi tiigipõhja! Kuulasin veel üks kord seda reklaami ja mõtlesin nende peale, kellest tõepoolest pole midagi kuulda ja ikka tulemus sama. Kohe mitte midagi ei meenu koos keskerakondalsega liberite fraktsioonis istuvast Toomasest Euroopa kontekstis. Võibolla on ta Euroopa tasemel tegija nagu oravad plakatitele on kleepinud ja ei tahagi, et tema suurtest tegudest siin paganate maal keegi midagi teab?

Vahet pole, mida ta ise arvab, vahet pole kas ta on jätkuvalt europarlamendi saadik või on vahepeal hakanud mereröövliks – selge on see, et kuulda pole temast mitte midagi ja seetõttu palubki oravapartei endine juht enam oravate poolt mitte hääletada. Oravad on Euroopa tasemel kaduvad väikesed koheva sabaga loomad, kellest peale Tallinna lennujaama uksest sisse astumist ei ole kuulda mitte midagi. Ja sellistele pole mõtet tõesti oma häält anda!

Minister Seederi kevadsõnum: valitsuserakondade maailmavaade on riigile kahjulik!

Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil üllatas mind siiralt isamaalasest põllumajandusministri ülestunnistus, et tegelikkuses on valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade maailmavaated riigile kahjulikud. Tsitaat minister Seederi kommentaarist riigieelarve kärbete teemalisele küsimusele: "Nii et täna on selline olukord ja ma arvan, et kõikidel valitsuserakondadel tuleb oma poliitilisest maailmavaatest loobuda riigi huvide kasuks teatud määral. Ja see on paratamatu."

Ehk minu hinnangul andis ta selgelt mõista, et teataval määral tuleb siiski oma riigivaenulikku maailmavaadet jätkuvalt ellu viia!? Inimesetele aga kuulutatakse edasi, et see on hea neile ja riigile, samas ise on juba jõutud majanduskriisi tulemusel arusaamisele, et kõigi kolme maailmavaatelised seisukohad kahjustavad riiki.

Tuleb tõesti tunnistada, et tänasesse valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade poliitikud on viimastel päevadel rohkemgi teravaid märkusi teinud. Nimelt kolmapäevases Foorumi saates suutis üks juhtivatest oravatest anda eestimaalastele selge sõnumi, et täna oma inimesi ja riigi majandust abipakettidega turgutavad riigid on lollid . Ehk ta sisuliselt avaldas arvamust, et Saksamaa on loll, Soome on loll, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan on päris lollid. Reformierakonna juhitud Eesti on tark.

Vot selline arrogantne enesekindlus paneb tõepoolest tundma heameelt selle üle, et endine majandusminister sukeldus eraärisse ning müüb kullakamakaid, mitte ei aita riigivankrit veelgi kiiremini kraavipõhja keerata. Sõnumiga, et ärme teeme midagi ja ootame - ei ole täna väga midagi peale hakata.

Riigil on vaja tegutseda selle nimel, et edaspidi hakkaks majandus taas kosuma ning selleks tuleb riigil ikka hing sees hoida, mitte lasta kõigel minna ammendunud ultraliberaalset teed. Kui vanker ikka kolinal mäest alla veereb, siis ei hakka ta mingi valemiga ise uuesti mäkke veerema - ikka on vaja kõrvalist abi, et ta taas ülesmäge lükata!

Lõpetuseks veelkord tunnustus põllumajandusministrile ja tõepoolest - lõpetage see riigile kahjulik tegutsemine ära.
Hakake tööle riigi huvidest lähtuvalt ja selleks teile ilusaid kevadpühi ning palju jõudu :-)

Kas valimistingimusi teeb politsei?

Oleks ju loogiline, et on avalikult kõigile teada, mis on lubatud võtted ja mis mitte. Seda ka näiteks valimiskampaanias. Paraku Eesti riigis see nii ei ole. Kuna alates 28. aprillist on poliitiline välireklaam keelatud, küsisime Vabariigi Valimiskomsjonilt 6 detailset küsimust valimisreklaami kohta - näiteks, kas kandidaatide autodel tohib olla erakonna logo, kas kandidat võib ringi käia oma nime kandva jopega või kas erakonna õhupall lapse käes on ka keelatud poliitiline välireklaam.

Valimiskomsjoni vastuse saab kokku võtta nii - proovige kõik ise järgi ja eks siis kohalik politsei otsustab, kas on rikkumine või mitte. Aga lugege ise:

Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 keelustab valimiste-eelsel ajal poliitilise välireklaami. Poliitilise välireklaami avalikustamisele kehtestatud piirangute rikkumine on väärtegu, mille kohtuväliseks menetlejaks on EPVS § 711 lõike 5 kohaselt politseiprefektuur. Iga isik, kes leiab, et § 51 nõudeid on rikutud, võib esitada avalduse politseile, kes menetleb iga juhtumit eraldi. Vabariigi Valimiskomisjon siinkohal ettekirjutusi teha ei saa. Seetõttu ei saa anda ka lõplikku vastust selle kohta, millised juhtumid täpselt käivad § 51 sõnastatud keelu alla ja mis mitte. § 51 sõnastus sätestab muuhulgas ka, et keelatud on „muu poliitiline välireklaam“, mis jätab ruumi tõlgendusteks. Täpsem § 51 rakendamise praktika kujuneb aja jooksul.


Milleks selline segadus ja pealekaebamise õhkonna tekitamine?

Miks Nestor pada ajab?

Eile Riigikogus toimunud Reiljani ja Tuiksoo saadikupuutumatuse võtmist kommenteerinud rahvasaadik ja tõenäoline Eesti uus rahakotihoidja Eiki Nestor eksitab teadlikult avalikkust. Ma lihtsalt ei tahaks uskuda, et poliitveterani mälu hakkab alt vedama ja seetõttu tundus tema poolt väljaöeldu pehmelt öeldes pahatahtlik vale.

Ta väitis, et kui ühelt endiselt rohelise keskkonna eest vastutaval oravast ministril puutumatust omal ajal ära võeti, siis olla ta tulnud Riigikogu pulti ning rääkinud, miks tema saba enam ei peaks kaitse all olema ning selle vabaks laskmise üle siirast rõõmu tunneb. Ta olla kohe puldist ise palunud, et saalisviibijad tema puutumatuse ikkest vabaks laseks, et siis kogu Eestimaa saaks tema saba kohevust ja pähklikuhja vägevust koos kohtuga hinnata.

Nimelt kritiseeris Nestor eile Tuiksood ja Reiljanit selle eest, et nemad sarnaselt ei käitunud ja kohe üldse mitte saalis istudes seda komejanti ise kaasa ei mänginud.

Kas tulevane rahapaja tassija on tõesti unustanud, et seadus seda ei luba? Nimelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei luba saadikul sellisel puhul sõna võtta ega hääletada. Seda ei saanud ka teha oma ajal härrasmees, kellele ta viitas ja seetõttu tundub mulle küll, et Nestor lihtsalt ajas rahvale pada ning üritas selge pahatahtlikkusega oma kolleege irooniliselt mustata.

-------------------------------------------------------------------------------------
Ja väikese vihjena võib lugeda ka allolevat seadusepunkti, millest kohe kuidagi kaksipidi aru ei tohiks saada...

RIIGIKOGU KODU- JA TÖÖKORRA SEADUS

§ 151. Ettepaneku arutamise kord

(1) Ettepaneku arutamine algab selle esitaja ettekandega. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku arutamisel esinevad ettekannetega ka põhiseaduskomisjoni esindaja ning arutatava seaduse või Riigikogu otsuse Riigikogu menetluses olnud eelnõu juhtivkomisjoni esindaja. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse.

(2) Ettepaneku arutamisel avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.

(3) Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja ettepaneku hääletamisele.

(4) Kui ettepanek puudutab Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist, siis see Riigikogu liige sõna võtta ega hääletada ei tohi.

(5) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 nimetatud ettepanekute toetamiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku toetamiseks on nõutav poolthäälteenamus.

(6) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 ettenähtud juhtudel vormistatakse Riigikogu otsustus Riigikogu otsusena.

Kes viitsib võib ka lugeda vastavat stenogrammi Riigikogu ajaloo arhiivist: http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/1996/04/t96042913.html

Miks Ansip närvi läheb, kui noored naised küsimusi esitavad?

Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita!

Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss.

Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna.

Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010.

16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest..

Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma.

Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.

Mis kuradi riigis me ikka elame!?

Regionaalminister ja riigikontrolör on jälle kord hakanud rääkima haldusreformist. Riigikontrolör on ahastuses, et vallad-linnad ei ole jätkusuutlikud ja on vaja midagi ette võtta. Omavalitsuste olemusest mitte midagi teadev regionaalminister kaagutab takkajärele, et vaja jah midagi teha. Tundub, et nad mõlemad on neljast matemaatika põhitehtest omandanud vaid kolm. Korrutavad, liidavad ja lahutavad päris ladusalt, kuid ei jaga mitte sugugi.

Vägivaldne liitumine valab õli tulle

Huumor huumoriks, kuid tegelikult olen omavalitsusjuhina hämmingus järjekordsest teemapüstitusest pool aastat enne kohalikke valimisi. Ja vahemärkusena peab mainima, et regionaalminister võiks sel teemal küll praegu oma suu kinni hoida, sest sellist karuteenet nagu tema on valitsuse liikmena omavalitsustele teinud, ei ole keegi enne teda suutnud. Riigi tasandil räägitakse solidaarsusest ja vastutusest kulude kokkuhoidmisel. Nõus, solidaarselt tulekski neid muresid lahendada, vallad ja linnad on rõõmuga nõus kaasvastutust kandma. Aga mis solidaarsusest me räägime, kui riigieelarves kärbitakse keskmiselt alla 8%, kuid omavalitsustelt võetakse 14,9 %! Lihtsalt pole sõnu.

Ühesõnaga, valitsus võttis oma otsustega meie inimestele kõige lähemal asuvalt instantsilt sisuliselt vahendid käest ja nüüd valab õli tulle, et pahad ei saa enam hakkama. Just nagu peremees, kes vaatab loomakliinikust kastreerimiselt tulnud koera ja on väga imestunud, miks too enam sigida ei taha.

Riigikontrolör viitab ka uuringutele, mis justkui näitaksid liitumisvajadust. Need oleks ta pidanud oma läkitusele ka lisama, sest mina küll ei ole näinud ühtegi sellist teadlaste tehtud süvauuringut, kust ilmneb, et omavalitsuste liitumine on Eesti haldussüsteemi lahendus. Pigem vastupidi – senised valdade liitumised on näidanud, et see ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust võimu kaugenemisega inimestest.

Nii minister kui ka kontrolör teavad suurepäraselt, et praegu, kui kohalike valimisteni on jäänud umbes pool aastat, pole enam vähimatki põhiseaduslikku võimalust korraldada suur vägivaldne liitumine. Nad peaksid teadma ka seda, et praeguse finantskriisi ja tööpuuduse plahvatusliku kasvu ajal on täiesti võimatu ja mõttetu kulutada miljoneid valdade liitmisele, mille tagajärjel tuleb töötuid juurde ja reaalsed abipakkujad kaugenevad inimestest veelgi.


Pliiatsijoonega raha juurde ei joonista

On arusaamatu, miks selliste hüsteeriliste ja ilma igasuguse sisuta avaldustega tullakse lagedale just praegu. Kas tõelistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Tundub küll, et kõige kõrgemal tasemel käib teatav asendustegevus, millega tahetakse rahva tähelepanu valitsuse sotsiaalpoliitilisest ja majanduslikust võimetusest kõrvale juhtida.

Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorraldust mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, vaid alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ja ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veelgi enam raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.

Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima veelgi tihedamat koostööd, ning just üheskoos peaksime võtma ette ka muudatused, mis tagavad meie riigi tervikliku regionaalarengu.

Riik mängib omavalitsustega mängu, kus ühe pliiatsijoonega võetakse neilt käest aastate jooksul ja pikkade läbiääkimiste tulemusel kokkulepitud rahalised vahendid. Tekib küsimus, mis kuradi riigis me elame ja mis on kogu selle absurditeatri tegelik eesmärk?

* lugu ilmus vähendatud versioonis SL Õhtulehes 05.03.09

Kohalike omavalitsustega ei tohi mängida!

Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal.

Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi.

Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada.

Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või ... ?

Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel.

Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne.

Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult.

Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.

Miks Aaviksoo ei taha Simmi skandaali vastutajaid otsida?

Täna teatab minu koduriigi kaitseminister täiesti süüdimatult, et nn Simmi skandaali süüdlasi pole mõtet otsida!? Las tundlik info jookseb Eestisse ja las ta jookseb ka välja, kaitseministeeriumil on justkui ükskõik. Nemad on viimasel ajal ametis rohkem sambaga ning oma kärbitava eelarve kaitsmisega ja muud tegevused pole riigi julgeoleku kohapealt vist hetkel tõesti primaarsed. Neid inimesi, kes riigisaladustega tegelevad olevat väga palju ning seetõttu pole ka vastutajate leidmine lihtne töö. Eks ta ole vist nii jah:-)

Kus kohas on nüüd peaminister Ansip, kes hüüaks kõva häälega: „Tule taevas appi!”

Aga ka sellele küsimusele on olemas vastused, kui veidi vaadata mõningaid Simmi tegevust puudutavaid dokumente. Ausalt öeldes oli alltoodud Ansipi korraldust vaadates alguses naljakas ja pärast halenaljakas. Meie riiki tüüriv peaminister on oma ametliku korraldusega andnud Simmile sõnaselge ülesande – nimelt on peaminister paar aastat tagasi allkirjastanud tänaseni kehtiva korralduse, millega antakse Herman Simmile diplomaatiline pass, et too saaks tuua Eestisse salastatud teabekandjaid ning neid ka edasi toimetada väljapoole Eestit!

Kui nii karmide sündmuste juures veidi võllanalja teha, siis saaks ju vaid tõdeda, et tõepoolest pole vaja süüdlasi otsida - isegi Simm ise lihtsalt täitis riigijuhi ülesannet, kui tundlik info Eestist välja jõudis ...

----------------------------------------------------------------------------------
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1024694

link viib sind Riigi Teataja lehele, kust leiad huvi korral alltoodud valitsuse korralduse:

Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 04.05.2006
Avaldamismärge : RTL, 12.05.2006, 40, 720
Bottom of Form

Herman Simm’ile diplomaatilise passi andmine
Vabariigi Valitsuse 4. mai 2006. a korraldus nr 273
«Isikut tõendavate dokumentide seaduse» § 22 lõike 3 ja § 24 lõike 4 punkti 11 alusel:
1. Riigi ülesannete täitmiseks ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga anda diplomaatiline pass Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajale Herman Simm’ile seoses salastatud teabekandjate toomisega Eestisse ja edasitoimetamisega väljapoole Eestit.
2. Välisministeeriumil anda Herman Simm’ile diplomaatiline pass kehtivusajaga alates 18. juulist 2006. a kuni 18. juulini 2009. a.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT

------------------------------------------------------------------------------------
... ja kui huvitama hakkas siis veel Simmiga seotud valitsuse huumorit:


https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=634502

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=710219

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=991527

Riigivalitsejad koerapulmas

Ränk on süüdistus kõikide erakondade suunas, et nad sülitasid rahvale näkku, kuna erakondadele eraldatavat riigi poolset toetust ei vähendatud. Opositsioonierakondadel pole ka siin sõna antud ega ka võimalust seda protsessi kuidagi mõjutada. Tänase riigijuhtimise ja koalitsiooni teerulli toimimise juures on opositsioon lükatud toore jõuga justkui kutsika rolli koerte pulmas. Ehk saab siis seltskonnas klähvida ja aiapostile märga teha aga ligi ei lasta.

Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema!

Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist.

Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille
juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus.
Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.

Õnne Eesti riigile ja rahvale!

Eesti Vabariik tähistab täna oma 91-st sünnipäeva. Võrreldes seda numbrit inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema.
Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud, kes on just vahetanud krõpsuga Pampersid up and go vastu.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Ei saa just täiskasvanu tunnuseks pidada seda, et me vahetult enne riigi sünnipäeva üritame läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse panna kohalikule omavalitsusele päitseid pähe ja räägime suure häälega kokkuhoidmise vajadusest ning siis teeme Riigikogu saalis koalitsiooni teerulliga demokraatliku otsuse suurendamaks pealinna volinike arvu jne , jne. Üks lollus järgneb teisele ja seda kõike ikka ja jälle võimu haaramise või siis selle kinnistamise pärast.

Oma näo säilitamiseks püüavad juhtivad poliitikud viimase momendini hämada tegelikust olukorrast. Milleks muuks saab nimetada riigi ühe informeerituma inimese – peaministri – veel aastatagust väidet, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada ja veel aasta tagasi kuulutas President rahvale, et me ei tohi omistada mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. President arvas ka veel aasta eest, et me ei tohi uskuda neid, kes kriisi ja krahhi kuulutavad. Neil polevat õigus ja nad liialdavad ning eksivad.

Kus me siis täna oleme? Täna on majanduskasv märgiga miinus ning esmakordselt oma peaministrikarjääri vältel tunnistas ka peaminister, et eksis. Uskumatu on tõeks saanud - 22,5 meetri kõrgusel hõljunud peaminister on maa peale tulnud. Loodetavasti lõplikult. Kõik see, mida praegu kärpimistuhinas tehakse on suuresti põhjendatud ja vajalik, kuid siiani ei mahu mulle pähe, miks seda ei tehtud novembris, kui tegelikult olid prognoosid olemas? Kas tõepoolest kardeti, et ei suudeta tähtajaks eelarvet valmis saada ning lihtsalt seetõttu nämmutati Riigikogus sisuliselt mõttetuid pabereid, mille pealkirjaks Riigieelarve seadus?

Kui see nii on, siis on see kurb, sest nüüd peame tegema planeerimatuid kärpeid ja tihti lõikame kiirustades sealt, kust tegelikult ei tohiks. Mulle, kui omavalitsustega seotud inimesele, on kindlasti kõige arusaamatum see, et valdade ja linnade eelarveid kärbitakse 2 korda enam, kui teisi riigieelarve ridasi. See on täiesti räige vägivald ja ülekohus Eesti omavalitsustele ja inimestele, kelledel on raskel ajal veelgi enam tuge vaja!

Aga las need eelkirjeldatud mõtted ja küsimused jäävad oma aega ootama. Täna on kodumaal sünnipäev ning siinkohal siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Räägi kaasa!

Kõigil Eestist hoolivatel inimestel, soovitan vaadata ka siia lehele ja teha oma ettepanekud.

www.erl.ee/platvorm

Kas Laar ajab pada või Padarit?

Tundub, et IRL esimesele mehele meeldib väga, kui Padar rahandusministri tooli eurosaadiku ameti vastu vahetab. Järeldan seda lihtsalt sellest, et Laari jutt on lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. See ei ole muidugi esimene kord tema pikal poliitiku teel, sellist laadimata paugutamist on tal ennegi ette tulnud, aga see selleks. Silma jäi viimastel nädalatel kohe mitu teemat IRL rindel, kus iga väljaütlemine lükkab eelmise ümber.

Jaanuari keskel avaldas Laar seisukoha, et ministrid peaksid enne europarlamenti kandideerimist oma ameti maha panema ja seda ei saanud kuidagi kaheti mõista. Kuu lõpus kõlas tema tsitaat Postimehes: «Olukorras, kus lähema poole aasta jooksul seisab Eesti paljude raskete otsuste ja valikute ees võib kandidaadi ja ministri roll ohtlikult segamini minna».

Ja ei ole jõudnud see trükimust veel korralikult kuivadagi, kui juba kõlas tema avaldus
Kanal 2-s, et tema ei ole kunagi Padari kandideerimise vastu olnud.
Enda sõnul on Laar varasemalt vaid kritiseerinud neid kandidaate, kes lähevad peibutuspartidena nimekirja esinumbrite hulka. Poliithuumoris on piirid laiad ja tähtis on öelda õigel hetkel seda, mida rahvas ootab – ehk kui see ei ole pada ajamine siis võib seda Padari europarlamenti ajamiseks nimetada.

Lisaks tuli paar päeva tagasi veel kolmaski tore uudis, kus IRL peasekretär kirub Taru linnapead ning palub peaministril oma järeltulijale eelarve koostamise protsessi tutvustada, kui meer julges sõna võtta seoses omavalitsuste tulubaasi seadusevastaste kärbetega. Ei läinud päevagi, kui Mardil tuli meelde, et ka IRL on veel mõnes vallas võimul ja andis kiire kommentaari, et omavalitsuste kärped tuleb üle vaadata, kuna need ei pruugi olla kooskõlas seadusandlusega.

Tule taevas appi - kõlas esmakordselt kadunud president Lennart Meri suust just nimelt Laari paugutamise avalikuks tulemise ajal ning ka praegu peaks kutsuma kellegi taevastest jõududest appi seda putru sööma, mida siin Eestimaa pinnal suudetakse suust välja ajada.

Nüüd jõudsid siis veel riigipirukat järavad krokodillid ka veel omavahel tülli minna ning üks ei tea enam, mis tükki teine ära süüa tahab ja suudab! Tõenäoliselt on siinkohal paslik vanasõna, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad.
Aga võibolla meenutavad tulevased põlved tänast päeva hoopis ajakohase kommentaariga, et parem laar putru, kui kausitäis lahjat suppi!