Friday, May 30, 2008

Kuidas maarahvast vägistatakse

„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist.

Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses.

Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest.

Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008).

Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks?

Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi.

Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu?

Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv.

Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima.

Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka.

Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt.

Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretär
Ilmus Delfis 27.05. 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion

Wednesday, May 21, 2008

Oma teadmatusest hõiskamine ei näita just suurt riigimehelikku tarkust

Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.
Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda.

* loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati

Thursday, May 15, 2008

Kui on läbi siis on läbi...

Tundub, et meie teflonorava närvid hakkavad tõepoolest üles ütlema. Mis sa ikka oskad kosta selle info kohta, et peaminister valitsuse kabinetiistungil juba hakkab ametnikke hurjutama. Hea peaminister on loomulikult mures oma 22,5 tuhande valija pärast, kuid see ei anna õigustust suurel juhil ja õpetajal hakata teise ministri alluvate peale häält tõstma. Eelarve teema ajab loomulikult närvi - alguses olid ettevõtjad süüdi selles, et nad on liiga pessimistlikud ja ei saa aru, et tegelikult on ju kõik hästi! Siis kui tuli välja, et tegelikult ongi halvasti, siis olid omavalitsused süüdi sest laenavad liiga palju. Ning nüüd tuleb välja, et ka omavalitsuste eelarveline puudujääk ei ole päris üks-ühele ülioptimistliku riigieelarve põhjakukkumise põhjuseks siis peab ju keegi süüdi olema.
Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.
Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse - see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii:
Mis on läbi see on läbi
mis on otsas see on otsas
Aga pole miskit hullu siin
sest varsti tuleb ... uus
ja seda juba ... kuus!

Thursday, May 8, 2008

Kes ikkagi maksustas lehmade peeru?

Tuleb järjekordselt tunnustada oravapartei osavust oma ämbrite lükkamises teiste kaela. Kui eile Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi Riigikogus lehmade kõhutuule maksu kehtestamise kohta reformierakondlastelt aru päris siis tänaseks on sellest juba saanud Pitsu laip meie kuulsas teleekraniseeringus „Kuulsuse narrid”, mida hoogsalt üle aia loobiti, kuni kallil kutsal saba tagant ära tuli.
Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada?

Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.
Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna :-)