Koolist ja haridusest, 24.01. Meie Maa

Haapsalus toimunud haridusfoorumi lõpetanud poliitikute debatt kujunes küll suuresti esinejate monoloogideks õpetajate palga teemal, kuid siiski oli ka diskussiooni ja arutelu osalejatega.
Olen alati olnud seisukohal, et eestluse elujõu tagamiseks meie riigis on sündimuse suurendamise kõrval teine prioriteet just hariduse edendamine. Sama oluline, et lapsed sünniksid, on ka see, kelleks nad kasvavad. Praegu oleme tõesti olukorras, kus meil on puudu arstidest, erialaõpetajatest, projekteerijatest ja ka keevitajatest ning paljudest teistest ametimeestest. Pole kahtlust, et hariduskorralduses on vaja ette võtta muutusi. Kuid on ilmselge, et enne nende kavandamist tuleks omada olukorrast ülevaadet. Tõsiseltvõetavad kriteeriumid, et otsustada selle üle, milline on hea kool ja kes on hea õpetaja, kahjuks puuduvad, sest on selge, et taolisi hinnanguid saab anda vaid küllaldase ajalise mastaabiga tehtud mõõtmiste korral, kuid taolisi mõõtmisi ei tehta. Platsipuhastamise tuhinas likvideeriti omal ajal Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut ja pärast seda põhinevad arvamused koolikorralduse puudustest suuresti vaid muljetel.
Poliitikutelt oli haridusfoorumil kõige ekstravagantsem idee kindlasti Eestimaa Roheliste poolt väljapakutud munitsipaalkoolide riigistamise idee. Omavalitsused ei olevat pädevad koole haldama ja seetõttu oleks vaja seda süsteemi kiiresti muuta. Tuleb nentida, et Eestis on juba olnud pealinnast kamandatud ja parteiliselt määratud direktoritega koolisüsteem. Kas tõesti tahame neid “õndsaid” aegu tagasi? Esmapilgul võib see ju toredana tunduda – teeme õpetajatest riigiametnikud ja rahastamise kaudu justkui olekski stabiilsus tagatud.
Reaalsuses tähendaks see aga omavalitsuste pädevuse olulist kärpimist, paljude väikekoolide sulgemist ja ühte järjekordset suurt hüpet keskusest juhitava riigi poole. Tegelikkuses tuleb ka praegu õpetajate palk riigieelarvest ja kohalik omavalitsus tagab õpikeskkonna. Samuti ei ole siin mingit pistmist pädevuse probleemiga, sest järelevalvet teevad koolide ja õppekavade üle maavalitsused. Ärge laske ennast lollitada puhtast populismist, millega antakse järjekordne hoop meie laste võrdsetele võimalustele kodu lähedal koolis õppida.
Enne suurte muudatuste planeerimist tuleks arvestada, et praeguses süsteemis on palju head ja positiivset, mida ei tule läbimõtlematult lammutada, vaid mis vajab lihtsalt arendamist. Samuti on palju tarkade koolijuhtide juhitavaid häid koole, kus töötamise ja õppimisega on rahul nii õpetajad kui õpilased. Ja sellised pole mitte ainult nn eliitkoolid, vaid taolisi koole on igas maakonnas. Uute jalgrataste pideva leiutamise asemel vajaks nende koolide kogemus lihtsalt tundmaõppimist ning levitamist. Meil on hästi välja arenenud ning paljudes maakondades ilmselt optimaalseks kujunenud koolivõrk, mille purustamisel ja turukonkurentsile viimisel oleksid rasked sotsiaalsed tagajärjed. Omavalitsuste laenude ja riigi toetuste abil on viimastel aastatel silmanähtavalt hakanud paranema koolide materiaalne baas.
Kõige olulisemaks probleemiks meie koolikorralduses on siiski hariduse eesmärgipõhisus ja sisu. Asi on selles, et kogu õpetamine ja selle tulemuste hindamine on meie koolis rajatud hirmule, mitte armule. Loomulikult pole see kooli süü ning tuleneb kogu ühiskonna väärtushierarhiast, kuid just koolis tuleks seda muutma hakata. Me õpetame lapsi elama hirmus, me räägime, et ellu jäävad need, kes on kõige paremas vormis, et võidavad kõige tugevamad ja edu saavutavad kõige targemad. Ja seepärast püüavad kõik olla kõige tugevamad, targemad ja edukamad ning kardavad näida viletsamatena, kardavad kaotada. Koolisüsteem on rajatud võidujooksule uude astmesse sulandumise nimel – ühest klassist teise, põhikoolist gümnaasiumi ja sealt ülikooli. Kõik aga ei suuda ega taha selles võidujooksus osaleda, sest kõik ei saa olla parimad ja edukamad ning algabki rongilt maha pudenemine, mis tekitab hirmu ning see omakorda stressi ja vägivalda.
Kool tuleb rajada mitte teadmiste tuupimisele, vaid oskuste omandamisele ja loovuse arendamisele. Selleks tuleb aga senises nn huvitegevuses näha mitte “vaba aja veetmist” või “klassivälist tööd”, vaid koolitöö olulist koostisosa. Huvitegevust tuleb mõista kõige laiemas tähenduses – spordist ja kaunitest kunstidest kuni meisterdamise ja arvutivõistlusteni välja ning kogu see tegevus tuleb lõimida õppekavadesse ja võtta riigi finantseerimisele. Praegu määrab huvihariduse taseme ja võimalused kohaliku omavalitsuse ning lapsevanemate rahakott ning algabki hariduslik kihistumine. Siinkohal peab appi tulema riik ja tagama õpilasele võimaluse huvialaringis osalemiseks. Seal osalemine ei saa olla rikkamast perest laste privileeg, vaid kõikidele lastele tuleb tagada võrdne võimalus. Rahvaliit soovib, et riik hüvitaks igal aastal kõigile õpilastele ühe huviringi õppemaksu.
Meie seisukoht on, et üldhariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks on vajalik kogu Eesti territooriumi kattev tänapäeva nõuetele vastav koolivõrk. Ning seda tuleb säilitada ja edasi arendada koostöös kohalike omavalitsustega. Kvaliteetse põhi-, kesk- ja kutsehariduse võimalikult elukohajärgse kättesaadavuse tagamine on parim regionaalpoliitika.
Meie jaoks pole kool pelgalt teadmiste andja, vaid kindlasti ka regionaal-, sotsiaal- ja kultuuripoliitika teostaja. Kui külast kaob kool, kaob sealt peagi ka elu. Ettevõtja tuleb oma investeeringuga tänapäeval ainult kohta, kus on korralik kool ja vaimne keskkond. Kool on olnud läbi aegade ka piirkonna kultuurielu keskus ja see tähendab seda, et koolide säilitamine on üks regionaalpoliitilisi prioriteete.
Paljudes maakoolides on noortele oluliselt inimlikum kasvukeskkond ja see eelis tuleb säilitada. Kui tahame, et maakoolid ei hääbuks ja sealne õppetase ei langeks, on vajalik pedagoogide palkade diferentseeritus maapiirkondade kasuks ja riik peaks võtma enda kanda huvihariduse rahastamise.
Hea kool on alati koolijuhi nägu. Pannes koolijuhid tööle tähtajalise töölepingu alusel ja andmata neile mingeidki sotsiaalseid garantiisid, oleme kaotamas pikaajaliste “koolipapade” seltskonda, kes hoidis koolimajas selle hinge ja vaimu.
Tahaks loota, et pärast märtsivalimisi ei alustata järjekordse reformiga, mille ainsaks reaalseks lõpptulemuseks on ministeeriumi kolimine uude linna või haldusreformi alustamine hariduspoliitika kaudu. Rahvaliit teeb omaltpoolt kindlasti kõik selleks, et hariduselu areneks stabiilselt edasi ja otsuste juures arvestataks kogemustega koolijuhtide ning pedagoogide arvamusega. Ainult nii on võimalik tagada Eesti haridussüsteemi stabiilne ja positiivne areng.

Ei saa mitte vaiki olla, 9.01.07, Oma Saar

Poliitilistes kemplustes on minu meelest kõige haletsusväärsem ja nukram see, kui odavat populaarsust üritatakse võita konkurentide tegemisi avalikus meedias sopaga üle valamisega. Õigem oleks ju ise ka midagi teha ning siis saaks tehtut ja tulemusi omavahel võrrelda. Seega selguks, kelle tegevusel on tulem ja kelle toimetamise ainsaks väärtuseks on arvutitest eralduv soojus ja jutumulinast tekkinud õhu võnkumine.
Kui lugesin 3. jaanuaril Oma Saart, siis vaatas sealt vastu riigikogu maaelukomisjoni liikme kirjutis, mis jagab maaelu kahte ossa: põllumajandus ja maaelu. Ja maaettevõtjad vajavat töökäsi, mis põllumajandusest iga päev üle jäävad.
Tule taevas appi, ütles kord üks Eesti president ja pean siinkohal teda jällegi tsiteerima. Reformierakond on eelnevalt väljastanud ka pressiteate, kus väidetakse, et „maaelu toetus kanditakse ümber põllumajandusele”. Kallid koalitsioonipartnerid, põllumajandus on samasugune maamajandusharu nagu iga teinegi ja samamoodi on tal mõned erisused, mida tuleb arvestada.
Alustades algusest tuleb vist selgitada, et põllumajandus on paratamatult ka maaettevõtlus, kuna linnas on suhteliselt keeruline põlluharimise ja karjakasvatusega tegeleda. Täna on üks meie põllumajanduse suurimaid probleeme justnimelt tööjõu puudus, sest ei ole kedagi tööle võtta. Ma küll ei tea ühtegi põllumajandusettevõtjat, kellel on töökäsi ülearu. Kui kellelgi on, siis andke teada!
Täna tuleks nende meeste ja naiste ees müts maha võtta, kes siiani maal ettevõtlusega tegelevad ja sealhulgas ka põllumajandust edendavad. Põllumajandussektor on siiski täna veel üks suuremaid tööandjaid maapiirkonnas ja selle hääbumisel ei suudetaks ainult nn alternatiivtegevustega inimesi maal hoida.

Millest maaelukomisjonis tegelikult räägiti?
Ma ei soovi absoluutselt minna isiklikuks, aga kui kasutatakse Goebelsi põhimõtet, et kui ikka solgiga üle valad, siis suurem osa jookseb küll mööda külgi maha, kuid määritud saad ikka, ei jää mul teist valikut.
Absurdsed on süüdistused riikliku arengukava maaelu mitmekesistamise meetme 3.1 tingimuste tahtliku raskendamise teemal, et raha põllumeestele suunata. Esiteks on tegemist põllumajandustoetuste kontekstis marginaalse summaga ja teiseks on põllumajandustootmine tõesti vastavalt Euroopa Liidu ühtsele põllumajanduspoliitikale subsideeritav.
Põllumajanduslike investeeringute toetusmeetmes 3.3 on puudu 170 miljonit krooni ja kui teistes meetmetes on raha üle, siis on äärmiselt loogiline, et vastutav juhtkomisjon tõstab neid ringi vastavalt reaalsetele vajadustele. Meetme 3.3 tingimused on vastavuskriteeriumite poolest vägagi analoogsed 3.1-ga. Kahjuks ei suuda aga süüdistava artikli autor näha oma mõisatrepist kaugemale ega oska näha maaelu arengut riigi kui terviku huvidest lähtuvalt.
2007. aasta lõpuks peaksid maaettevõtjatele avanema miljardilised võimalused, ent kahjuks üritatakse praegu hetkelise poliitilise kasu nimel kogu seda suurt protsessi pidurdada. Maaelukomisjoni protokolli järgi ütleb ministeeriumi asekantsler koosolekul selgelt, et ei ole nõus väidetega, nagu oleks baastingimused rangemaks läinud.
Muudetud ei ole RAKi meetme 3.3 baaskriteeriume, vaid on vähendatud toetusemäära ja objektide ringi, millele toetust anti. Ametnik nõustus, et meetme rakendumine ei olnud ideaalne ja sellest saadud kogemust arvestatakse kindlasti uute rahade planeerimisel.
Eriti kummalisena tundub selle artikli juures, et opositsioonist koalitsiooni hüpanud poliitik sisuliselt üritab poliitiliselt survestada Riikliku Arengukava juhtkomisjoni, kes teeb sisulisi otsuseid vahendite ümbertõstmise kohta. Juhtkomisjoni kuuluvad meie parimad spetsialistid ning pole põhjust kahelda nende objektiivsuses.

Rahvaliit on suutnud anda maaelule uue hingamise.
Tervikuna on absurdne rääkida sellest, et Rahvaliit ei toeta maaelu mitmekesistamist. Just meie juhtimisel koostatud uues maaelu arengukavas on mitmekesistamise osakaal kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ehk siis – meil on selles sektoris 21% vahenditest ja Euroopas vaid 10%!
Aga ega see arusaamine maaelust ainuüksi muruniitmisest ja pargis jalutamisest ei tule. Neli aastat tagasi kandideeris tänane liberaalide esimene maaelu asjatundja Res Publica ridades ja lubas maaettevõtjatele, et tema toob õnne nende õuele. Tänaseks on ta siirdunud Reformierakonna ridadesse, selle erakonna motoks aga on olnud läbi aegade, et turg on kõikvõimas ja reguleerib kogu majandust!
Mitte ei saa aru, kuidas see põhimõte peaks aitama maaettevõtjat, eriti veel põllumeest? Või on keegi äraostmatute paadis poliitilise karastuse saanuna juba suutnud eduerakonna ideoloogid maa- ja külaelu edendamise usku pöörata? Enne ei usu, kui sõnadele järgnevad reaalsed teod. Tänane valitsuskoalitsioon on suutnud vastu võtta väga paljud seadused ja suunanud maaelu edendamisse suurel hulgal vahendeid. Jah, loomulikult on selle taga suuresti Euroopa Liidu tugi. Kuid see, kui palju Eesti sinna omavahenditest lisab, on meie teha ja Rahvaliit seisab selle eest, et need summad oleksid maksimaalsed, mitte minimaalsed. Kahjuks tuleb tunnistada, et mõisahärra kodupartei oli koalitsioonikogus kuni viimase hetkeni nende summade tõstmise vastane. Õnneks oli see must-valgel kirjas koalitsioonileppes. 2007. aasta eelarves on need asjad paigas ning maaettevõtjad saavad maksimumi, mida Eesti riik saab ise eurorahadele lisada.

Tahaks tõesti uskuda, et valijate mälu on piisavalt pikk ja nad on omal nahal väga selgelt tunnetanud, millise valitsuse ajal on elu maal läinud paremaks ja millal toimub tagasihoidlikult öeldes seisak.