Ma ei tunne kedagi, kes teaks midagi ….

… sellest, et Juske tunneks Rahvaliidu siseelu

Tuleb tunnistada,et mõne mehe hing on vist haiget saanud läbi selle, et rahvaliitlased oma selja Tallinna linnavolikogus sirgu ajasid.
Usun, et tunnen meie erakonna siseelu päris hästi ja lihtsalt meele teeb mõruks, kui mõni outside kodanik oma sarkastiliste sõnumitega sissisõjast üritab poliitilist palagani teha.
Rahvaliit tegeleb täna väga selgelt oma erakonna edasiste tegevuste planeerimisega ja erakonna arendamisega. Poliitilise organisatsiooni ehitamine käib ikka siis, kui ollakse opositsioonis. Mõlemad erakonnad (sotsid ja rahvaliit) on väga selgelt omal nahal tundnud, et võimul olemine kulutab ja siinkirjutaja saab vaid kerge kahjurõõmuga nentida, et praegu on meie tõusmise ja mõnede teiste langemise aegJ
Eks elu näitab, kas minu väide on tõene või mitte, kuid lihtsalt hale on lugeda partei palgalise inimese sulest kommentaari teise erakonna siseelu kohta, millest tal ettekujutus juhtub kehvake olema.
Rahvaliit on oluliselt demokraatlikum erakond, kui see võibolla on seni välja paistnud ja meie jaoks ei ole olemas keskelt kamandatavat ja 100% kontrollitavat poliitikat. Piirkondade tegevust juhivad piirkondlikud juhatused ja nad tõepoolest ise otsustavad , kellega koostööd teevad. Kui Tallinna tasandil leiti, et see ei ole sotsidega võimalik, siis nii juhtuski nagu juhtuma pidi. Olen ise ka Tabivere vallavolikogu esimees ja meil on vallas sotsidega väga hea koostöö – ehk sõnum selles, et ühe piirkonna kontekstis toimuvat saab ainul suur võhik ja mitte väga kaugele nägev “analüütik” pidada mingiks erakonna suunaks või sissisõjaks või milleks iganes.
Ja lõpetuseks võiks siinkohal tõdeda, et õnneks on Rahvaliidus väga palju inimesi, kellega võib julget luurele minna isegi nii, et nad jäävad koos relvaga sinu selja taha ning see meeskonnavaim teeb meist igale vastasele sissisõjas väga ebameeldiva vastase. Ma ei tea, kui paljudes erakondades see samamoodi olla võiks …

Varjuteater reservfondi ja lisaeelarvega

Põllumehe iidsest tarkusest – kes põllu eest ei hoolitse, selle jätab põld hätta – tasuks kõigil, ka poliitikutel ja riigimeestel õppust võtta. Sest see tõde peab paika ka riigi rahakotiga ümberkäimisel. Aga valitsuse eelarvepoliitikast kumab rohkem läbi suhtumine: eks sügisel näe, mis suvi toonud.

Eesti viimaste aastate suure majanduskasvu ja konservatiivse eelarvepoliitika puhul on üsna jahmatav ja uskumatu, et tänavu peame juba augustis kerge ehmatusega kuulda saama – valitsuse reserv on lõpukorral. Sellest annab teada rahandusminister isiklikult, öeldes, et valitsus on reservi nullini ära planeerinud (Eesti Päevaleht 09.08.2007). Lausa ennekuulmatu lugu, et nii lühikese ajaga on suudetud kulutada sadu miljoneid, ehkki midagi erakorralist ja ettenägematut, mida pole võimalik planeerida – metsapõlengud, merereostus –, pole minu teada küll sel aastal juhtunud… Tõsi küll, oli üks äärmiselt murettekitav planeeritud erakorraline olukord, kuid see selleks.
Valitsuse reservfond on ette nähtud erakorralisteks kuludeks, ja kui see tõesti lõpukorral on, peame olema valmis kõige hullemaks. Kui praeguse kuuma ja kuiva ilmaga peaks puhkema suur metsapõleng või tekkima mullusega sarnane merereostus, oleksime püstihädas, sest valmisolek niisugusteks ettenägematuteks olukordadeks puudub. Samas ei kiirusta valitsus ka muid abinõusid kasutusele võtma, näiteks on loobunud õlifondi loomisest, ehkki see tooks riigile ja maksumaksjale märgatavat kergendust. Samas on tänane valitsus kõva häälega pidulikult teada andnud, et eurole üleminek on meie peaeesmärk ja seetõttu kiirendatakse aktsiisitõusu ning lisaeelarvet ei koostata.

Paraku tundub, et praeguseks on pigem tekitatud olukord, kus teadlikult hakatakse kasutama reservfondi raha näiteks suhkrutrahvi summade arvelt, et need siis hiljem taastada lisaeelarve kaudu. Lisaeelarvet ju ei pidanud tulema! Kui seda ei nimetata avalikkuse eksitamiseks, õigem oleks öelda isegi petmiseks, siis tahaks praeguse seisu kohta küll kuulda põhjalikku selgitust ning võimalikku lahendust sellest räbalast olukorrast väljatulekuks. Kui eelmise valitsuse ajal jäi reservfondist ülegi, siis nüüd tuleb puudu.
Tõsiasi, et rahandusminister nüüd ajakirjanduse õla najal nutab, näitab seda, et tema arvamusega pole valitsuses arvestatud, kuivõrd just tema peab seisma selle eest, et
reservi summasid kasutataks vastavalt eelarvele ja ainult erakorralisteks kuludeks. Kujunenud olukorda ei saa aga mingil juhul ainult rahandusministri kraesse ajada, pigem näitab see seda, et valitsuses liidrirolli hoidev seltskond naudib oma pronksist populaarsust ja ei võta koalitsioonikaaslaste arvamust kuulda.
Igatahes seisab valitsus aasta lõpus, kui reserv on otsas ja suhkrutrahv tuleb ära maksta, silmitsi päris keerulise ülesandega: peab täitma oma lubaduse, et lisaeelarvet ei tee, ja samas tasuma summad, millest ei ole kuhugi pääsu. Annaks vanajumal taevas vähemalt niigi palju abi, et veel midagi erakordselt hullu ei juhtu.

Kas tõesti originaalne ja kuldne Lang ...

... kahjuks vaid lahja pilsner.

Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks...

Riigikontrolli ettepanekust hakata Mustvee vee hinda Tallinnast määrama.

Lugedes Riigikontrolli ettepanekut, et vee hind on omavalitsuste lõikes liiga madal ja seda peaks hakkama Tallinnast mingi ameti kaudu reguleerima, tekib tunne, et Eestimaa päike paistab ikka väga kuumalt suvisel ajal.
Siin on tegemist järjekordse katsega võtta otsustamispädevus ära kohalikult omavalitsuselt ning tekitada mingi tsentraalne veehindade kehtestamise süsteem.
Enamikes väikestes valdades tegeleb veemajandusega kas valla munitsipaalettevõte või on antud trassid rendile eraettevõttele. Täna kehtestab vee hinna kohalik omavalitsus põhimõtteliselt vee-ettevõtte poolt esitatud andmetele ja vastavate kulude põhjendamisele. On samuti äärmiselt loogiline, et kohalikud vallajuhid teavad ja oskavad hinnata nende kulude reaalsust ning vastavalt sellele kehtestada ka objektiivne hind teenusele.
Täna on tekkinud olukord, kus aastaid tagasi alustatud suurte veemajandusprojektide rahastamine on kallinemiste tõttu sattunud ohtu ja sealt tulenevalt ei suuda Eesti riik täita joogi- ja reovee direktiive ning nüüd mõeldakse välja skeeme, kuidas seda raha hakata otseselt tarbija käest piltlikult öldes ettemaksuna koguma. Kui ühes Eestimaa asulas on veerike iga kahe kuu tagant ja paar korda aastas tekib keldritesse reovesi siis ei saa ju sellistes kohtades küsida inimeste käest samasugust vee hinda, kui suuremates asulates, kus selliseid probleeme üldjuhul pole. Inimesed on nõus vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest ka kõrgemat hinda tasuma, kuid eelnevalt tahavad nad ka kvaliteetset teenust. Seda aga ei suuda üks keskmine omavalitsus omavahenditest tagada ja kindlasti ei suuda seda kinni maksta kohalik tarbija.
Kas tõesti suudab „ Eesti Vabariigi Keskonnaministeeriumi asulate veehinna määramise osakonna finantstalituse vanemspetsialist kohusetäitja” ( see oli võibolla juba liiga ironiseeriv aga nii ta vist kujuneb:-) adekvaatsemalt arvestada õiglast hinda Eestimaa 227 omavalitsuses? Kahtlen sügavalt.
Veemajandusprojektide rahastamisel ei ole ju peamine mingite euronõuete täitmine (kuigi nii näikse see kujunevat ja seetõttu on siiski ka heameel, et vähemalt EL surve paneb meid mõtlema) vaid see, et meie oma Eestimaa inimesed saaksid kraanist puhast vett ja reovee puhastamine Tabiveres ei ole vajalik mitte Brüsseli ametnikele vaid ikka meie enda elukeskkonna säästmiseks!
Vallajuhina oleks võibolla tõesti lihtsam, kui ise ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid ja saab alati rahvale öelda, et küll meie teeks aga kõik kirjutatakse pealinnast ette ja kui linnaisadega räägid siis öeldaks, et meie ei saa midagi teha Euroopa nõuab!
Siinkohal tahaks küll härrastele Riigikontrollis ja eelnõud ettevalmistavatele ministeeriumiametnikele öelda, et minge ja vaadake seda Eestimaa elu ikka lihtsa inimese vaatenurgast ja ärge tegelege lauslollustega. Me pidevalt räägime lähimusprintsiibist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja siis hakkame ise kehtestama oma väikeses riigis reegleid, mille kohta lihtsalt pole sõnu...