Täna valitsuses heaks kiidetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmine iseenesest on positiivne uudis. Näitab, et vähemalt on minister, kes suudab raskel ajal läbi viia ka seaduse, mille tagajärjel eelravekulud suurenevad. Vähemalt teoreetiliselt, sest tuleb tõdeda, et suure tõenäosusega ei lähe seda raha järgmisel aastal vaja ning küllap seetõttu peaminister lasigi kerge muigega ministril oma töövõitu nautida. Omavalitsuste ühinemine on seotud suurte kuludega ning kui nad leiavad selleks vajaduse, siis peab riik siin omavalitustele küll appi minema. Harva seda juhtub, aga siinkohal olen nõus pigem peaministriga, kelle sõnul jagub sellest rahast sildi ja templi vahetamiseks aga mitte teenuste kvaliteedi parandamiseks nagu arvab omavalitsuste eest vastutav regionaalminister.
Ma tõepoolest tervitan valitsuse soovi suurendada omavalitsusüksuste ühinemistoetust, kuid sooviks siiski näha sisulist tahet omavalitsustele piisava tulubaasi tagamiseks. Omavalitsuste lihtsa liitmisega ei saavutata teenuste kvaliteedi kasvu ja inimesed kaotavad kindlasti nende kättesaadavuses. Siiski liitumist soodustavate toetuse suurendamise puhul on heameel, et valitsus jätkab Rahvaliidu positiivset algatust. Samas mõjub see täna koalitsioonist kostuvate omavalitsuste tulude vähendamise plaani taustal lausa küüniliselt. Kahe käega võtame ning näpuotsaga anname. Tavapärane lugu, mis ei ole Eesti poliitmaastikul esimene ega viimane omataoline otsus.
Täna valitsuses heaks kiidetud eelnõu seab omavalitsustele kohustuse tagada avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet vähemalt samal tasemel ka pärast liitumist, kuid sellisel juhul ühinemiseks polekski nagu tarvidust! Lisaks sellele, et ei saavutata reaalset kulude kokkuhoidu muutub omavalitsuslike teenuste reaalne kättesaadavus vägagi küsitavaks.
Eriti „huvitavaks”teeb kogu selle temaatika minu meelest ühe ajakirjaniku kokkuvõte regionaalministri esinemisest valitsuse pressikonverentsist, mis lõppes lausega:
"Küsimusest, kas IRL-il on sisukaid argumente, teadlaste uuringuid või kindel kava haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks ehk siis ka valdade kohustuslikuks liitmiseks-läbiviimiseks, õnnestus regionaalministril kõrvale hiilida."
Ega sellele kokkuvõttele polegi rohkem midagi lisada, sest see kommentaar annab tänase valitsuse pädevuse ja sisukuse kontekstis päris hea pildi...
Thursday, July 31, 2008
Thursday, July 17, 2008
Ministri töö või lihtsalt möö?
Veel hiljuti lugesime, et hinne rahvastikuministri tööle oli „töö tegemata”. Toona avalikustas riigikantselei aastaraporti, mille kohaselt ei saanud minister hakkama oma tööga, kuna tegevused olid tegemata ning sellest tulenevalt ka eelarve vahendid kulutamata. On ikka jama küll, kui eelarves on raha alles!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.
Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.
Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!
Monday, July 7, 2008
Käibemaksu tõstmine annab surmahoobi Eesti turismiettevõtjatele
Turismisektor tervikuna elab täna, sarnaselt kogu majandusega, üle väga keerulisi aegu. Minu jaoks on see sektor eriti südamelähedane, sest seda võib nimetada veel üheks Eesti mõistes suureks majandusharuks, kus on kodumaisel kapitalil väga suur roll. Suurendades täna majutusteenuse käibemaksu paneme lisaks valdavalt välisinvestorite omanduses olevatele suurhotellidele ka korraliku paugu paljudele meie oma ettevõtjatele nii maal, kui ka linnas. Majutusteenuste käibemaksumäära tõstmisega kaotaks Eesti oluliselt konkurentsivõimes võrreldes eeskätt naabritega, kus igal pool läbi käibemaksu turismivaldkonda soodustatakse. Naabritega võrreldes tõeliselt targa aktsiisipoliitikaga on juba Lõuna-Eestist kadunud kohalike maksumärkidega tooted ning nüüd on siis järg turistide käes! Eesti riigi ülesanne saaks täna olla vaid see, kuidas siia meelitada rohkem välisturiste, sest läbi selle arenevad ka mitmed teised teenusepakkujad. Tõstes tänases olukorras majutusteenuse käibemaksu paneme tõsise hoobi lisaks majutusteenuse pakkujatele veel kaubandusele, meie tõsiselt konkurentsivõimelisele alkoholitööstusele ja nende läbi ka põllumajandustootjatele ning kaudselt veel paljudele valdkondadele. Riik peaks täna mõtlema, et äkki saaks läbi riigiettevõtete aktiivse tegevuse Tallinna lahele seisma paariks ööpäevaks suuri kruiisilaevu ja peaks mõtlema sellele, kuidas läbi soodsate hindade poliitika hakkaksid Tallinnas maanduma suured lennukid koos turistidega, kes ei ole pärit lähiriikidest. Need on teemad, millega peaks tegelema, et turismisektoris elevust juurde tuua ning mitte tegelema pärssivate raamide väljamõtlemisega. Majanduslanguse faasist väljatulemiseks kõlbab vaid majanduse turgutamine ning siin on riigil siiski oma teatavad võimalused, kuid lugedes selle valitsuse superideedest tekib küll tunne, et seda valitsust ei juhi enam mitte keegi. Vähemalt ei juhita riiki selge peaga ning ka sõidusuund ei ole vist päris täpselt paigas. Ehk, kui me juhtorava meelest liigume jätkuvalt viie rikkama riigi sekka Euroopas, siis on minul küll tunne, et ta ei ole viimasest korralikust pähklikõhutäiest ärgates suutnud Euroopa asukohta adekvaatselt fikseerida.
Thursday, July 3, 2008
Reformierakond võiks oma koondamistega alustada Ligist
Täna teeb reformierakondlasest Riigikogu liige Jürgen Ligi Eesti Ekspressis väga kummalise avalduse, nimelt ta kuulutab, et järgmisel aastal algab ametnike suur ja ähvardav koondamine. Ehk poleks selles lauses (reformierakondlase suust!) isegi midagi imelikku, kui seesama erakond veel mõned nädalad tagasi poleks soovinud jätkuvalt palgata 2500 uut ametnikku, samas kui opositsioon juhtis tähelepanu muuhulgas kohalike omavalitsuste toetuste äravõtmisele.
Eelmise aasta detsembris kinnitatud 2008. a. Riigieelarve nägi ette 2500 uue ametniku töölevõtmise. Veel hilissügisel Riigikogus väitis peaminister, et kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud sel ajal, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järgi on reaalselt olemas. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli kõige rohkem inimesi kavas tööle võtta kaitseväe süsteemi. Lisaks juhtis peaminister tähelepanu, et on vaja palgata veel ka vangivalvureid seoses Jõhvi vangla töölehakkamisega, lisaks pidavat puudus olema õpetajatest, tuletõrjujatest, medõdedest, politseinikest, bussijuhtidest. Toona tunnistas peaminister, et võitlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. Võistlus käib nii riigisektoris kui ka erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. "Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule," ütles peaminister 7. novembril 2007.
Ja täna püüab meie peaministripartei viimane tõeline reformlane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi mängida prohvetit ja kuulutada, et järgmisel aastal algab ametnike suur koondamislaine. Siinkohal tuletaks küll Ligile meelde, et veel mõni nädal tagasi tegi opositsioon negatiivse lisaeelarve teiseks lugemiseks ettepaneku 2500-st uuest ametikohast täita 2008. aastal 500 ning 2000 jätta täitmata. Vastavalt rahandusminister Ivari Padari sõnadele on keskmine ministeeriumide töötajate palk umbes 18 000 krooni. Aastane kulu tööandjale sellise kuupalgaga töötaja kohta on ca 300 000 krooni ja 2000 töötaja kohta kokku oleks olnud eelarves juba ligi 600 miljonit krooni. Kuid seesama Jürgen Ligi lükkas uute ametnike mittepalkamise ettepaneku tagasi. Nüüd soovib retoorikat muutnud ja populistlik Ligi olemasolevaid ametnikke isegi koondada!
Ligi avaldus on populistlik ja lammutab meie õhukest riiki veelgi. Sellise avalduse peale, et täna peaks ametnikud hakkama uusi töökohti vaatama, saavutame vaid küll selle, et meie parimad riigiametnikud tõepoolest lahkuvad.
Minu meelest tuleks enne riigiametnike koondamist suuta mõelda ikka ka teiste ja võibolla isegi mingis mõttes samalaadsete kulutuste kärpimisele. Üks valdkond, kus annab kõvasti kokku hoida on kindlasti igasugused lisarahad ametnikele. Koondamine jätab inimesed tööst ilma ja tõenäoliselt jääb ka hulk tööd riigi hüvanguks tegemata, kuid lisatasude ja hüvitiste kaotamine riigile raskel ajal jätaks riigile töötegija ja ka inimesele teenistuse alles.
Lihtsa matemaatika tulemusel saaks ainuüksi keskastme juhtide autokompensiatsioonide ja telefonitoetuste arvelt kokku hoida vähemalt samasuure summa kui saaks välja käimata jätta 2000 paberil asuva töökoha loomisega. Siinkohal teeksingi ettepaneku tuua avalikkuse ette kui palju ministeeriumis makstakse erinevaid kompensiatsioone ja lisatasusid. Alustaks äkki kokkuhoiuga enne kui riiki lammutame ehk küsimus on selles kas on tegelik tahe lammutada riiki või siiski kärpida kulutusi?
Eelmise aasta detsembris kinnitatud 2008. a. Riigieelarve nägi ette 2500 uue ametniku töölevõtmise. Veel hilissügisel Riigikogus väitis peaminister, et kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud sel ajal, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järgi on reaalselt olemas. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli kõige rohkem inimesi kavas tööle võtta kaitseväe süsteemi. Lisaks juhtis peaminister tähelepanu, et on vaja palgata veel ka vangivalvureid seoses Jõhvi vangla töölehakkamisega, lisaks pidavat puudus olema õpetajatest, tuletõrjujatest, medõdedest, politseinikest, bussijuhtidest. Toona tunnistas peaminister, et võitlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. Võistlus käib nii riigisektoris kui ka erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. "Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule," ütles peaminister 7. novembril 2007.
Ja täna püüab meie peaministripartei viimane tõeline reformlane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi mängida prohvetit ja kuulutada, et järgmisel aastal algab ametnike suur koondamislaine. Siinkohal tuletaks küll Ligile meelde, et veel mõni nädal tagasi tegi opositsioon negatiivse lisaeelarve teiseks lugemiseks ettepaneku 2500-st uuest ametikohast täita 2008. aastal 500 ning 2000 jätta täitmata. Vastavalt rahandusminister Ivari Padari sõnadele on keskmine ministeeriumide töötajate palk umbes 18 000 krooni. Aastane kulu tööandjale sellise kuupalgaga töötaja kohta on ca 300 000 krooni ja 2000 töötaja kohta kokku oleks olnud eelarves juba ligi 600 miljonit krooni. Kuid seesama Jürgen Ligi lükkas uute ametnike mittepalkamise ettepaneku tagasi. Nüüd soovib retoorikat muutnud ja populistlik Ligi olemasolevaid ametnikke isegi koondada!
Ligi avaldus on populistlik ja lammutab meie õhukest riiki veelgi. Sellise avalduse peale, et täna peaks ametnikud hakkama uusi töökohti vaatama, saavutame vaid küll selle, et meie parimad riigiametnikud tõepoolest lahkuvad.
Minu meelest tuleks enne riigiametnike koondamist suuta mõelda ikka ka teiste ja võibolla isegi mingis mõttes samalaadsete kulutuste kärpimisele. Üks valdkond, kus annab kõvasti kokku hoida on kindlasti igasugused lisarahad ametnikele. Koondamine jätab inimesed tööst ilma ja tõenäoliselt jääb ka hulk tööd riigi hüvanguks tegemata, kuid lisatasude ja hüvitiste kaotamine riigile raskel ajal jätaks riigile töötegija ja ka inimesele teenistuse alles.
Lihtsa matemaatika tulemusel saaks ainuüksi keskastme juhtide autokompensiatsioonide ja telefonitoetuste arvelt kokku hoida vähemalt samasuure summa kui saaks välja käimata jätta 2000 paberil asuva töökoha loomisega. Siinkohal teeksingi ettepaneku tuua avalikkuse ette kui palju ministeeriumis makstakse erinevaid kompensiatsioone ja lisatasusid. Alustaks äkki kokkuhoiuga enne kui riiki lammutame ehk küsimus on selles kas on tegelik tahe lammutada riiki või siiski kärpida kulutusi?
Subscribe to:
Posts (Atom)