Jah nii ta on - järjekordsed Rahvaliidu suvepäevad on ajalugu. Seekord oli võõrustajaks Viljandimaa, kes tõestas suurepäraselt, et ka vaatamata keerulistele aegadele on võimalik teha suuri tegusid.
Veel nädal enne suvepäevade algust oli erakonnaliikmete huvi organisatsiooni suvise suursündmuse vastu suhteliselt passiivne, kuid tänu peakorraldaja Monika ja teiste tublidele organiseerijate tööle maakondades suurenes viimastel päevadel osavõtjate arv kiiresti.
Suvepäevad olid väga toredad ja olen kindel, et kurbus on nende poolel, keda kohal ei olnud. Kõik, kel oli tahtmist said teha sporti, lüüa tantsu, laulda ja tegeleda paljude muude põnevate asjadega.
Nendest suvepäevadest saab loodetavasti alguse maakonnapõhise laada traditsioon, mis inimestele väga meeldis ja kus ka tõepoolest läks tõsiseks ning asjalikuks kauplemiseks.
Esmakordselt Rahvaliidu suvepäevadel oli võimalus kaasa teha spordialal, kus lõpus olid nii võitjad kui kaotajad üleni mudased. Nimelt tegeleti tõeliselt tervistavas Värska mudas maadlusega ja oli lausa lust vaadata, kuidas nii mõnelgi erakonnakaaslasel tulid naerust pisarad silma, kui nägid rahvaliidu tüdrukute poolt seljatatud mehemürakaid mudas madistamas. Aga see selleks - teada on, et rahvaliitlased on tõsised spordiinimesed ja ka seekord olid kõik alad vägagi pingelised ning lihtsalt ei tulnud ükski võit. Pehmelt öeldes üllatuseks oli aga ülivõimsate esitustega karaokeässad – sellisel tasemel laulu oli kohe ilus kuulata. Head eeskuju näitasid siin ka organisatsioonide juhid Tallinnast ning Raplast.
Peale sportlike ja kultuurilisi ülesastumisi löödi punktid kokku ja suvepäevade ülekaalukaks võitjaks tuli Viljandimaa 99 punktiga, kellele järgnesid Tallinn 76 punktiga ning Jõgevamaa 61 punktiga.
Ja vaikiv kokkulepe peaks tähendama seda, et järgmised suvepäevad korraldab Tallinna organisatsioon...
Pärast autasustamist jätkus tantsumuusikat ja tantsijad ning ka saunamõnude nautijaid varaste hommikutundideni ja nii mõnelgi osalejal ei olnud sellel ööl asja unenägude maailma...
Monday, July 16, 2007
Friday, July 13, 2007
Eesti muinasjutte Ekspressi ainetel
Rahvaliitu materdati enne Riigikogu valimisi tõelise hoole ja innuga ning peamiseks süüdistuseks sai maadevahetus.
See saaga saadab meid siiani ja nagu erakond või mõni rahvaliitlane valitsuse ja selle liikmete suhtes sõna võtab pannakse kohe ja kiirelt paremhaagiga tagasi ja seda olenemata asja sisust ning kontekstist.
Hr. Hõbemägi püstitab tänases lehes hüpoteesi, et justiitsministri sünnipäevast sai meediasündmus tänu sellele, et Villu Reiljan keskkonnaministrina oli vastutav maavahetustehingute eest.
See meenutab juba rohkem ulmekirjanduse valdkonda, mitte ühe tõsiseltvõetava ajalehe peatoimetaja arvamust. Loomulikult on keeruline paljudel, kes ise ka sellel üritusel viibisid, kuidagi teisiti seda kommenteerida. Kui aga läheneda asjale ikkagi selle nurga alt, et ei ole usutav justiitsministri rumalus ja ettenägemisvõime puudumine siis miks teha sellise kontekstiga üritus, mis annab soovijatele trumbid meie riigi maine kahjustamiseks? R.Lang süüdistab taaskord kritiseerijaid venemeelsuses, pigem on meie mure selles, kuidas seletada seda Euroopa suunal. Kui endine Euroopa Parlamendi president juhib sellisele juhtumile tähelepanu siis on arutlemiseks juba teemat küll. Mitte ei mõista miks sellise, piltlikult öeldes poisikeseliku käitumisega, oli vaja justiitsministril silma paista?
Ja minu meelest on eriti küündimatu tuua välja Eesti Ekspressis küsimused, miks ei ole maadevahetustega seotud asjad kuhugi jõudnud? Kas need vaibuvad? See ei ole ju küsimus Rahvaliidule ega Villule – need ongi küsimused ju pigem JUSTIITSMINISTRILE endale!!! Rahvaliit ootab väga, et nende tehingute uurimine jõuaks lõpule ja asjad selgeks.
Hõbemägi lause, et „asi jookseb kardetavasti liiva” – näitab väga selgelt, et informeeritud inimesena on ka temal juba kartus, et asjal polegi sisu ja tõesti jooksebki asi liiva.
See saaga saadab meid siiani ja nagu erakond või mõni rahvaliitlane valitsuse ja selle liikmete suhtes sõna võtab pannakse kohe ja kiirelt paremhaagiga tagasi ja seda olenemata asja sisust ning kontekstist.
Hr. Hõbemägi püstitab tänases lehes hüpoteesi, et justiitsministri sünnipäevast sai meediasündmus tänu sellele, et Villu Reiljan keskkonnaministrina oli vastutav maavahetustehingute eest.
See meenutab juba rohkem ulmekirjanduse valdkonda, mitte ühe tõsiseltvõetava ajalehe peatoimetaja arvamust. Loomulikult on keeruline paljudel, kes ise ka sellel üritusel viibisid, kuidagi teisiti seda kommenteerida. Kui aga läheneda asjale ikkagi selle nurga alt, et ei ole usutav justiitsministri rumalus ja ettenägemisvõime puudumine siis miks teha sellise kontekstiga üritus, mis annab soovijatele trumbid meie riigi maine kahjustamiseks? R.Lang süüdistab taaskord kritiseerijaid venemeelsuses, pigem on meie mure selles, kuidas seletada seda Euroopa suunal. Kui endine Euroopa Parlamendi president juhib sellisele juhtumile tähelepanu siis on arutlemiseks juba teemat küll. Mitte ei mõista miks sellise, piltlikult öeldes poisikeseliku käitumisega, oli vaja justiitsministril silma paista?
Ja minu meelest on eriti küündimatu tuua välja Eesti Ekspressis küsimused, miks ei ole maadevahetustega seotud asjad kuhugi jõudnud? Kas need vaibuvad? See ei ole ju küsimus Rahvaliidule ega Villule – need ongi küsimused ju pigem JUSTIITSMINISTRILE endale!!! Rahvaliit ootab väga, et nende tehingute uurimine jõuaks lõpule ja asjad selgeks.
Hõbemägi lause, et „asi jookseb kardetavasti liiva” – näitab väga selgelt, et informeeritud inimesena on ka temal juba kartus, et asjal polegi sisu ja tõesti jooksebki asi liiva.
Thursday, July 12, 2007
Vesi, solk ja euroraha, 12.07.07, Maaleht
Solk välja, vesi sisse.
Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu.
Tagasikäiku ei ole.
Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.
Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.
Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.
Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.
Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.
Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.
Mõistlik lahendus on võimalik.
Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.
Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.
Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu.
Tagasikäiku ei ole.
Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.
Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.
Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.
Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.
Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.
Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.
Mõistlik lahendus on võimalik.
Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.
Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.
Sunday, July 1, 2007
Tabiveres tehtu
Tabivere vana Rahvamaja põles aastaid tagasi maani maha. Pidasime pikalt plaani, et kuhu ja milline võiks tulla uus. Oli ikka väga kummaline, kui ühes korralikus vallas ja selle 1300 elanikuga keskasulas puudus kultuuritegelastel oma koht. Ja kuna keset Tabivere alevit asus endine kauplusehoone, siis nii ta algas ...
Selline nägi ta eestvaates välja enne renoveerimistööde algust.
Ja siin ka pilk poe tagahoovi.
... ja Rahvamaja suurde saali.
Selline nägi ta eestvaates välja enne renoveerimistööde algust.
Ja siin ka pilk poe tagahoovi.
Aasta ja natuke enam on möödas ning 2005 aasta jõulupeoks on uus maja valmis!
Maja kohta on võimalik saada infot http://www.tabikas.ee/
Selline näeb ta välja kaugemalt vaadates
Vaade bowlinguruumi ...
... ja Rahvamaja suurde saali.
On üks mõte...
Kuivastu - Laimjala - Kuressaare 33.km-l asub väike Asva küla. Siin külatagusel madalal heinamaal paiknes Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatud asulaid, mis on nime andnud tervele kultuurile.
Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatud, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paiknes, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes...
Ja see siin peaks olema ajaloolise Asva linnuse suhteliselt tõepärane makett ja sellisel kujul on soov tema ka uuesti ehitada.
Väike lähivaade ka sisehoovi
Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatud, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paiknes, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes...
Ja see siin peaks olema ajaloolise Asva linnuse suhteliselt tõepärane makett ja sellisel kujul on soov tema ka uuesti ehitada.
Väike lähivaade ka sisehoovi
Hobused
Hobused on olnud minu suur kirg juba lapsepõlvest. Käisin aastaid ratsutamas Martin Kivisoo juures Muhumaal ja Kõljala tallis. Huvist hobuste vastu algas ka minu koolitee Viljandimaal. Vahepealsetel aastatel jäi see hobi veidi kõrvale, kuid nüüdseks olen taas hobuste juures tagasi ja tänaseks on meil kasvamas üle kümne Eesti tõugu hobuse. Nende kohta leiad huvi korral lisainfot www.esthorse.ee
Siinkohal mõned minu lemmikutest
Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt
Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas
Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas
Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu
Siinkohal mõned minu lemmikutest
Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt
Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas
Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas 
See ruunapoiss on tänaseks leidnud endale uue kodu Soomemaal ja teeb juba tasapidi noortespordis ilma.
Mina ja nemad...
Selle "lille" nimi on Hortensia ja kingituseks ta mõeldud oligi...
Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu
Artur
Artur on üks väikene mees, kes sündis meie perre 13 jaanuaril 2005 aastal. Tänaseks on ta üks paras marakratt, kes ei püsi paari minutitki paigal
Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal...
Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...
Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.
Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal... ja koos tädilastega
Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...
... siis paari kuu pärast oli mees juba valmis päris tööd tegama.
Vahepeal peab ka puhkama ning Pipiga mängimine, käib kindlasti selle hulka.
Eriti äge on koos vanaisaga "päris" autoga sõitmas käia.
Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.
Subscribe to:
Posts (Atom)