Tegelikkuses tuleks alustada küsimusega: „Kus on IRL tuntud jõmmikütt Sven Sester siis, kui teda omadel vaja on”? Kui Sven oleks veel vormis, siis sellised jõmmid nagu Eesti regionaalarengu eest vastutav Siim-Valmar küll ei saaks keset päist päeva mööda poode invatähisega musta mersuga ringi hängida. Olen ennegi kaubanduskeskuste juures tähele pannud, et Eestis on päris palju tõeliselt jõukaid puudega inimesi, sest kuidas muidu on nii, et parklate sinisel alal on üldjuhul ikka musta värvi masinaid, mida alla poole miljoni krooni vaevalt osta saab. Kahjuks ei ole tihti nende masinate rooli taga asuva tegelase peakoore all asuv puue kaugele näha...
Eilne päevaleht konstateeris fakti, et tüüpiline liiklusjõmm on defineeritav sellega, et ta on hariduseta bemmimees. Ministril küll on hariduspaber olemas ja minu andmetel pole tal ka BMW-d, kuid sarnased parkimislood on küll käsitletavad liiklusjõmlusena parkimiskohtades.
Eilne regionaalministri seiklus invaloa ja mercedesega keset tööpäeva Hugo Bossi poodi külastades on justnimelt poeskäigu aja tõttu veel eriti koomiline. Kui teised ministrid tegelevad palehgis eelarvekulude kokkutõmbamisega, siis ühel ministril on aega südapäeval koos sõbraga shoppamisega tegeleda! Ega tal pole muidugi oma haldusalas ka midagi kokku tõmmata, sest eelarve kokkupanemise juures ei antud talle väga midagi jagada...
Loo moraal on aga kindlasti veel selles, et kui regionaalmisnistri rolli püütakse niigi marginaliseerida, siis justnimelt sellised seigad annavad sellele Eesti elu edendamiseks väga vajalikule institutsioonile halva maigu. Tegelased, kes arvavad, et sellist ministriportfelli pole mõtet valitsuse laua taga pidada, saavad sellest aina hoogu juurde. Ja lõppkokkuvõttes kannatavad läbi valdade ja linnade meie oma inimesed, kellede esikõnelaja seiklused pealinnas nii peldikute ehitamisel kui poekülastusel on ajalooraamatusse raiutud rasvasemalt , kui mõni sisuline tegevus regionaalarengu heaks.
Ametisse asudes seadis Kiisler oma eesmärgiks tasakaalustatud arengu, mis on muidugi igasuguse regionaalteemat puudutava dokumendi preambulas kirjas. Lisaks olid tema prioriteedid e-riigi arendamine, kodanikuühiskond ja planeerimisvaldkond. Ja eelmisele ministrile etteheiteid mitte tehes arvas ta siiski, et tal jäi puudu muuhulgas asjade selgitamise oskusest.
Nüüd on siis käes see tund, kus regionaalse tasakaalu eest vastutav kodanikuühiskonna eestvedaja peab suutma ise adekvaatselt kodanikele selgitada, kuidas tema käik keset pingelist tööpäeva muudab tema vastutusalas tööd efektiivsemaks ning paremini mõõdetavaks nagu ta ametisse astudes lubas.
Friday, January 30, 2009
Friday, January 9, 2009
Veelkord intressipuhkusest ja riigimehelikust kindlameelsusest
Ei saa mitte vaikki olla, sest poliitilise kahepalgelisuse tippteosed on jälle jõudnud rahva ette.
20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet.
Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu.
Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest”
Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.
20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet.
Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu.
Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest”
Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.
Tuesday, January 6, 2009
Intressipuhkusest ja aastavahetuse kainestavast mõjust
Ei olnud see palju aega enne jõulukellade helisemist, kui Rahvaliit tegi Partsile ettepaneku eluasemelaenu võtnud peredele riiklikult tagatud intressipuhkuse võimaldamiseks. Juba enne seda ligi pool aastat on meie erakonna majanduskomisjon selle ideega tööd teinud ning arutanud mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega. 16.detsembril eelmisel aastal kutsusti kokku ka ümarlaud, kus osalesid lisaks Rahvaliidu inimestele ka Eesti Omanike Keskliit, SA KredEx, Tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Samuti olid sinna kutsutud erakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad ja ainsana ei pidanud seda oluliseks Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid finantsprobleeme ka pole.
Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma.
Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus.
Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.
Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma.
Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus.
Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.
Subscribe to:
Posts (Atom)