Wednesday, March 25, 2009

Miks Nestor pada ajab?

Eile Riigikogus toimunud Reiljani ja Tuiksoo saadikupuutumatuse võtmist kommenteerinud rahvasaadik ja tõenäoline Eesti uus rahakotihoidja Eiki Nestor eksitab teadlikult avalikkust. Ma lihtsalt ei tahaks uskuda, et poliitveterani mälu hakkab alt vedama ja seetõttu tundus tema poolt väljaöeldu pehmelt öeldes pahatahtlik vale.

Ta väitis, et kui ühelt endiselt rohelise keskkonna eest vastutaval oravast ministril puutumatust omal ajal ära võeti, siis olla ta tulnud Riigikogu pulti ning rääkinud, miks tema saba enam ei peaks kaitse all olema ning selle vabaks laskmise üle siirast rõõmu tunneb. Ta olla kohe puldist ise palunud, et saalisviibijad tema puutumatuse ikkest vabaks laseks, et siis kogu Eestimaa saaks tema saba kohevust ja pähklikuhja vägevust koos kohtuga hinnata.

Nimelt kritiseeris Nestor eile Tuiksood ja Reiljanit selle eest, et nemad sarnaselt ei käitunud ja kohe üldse mitte saalis istudes seda komejanti ise kaasa ei mänginud.

Kas tulevane rahapaja tassija on tõesti unustanud, et seadus seda ei luba? Nimelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei luba saadikul sellisel puhul sõna võtta ega hääletada. Seda ei saanud ka teha oma ajal härrasmees, kellele ta viitas ja seetõttu tundub mulle küll, et Nestor lihtsalt ajas rahvale pada ning üritas selge pahatahtlikkusega oma kolleege irooniliselt mustata.

-------------------------------------------------------------------------------------
Ja väikese vihjena võib lugeda ka allolevat seadusepunkti, millest kohe kuidagi kaksipidi aru ei tohiks saada...

RIIGIKOGU KODU- JA TÖÖKORRA SEADUS

§ 151. Ettepaneku arutamise kord

(1) Ettepaneku arutamine algab selle esitaja ettekandega. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku arutamisel esinevad ettekannetega ka põhiseaduskomisjoni esindaja ning arutatava seaduse või Riigikogu otsuse Riigikogu menetluses olnud eelnõu juhtivkomisjoni esindaja. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse.

(2) Ettepaneku arutamisel avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.

(3) Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja ettepaneku hääletamisele.

(4) Kui ettepanek puudutab Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist, siis see Riigikogu liige sõna võtta ega hääletada ei tohi.

(5) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 nimetatud ettepanekute toetamiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku toetamiseks on nõutav poolthäälteenamus.

(6) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 ettenähtud juhtudel vormistatakse Riigikogu otsustus Riigikogu otsusena.

Kes viitsib võib ka lugeda vastavat stenogrammi Riigikogu ajaloo arhiivist: http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/1996/04/t96042913.html

Thursday, March 19, 2009

Miks Ansip närvi läheb, kui noored naised küsimusi esitavad?

Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita!

Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss.

Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna.

Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010.

16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest..

Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma.

Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.

Thursday, March 5, 2009

Mis kuradi riigis me ikka elame!?

Regionaalminister ja riigikontrolör on jälle kord hakanud rääkima haldusreformist. Riigikontrolör on ahastuses, et vallad-linnad ei ole jätkusuutlikud ja on vaja midagi ette võtta. Omavalitsuste olemusest mitte midagi teadev regionaalminister kaagutab takkajärele, et vaja jah midagi teha. Tundub, et nad mõlemad on neljast matemaatika põhitehtest omandanud vaid kolm. Korrutavad, liidavad ja lahutavad päris ladusalt, kuid ei jaga mitte sugugi.

Vägivaldne liitumine valab õli tulle

Huumor huumoriks, kuid tegelikult olen omavalitsusjuhina hämmingus järjekordsest teemapüstitusest pool aastat enne kohalikke valimisi. Ja vahemärkusena peab mainima, et regionaalminister võiks sel teemal küll praegu oma suu kinni hoida, sest sellist karuteenet nagu tema on valitsuse liikmena omavalitsustele teinud, ei ole keegi enne teda suutnud. Riigi tasandil räägitakse solidaarsusest ja vastutusest kulude kokkuhoidmisel. Nõus, solidaarselt tulekski neid muresid lahendada, vallad ja linnad on rõõmuga nõus kaasvastutust kandma. Aga mis solidaarsusest me räägime, kui riigieelarves kärbitakse keskmiselt alla 8%, kuid omavalitsustelt võetakse 14,9 %! Lihtsalt pole sõnu.

Ühesõnaga, valitsus võttis oma otsustega meie inimestele kõige lähemal asuvalt instantsilt sisuliselt vahendid käest ja nüüd valab õli tulle, et pahad ei saa enam hakkama. Just nagu peremees, kes vaatab loomakliinikust kastreerimiselt tulnud koera ja on väga imestunud, miks too enam sigida ei taha.

Riigikontrolör viitab ka uuringutele, mis justkui näitaksid liitumisvajadust. Need oleks ta pidanud oma läkitusele ka lisama, sest mina küll ei ole näinud ühtegi sellist teadlaste tehtud süvauuringut, kust ilmneb, et omavalitsuste liitumine on Eesti haldussüsteemi lahendus. Pigem vastupidi – senised valdade liitumised on näidanud, et see ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust võimu kaugenemisega inimestest.

Nii minister kui ka kontrolör teavad suurepäraselt, et praegu, kui kohalike valimisteni on jäänud umbes pool aastat, pole enam vähimatki põhiseaduslikku võimalust korraldada suur vägivaldne liitumine. Nad peaksid teadma ka seda, et praeguse finantskriisi ja tööpuuduse plahvatusliku kasvu ajal on täiesti võimatu ja mõttetu kulutada miljoneid valdade liitmisele, mille tagajärjel tuleb töötuid juurde ja reaalsed abipakkujad kaugenevad inimestest veelgi.


Pliiatsijoonega raha juurde ei joonista

On arusaamatu, miks selliste hüsteeriliste ja ilma igasuguse sisuta avaldustega tullakse lagedale just praegu. Kas tõelistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Tundub küll, et kõige kõrgemal tasemel käib teatav asendustegevus, millega tahetakse rahva tähelepanu valitsuse sotsiaalpoliitilisest ja majanduslikust võimetusest kõrvale juhtida.

Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorraldust mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, vaid alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ja ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veelgi enam raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.

Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima veelgi tihedamat koostööd, ning just üheskoos peaksime võtma ette ka muudatused, mis tagavad meie riigi tervikliku regionaalarengu.

Riik mängib omavalitsustega mängu, kus ühe pliiatsijoonega võetakse neilt käest aastate jooksul ja pikkade läbiääkimiste tulemusel kokkulepitud rahalised vahendid. Tekib küsimus, mis kuradi riigis me elame ja mis on kogu selle absurditeatri tegelik eesmärk?

* lugu ilmus vähendatud versioonis SL Õhtulehes 05.03.09

Wednesday, March 4, 2009

Kohalike omavalitsustega ei tohi mängida!

Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal.

Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi.

Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada.

Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või ... ?

Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel.

Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne.

Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult.

Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.

Monday, March 2, 2009

Miks Aaviksoo ei taha Simmi skandaali vastutajaid otsida?

Täna teatab minu koduriigi kaitseminister täiesti süüdimatult, et nn Simmi skandaali süüdlasi pole mõtet otsida!? Las tundlik info jookseb Eestisse ja las ta jookseb ka välja, kaitseministeeriumil on justkui ükskõik. Nemad on viimasel ajal ametis rohkem sambaga ning oma kärbitava eelarve kaitsmisega ja muud tegevused pole riigi julgeoleku kohapealt vist hetkel tõesti primaarsed. Neid inimesi, kes riigisaladustega tegelevad olevat väga palju ning seetõttu pole ka vastutajate leidmine lihtne töö. Eks ta ole vist nii jah:-)

Kus kohas on nüüd peaminister Ansip, kes hüüaks kõva häälega: „Tule taevas appi!”

Aga ka sellele küsimusele on olemas vastused, kui veidi vaadata mõningaid Simmi tegevust puudutavaid dokumente. Ausalt öeldes oli alltoodud Ansipi korraldust vaadates alguses naljakas ja pärast halenaljakas. Meie riiki tüüriv peaminister on oma ametliku korraldusega andnud Simmile sõnaselge ülesande – nimelt on peaminister paar aastat tagasi allkirjastanud tänaseni kehtiva korralduse, millega antakse Herman Simmile diplomaatiline pass, et too saaks tuua Eestisse salastatud teabekandjaid ning neid ka edasi toimetada väljapoole Eestit!

Kui nii karmide sündmuste juures veidi võllanalja teha, siis saaks ju vaid tõdeda, et tõepoolest pole vaja süüdlasi otsida - isegi Simm ise lihtsalt täitis riigijuhi ülesannet, kui tundlik info Eestist välja jõudis ...

----------------------------------------------------------------------------------
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1024694

link viib sind Riigi Teataja lehele, kust leiad huvi korral alltoodud valitsuse korralduse:

Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 04.05.2006
Avaldamismärge : RTL, 12.05.2006, 40, 720
Bottom of Form

Herman Simm’ile diplomaatilise passi andmine
Vabariigi Valitsuse 4. mai 2006. a korraldus nr 273
«Isikut tõendavate dokumentide seaduse» § 22 lõike 3 ja § 24 lõike 4 punkti 11 alusel:
1. Riigi ülesannete täitmiseks ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga anda diplomaatiline pass Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajale Herman Simm’ile seoses salastatud teabekandjate toomisega Eestisse ja edasitoimetamisega väljapoole Eestit.
2. Välisministeeriumil anda Herman Simm’ile diplomaatiline pass kehtivusajaga alates 18. juulist 2006. a kuni 18. juulini 2009. a.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT

------------------------------------------------------------------------------------
... ja kui huvitama hakkas siis veel Simmiga seotud valitsuse huumorit:


https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=634502

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=710219

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=991527