Eesti saab tulevaks aastaks hea riigieelarve, 28.10.06, Vooremaa

Aasta alguses tõdesin, et lõpuks oleme suutnud teha eelarve, mis keerab riigi näoga rahva poole, kuna eelarves pööratakse suurt rõhku sotsiaalsetele väärtustele.
Täna saab vaid kinnitada, et 2006. aasta eelarve seda tõesti on. Samas saab täna juba analüüsida Riigikogu menetluses olevat 2007. aasta eelarvet ja rõõmuga tõdeda, et tänu meie kiirele majanduskasvule on võimalik eelarve regionaalset ja sotsiaalset dimensiooni veelgi suurendada.
76 miljardi kroonise tuluprognoosi näol on tegemist Eesti mahukaima ja viimaste aastate suurima riigieelarve kasvuga. Kokku saame tuleval aastal kasutada 21,4% rohkem eelarvevahendeid kui tänavu. 2007. aasta eelarve on inimkeskne eelarve, milles kiire majandusareng ja sotsiaalne heaolu on mõistlikus tasakaalus. Meie prioriteetideks on haritud ja tegus rahvas, sisejulgeolek ja piirkondade tasakaalustatud areng. On absurdne kuulata opositsioonipoliitikute virisemist, et eelarvel ei ole prioriteete ja raha kasutamisel puudub eesmärk!

Ei taheta näha prioriteete.
Kas see, et haridusele ja teadusele eraldame veerandi võrra rohkem, tagades muu hulgas õpetajate palga kasvu, tasuta koolitoidu ja töövihikud, ei ole prioriteet? Kas see, et tervisekaitse murede leevendamiseks eraldame raha tänavusest 1,75 miljardit krooni rohkem, ei ole prioriteet? Kas see, et keskmine vanaduspension kasvab järgmisest aastast 3500 kroonini ja tuletõrjujatel ning politseinikel saab olema ca 30% palgatõus, ei ole prioriteet? Tõesti ei oska öelda, mis on Isamaa ja Res Publica poliitikute jaoks prioriteet, aga rahulolematus uue eelarvega näitab, et Eesti ühtlane areng see küll olla ei saa!
Rahvaliidu üks põhimuresid on kogu aeg olnud piirkondade tasakaalustatud areng ja selle tagamiseks on regionaalvaldkonna riigipoolse rahastamise tõus koguni 67% ehk ligi 1,7 korda. Kohalike omavalitsuste tulubaas on Rahvaliidu alatiseks eesmärgiks ja tuleva aasta sealne kasv on summaarselt 2,8 miljardit krooni. See on väga muljetavaldav ja äärmiselt oluline kõigile kohalikele omavalitsustele oma ülesannete täitmiseks ja demokraatia arendamiseks. Tasandusfond kasvab 270 miljonit krooni, kohalike omavalitsuste teedele eraldame kütuseaktsiisist uuel aastal 15%.
Rahvaliidule ülitähtis valdkond on maaelu ja põllumajanduse arendamine. Põllumajandusministeeriumi 2007. aasta eelarveprojektis on täiendavateks otsetoetusteks tootjatele ette nähtud üle 700 miljoni krooni, mis on rohkem kui 300 miljoni krooni võrra tänavusest rohkem. Koos Euroopa Liidu rahaga on põllumeestele näiteks ühtseks pindalatoetuseks ja täiendavateks otsetoetusteks ette nähtud 1,3 miljardit krooni, mis on üle 40% rohkem kui tänavu.

Pole mõttetut raiskamist.
Tõesti imelik on kuulata opositsiooni esindajate märkusi selle kohta, justkui oleks tegemist raha mõttetu raiskamisega. Uus eelarve tõepoolest ei panusta ühele või kahele kitsale sihtgrupile, vaid tagab tervikliku arengu paljudes valdkondades. Rahvaliidu poliitikat iseloomustab nii tervikpildi nägemine kui ka selle tundmine ja sellega arvestamine.
Usun, et järjest enam ja enam on riigi tasemel tehtavate positiivsete otsuste tulemused tuntavad ka igas vallas ning seeläbi paraneb ka iga inimese heaolu.

Mis toimub veemajanduse europrojektidega? 10.10.06, Vooremaa

Ehitushindade jõulise tõusu valguses, millest on tingitud ka tänaste veemajandusalaste hangete kallinemine, on päevakorda tõusnud kanalisatsiooni ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tõenäoliselt selgub, et konkreetselt Emajõe-Võhandu projekti ei saa enam Euroopa Liidu poolt praeguseks eraldatud summade eest täies mahus teostada. Palju projekt aga kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil lisafinantseering leitakse, on tänasel päeval veel koorumisjärgus faktid, mille puhul eksisteerivad ainult erinevad spekulatiivsed stsenaariumid.
Üks on siiski kindel – projektide katkijäämine ei saa olla variant, mida isegi kaaluda, sest EL-ga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide omavalitsuste (k.a Emajõe-Võhandu valgalas paiknevate linnade-valdade) veemajanduse infrastruktuur vastavusse EL direktiividega. Sellest järeldub, et mittetäitmine läheb riigile suurema trahvi näol tervikuna kordi kallimaks kui ükskõik millise teise lahenduse leidmine.
ASi Emajõe Veevärk poolt tellitud pakkumiskutsedokument koos eskiisprojektiga kõikide omavalitsuste kohta saab valmis käesoleva aasta novembriks ja seejärel kuulutatakse tõenäoliselt 2007. aasta alguses välja ehitushange. Selle lõppemisel selgub parim pakkuja ja ka ehituse lõplik maksumus ning juba konkreetselt puudu olevad summad.

Erinevad stsenaariumid lisainvesteeringuks.
Projekti võimalikud lisarahastamise allikad oleksid: Euroopa Komisjoni lisatoetus, panus Eesti riigi eelarvest, panus kohalike omavalitsuste eelarvest ja kommertspangast laenu võtmine ASi Emajõe Veevärk poolt.
Saamaks lisainvesteeringut EL Ühtekuuluvusfondist, eeldab see uue suuremahulise taotluse tegemist, mille menetlusperiood on keskeltläbi kaks aastat. Antud variant tekitaks aga paratamatu katkestuse ehitusprotsessis ning venitaks viimase üle EL direktiividest tulenevate tähtaegade. Ja samuti ei ole tänaseks selge, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Kohalikud omavalitsused, liitudes 2004. aastal ASiga Emajõe Veevärk, andsid 10% näol (516,6 miljonist kroonist) oma maksimaalpanuse projekti teostamiseks, millele ei ole reaalselt võimalik kohalike omavalitsuste niigi piiratud vahenditest lisa leida. Ka tööde mahtu pole ASiga Emajõe Veevärk seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algselt said välja valitud objektid-piirkonnad, kus probleem joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
ASile Emajõe Veevärk laenukoormuse tekitamine on komplitseeritud, kuna hakkaks paratamatult väljenduma ebareaalselt kõrges teenustasuhinnas, mis ületaks kindlalt mitmeid kordi reaalseid piirhindu.
Seega — tänasel päeval on kõige reaalsem ja mõttekam riigi lisatoetuse leidmine. Arvestades, et ehitustsükkel hõlmab mitut aastat, saab puudu jääva summa jaotada mitme eelarveperioodi peale, mis võimaldab projekti teostamise rahalise tühimiku väiksemate osade kaupa mõistuspäraselt täita.
Sisuliselt kõik erinevates projektides osalevad vee-ettevõtted tegelevad lisavahendite leidmisega, et tagada Eesti erinevates piirkondades joogivee kvaliteedi parandamine ning reovee puhastussüsteemide uuendamine ning rajamine. Projektide lõppedes kaasneks tulevikuperspektiivis ka vee-ettevõtluse jätkusuutlikumaks muutumine ning suutlikkus pakkuda elanikkonnale senisest oluliselt kvaliteetsemat ühisveevärgi ja kanalisatsiooni teenust.
AS Emajõe Veevärk loodi Keskkonnaministeeriumi initsiatiivil, et tagada EL poolt rahastatavas Emajõe-Võhandu suurprojektis osalevatele omavalitsustele maksimaalne toetus EL Ühtekuuluvusfondi poolt. ASiga Emajõe Veevärk ühines 22 omavalitsust, projektiga saadava toetuse suurusjärk on 516,6 miljonit krooni ning tegemist on EL Ühtekuuluvusfondi tagastamatu abiga.
Projekti eesmärk on viia ASiga Emajõe Veevärk ühinenud omavalitsuste veemajanduse infrastruktuur vastavusse EL direktiividega, mis võimaldab tagada kohalikule elanikkonnale kvaliteetse joogivee ning reovee puhastus- ja kanalisatsiooniteenuse.

Mitu küünalt on otsustamiseks vaja? 02.02.06, Postimees

Eesti majandus on viimastel aastatel kiiresti edenenud ja üha rohkem inimesi ütleb, et nende elu on paremaks läinud. Tegemist ei ole paljaste sõnadega – kui Eestisse peaks tulema siin viimati viis aastat tagasi käinud inimene, leiab ta eest tundmatuseni muutunud riigi.
Samas on ka asju, mis ei ole muutunud. Neist kõige silmatorkavamana lookleb Tartu ja Tallinna vahel ikka üks kitsas ja kõver tee, mida mööda tuhanded sõidavad ja kus kümned elu kaotavad.
Seda ei saa pidada mõistlikuks, eriti arvestades, et muu elu areneb. Selle aasta riigieelarve keskmine kasv ületab märkimisväärselt Eesti mulluse majanduskasvu. Riigi ülesanne on luua oma kodanikele turvaline ja arengut soodustav elukeskkond ning korralik tee on üks osa sellest.
Regionaalarengu seisukohalt on oluline, et paranevad kohalike omavalitsuste võimalused investeerida keskkonda, infrastruktuuri, samuti teedeehitusse või hooldusesse. Selleks peavad kohalikud omavalitsused arenema ning taas on vaja korralikke ühendusteid.
Eelarve kasvuallikas on majandusarengule lisaks Euroopa Liidu programmid, kust meil on võimalik saada miljardeid kroone. Selle raha mõistlikuks kasutamiseks tuleb leida piisavalt projekte, on ju Euroopa Liidu toel Eestil võimalik rahastada neid asju, milleks meil endal raha napib. Taas, miks mitte tee?
Viimastel nädalatel on räägitud sellest, et laipade arv Tallinna–Tartu maanteel ei vasta olukorrale, mis lubaks tee kanda ka Euroopa mõistes prioriteetsete teede nimekirja etteotsa.
Arvamus, et liiklus Eesti kahe suurima linna vahelisel teel ei ole veel küllalt tihe, paneb mind küll mõtlema, kas need kriteeriumid ikka sobivad Eestile. Me peaksime oma kahaneva rahvaarvu juures tegema kõik, et teeoludest tulenevaid raskeid liiklusõnnetusi ära hoida.
Tallinna–Tartu maantee on riigi kõige olulisem maantee nii inimeste liikumise kui ka kaubaveo poolest. Kui see maantee ehitada neljarealise ja kõikidele rahvusvahelistele nõuetele vastavaks, ei ole võitjad mitte ainult Tartu ja Tallinna elanikud ning ettevõtted, vaid kõik ümberkaudsed ja tee mõjupiirkonda jäävad maakonnad.
Väide, et tee-ehituseks on liiga vara, sest suuremad probleemid on linnadesse sissesõidul, tundub enam kui kummaline.
Loomulikult tuleb sellise suure projekti puhul leida terviklik lahendus, mis lisaks Tartu ümbersõidule ja Tallinna sissesõidule lahendab ka teised teel olevad liiklussõlmed parimal võimalikul viisil.
Loomulikult tuleb planeerida ning projekteerida etapikaupa ja samamoodi ka ehitada – alustama sealt, kus probleemid kõige suuremad. Kuid lõppeesmärgi puhul peab olema selge seisukoht ja selle teostamiseks poliitiline kokkulepe.
Siit tulenebki meie poliitiline nonsenss – ühelt poolt hüüame, kui hästi meil läheb, ja teiselt poolt ei suuda leida vahendeid kaalukate ja regionaalselt oluliste probleemide lahendamiseks.
Loomulikult ei tohi sellist suurt projekti teha teiste teede arvel. Meil on töös ka mitmed teised olulised infrastruktuuriprojektid, mis eeldavad suuri ressursse. Need ei ole üheaastased projektid ja selleks, et toimuks hüpe uuele arengutasemele nelja-viie aasta jooksul, on vaja nüüd teha vastavad otsused.
Investeerides täna kogu riigi jaoks olulisse infrastruktuuri omavahenditele lisaks ka laenuraha, oleks see siiski päris kindlasti mitu korda odavam, kui ehitust lõpmatult edasi lükata. Ja seda mitmes mõttes.
Vastasel korral võime saada endale korralikult valgustatud tee Tallinnast Tartusse, kuid iseküsimus on, mitu musta lindiga küünalt me selleks vajame?