Wednesday, December 7, 2011

Koalitsioon kinnitas eelarve

Täna oli siis Riigikogus see päev, kus koalitsioon lõi lukku meie tuleva aasta riigieelarve. Tagantjärele saame vaid tõdeda, et koalitsioon käitus samamoodi nagu neilt oligi oodata.

Reaalselt ei jõudnud eelarvesse mitte ükski sisuline ettepanek opositsiooni poolelt ja IRL ja Reformierakonna saadikud toetasid pimesi ning ilma tõsise debatita valitsuse poolt väljapakutud prioriteetidega eelarvet.

Eelarve küll kasvab ca 11 % ja see on tore, kuid meie jaoks on arusaamatu, kuidas sellise kasvu tingimustes ei suudeta lahendada mitmeid ühiskonnas väga teravalt üleval olevaid probleeme. Tihti oleks nende lahendamine eeldanud vaid head tahet ning koostöövõimet .

Eelarve on dokument, mis näitab selgelt valitsuse prioriteete ja poliitilisi valikuid. Jutt sellest, et näiteks kaitsekulutuste väiksem tõus pole võimalik on puhas demagoogia ning kui valitsuse prioriteediks ei ole näiteks õpetajad või lapsed vaid hoopis kaitsekulutused, siis oleks võinud ka nii öelda, mitte ajada avalikkusele udujuttu, et teisiti ei saa ja täiendavateks kulutusteks raha pole.

Raha on eelarves tõesti vastavalt majandusprognoosidele planeeritud konkreetne summa ja tõde on ka see, et ca 2/3 sellest mahust on erinevate kohustuste ja seaduste kontekstis n.ö. lukus, kuid seal on veel ikka üks päris suur hulk vahendeid, mille kasutamise sõltub selgelt poliitilisest tahtest või tahtmatusest.

Kokkuvõtvalt on lihtsalt veidi kurb, et ka nii olulise dokumendi arutelude juures ei suuda me pidada üksteisest lugupidavaid debatte, vaid oleme ikka oma noore demokraatia juures olukorras, kus pea- ning rahandusminister kuulutavad parlamendi puldist tõemonopoli.

Lõpetuseks tõden, et opositsiooni saadikud ei saanud kuidagi selle eelarve poolt hääletada, kuna nende ettepanekud langesid ikka väga viljatusse pinnasesse. Aga hale oli vaadata ka seda, kuidas koalitsioonisaadikud kuulasid vaikselt noogutades "isakeste" mõtted ära ja vajutasid raudse kindlusega partsti rohelist nuppu.

Wednesday, November 16, 2011

Mõni mõte 2012 aasta riigieelarvest ...

Kuulates 2012 aasta riigieelarve kiidukõnesid nii Riigikogu saalis, kui ka koalitsiooni esindajaid meedia vahendusel, jääb tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal valmis ja kõik elanikud jõukateks ja õnnelikeks.

Kas see ikka on nii? Ma ei ole olemuselt üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha lihtsalt pisiasjade kallal iriseda, kuid eks opositsiooni üks rolle ongi valitsuskoalitsioon oma mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ei näe või ei taha näha.

Rõõmu saab tunda tõesti, et suuresti tänu välisrahale ja CO2 kvoodi müügile küll suurenevad investeeringud jõudsas tempos, kuid ühes on sotsiaaldemokraadid küll kindlad – järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalsed lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister eilegi veel siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid jätab targu mainimeta, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste rikastumisest vaid pigem rikkamate inimeste vaesumisest ning see ei kindlasti märk paremast Eestist.

Me räägime Riigikogus seaduseloome heast tavast ja huvigruppidega arvestamisest, kuid tegelikkuses ei ole midagi uut siin pilvede all. Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega ja ühe valdkonna muredel tahangi täna peatuda. Nimelt meie omavalitsused ja nende toimimine.

Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuse rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele ka kogukonnademokraatia ja tasakaal keskvalitsusele, siis regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab iga eestimaalase kodusse siis kui meil 226 omavalitsusjuhi asemel oleks näiteks 15.

Ja reaalselt on tulemuseks, et üldise 11-protsendilise eelarvekasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. See väheneb üle 17 % - ehk räägitakse palju valdkonna muredest aga samas ei peegeldu eelarve kuidagi seda, et tahetakse need mured lahendada või vähemalt lahenduste poole liikuda.

Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning läbirääkimiste deklaratsioonis kinnitatakse, et nende lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Samuti kohalike omavalitsuste poolt osutavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõstmine.

Kõlab hästi? Kokku sisaldab see protokoll 24 lehekülge probleemide kaardistusi ja ka kosmeetilisi kokkuleppeid aga siinkohal arutlekski mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei jõua. Ehk mis seal siis tegelikkuses tulemuseks saadi? – tooksin siinkohal välja mõned põhimõttelised omavalitsuste tulubaasi puudutavad punktid:

Läbirääkimistel omavalitsused soovisid taastada kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa 11.93% tänase 11,4 asemel, see oleks sama mis oli enne valitsusepoolset erakorralist vähendamist. Tulemus – ei liigu see % järgmisel aastal mitte grammigi .

Sotsid algatasid eelnõu, mis oleks n.ö. kirik keset küla - tulumaksu % omavalitsustele jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid see hääletati IRL-i ja Reformierakonna poolt menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele – vait olla ja edasi teenida!

Omavalitsused ei soovi mingeid ulmelisi asju, vaid lisaks tulumaksu taastamisele oli nende sooviks läbirääkimistel taastada tasandusfond 2008 aasta tasemel – ca 91 miljonit eurot, kuid läbirääkimistel anti omavalitsustele selge sõnum – imege näppu.

Ehk riik küll tõstis käibemaksu ja kütte ning elektriaktsiise ja omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on konkreetne - pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui varem ja ärge virisege.

Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin siin välja ka kohalike teede rahastamise. Ajab ikka pehmelt öeldes naerma, kui ka siin saalis on korduvalt uhkelt räägitud, et see on üks suurima tõusuga rida riigieelarves! Tahan öelda, et see on puhas poliitpopulism.

Langetades ühte eelarve rida 3 korda ning siis lisada järgmisel aastal sellele langetatud baassummale 40% ja rääkides ise sealjuures enneolematust kasvust - on ikka matemaatiliselt rohkem ulme kui eelarve valdkond.

Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta, mis sotsiaaldemokraadid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu.

Sisuks oli, et kohalike teede osa võiks kasvada tagasi 15-le % teederemondiks eraldatavast kütuseaktsiisi summast. Milleks seda vaja oleks – sest kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigi tee ja tänasel rahastamisel erineb nende summade vahe 1 km kohta pea 4 korda! Selline käär ei ole põhjendatud ning näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning piisava hoolduse mittetagamine täna eeldab juba suuremahulisi investeeringuid teede taastusremondiks homme.

Hambaid hakatakse ka remontima siis kui nad valutama hakkavad, mitte siis kui kartul hambaauku ära kaob!

Kokkuvõttes tooksin siia veel selle, et eelarve seadus ise ja selle seletuskiri on muutunud lausa raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam ja ühtlasem ning eelnevate perioodidega võrreldav, tänane eelnõu seda tava kahjuks ei jätka, kuid võib-olla see ongi eesmärk?

Päris lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarvemenetluse taustal häirib ka koalitsioonipoliitikute üleolev ühe tõe kuulutamine. Ka peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane.

Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikudja teisi valikuid justnagu ei oleks. Aga tegelikkuses ju on need võimalused poliitilise tahte korral olemas aga seda tahet vist tõesti ei ole. Aitäh!

*Tegemist siis kõnega eelarve II lugemisel

Tuesday, November 15, 2011

Tehtud!

Eestis oleme rääkinud väga palju haldusreformist ja sellega seonduvatest teemadest ning samuti sellest, et valitsuskoalitsioon küll räägib sellest teemast palju, kuid tegudeni kuidagi ei jõua. Või siiski?

Omamoodi halduskorralduse reformiks võib pidada ka suurimat tippametnike politiseerimise protsessi, mida valitsuskoalitsioon on viimaste aastate jooksul läbi viinud meie maakonnajuhtide ametisse nimetamise läbi.

Maavanema roll on küll oluliselt vähenenud ja tema roll maakonna tasakaalustatud arengu suunamisel on olnud pigem deklaratiivne kui sisuline. Ometi on see institutsioon meie riigi maakonnapõhises toimimises regionaalselt kõrgeim riigiametnik, kes piirkonnas tegutseb ning tugeva isiksuse sattumisel sellesse ametisse on võimalik oma tegevusele anda ka selge sisu ja suund.

Riiki valitsev koalitsioon on näidanud maavanemate ametissenimetamisega ikka uskumatut ülbust, mille tippteoseks paistab kujunevat Võru abilinnapea ametis olnud oravakese suunamisega Lääne maavanemaks. Vägisi tuleb meelde üks eelmine ühiskond, kus parteikontor suunas inimesi vajadusel täpselt sinna, kuhu parteil vaja oli. Millega see tänane Lääne maavanema määramine sellest siis erineb? Mitte millegagi.

Kui lepitakse kokku, et maavanema amet ongi poliitiline, siis tuleks vastavalt muuta ka seadusi ja öeldagi välja, et nii on. Kurb ongi selle teema juures kahepalgelisus, kus valitsuse retoorika räägib poliitika heast tavast ja aadetest, kuid reaalsed tegevused on täpselt vastupidised.

Kõva häälega kirutakse Keskerakonna toimetamist Tallinnas, justnagu oleks oma parteikaaslaste toppimine Tallinna vastutavatesse ametisse midagi eriskummalist ja ennekuulmatut.

Vaadates aga IRL-i ja Reformierakonna tegevust mitmes omavalituses ning eriti räigelt ilmneb see täna riigi tasandil, saame tõdeda, et käitumismustril pole ju mingit sisulist vahet pealinnas
toimuvaga.

Vastavalt seadusele nimetab maavanema regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Ehkki seadus ütleb, et regionaalminister peab tutvustama maavanemakandidaati enne maakonna kohaliku omavalitsusliidu üldkoosolekule ning kuulama ära ja valitsusse viima nende
arvamuse, on see tõepoolest täna puhas teater, sest nende arvamus ei huvita tegelikkuses kedagi. Ning vaatamata mitmes maakonnas omavalitsusjuhtide vastuseisule on maavanem ikkagi paika pandud. Lõuad pidada ja edasi teenida.

Regionaalminister on samuti selle protseduuri juures nagu parteikontori kandidaadi pakikandja, kes teeb omavalitsuste liidu koosolekul sissejuhatuse ja pärast kirjutab allkirja ning ongi maavanem paika pandud. Tuleb tunnistada, et koalitsioonil on mitmes maakonnas õnnestunud teha ka häid valikuid, kuid mureks ongi siin selle protsessi läbiviimine ja suhtumine omavalitsustesse, kellede arvamus riigivalitsejaid taaskord lihtsalt ei huvita.

Tänase seisuga on meil siis 15-st maavanemast 14, kes kuuluvad kas IRL-i või Reformierakonna ridadesse. Ainsana on täna veel parteitu maavanemana ametis Ida-Viru maavanem, kelle ametiaeg lõpeb järgmisel aastal ning küllap ka seal üks oravasaba lehvima hakkab. Selles võib kindel olla!

Monday, November 14, 2011

Ja jääbki suu lahti

Ühinen siiralt Päevalehe ajakirjaniku Priit Simsoniga, et lugedes meie võrdõiguslikkuse voliniku etteheidet Saaremaa kolme päeva jooksu korraldajate suunas, siis jääb tõesti suu lahti. Kõikide muude uudisvoogude sees on see teema võib-olla juba veidi vaibunud, kuid kohalikus kogukonnas vangutatakse selle avalduse peale veel pikalt pead.

Ehk püüe teha head on taas saanud pehmelt öeldes lõuahaagi. Üks tubli meeskond on vedanud spordiüritust aastaid ja on minu meelest loogiline, et korraldajatel on õigused ja ootused ka osalejatele. Seda nii saarlaste, hiidlaste, eestlaste, eurooplaste kui ka aafriklaste kontekstis.

Rääkimata sellest, et kui korraldajatel tekkis mõnede märkide põhjal kahtlus, et tegu pole niivõrd jooksumeestega, kuivõrd inimestega, keda huvitab pigem Euroopa Liitu pääsemine ja kes tagasi minna äkki ei tahagi. Siis tulekski sellesse nii suhtuda ja asja vastu erilist huvi tundes võiks asja lähemalt uurida, mitte teha hea eesmärgi nimel tegutsevates saarlastest rassiste. Korraldajatel on olemas kogemus ja ei suuda leida küll ühtegi adekvaatset argumenti, miks peaks austatud volinik ilma asjaga lähemalt tutvumata tegema sellest avaliku palagani.

Volinik tegutseb seaduste alusel ja tõenäoliselt oli ka tema tegevuse ajendiks hea tahe maailma paremaks muuta, kuid välja tuli igatahes teisiti. Arvan, et tal peaks olema Eestis sisulist tegevust küll ja küll ning tegelema peakski asjadega, milleks ta ametisse kutsutud on.
Vaadates tema tegevusvaldkonda veidi lähemalt on selge, et tegevuse puuduse üle ei tohiks selles ametis kurta.

Voliniku ja sotsiaalministeeriumi kodulehel on infot selle kohta piisavalt ja lisaks paljudele muudele asjadele on seal tema tegevuse kohta välja toodu ka üks tore lause: „Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik võtab vastu isikute avaldusi ja annab arvamusi diskrimineerimise toimumise kohta, analüüsib seaduste mõju naiste ja meeste ning vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste seisundile ühiskonnas, teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta, nõustab ja teavitab Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi ning kohalike omavalitsusüksuste asutusi soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse rakendamist puudutavates küsimustes ning võtab tarvitusele meetmeid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise edendamiseks“.

Siinkohal saab vaid rõõmu tunda ilusast sõnade voost ehk meie keel on ikka kõikvõimas, et kõik see siiras ja selge mõte mahub ühte lausesse ja igaühel peaks olema asjast ülevaade. Tegelikkuses tahtsin vaid tähelepanu juhtida asjaolule, et tema pädevuses on ka arvamuste andmine kannatanud isikutele ja tal on õigus saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuda kirjalikke seletusi oletatava diskrimineerimise asjaolude kohta jne.

Ehk lõpetuseks loodan, et austet volinik püüab edasiste segaduste vältimiseks suhelda Saaremaa jooksu korraldajatega ja seda enne oma arvamuse lõplikku kujundamist. Sest mulle tundub, et täna on selle juhtumi kannatajad juba jooksu korraldajad ning üllatusena võib selguda, et nende seas on ka isikuid, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni …

Friday, October 14, 2011

Üks ja sama roostes reha

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita?

Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused.

Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses.

Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud?

Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis!

Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli.

Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine.

Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd.

Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses.

Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta.

Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaal­selt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Lugu ilmus Postimehes, 14.10.2011

Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?

Jüri Raidla on mitmel korral avaldanud arvamust, et haldusreformi realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse 155. paragrahvis asendataks sõna "vallad" sõnaga "maakonnad". Kas see on ikka nii lihtne ja mis meie riigis siis ikkagi päriselt paremaks läheks? Raidla tunnistab ka ise, et see see oleks lihtsama vastupanu teed minek, kuid asi seegi!

Olen jätkuvalt veendunud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Mingis mõttes sellele samale ideele ka Raidla ning enne teda sellele teemale oma esimese ametiaja kulutanud regionaalminister Kiisler ka tähelepanu pööravad, kuid justnimelt sellelt poolt, kuidas kirvega lihtsam raiuda on, mitte sealtpoolt, kuidas kvaliteetsema tulemuse saaks.

Vaja on riigireformi, mis lähtub inimesest

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetaks seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua, kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Kiiremas korras tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning ülesannete täitmiseks tulubaas.

Riigikogu kohalike omavalitsuste toetusgrupi ja MTÜ Polis eestvõttel on sellise ülesehitusega reformi suunas ka samme astutud ning loodan väga, et sellele tuleb ka poliitiline tugi koalitsioonist.

Saturday, October 8, 2011

Hobusekasvataja rõõmupäev

Eile alnud Tallinn International Horseshowl mängiti esimese ala lõppemisel Asva Hobusekasvatuse täkupoisi auks kodumaa hümni ja see oli ilus.

Siinkohal väike lugu Hobumaailmas ilmunust:

Tänastel hommikutundidel alguse saanud Tallinn International Horse Show 2011 esimeseks võistlusalaks oli poniparkuur, millest esimese võidu Eestile noppisid Heidi Mülla ja Mon Cherg.
Ponid selgitaseid paremad ümberhüpetega parkuuris kõrgusel 105 cm. Võistlust alustas 19 võistluspaari, kellest ümberhüpetele pääsesid viis. Nagu sageli juhtub, võttis seegi kord võidu viimasena startinud sportlane.

Heidi Mülla ja Mon Cherg läbisid ümberhüpped kindlalt ja kiiresti. Teisena lõpetas pikalt võistlust juhtinud soomlanna Jonna Hietala ponil Dudok. Järgmised kolm auhinnalist kohta kuulusid jällegi eestlastele. Kolmanda koha pälvisid Linda randpere ja Okey, neljanda Pille-Riin Reinaus ja Onslow ning viienda Mari-Liis Oberg ja Macho.

hobumaailm.ee, 07. oktoober 2011

... ja kui kellegil huvi siis siin ka video sõidust


http://www.youtube.com/watch?v=YM52exXCLMc&feature=share.

Ja tulemused:

http://online.equipe.com/sv/class_sections/35260/results