Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu.
Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.
Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.
Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega
Tuesday, November 24, 2009
Wednesday, November 11, 2009
Võitja hädas - kes siis veel!
Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse.
Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.
Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!
Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.
Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.
Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.
Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".
Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.
Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!
Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.
Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.
Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.
Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".
Saturday, November 7, 2009
Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?
Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.
Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.
Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.
Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.
Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...
Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.
Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.
Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.
Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.
Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.
Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.
Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.
Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.
Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.
Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...
Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.
Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.
Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.
Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.
Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.
Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.
Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
Tuesday, November 3, 2009
Et kodus oleks kõik ikka hästi!
Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile.
Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.
Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.
Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.
Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.
Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.
Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.
Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.
Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.
On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.
Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.
Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.
*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"
Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.
Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.
Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.
Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.
Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.
Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.
Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.
Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.
On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.
Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.
Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.
*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"
Subscribe to:
Posts (Atom)