Monday, November 22, 2010

Tugeva kodu nimel maksab makse maksta

Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.

Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus - proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.

Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.

Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.

Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?

Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.

Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?

Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.

Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.

Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.

Thursday, November 11, 2010

Alustada tuleb peast, mitte jalgadest!

Seekordseid halduskorralduslikke mõtteid ärgitas kirja panema regionaalministri järjekordne omavalitsuste liitmisplaan, mis seekord siis lähtus põhimõttest, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Tuleb tunnistada, et üheltpoolt on tore, et minister on lugemiseks mahti saanud, kuid teisalt eks see ettepanek rohkem Kevade konteksti ja Lesta suhu sobikski.

Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.

Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.

*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas