Teeseaduse muutmine läbis esimese tuleproovi

Riigikogu menetlusse kevadel antud eelnõu nägi ette, et kohalikele omavalitsustele antakse tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot..

Probleemiks on ka see, et koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See ongi viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.

Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.

Kevadel avaldasin lootust, et Riigikogu saalis jagub niipalju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletata ja täna saan tunnistada, et ime on sündinud. Kui eelnevalt oli majandusministeerium eelnõu vastu ja ka suvisel majanduskomisjoni koosolekul hääletati eelnõu maha, siis tundub, et suveperioodil on ka koalitsiooni liikmed maale lastud ning nad on aru saanud, et kohalike teede olukord on tõesti hull.

Mis iganes need põhjused olid, kuid on heameel, et lootus kohalikele teedele 2012 aasta eelarves raha juurde saada, elab edasi ja tahan siiralt loota, et koalitsiooni toetus teeseaduse muutmiseks ei tulnud mitte mängu ilust ja eelnõu jääbki tolmu kogudes teist lugemist ootama, vaid sellest saab reaalsus.

Riigikohtu lahendist ja infotunnist

Riigikogus saalis on infotund opositsioonisaadikutele üks väheseid võimalusi otse ministritelt küsida erinevatel teemadel. Olen ikka küsinud omavalitsuste teemadel ning kui kevadel suutsin peaministri endast välja viia väitega, et omavalitsustele tekitab Euroopa raha lisaks millegi ära tegemise rõõmule ka selgelt likviidsusprobleeme, siis sügis algas minu jaoks peaministri tõdemusega, et meie omavalitsused ei ole Euroopa kontekstis kindlasti mitte vaesed, vaid pigem siis vist oleme juba jõukad …

Selgituseks ka kevadisele arvamusele veel seda, et minu väide põhines selgelt sellel, et kogu meie investeerimistegevus on läinud avalikus sektoris projektipõhiseks ning tihti ei tehta kohapeal mitte neid tegevusi, mida esmajärjekorras vaja oleks, vaid tegeleme nendega, kuhu on võimalik raha juurde saada ning seetõttu ka omafinantseering liigub teisestesse prioriteetidesse.

Loomulikult on rahaline ressurss omavalitsuste jaoks ühesugune väärtus sõltumata tema päritolust, kuid oma igapäevategevuste ja kohustuste täitmiseks tekitab projektipõhine elu siiski palju probleeme juurde.

Riigikohtu lahendist

President juhtis oma seekordses sügishooaja avakõnes Riigikogu liikmetele muuhulgas tähelepanu sellele, et vaatamata poolteist aastat tagasi tehtud Riigikohtu otsusele ei ole tänaseni eraldatud valdade ja linnade ülesandeid- ehk mis on siis kohalikud ülesanded ja mis riiklikud.

Seda teemat veidi uurides sai mulle selgeks, et tegelikkuses on see takerdunud ning seetõttu küsisin seda ka austet peaministrilt. Tema vastus oli muidugi klassikaline, et tegemist on protsessiga ning juba selle aasta eelarves sellega arvestati! Seda kahjuks ei õnnestunud enam küsida, milles see küll väljendub?

Kohustus sellega tegelda anti valitsuses loomulikult vastavale ministeeriumile ning ainus dokument, mis mul selle valdkonna arengus leida õnnestus, kandis toredat pealkirja „Kohustuslike kohaliku omavalitsuse ülesannete ja kohaliku omavalitsuse üksuste täidetavate riiklike ülesannete piiritlemise juhend“ . Kõlab ju toredasti.

Reaalselt on lisaks arutlemisele ja juhendi tegemisele omavalitsustele antud viimastel aastatel mitmeid uusi ülesandeid ikka pigem juurde ning vastavalt põhiseadusele peaks nendega kaasnema ka vahendid, kuid neid ju ei ole juurde antud, pigem vastupidi ning seetõttu ei saa sellest loogikast kohe kuidagi aru.

Taas näitas valitsusjuht ennast ikka uskumatu jutuvestjana, kui kinnitas tõsise näoga, et meie omavalitsused ei ole vaesed, vaid kuulume ikka Euroopas paremate sekka – tõeline klassika on ikka võrdlus, et loomulikult jääb meie KOV-de 25 % osakaal avaliku sektori osast alla Rootsi ja Taani üle 50% osale, kuid eestlased peaks siiski uhked olema. Meil on küll pikk tee naabriteni, kuid Malta 1,5 %-le paneme ikka pikalt ära. Rõõmustagem eestimaalased,rõõmustagem.

Tegelikkuses ei olegi ju probleemiks mingi statistilise % suurus iseenesest, vaid ikka kohustuste ja vahendite omavaheline suhe ning seeläbi kohalike omavalitsuste toimiminening teenuste pakkumine ja see on Eestis ikka väga käest ära läinud. ´

Lisaks ressursside vähendamisele on kõrgiks muutunud ka riigivalitsejate suhtumine omavalitsustesse, kui mingitesse tüütutesse putukatesse, kes justkui ei oleks mingi osa meie riigi süsteemist. See suhtumine väljendub ilmekalt erinevates debattides ja kahjks ka riigieelarve läbirääkimistel.

Põhiseaduse § 154 sätestab et kohalikud omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki omavalitsuse küsimusi iseseisvalt. Oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuste autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõte.

Kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides. Selle põhiseadusliku väärtuse kaitsele peavad olema suunatud ka meie edasised sammud partnerlussuhtes riik vs omavalitsus.