Tuesday, August 24, 2010

Ka kõrvaltvaatajana piinlik

Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.

Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.

Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.

Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.

Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.

Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.

Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.

Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.

Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.

Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.

Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.

Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.

Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.

Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.

Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.

Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.

Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.

Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.

Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.

Friday, August 20, 2010

Eurounes valitsejad

Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul.

Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.

Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.

Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!

Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.

Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.

Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.

Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.

Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.

Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.

Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.

Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.

Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.

Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.

On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena - ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.

Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.

Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.

Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.

*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes

Saturday, August 7, 2010

Sambaga aga hambata

Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga.

Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.

Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.

Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.

Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.

Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?

Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.

Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.

Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.