On kurb, et Riigikogu kohti ostetakse nagu kartuleid Nõmme turul, kuid Rahvaliit ei kao, arvab Rahvaliidu aseesimees Kajar Lember.
Reedel teatasid parteist lahkumisest ja Reformierakonda astumisest riigikogulane Tarmo Mänd, endine rahandusminister Aivar Sõerd ja Rahvaliidu Järvamaa maakonnaühenduse endine juht Kaja Sepp. Lember rääkis ETV saates "Terevisioon", et ta usub, et Tarmo Männi käitumisele annavad tema valimisringkonna inimesed selge hinnangu, ja et ta on kurb, et Aivar Sõerd selle intriigiga kaasa läks.
"Kui Aivar Sõerd räägib oma maailmavaatelisest lähenemisest ja mõtetest seoses Reformierakonnaga, siis võib temast inimlikult aru saada," rääkis Rahvaliidu aseesimees. "Aga kui me räägime Tarmo Männist, kes on aastaid väga tugevalt kritiseerinud Reformierakonna poliitikat ja nimelt tema samme majanduspoliitikas, ja täna leiab äkki, et see on tema koduerakond ja see erakond talle väga hästi passib - /---/ see on natuke koomiline."
Lemberi arvates on Rahvaliidu tänasesse olukorda viinud eelkõige väline surve, mitte erakonnasisesed põhjused.
Lemberi sõnul on alati olemas inimesi, kes tahavad olla võitja paadis, kuid erakond on meeskonnatöö ning ta ei pea õigeks ühekaupa ümberistumist. Tema hinnangul on Rahvaliidus justkui üks põlvkond puudu. Ta ütles, et noorte seltskond tuleb jõuliselt peale ning kuigi neil on kontakte, sidemeid ja kogemusi vähem, peaks sündima sünergia.
"Iseküsimus on see, kui hästi on seda täna suudetud rakendada, aga veel kord ütlen, et erakond on meeskonnatöö ja ma usun väga, et me suudame tekitada ühtse nägemuse, kuidas minna edasi. Ja seal on võimalikud variandid," ütles Lember.
"Otsused tuleb teha kiiresti ja jõuliselt"
Lember kinnitas, et Rahvaliidus on omajagu inimesi, kes tahaksid ühinemist või koostöö tihendamist sotsiaaldemokraatidega.
"Diskussioon võimaliku ühinemise või koostöö tihendamise üle on ju käinud päris pikka aega ja mingid alged on aastas 2005 ja sügisel sai see uue hoo," rääkis Rahvaliidu aseesimees, kelle arvates peaksid kaks erakonda koos maha istuma, olukorra kaardistama ning tegema selgeks, kas ühinemisel "on jumet". Ta nentis ühtlasi, et mõnes valdkonnas ei ole Rahvaliidul pädevust, mis on sotsiaaldemokraatidel olemas.
"Eesti ühiskonnas on täna mõnes mõttes see ootus olemas, et inimesel oleks valida väga selgelt midagi muud, kui nii-öelda väga liberaalset tandemit - IRL-i ja Reformi - või siis väga pealinnakeskset Keskerakonda," rääkis Lember.
* Kogu intervjuud saates Terevisioon saad vaadata siit: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=31193
Monday, March 15, 2010
Saturday, March 6, 2010
Õnnetu ja lõputu sambasaaga
Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.
Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida.
Vastusteta küsimused
Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks.
Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all.
Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole.
Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab?
On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada?
Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega.
Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet!
Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks.
Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid.
Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust.
*lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes
Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida.
Vastusteta küsimused
Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks.
Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all.
Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole.
Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab?
On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada?
Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega.
Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet!
Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks.
Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid.
Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust.
*lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes
Monday, March 1, 2010
Õpetaja lahkumine
Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale.
Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega.
Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid.
Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast.
Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi.
Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud.
Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta.
Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu.
Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.
Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega.
Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid.
Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast.
Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi.
Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud.
Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta.
Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu.
Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.
Subscribe to:
Posts (Atom)