Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha.
Kuidas edasi ?
Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada!
Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma.
Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks.
Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on?
Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.
Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi.
Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08
Sunday, November 30, 2008
Sunday, November 23, 2008
Mured Eesti õhuga
Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine - olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel...Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.
Wednesday, November 5, 2008
Obama võit võib muuta poliitilist kultuuri ka Eestis
Mul on hea meel, et Ameerika Ühendriikides võitis presidendivalimised mees, kes täna on kehastamas maailmas muutusi ja hoolivat poliitikat. Uue ja noore presidendi valimine ameeriklaste poolt loob selge võimaluse ka muudatuseks Euroopa poliitilises kultuuris.
Barack Obama on üliõpilasena olnud koolis suur aktivist ning tegutsenud ka linnakogukonna organisaatorina panustades inimeste kaasatusele ja aktiivsusele linnaelu küsimuste korraldamisel.
Tuues võrdluse Eestisse, siis Kareli valimine Rahvaliidu esimeheks eelmisel laupäeval on samuti alustloovaks sammuks Eesti poliitikas uue põlvkonna peale tulemisel. Ka Karel on osalenud oma ülikooli üliõpilaskonna juhatuse ja ülikooli nõukogu töös võideldes ülikooli arengu ja püsimajäämise nimel. Samuti löönud enne Riigikogusse valimist paar aastat Tartu linnavolikogus. Üliõpilaskondlikust tegevusest ja kodanikuühenduse kogemusega inimeste tulek poliitikasse loob eeldused kildkondliku otsuste tegemise asemele kodanikeühendusi ja eksperte kaasava ning analüüside ja uuringutel põhineva riigijuhtimise kujunemiseks. Ka Ameerikas ennustatakse, et kodanikuliikumiste ning keskkonnakaitse organisatsioonide roll riigi poliitikas suureneb oluliselt ning sinna peaksime ka meie oma poliitilises kultuuris jõudma. Mulle meeldis siiralt ka see, et Obama taha koondusidki justnimelt lihtsad Ameerika inimesed, kes toetasid tema kampaaniat nii moraalselt kui ka väga suuresti materiaalselt. Tema lõpuks vägagi ülekaalukaks kujunenud võit näitab selgelt rahva soovi muutusteks.
Kitsastel huvidel põhinev riigivalitsemine ei toeta kodanikuühiskonna kujunemist, kus toimub riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste ning kodanikuühenduste koostöö tulemusena tasakaalustatud ning jätkusuutlik areng. See on ka Eesti jaoks ainuvõimalik tee, kuidas riiki edasi viia. Loomulikult on kogu maailma ja eriti ameeriklaste ootused praegu väga suured ning Obamal neid suhteliselt keeruline täita, kuid loodame, et sellega saadakse siiski hakkama.
Praegu on tal vaja oma meeskond kokku panna ning eks nendest inimestest hakkabki väga palju sõltuma, kuidas tema uue poliitika rakendamine reaalsuseks saab.
Barack Obama on üliõpilasena olnud koolis suur aktivist ning tegutsenud ka linnakogukonna organisaatorina panustades inimeste kaasatusele ja aktiivsusele linnaelu küsimuste korraldamisel.
Tuues võrdluse Eestisse, siis Kareli valimine Rahvaliidu esimeheks eelmisel laupäeval on samuti alustloovaks sammuks Eesti poliitikas uue põlvkonna peale tulemisel. Ka Karel on osalenud oma ülikooli üliõpilaskonna juhatuse ja ülikooli nõukogu töös võideldes ülikooli arengu ja püsimajäämise nimel. Samuti löönud enne Riigikogusse valimist paar aastat Tartu linnavolikogus. Üliõpilaskondlikust tegevusest ja kodanikuühenduse kogemusega inimeste tulek poliitikasse loob eeldused kildkondliku otsuste tegemise asemele kodanikeühendusi ja eksperte kaasava ning analüüside ja uuringutel põhineva riigijuhtimise kujunemiseks. Ka Ameerikas ennustatakse, et kodanikuliikumiste ning keskkonnakaitse organisatsioonide roll riigi poliitikas suureneb oluliselt ning sinna peaksime ka meie oma poliitilises kultuuris jõudma. Mulle meeldis siiralt ka see, et Obama taha koondusidki justnimelt lihtsad Ameerika inimesed, kes toetasid tema kampaaniat nii moraalselt kui ka väga suuresti materiaalselt. Tema lõpuks vägagi ülekaalukaks kujunenud võit näitab selgelt rahva soovi muutusteks.
Kitsastel huvidel põhinev riigivalitsemine ei toeta kodanikuühiskonna kujunemist, kus toimub riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste ning kodanikuühenduste koostöö tulemusena tasakaalustatud ning jätkusuutlik areng. See on ka Eesti jaoks ainuvõimalik tee, kuidas riiki edasi viia. Loomulikult on kogu maailma ja eriti ameeriklaste ootused praegu väga suured ning Obamal neid suhteliselt keeruline täita, kuid loodame, et sellega saadakse siiski hakkama.
Praegu on tal vaja oma meeskond kokku panna ning eks nendest inimestest hakkabki väga palju sõltuma, kuidas tema uue poliitika rakendamine reaalsuseks saab.
Tuesday, November 4, 2008
Hannes Rummi blogi rännakud. VOL 1.
Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu.
Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada!
Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata!
Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas.
Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat...
Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada!
Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata!
Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas.
Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat...
Üheskoos uuele tõusule!
Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.
Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.
Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!
Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.
Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema.
Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.
Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.
Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!
Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.
Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema.
Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.
Friday, September 26, 2008
Ma ei kuule, ma ei näe, ja teie ärge ...hammustage
Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.
Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.
Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.
Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.
Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.
Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.
Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.
Saturday, August 30, 2008
Eestimaa kokkutõmbamise plaan
Kohalike omavalitsuste liitmine on jälle teravamalt päevakorda tõusnud. Kui kevadel ja suvel oli ajaleheveergudel pelgalt üksikud mõtteavaldused, siis see nädal tõi kaks tugevat sõnumit IRL-lt ja Reformierakonnalt. Oravad tegi ettepaneku ühendada maavalitsused omavalitsusliitudega ning Isamaa nõudis selle peale valdade sundliitmise korraldamist. Eilne õhtu päädis veel uudisega, kus meie riigi valitsuse regionaalminister suutis koos oma meeskonnaga välja saata pressiteate, milles toetatakse kahte üksteisele 100 % vastukäivat ideed haldusreformi läbiviimiseks. Esimeses otsas toetas ta ideed, et vaja on tänaste maakondlike omavalitsusliitude tugevdamist ehk toetab aastaid vana Rahvaliidu seisukohta ja teise lausega räägib sellest, et üks õige valla suurus oleks tänane maakond! Nüüd võiks Ansip hüüda taevast appi, sest nii rumalat avaldust ei ole ta isegi suutnud aastate jooksul teha. Ma ei saa ka hästi aru, kuidas peaks ühe vallaga maakonnas hakkama toimima tugev ja seaduste alusel töötav omavalitsuste liit? Kui keegi suudab mulle seda seletada, siis oleksin päris rõõmusJ
Teine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!
Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.
Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.
Teine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!
Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.
Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.
Friday, August 29, 2008
Tartu maantee idiootidest
Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.
Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid ... ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta.
Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.
Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.
Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid ... ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta.
Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.
Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.
Tuesday, August 12, 2008
Valitsuse arusaam kahepoolsest kokkuleppest!
Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.
Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!
Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.
No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .
Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!
Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.
No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .
Thursday, July 31, 2008
Eestil siiski on regionaalminister!
Täna valitsuses heaks kiidetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmine iseenesest on positiivne uudis. Näitab, et vähemalt on minister, kes suudab raskel ajal läbi viia ka seaduse, mille tagajärjel eelravekulud suurenevad. Vähemalt teoreetiliselt, sest tuleb tõdeda, et suure tõenäosusega ei lähe seda raha järgmisel aastal vaja ning küllap seetõttu peaminister lasigi kerge muigega ministril oma töövõitu nautida. Omavalitsuste ühinemine on seotud suurte kuludega ning kui nad leiavad selleks vajaduse, siis peab riik siin omavalitustele küll appi minema. Harva seda juhtub, aga siinkohal olen nõus pigem peaministriga, kelle sõnul jagub sellest rahast sildi ja templi vahetamiseks aga mitte teenuste kvaliteedi parandamiseks nagu arvab omavalitsuste eest vastutav regionaalminister.
Ma tõepoolest tervitan valitsuse soovi suurendada omavalitsusüksuste ühinemistoetust, kuid sooviks siiski näha sisulist tahet omavalitsustele piisava tulubaasi tagamiseks. Omavalitsuste lihtsa liitmisega ei saavutata teenuste kvaliteedi kasvu ja inimesed kaotavad kindlasti nende kättesaadavuses. Siiski liitumist soodustavate toetuse suurendamise puhul on heameel, et valitsus jätkab Rahvaliidu positiivset algatust. Samas mõjub see täna koalitsioonist kostuvate omavalitsuste tulude vähendamise plaani taustal lausa küüniliselt. Kahe käega võtame ning näpuotsaga anname. Tavapärane lugu, mis ei ole Eesti poliitmaastikul esimene ega viimane omataoline otsus.
Täna valitsuses heaks kiidetud eelnõu seab omavalitsustele kohustuse tagada avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet vähemalt samal tasemel ka pärast liitumist, kuid sellisel juhul ühinemiseks polekski nagu tarvidust! Lisaks sellele, et ei saavutata reaalset kulude kokkuhoidu muutub omavalitsuslike teenuste reaalne kättesaadavus vägagi küsitavaks.
Eriti „huvitavaks”teeb kogu selle temaatika minu meelest ühe ajakirjaniku kokkuvõte regionaalministri esinemisest valitsuse pressikonverentsist, mis lõppes lausega:
"Küsimusest, kas IRL-il on sisukaid argumente, teadlaste uuringuid või kindel kava haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks ehk siis ka valdade kohustuslikuks liitmiseks-läbiviimiseks, õnnestus regionaalministril kõrvale hiilida."
Ega sellele kokkuvõttele polegi rohkem midagi lisada, sest see kommentaar annab tänase valitsuse pädevuse ja sisukuse kontekstis päris hea pildi...
Ma tõepoolest tervitan valitsuse soovi suurendada omavalitsusüksuste ühinemistoetust, kuid sooviks siiski näha sisulist tahet omavalitsustele piisava tulubaasi tagamiseks. Omavalitsuste lihtsa liitmisega ei saavutata teenuste kvaliteedi kasvu ja inimesed kaotavad kindlasti nende kättesaadavuses. Siiski liitumist soodustavate toetuse suurendamise puhul on heameel, et valitsus jätkab Rahvaliidu positiivset algatust. Samas mõjub see täna koalitsioonist kostuvate omavalitsuste tulude vähendamise plaani taustal lausa küüniliselt. Kahe käega võtame ning näpuotsaga anname. Tavapärane lugu, mis ei ole Eesti poliitmaastikul esimene ega viimane omataoline otsus.
Täna valitsuses heaks kiidetud eelnõu seab omavalitsustele kohustuse tagada avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet vähemalt samal tasemel ka pärast liitumist, kuid sellisel juhul ühinemiseks polekski nagu tarvidust! Lisaks sellele, et ei saavutata reaalset kulude kokkuhoidu muutub omavalitsuslike teenuste reaalne kättesaadavus vägagi küsitavaks.
Eriti „huvitavaks”teeb kogu selle temaatika minu meelest ühe ajakirjaniku kokkuvõte regionaalministri esinemisest valitsuse pressikonverentsist, mis lõppes lausega:
"Küsimusest, kas IRL-il on sisukaid argumente, teadlaste uuringuid või kindel kava haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks ehk siis ka valdade kohustuslikuks liitmiseks-läbiviimiseks, õnnestus regionaalministril kõrvale hiilida."
Ega sellele kokkuvõttele polegi rohkem midagi lisada, sest see kommentaar annab tänase valitsuse pädevuse ja sisukuse kontekstis päris hea pildi...
Thursday, July 17, 2008
Ministri töö või lihtsalt möö?
Veel hiljuti lugesime, et hinne rahvastikuministri tööle oli „töö tegemata”. Toona avalikustas riigikantselei aastaraporti, mille kohaselt ei saanud minister hakkama oma tööga, kuna tegevused olid tegemata ning sellest tulenevalt ka eelarve vahendid kulutamata. On ikka jama küll, kui eelarves on raha alles!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.
Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.
Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!
Monday, July 7, 2008
Käibemaksu tõstmine annab surmahoobi Eesti turismiettevõtjatele
Turismisektor tervikuna elab täna, sarnaselt kogu majandusega, üle väga keerulisi aegu. Minu jaoks on see sektor eriti südamelähedane, sest seda võib nimetada veel üheks Eesti mõistes suureks majandusharuks, kus on kodumaisel kapitalil väga suur roll. Suurendades täna majutusteenuse käibemaksu paneme lisaks valdavalt välisinvestorite omanduses olevatele suurhotellidele ka korraliku paugu paljudele meie oma ettevõtjatele nii maal, kui ka linnas. Majutusteenuste käibemaksumäära tõstmisega kaotaks Eesti oluliselt konkurentsivõimes võrreldes eeskätt naabritega, kus igal pool läbi käibemaksu turismivaldkonda soodustatakse. Naabritega võrreldes tõeliselt targa aktsiisipoliitikaga on juba Lõuna-Eestist kadunud kohalike maksumärkidega tooted ning nüüd on siis järg turistide käes! Eesti riigi ülesanne saaks täna olla vaid see, kuidas siia meelitada rohkem välisturiste, sest läbi selle arenevad ka mitmed teised teenusepakkujad. Tõstes tänases olukorras majutusteenuse käibemaksu paneme tõsise hoobi lisaks majutusteenuse pakkujatele veel kaubandusele, meie tõsiselt konkurentsivõimelisele alkoholitööstusele ja nende läbi ka põllumajandustootjatele ning kaudselt veel paljudele valdkondadele. Riik peaks täna mõtlema, et äkki saaks läbi riigiettevõtete aktiivse tegevuse Tallinna lahele seisma paariks ööpäevaks suuri kruiisilaevu ja peaks mõtlema sellele, kuidas läbi soodsate hindade poliitika hakkaksid Tallinnas maanduma suured lennukid koos turistidega, kes ei ole pärit lähiriikidest. Need on teemad, millega peaks tegelema, et turismisektoris elevust juurde tuua ning mitte tegelema pärssivate raamide väljamõtlemisega. Majanduslanguse faasist väljatulemiseks kõlbab vaid majanduse turgutamine ning siin on riigil siiski oma teatavad võimalused, kuid lugedes selle valitsuse superideedest tekib küll tunne, et seda valitsust ei juhi enam mitte keegi. Vähemalt ei juhita riiki selge peaga ning ka sõidusuund ei ole vist päris täpselt paigas. Ehk, kui me juhtorava meelest liigume jätkuvalt viie rikkama riigi sekka Euroopas, siis on minul küll tunne, et ta ei ole viimasest korralikust pähklikõhutäiest ärgates suutnud Euroopa asukohta adekvaatselt fikseerida.
Thursday, July 3, 2008
Reformierakond võiks oma koondamistega alustada Ligist
Täna teeb reformierakondlasest Riigikogu liige Jürgen Ligi Eesti Ekspressis väga kummalise avalduse, nimelt ta kuulutab, et järgmisel aastal algab ametnike suur ja ähvardav koondamine. Ehk poleks selles lauses (reformierakondlase suust!) isegi midagi imelikku, kui seesama erakond veel mõned nädalad tagasi poleks soovinud jätkuvalt palgata 2500 uut ametnikku, samas kui opositsioon juhtis tähelepanu muuhulgas kohalike omavalitsuste toetuste äravõtmisele.
Eelmise aasta detsembris kinnitatud 2008. a. Riigieelarve nägi ette 2500 uue ametniku töölevõtmise. Veel hilissügisel Riigikogus väitis peaminister, et kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud sel ajal, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järgi on reaalselt olemas. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli kõige rohkem inimesi kavas tööle võtta kaitseväe süsteemi. Lisaks juhtis peaminister tähelepanu, et on vaja palgata veel ka vangivalvureid seoses Jõhvi vangla töölehakkamisega, lisaks pidavat puudus olema õpetajatest, tuletõrjujatest, medõdedest, politseinikest, bussijuhtidest. Toona tunnistas peaminister, et võitlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. Võistlus käib nii riigisektoris kui ka erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. "Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule," ütles peaminister 7. novembril 2007.
Ja täna püüab meie peaministripartei viimane tõeline reformlane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi mängida prohvetit ja kuulutada, et järgmisel aastal algab ametnike suur koondamislaine. Siinkohal tuletaks küll Ligile meelde, et veel mõni nädal tagasi tegi opositsioon negatiivse lisaeelarve teiseks lugemiseks ettepaneku 2500-st uuest ametikohast täita 2008. aastal 500 ning 2000 jätta täitmata. Vastavalt rahandusminister Ivari Padari sõnadele on keskmine ministeeriumide töötajate palk umbes 18 000 krooni. Aastane kulu tööandjale sellise kuupalgaga töötaja kohta on ca 300 000 krooni ja 2000 töötaja kohta kokku oleks olnud eelarves juba ligi 600 miljonit krooni. Kuid seesama Jürgen Ligi lükkas uute ametnike mittepalkamise ettepaneku tagasi. Nüüd soovib retoorikat muutnud ja populistlik Ligi olemasolevaid ametnikke isegi koondada!
Ligi avaldus on populistlik ja lammutab meie õhukest riiki veelgi. Sellise avalduse peale, et täna peaks ametnikud hakkama uusi töökohti vaatama, saavutame vaid küll selle, et meie parimad riigiametnikud tõepoolest lahkuvad.
Minu meelest tuleks enne riigiametnike koondamist suuta mõelda ikka ka teiste ja võibolla isegi mingis mõttes samalaadsete kulutuste kärpimisele. Üks valdkond, kus annab kõvasti kokku hoida on kindlasti igasugused lisarahad ametnikele. Koondamine jätab inimesed tööst ilma ja tõenäoliselt jääb ka hulk tööd riigi hüvanguks tegemata, kuid lisatasude ja hüvitiste kaotamine riigile raskel ajal jätaks riigile töötegija ja ka inimesele teenistuse alles.
Lihtsa matemaatika tulemusel saaks ainuüksi keskastme juhtide autokompensiatsioonide ja telefonitoetuste arvelt kokku hoida vähemalt samasuure summa kui saaks välja käimata jätta 2000 paberil asuva töökoha loomisega. Siinkohal teeksingi ettepaneku tuua avalikkuse ette kui palju ministeeriumis makstakse erinevaid kompensiatsioone ja lisatasusid. Alustaks äkki kokkuhoiuga enne kui riiki lammutame ehk küsimus on selles kas on tegelik tahe lammutada riiki või siiski kärpida kulutusi?
Eelmise aasta detsembris kinnitatud 2008. a. Riigieelarve nägi ette 2500 uue ametniku töölevõtmise. Veel hilissügisel Riigikogus väitis peaminister, et kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud sel ajal, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järgi on reaalselt olemas. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli kõige rohkem inimesi kavas tööle võtta kaitseväe süsteemi. Lisaks juhtis peaminister tähelepanu, et on vaja palgata veel ka vangivalvureid seoses Jõhvi vangla töölehakkamisega, lisaks pidavat puudus olema õpetajatest, tuletõrjujatest, medõdedest, politseinikest, bussijuhtidest. Toona tunnistas peaminister, et võitlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. Võistlus käib nii riigisektoris kui ka erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. "Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule," ütles peaminister 7. novembril 2007.
Ja täna püüab meie peaministripartei viimane tõeline reformlane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi mängida prohvetit ja kuulutada, et järgmisel aastal algab ametnike suur koondamislaine. Siinkohal tuletaks küll Ligile meelde, et veel mõni nädal tagasi tegi opositsioon negatiivse lisaeelarve teiseks lugemiseks ettepaneku 2500-st uuest ametikohast täita 2008. aastal 500 ning 2000 jätta täitmata. Vastavalt rahandusminister Ivari Padari sõnadele on keskmine ministeeriumide töötajate palk umbes 18 000 krooni. Aastane kulu tööandjale sellise kuupalgaga töötaja kohta on ca 300 000 krooni ja 2000 töötaja kohta kokku oleks olnud eelarves juba ligi 600 miljonit krooni. Kuid seesama Jürgen Ligi lükkas uute ametnike mittepalkamise ettepaneku tagasi. Nüüd soovib retoorikat muutnud ja populistlik Ligi olemasolevaid ametnikke isegi koondada!
Ligi avaldus on populistlik ja lammutab meie õhukest riiki veelgi. Sellise avalduse peale, et täna peaks ametnikud hakkama uusi töökohti vaatama, saavutame vaid küll selle, et meie parimad riigiametnikud tõepoolest lahkuvad.
Minu meelest tuleks enne riigiametnike koondamist suuta mõelda ikka ka teiste ja võibolla isegi mingis mõttes samalaadsete kulutuste kärpimisele. Üks valdkond, kus annab kõvasti kokku hoida on kindlasti igasugused lisarahad ametnikele. Koondamine jätab inimesed tööst ilma ja tõenäoliselt jääb ka hulk tööd riigi hüvanguks tegemata, kuid lisatasude ja hüvitiste kaotamine riigile raskel ajal jätaks riigile töötegija ja ka inimesele teenistuse alles.
Lihtsa matemaatika tulemusel saaks ainuüksi keskastme juhtide autokompensiatsioonide ja telefonitoetuste arvelt kokku hoida vähemalt samasuure summa kui saaks välja käimata jätta 2000 paberil asuva töökoha loomisega. Siinkohal teeksingi ettepaneku tuua avalikkuse ette kui palju ministeeriumis makstakse erinevaid kompensiatsioone ja lisatasusid. Alustaks äkki kokkuhoiuga enne kui riiki lammutame ehk küsimus on selles kas on tegelik tahe lammutada riiki või siiski kärpida kulutusi?
Saturday, June 21, 2008
Tunnustus Postimehele
Eesti Riigimets ja selle kaitsmisest ning hoidmisest on juba räägitud kuid. Rahvaliit on pidevalt avaldanud pahameelt selle üle, et käib mingi kummaline sehkendamine kabinettides ja avalikkusele räägitakse ülivajalikust reformist metskondade maastikul. Samas puuduvad tänaseni sellle läbiviimiseks sisulised argumendid ja uuringud ning kinnitus, et valitud tee viib meid parema metsakorralduseni. Pigem on ilmnenud asjaoluid vaadeldes vastupidi. Ega Rahvaliit ei ole mingi muutuste vastane, kuid põhiline mure ongi selles, et nii olulist ja riigi kodanikke puudutavat teemat ei arutata avalikkuse ning huvigruppidega läbi. Suur hulk Eesti metsameestest on reformikava hukka mõistnud ja ainuüksi see peaks panema poliitikud sellel teemal suhtlema. Aga ei, reformierakond sõidab oma arulagedate argumentidega metsameestest, metsasõpradest ja ka poliitilisest opositsioonist üle ning isegi ei vaevu neid ära kuulama. Rahvaliit algatas debati ning hiljem allkirjade kogumise ja kogus ca 1,5 kuuga üle 50 000 allkirja Riigimetsa kaitseks ja nende üleandmisel küsis austatud Riigikogu esimees Ene Ergma veel eriti küüniliselt, et miks te ei ole seda teemat tõstatanud Riigikogus? Siin peaks jälle taevas appi tulema, kui meie üks tähtsamaid riigijuhte niivõrd halvasti informeeritud on. Rahvaliit üritas seda teemat tõstatada riiklikult tähtsa küsimusena ja samuti üritas moodustada vastava komisjoni, et alustada debatti riigimetsa tuleviku üle ning alati põrgati vastu koalitsiooniseina Riigikogus. RMK koondamisplaani on hukka mõistnud ka metsameeste ametiühing, kuid see oravate metsakoll liigub oma rada ja kõik hüüded on läinud kurtidele kõrvadele. Õnneks on Metsaseadusesse kavandatavad muudatused siiski nii läbinähtavalt absurdsed, et sellest on isegi oravate koalitsioonipartnerid aru saanud ja siin tõmmati tänaseks pidurid peale. Vähemalt niigipalju on avalikkuse survel mõju ja ka oma allkirja andnud inimesed saavad tunda väikest töövõitu. Tahaks loota, et sügisel uue eelnõuga Riigikokku tulev minister on siin teinud erinevatest vihjetest omad järeldused ja uus eelnõu arvestab ka suure hulga märkuste ning ettepanekutega.
Aga Postimehele tõsine kompliment siinkohal seetõttu, et vaatamata saabuvale jaaniajale on nad tänases lehes tõsiselt seda teemat lahanud ja ühe n.ö. eksperimendi käigus avastanud sellise näpuka, et häbenks ministeeriumi asemel oma silmad peast. Sellega tahangi öelda seda, et uskuge - see ei ole ainuke ja samalaadset kurbloolist huumorit, mille alusel tehakse meie metsasid sajandeid puudutavaid otsuseid, esineb nii varasemas Riigikontrolli auditis, kui ka väidetavalt RMK reformi aluseks oleva kolme kuulise pilootprojekti andmetes. Sõnum on ju tegelikkuses ühene - kui tahame ikka riigile ja selle kodanikele üliolulistel teemadel kavandada suuri muutusi tuleb asju alustada asjatundjate ning avalikkusega suhtlemisest, mitte kusagil tagatoas valminud üllitisega kõigile lagipähe lajatamisega.
Aga Postimehele tõsine kompliment siinkohal seetõttu, et vaatamata saabuvale jaaniajale on nad tänases lehes tõsiselt seda teemat lahanud ja ühe n.ö. eksperimendi käigus avastanud sellise näpuka, et häbenks ministeeriumi asemel oma silmad peast. Sellega tahangi öelda seda, et uskuge - see ei ole ainuke ja samalaadset kurbloolist huumorit, mille alusel tehakse meie metsasid sajandeid puudutavaid otsuseid, esineb nii varasemas Riigikontrolli auditis, kui ka väidetavalt RMK reformi aluseks oleva kolme kuulise pilootprojekti andmetes. Sõnum on ju tegelikkuses ühene - kui tahame ikka riigile ja selle kodanikele üliolulistel teemadel kavandada suuri muutusi tuleb asju alustada asjatundjate ning avalikkusega suhtlemisest, mitte kusagil tagatoas valminud üllitisega kõigile lagipähe lajatamisega.
Thursday, June 19, 2008
Kuidas valimiste eest ettemaks vormistatakse
Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.
Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.
Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.
Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.
Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.
Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.
Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.
Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.
Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.
Monday, June 16, 2008
Kuidas laste pealt kokku hoida!?
Eesti kõige suurem mure pikas perspektiivis on positiivse iibe saavutamine ja kõikide riigi arengut puudutavate otsuste juures peaks läbi kumama soov, et Eesti oleks jälle suuteline ise oma rahvastikku taastoota. Samas oleme tegelikkuses jõudnud olukorda, kus emapalga eest jõuame kenasti lasteaiajärjekorda ja tuleb välja, et lisaks sellele tuleb lapsega ka arstiabi saamiseks pikalt järjekorras seista. Justnimelt sellise, lapsevanemana tõelist ängi ja viha, tekitava kogemuse võrra sain mina mõni päev tagasi rikkamaks.
Nimelt tõusis minu kolmeaastasel pojal kõrge palavik ja sellega kaasnesid ka muud haigusnähud. Kuna laps jäi kiiresti üha nõrgemaks otsustasime pöörduda arsti juurde. Perearsti juurde nädalavahetusel ei saa ja suhteliselt loogilise valikuna jõudsin Tallnna Lastehaiglasse. Registratuuris pandi andmed kirja, kraaditi ja paluti ukse taha ootama – arst ise kutsub. Seal koridoris istus 5-6 last koos oma vanematega ja vaatasin, et läheb pisut aega ning asusime ootama. Olime seal passinud juba tunni ja pojal hakkas juba hommikuse palavkualandaja mõju vaiskelt üle minema ja uuesti kraadides näitas see 38. Koridoris olevad lapsed loomulikult ei suuda nii kaua paigal püsida ja on haigustest tulenevalt veel eriti rahutud ning virilad. Nii ka Artur, kes muidu ei püsi minutitki paigal, tahtis seal pidevalt ringi vaadata, infotahvleid uudistada jne, jne. Sama oli ka teiste lastega, mõni tuli vahepeal juurde ja umbes 2 last sai ka järjekorrast tunniga minema. Vahepeal võeti eelisjärjekorras vastu ka mõned kiirabiga toodud lapsed ja üks kõhukrampides poiss ,aga aeg muudkui jooksis. Meie saabumisest haiglasse oli möödas juba pea kolm tundi , kui Arturi palavik taaskordsel mõõtmisel näitas juba üle 39 kraadi. Selle kolme tunni jooksul olid kõik koridoris olevad lapsed jõudnud omavahel suhelda. On suhteliselt kindel, et igaühel neist on erinev tõbi või viirus ning võib juhtuda, et lisaks sellele haigusele, millega laps arsti visiidile läheb ei ole ainuke, mis tal sealt väljudes küljes on. Lõpuks tuli ka meie kord ja valvearst saatis meid veel vereproove andma ning siis ootasime neid tulemusi ning saime retsepti, millega pöördusime apteeki. Kokku olin haiglas selleks, et 10 minutit arsti konsultatsiooni saada koos 39 kraadise palavikuga väikelapsega üle 3, 5 tunni. Lisaks sellele, et haige laps oli tõeliselt väsinud olin ka ise kogu maailma peale tige. Küsisin ka arstidelt ( kes tegid oma tööd väga hästi) , mis teil siin toimub? Selle peale vastati, et selle nimi on KOKKUHOID!!! Varem oli nädalavahetustel lastehaiglas kaks valvearsti, kuid nüüd on kokkuhoiupoliitika ja jäeti üks. Tallinna lastehaigla meenutas sel korral tõelist külahospidali kusagil Ukraina oblastis, kus võis analoogse olukorraga isegi leppida.
HEAD INIMESED, TULGE MÕISTUSELE! Kui me tahame oma riiki edendada ja seda, et meil sünniks rohkem lapsi ,siis selliste meetoditega, kus televiisoris naeratades räägime emapalgast ning peretoetustest, kuid samas teeme kokkuhoiupoliitikat sellistes kohtades ,siis tekib küll tunne, et tänased vastutajad võiks oma kõrgelennuliste ilukõnede asemel veidi rohkem tegeleda maapealsete asjadega!
Nimelt tõusis minu kolmeaastasel pojal kõrge palavik ja sellega kaasnesid ka muud haigusnähud. Kuna laps jäi kiiresti üha nõrgemaks otsustasime pöörduda arsti juurde. Perearsti juurde nädalavahetusel ei saa ja suhteliselt loogilise valikuna jõudsin Tallnna Lastehaiglasse. Registratuuris pandi andmed kirja, kraaditi ja paluti ukse taha ootama – arst ise kutsub. Seal koridoris istus 5-6 last koos oma vanematega ja vaatasin, et läheb pisut aega ning asusime ootama. Olime seal passinud juba tunni ja pojal hakkas juba hommikuse palavkualandaja mõju vaiskelt üle minema ja uuesti kraadides näitas see 38. Koridoris olevad lapsed loomulikult ei suuda nii kaua paigal püsida ja on haigustest tulenevalt veel eriti rahutud ning virilad. Nii ka Artur, kes muidu ei püsi minutitki paigal, tahtis seal pidevalt ringi vaadata, infotahvleid uudistada jne, jne. Sama oli ka teiste lastega, mõni tuli vahepeal juurde ja umbes 2 last sai ka järjekorrast tunniga minema. Vahepeal võeti eelisjärjekorras vastu ka mõned kiirabiga toodud lapsed ja üks kõhukrampides poiss ,aga aeg muudkui jooksis. Meie saabumisest haiglasse oli möödas juba pea kolm tundi , kui Arturi palavik taaskordsel mõõtmisel näitas juba üle 39 kraadi. Selle kolme tunni jooksul olid kõik koridoris olevad lapsed jõudnud omavahel suhelda. On suhteliselt kindel, et igaühel neist on erinev tõbi või viirus ning võib juhtuda, et lisaks sellele haigusele, millega laps arsti visiidile läheb ei ole ainuke, mis tal sealt väljudes küljes on. Lõpuks tuli ka meie kord ja valvearst saatis meid veel vereproove andma ning siis ootasime neid tulemusi ning saime retsepti, millega pöördusime apteeki. Kokku olin haiglas selleks, et 10 minutit arsti konsultatsiooni saada koos 39 kraadise palavikuga väikelapsega üle 3, 5 tunni. Lisaks sellele, et haige laps oli tõeliselt väsinud olin ka ise kogu maailma peale tige. Küsisin ka arstidelt ( kes tegid oma tööd väga hästi) , mis teil siin toimub? Selle peale vastati, et selle nimi on KOKKUHOID!!! Varem oli nädalavahetustel lastehaiglas kaks valvearsti, kuid nüüd on kokkuhoiupoliitika ja jäeti üks. Tallinna lastehaigla meenutas sel korral tõelist külahospidali kusagil Ukraina oblastis, kus võis analoogse olukorraga isegi leppida.
HEAD INIMESED, TULGE MÕISTUSELE! Kui me tahame oma riiki edendada ja seda, et meil sünniks rohkem lapsi ,siis selliste meetoditega, kus televiisoris naeratades räägime emapalgast ning peretoetustest, kuid samas teeme kokkuhoiupoliitikat sellistes kohtades ,siis tekib küll tunne, et tänased vastutajad võiks oma kõrgelennuliste ilukõnede asemel veidi rohkem tegeleda maapealsete asjadega!
Friday, May 30, 2008
Kuidas maarahvast vägistatakse
„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist.
Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses.
Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest.
Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008).
Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks?
Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi.
Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu?
Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv.
Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima.
Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka.
Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt.
Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretär
Ilmus Delfis 27.05. 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion
Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses.
Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest.
Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008).
Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks?
Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi.
Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu?
Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv.
Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima.
Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka.
Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt.
Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretär
Ilmus Delfis 27.05. 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion
Wednesday, May 21, 2008
Oma teadmatusest hõiskamine ei näita just suurt riigimehelikku tarkust
Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.
Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda.
* loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati
Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda.
* loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati
Thursday, May 15, 2008
Kui on läbi siis on läbi...
Tundub, et meie teflonorava närvid hakkavad tõepoolest üles ütlema. Mis sa ikka oskad kosta selle info kohta, et peaminister valitsuse kabinetiistungil juba hakkab ametnikke hurjutama. Hea peaminister on loomulikult mures oma 22,5 tuhande valija pärast, kuid see ei anna õigustust suurel juhil ja õpetajal hakata teise ministri alluvate peale häält tõstma. Eelarve teema ajab loomulikult närvi - alguses olid ettevõtjad süüdi selles, et nad on liiga pessimistlikud ja ei saa aru, et tegelikult on ju kõik hästi! Siis kui tuli välja, et tegelikult ongi halvasti, siis olid omavalitsused süüdi sest laenavad liiga palju. Ning nüüd tuleb välja, et ka omavalitsuste eelarveline puudujääk ei ole päris üks-ühele ülioptimistliku riigieelarve põhjakukkumise põhjuseks siis peab ju keegi süüdi olema.
Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.
Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse - see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii:
Mis on läbi see on läbi
mis on otsas see on otsas
Aga pole miskit hullu siin
sest varsti tuleb ... uus
ja seda juba ... kuus!
Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.
Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse - see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii:
Mis on läbi see on läbi
mis on otsas see on otsas
Aga pole miskit hullu siin
sest varsti tuleb ... uus
ja seda juba ... kuus!
Thursday, May 8, 2008
Kes ikkagi maksustas lehmade peeru?
Tuleb järjekordselt tunnustada oravapartei osavust oma ämbrite lükkamises teiste kaela. Kui eile Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi Riigikogus lehmade kõhutuule maksu kehtestamise kohta reformierakondlastelt aru päris siis tänaseks on sellest juba saanud Pitsu laip meie kuulsas teleekraniseeringus „Kuulsuse narrid”, mida hoogsalt üle aia loobiti, kuni kallil kutsal saba tagant ära tuli.
Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada?
Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.
Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna :-)
Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada?
Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.
Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna :-)
Wednesday, April 30, 2008
Teed tolmuvabaks!
See oli üks ilus loosung aasta tagasi toimunud Riigikogu valimistel. Rahvaliit oli esimene, kes selle loosungiga välja tuli, ja me püüdsime sellele ka täpsema kuju anda. Meie loosung kõlas – tugimaanteed mustkatte alla!
Rahvaliit kui regionaalerakond näeb maapiirkondade arengu ühe suurima takistusena just nimelt seda, et ei ole võimalik tagada normaalset ühendust keskustega. See omakorda paneb meie riigi kodanikud väga ebavõrdsesse seisu. Ja kui juba keskkooli lõpukirjandi esimeseks teemaks pakuti meie toonane juhtmõte „Võrdsete võimaluste Eesti” – näitab see, et oleme õigel teel.
Aga tagasi teede juurde. Rahvaliidu algatusel suruti seadusse sisse, et kohalikele omavalitsustele eraldatakse kütuseaktsiisist 10%, ja meie survel pandi 2007. aasta eelarvesse juba 15% kütuseaktsiisist kohalikele omavalitsustele. Kogusummas teeb see sellise tulemuse, et viimase nelja aastaga on need omavalitsustele eraldatud summad suurenenud üle 10 korra ja tänavuses eelarves ulatub see juba üle 600 miljoni krooni.
Jah, teoreetiliselt vastutabki iga omavalitsus ise oma teede ja tänavate korrashoiu eest, kuid praktikas on nende ehitamiseks ja uuendamiseks kuluvad summad kasvanud nii suureks, et enamik valdu ja linnu suudab teha vaid hädapäraseid töid. Tänase tulubaasi juures ei saa me seda koormust lükata ainult omavalitsuste kaela, vaid siin peab riik nägema suuremat pilti. Meie ettepanek oli, et omavalitsustele eraldatav protsent tõuseks 30-ni, ja see juba annaks tõepoolest võimaluse enamik oma teid korras hoida.
Mis praegu juhtunud on? Kõik kiruvad maailmamajandust ja nelja aastaaega. Teed lagunevad kiiremini, kui neid remonditakse jne, jne. Täna tuli uudis järjekordsest bussiliinide sulgemisest, mis paneb veelkordse matsu meie regionaalpoliitikale. (Kui seda veel üldse olemas on!). Riik ei tohi jätta tegemata regionaalarengu seisukohalt üliolulisi investeeringuid ja sellega võtta kaugemate piirkondade inimestelt liiklusvõimalust. Kui selle hind on tulumaksu langetamine ja riigi veelgi õhemaks „hööveldamine”, siis oleme küll valel teel.
Teisalt saan ma aru Ansipi valitsuse geniaalsusest oma valimislubaduste täitmisel. Sest kui seesama „Teed tolmuvabaks!” tähendas Rahvaliidule ikka seda, et meie kruusateed saaksid mustkatte alla, siis Reformierakond täidab sama lubaduse teistmoodi – varsti lihtsalt pole seal enam kedagi tolmutamas ja teed ongi tolmuvabad. Tehtud!
Rahvaliit kui regionaalerakond näeb maapiirkondade arengu ühe suurima takistusena just nimelt seda, et ei ole võimalik tagada normaalset ühendust keskustega. See omakorda paneb meie riigi kodanikud väga ebavõrdsesse seisu. Ja kui juba keskkooli lõpukirjandi esimeseks teemaks pakuti meie toonane juhtmõte „Võrdsete võimaluste Eesti” – näitab see, et oleme õigel teel.
Aga tagasi teede juurde. Rahvaliidu algatusel suruti seadusse sisse, et kohalikele omavalitsustele eraldatakse kütuseaktsiisist 10%, ja meie survel pandi 2007. aasta eelarvesse juba 15% kütuseaktsiisist kohalikele omavalitsustele. Kogusummas teeb see sellise tulemuse, et viimase nelja aastaga on need omavalitsustele eraldatud summad suurenenud üle 10 korra ja tänavuses eelarves ulatub see juba üle 600 miljoni krooni.
Jah, teoreetiliselt vastutabki iga omavalitsus ise oma teede ja tänavate korrashoiu eest, kuid praktikas on nende ehitamiseks ja uuendamiseks kuluvad summad kasvanud nii suureks, et enamik valdu ja linnu suudab teha vaid hädapäraseid töid. Tänase tulubaasi juures ei saa me seda koormust lükata ainult omavalitsuste kaela, vaid siin peab riik nägema suuremat pilti. Meie ettepanek oli, et omavalitsustele eraldatav protsent tõuseks 30-ni, ja see juba annaks tõepoolest võimaluse enamik oma teid korras hoida.
Mis praegu juhtunud on? Kõik kiruvad maailmamajandust ja nelja aastaaega. Teed lagunevad kiiremini, kui neid remonditakse jne, jne. Täna tuli uudis järjekordsest bussiliinide sulgemisest, mis paneb veelkordse matsu meie regionaalpoliitikale. (Kui seda veel üldse olemas on!). Riik ei tohi jätta tegemata regionaalarengu seisukohalt üliolulisi investeeringuid ja sellega võtta kaugemate piirkondade inimestelt liiklusvõimalust. Kui selle hind on tulumaksu langetamine ja riigi veelgi õhemaks „hööveldamine”, siis oleme küll valel teel.
Teisalt saan ma aru Ansipi valitsuse geniaalsusest oma valimislubaduste täitmisel. Sest kui seesama „Teed tolmuvabaks!” tähendas Rahvaliidule ikka seda, et meie kruusateed saaksid mustkatte alla, siis Reformierakond täidab sama lubaduse teistmoodi – varsti lihtsalt pole seal enam kedagi tolmutamas ja teed ongi tolmuvabad. Tehtud!
Saturday, April 12, 2008
Kellele ei meeldi kaitsta Eesti riigimetsa ...
... ehk, kes kontrollib Postimeest?
Rahvaliidu volikogu otsustas algatada täna allkirjade kogumise kampaania riigimetsa erastamise vastu. Rahvaliidu pressiteade selle avalduse kohta
jõudis kiiresti kõikidesse online uudisteportaalidesse. Siinkohal sügav kummardus Delfi, EPL online, ETV24, Õhtulehe ja ka teistele portaalidele, kes kajastasid minu meelest Eesti ühiskonna kontekstis täna üht olulisemat uudist ja teevad seda suurelt oma esilehtedel siiani. Nii nagu mujalgi saavutas see teade ka Postimehe veebikeskkonnas kiiresti palju kommentaare, sest see
teema on oluline paljudele eestimaalastele. Vaid mõne tunniga oli seal juba pea 80 kommentaari, mis olid valdavalt positiivsed ja tunnustasid õige asja nimel tegutsemist.
Ja siis ?!?!
Tuli vist kusagilt kõigevägevama käsk ja nimetatud uudis kadus koos kommentaaridega esilehelt ääreribale. Suhteliselt tiheda lehekülje külastajana saan vaid tõdeda, et reeglina enim kommenteeritud uudisega nii ei juhtu.
Ehk - palju õnne Eesti rahvale, kes hindab kõrgelt meie maailma edetabelites kõrgel kohal asetsevat ajakirjandusvabadust. Ega siin olegi midagi iriseda, iga lehe vastutavad väljaandjad teevad oma tööd ja teavad, mida nad peavad oluliseks ja mida mitte. Siiski suutis selline liigutus Postimees onlines aga mind üllatada. Uskumatud lood aga kahjuks nii on... Paranoia ? Eks see jääb igaühe enda hinnata. Tean vaid, et sellise kommentaari kirjutamisega saan enda peale suure pahameele, et jälle üks hull, kes arvab,et kusagil struktuurides ... aga midagi ei ole teha, kui selged faktid räägivad oma keelt. Kogu selle huumori peale tahaks rõhutada, et Rahvaliit ei kogunud allkirju meie elektrijaamade erastamise protsessi ajal mitte erakonna toetuspinna suurendamiseks vaid Eesti riigi strateegilise vara päästmiseks ja sama eesmärk on meil ka seekord riigimetsa kaitseks välja astudes. Tookord me oma eesmärgi saavutasime ja täna on eestimaalastel jätkuvalt üks madalama hinnaga elektrienergiaid Euroopas. Eks aeg näitab, kas suudame ka seekord soovitava tulemuse saavutada.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisainfo:
Rahvaliidu pressiteade koos lisadega:
Täna, 12. aprillil tegi Eestimaa Rahvaliidu volikogu Riigikogu Rahvaliidu
fraktsioonile ülesandeks algatada Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena
Eesti riigimetsa tuleviku arutelu ning algatas allkirjade kogumise
riigimetsa kaitseks.
"Lisaks RMK reformile on koostamisel metsaseaduse põhimõttelised muudatused,
kuhu on peidetud võimalused riigimets kitsastes grupihuvides laiali jagada
ja maha müüa," ütles Riigikogu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees Karel
Rüütli. "Oleme seisukohal, et riigimetsa kui meie ühisvara tulevik vajab
igakülgset arutelu ja kogu ühiskonna üksmeelt, arvestades nii sotsiaalseid,
majanduslikke, regionaalseid kui ka kultuurilisi aspekte."
Rüütli hinnangul ei ole metskondade likvideerimine ainus kulutuste
vähendamise võimalus. "Kokku ei tohi hoida metsas töötavate inimeste arvelt,
vaid vähendada tuleks peakontoris ja regioonides töötavate inimeste arvu,"
tõdes Rüütli. "Sama on leidnud ka tunnustatud metsanduse spetsialistid, kes
peavad nii RMK reformi kui ka metsaseaduse muutmist läbimõtlematuks ja
vastutustundetuks," märkis Rüütli.
Uus kavandatav metsaseadus seab ohtu riigimetsa olemasolu, hoiu- ja
kaitsemetsad ning metsanduse arengukava kui rahvusliku kokkuleppe vajaduse.
Riigimetsa Majandamise Keskus on alustanud ulatuslikku metskondade
likvideerimist. 63-st metskonnast on kavas alles jätta vaid 17, 550-st
kõrgharitud metsandusspetsialistist jääks tööle vaid 250. Väidetavalt on
kavas lahutada metsa kasvatamine, majandamine ja müük. See aga lõhub
riigimetsanduse järjekestvuse, kaotab peremehe ning võib kaasa tuua
röövelliku metsaraide. Hääbumisele määratakse 50 elujõulist metsaküla ja
-asulat üle Eesti.
Need ennatlikud sammud seavad ohtu Eestimaast ligi veerandit katva hindamatu
väärtusega elu- ning looduskeskkonna - Eesti riigimetsa tuleviku.
Rahvaliidu volikogu on seisukohal, et Riigimets ei ole äriobjekt, vaid Eesti
rahvuslik rikkus, mis vajab meie kõigi ühist hoolt ja kaitset.
Lisainfo:
Karel Rüütli
Riigikogu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees
524 6312
Karel.ryytli@riigikogu.ee
Manuela Pihlap
Eestimaa Rahvaliidu teabejuht
562 50398
Täiendav info:
Uue metsaseaduse eelnõu puuduseid:
1. Uuest metsaseadusest tahetakse välja viia minimaalne riigimetsa
pindala (20%) ja kaotada riigimetsa mõiste.
2. Uue metsaseadusega soovitakse luua võimalus riigimetsa
võõrandamiseks ja riigimetsa kasutusse andmiseks.
3. Uue metsaseadusega soovitakse nõrgendada kontrolli RMK tehingute
üle. Kinnisasja võõrandamise otsuse teeb nõukogu, kes kooskõlastab oma
otsuse riigivara valitsejaga, mis varem oli ministri pädevus.
4. Uus metsaseadus kaotab seadusest ära puistute raievanused, millest
alates lageraie on lubatud. Uue seaduse järgi hakkavad ministrid
raievanuseid kehtestama metsa majandamise eeskirjaga.
5. Uus metsaseadus kaotab ära metsanduse suunamiseks koostatava
arengukava vajaduse, mille Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule
arutamiseks. Arengukava koostamisel peaksid osalema uurimisasutused ja
metsandusega seotud olulised huvigrupid.
6. Uus metsaseadus annab RMK-le võimaluse äriühingute moodustamiseks ja
erasektori kaasamiseks, millega luuakse võimalused riigimetsa hiilivaks
erastamiseks.
7. Uus metsaseadus kaotab hoiumetsa ja kaitsemetsa kategooriad.
Eestimaa Rahvaliidu ettepanekud metsamajanduse efektiivsemaks muutmiseks:
1. Likvideerida regioonid ja viia metskonnad peakontori alluvusse,
ilma, et vähendada metskondade arvu. Peakontor saaks suurepäraselt
metskondade juhtimisega hakkama. Kontrolli tugevdamiseks võiks kaaluda
revidentmetsaülemate süsteemi taastamist.
2. Vähendada kulutusi metsade korraldamisele RMK enda koosseisus
olevate töötajate poolt.
3. Optimeerida peakontoris töötavate inimeste arvu, kokku ei saa hoida
ainult metsas töötavate inimeste arvelt.
4. RMK tihedam koostöö erametsandusega, pakkudes erametsaomanikele
teenuseid, nagu näiteks nõustamist ja informatsiooni. Juba praegu teeb RMK
koostööd erametsaomanikega nt. maapinna ettevalmistust erametsaomanikele.
Sellega suureneb RMK käive.
5. Enne reformi on vaja anda hinnang, kui palju läheb tänane RMK reform
maksma.
Rahvaliidu volikogu otsustas algatada täna allkirjade kogumise kampaania riigimetsa erastamise vastu. Rahvaliidu pressiteade selle avalduse kohta
jõudis kiiresti kõikidesse online uudisteportaalidesse. Siinkohal sügav kummardus Delfi, EPL online, ETV24, Õhtulehe ja ka teistele portaalidele, kes kajastasid minu meelest Eesti ühiskonna kontekstis täna üht olulisemat uudist ja teevad seda suurelt oma esilehtedel siiani. Nii nagu mujalgi saavutas see teade ka Postimehe veebikeskkonnas kiiresti palju kommentaare, sest see
teema on oluline paljudele eestimaalastele. Vaid mõne tunniga oli seal juba pea 80 kommentaari, mis olid valdavalt positiivsed ja tunnustasid õige asja nimel tegutsemist.
Ja siis ?!?!
Tuli vist kusagilt kõigevägevama käsk ja nimetatud uudis kadus koos kommentaaridega esilehelt ääreribale. Suhteliselt tiheda lehekülje külastajana saan vaid tõdeda, et reeglina enim kommenteeritud uudisega nii ei juhtu.
Ehk - palju õnne Eesti rahvale, kes hindab kõrgelt meie maailma edetabelites kõrgel kohal asetsevat ajakirjandusvabadust. Ega siin olegi midagi iriseda, iga lehe vastutavad väljaandjad teevad oma tööd ja teavad, mida nad peavad oluliseks ja mida mitte. Siiski suutis selline liigutus Postimees onlines aga mind üllatada. Uskumatud lood aga kahjuks nii on... Paranoia ? Eks see jääb igaühe enda hinnata. Tean vaid, et sellise kommentaari kirjutamisega saan enda peale suure pahameele, et jälle üks hull, kes arvab,et kusagil struktuurides ... aga midagi ei ole teha, kui selged faktid räägivad oma keelt. Kogu selle huumori peale tahaks rõhutada, et Rahvaliit ei kogunud allkirju meie elektrijaamade erastamise protsessi ajal mitte erakonna toetuspinna suurendamiseks vaid Eesti riigi strateegilise vara päästmiseks ja sama eesmärk on meil ka seekord riigimetsa kaitseks välja astudes. Tookord me oma eesmärgi saavutasime ja täna on eestimaalastel jätkuvalt üks madalama hinnaga elektrienergiaid Euroopas. Eks aeg näitab, kas suudame ka seekord soovitava tulemuse saavutada.
------------------------------------------------------------------------------------------------
Lisainfo:
Rahvaliidu pressiteade koos lisadega:
Täna, 12. aprillil tegi Eestimaa Rahvaliidu volikogu Riigikogu Rahvaliidu
fraktsioonile ülesandeks algatada Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena
Eesti riigimetsa tuleviku arutelu ning algatas allkirjade kogumise
riigimetsa kaitseks.
"Lisaks RMK reformile on koostamisel metsaseaduse põhimõttelised muudatused,
kuhu on peidetud võimalused riigimets kitsastes grupihuvides laiali jagada
ja maha müüa," ütles Riigikogu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees Karel
Rüütli. "Oleme seisukohal, et riigimetsa kui meie ühisvara tulevik vajab
igakülgset arutelu ja kogu ühiskonna üksmeelt, arvestades nii sotsiaalseid,
majanduslikke, regionaalseid kui ka kultuurilisi aspekte."
Rüütli hinnangul ei ole metskondade likvideerimine ainus kulutuste
vähendamise võimalus. "Kokku ei tohi hoida metsas töötavate inimeste arvelt,
vaid vähendada tuleks peakontoris ja regioonides töötavate inimeste arvu,"
tõdes Rüütli. "Sama on leidnud ka tunnustatud metsanduse spetsialistid, kes
peavad nii RMK reformi kui ka metsaseaduse muutmist läbimõtlematuks ja
vastutustundetuks," märkis Rüütli.
Uus kavandatav metsaseadus seab ohtu riigimetsa olemasolu, hoiu- ja
kaitsemetsad ning metsanduse arengukava kui rahvusliku kokkuleppe vajaduse.
Riigimetsa Majandamise Keskus on alustanud ulatuslikku metskondade
likvideerimist. 63-st metskonnast on kavas alles jätta vaid 17, 550-st
kõrgharitud metsandusspetsialistist jääks tööle vaid 250. Väidetavalt on
kavas lahutada metsa kasvatamine, majandamine ja müük. See aga lõhub
riigimetsanduse järjekestvuse, kaotab peremehe ning võib kaasa tuua
röövelliku metsaraide. Hääbumisele määratakse 50 elujõulist metsaküla ja
-asulat üle Eesti.
Need ennatlikud sammud seavad ohtu Eestimaast ligi veerandit katva hindamatu
väärtusega elu- ning looduskeskkonna - Eesti riigimetsa tuleviku.
Rahvaliidu volikogu on seisukohal, et Riigimets ei ole äriobjekt, vaid Eesti
rahvuslik rikkus, mis vajab meie kõigi ühist hoolt ja kaitset.
Lisainfo:
Karel Rüütli
Riigikogu Eestimaa Rahvaliidu fraktsiooni esimees
524 6312
Karel.ryytli@riigikogu.ee
Manuela Pihlap
Eestimaa Rahvaliidu teabejuht
562 50398
Täiendav info:
Uue metsaseaduse eelnõu puuduseid:
1. Uuest metsaseadusest tahetakse välja viia minimaalne riigimetsa
pindala (20%) ja kaotada riigimetsa mõiste.
2. Uue metsaseadusega soovitakse luua võimalus riigimetsa
võõrandamiseks ja riigimetsa kasutusse andmiseks.
3. Uue metsaseadusega soovitakse nõrgendada kontrolli RMK tehingute
üle. Kinnisasja võõrandamise otsuse teeb nõukogu, kes kooskõlastab oma
otsuse riigivara valitsejaga, mis varem oli ministri pädevus.
4. Uus metsaseadus kaotab seadusest ära puistute raievanused, millest
alates lageraie on lubatud. Uue seaduse järgi hakkavad ministrid
raievanuseid kehtestama metsa majandamise eeskirjaga.
5. Uus metsaseadus kaotab ära metsanduse suunamiseks koostatava
arengukava vajaduse, mille Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule
arutamiseks. Arengukava koostamisel peaksid osalema uurimisasutused ja
metsandusega seotud olulised huvigrupid.
6. Uus metsaseadus annab RMK-le võimaluse äriühingute moodustamiseks ja
erasektori kaasamiseks, millega luuakse võimalused riigimetsa hiilivaks
erastamiseks.
7. Uus metsaseadus kaotab hoiumetsa ja kaitsemetsa kategooriad.
Eestimaa Rahvaliidu ettepanekud metsamajanduse efektiivsemaks muutmiseks:
1. Likvideerida regioonid ja viia metskonnad peakontori alluvusse,
ilma, et vähendada metskondade arvu. Peakontor saaks suurepäraselt
metskondade juhtimisega hakkama. Kontrolli tugevdamiseks võiks kaaluda
revidentmetsaülemate süsteemi taastamist.
2. Vähendada kulutusi metsade korraldamisele RMK enda koosseisus
olevate töötajate poolt.
3. Optimeerida peakontoris töötavate inimeste arvu, kokku ei saa hoida
ainult metsas töötavate inimeste arvelt.
4. RMK tihedam koostöö erametsandusega, pakkudes erametsaomanikele
teenuseid, nagu näiteks nõustamist ja informatsiooni. Juba praegu teeb RMK
koostööd erametsaomanikega nt. maapinna ettevalmistust erametsaomanikele.
Sellega suureneb RMK käive.
5. Enne reformi on vaja anda hinnang, kui palju läheb tänane RMK reform
maksma.
Friday, April 4, 2008
Eesti Post teel vabaturule?
Lähiajal suletakse üle Eesti 96 postkontorit. Ja nagu hiljuti Maalehest lugeda oli, võib neile veelgi lisa tulla. Kuigi Euroopa Liidu lepingutingimustest tulenevalt peab Eesti 2009. aastal oma postituru avama, on siiski võimalik leida arukaid lahendusi, et tulevikus iga inimene igas maanurgas oma saadetise kätte saaks ja ka ise võiks kirja või paki ilma suurema vaevata teele panna.
Euroopa Liiduga ühinemise leppe kohaselt peab Eesti postituru avama. Praegune jõuline “kahjumlike” postkontorite sulgemine maal tähendab ilmselt just seda, et riik valmistub aktsiaseltsi Eesti Post maha müüma.
Kinnitada tegudega Suurem osa Euroopa arenenud riike hoiab hoolega kinni kontrollist oma postiteenuste turu üle. Siinkohal tasuks eeskuju võtta kas või Soomest, kus postiturul on uutele tulijatele ja ka turusolkijatele pandud peale kõrge litsentsimaks, mistõttu keegi ei tule sinna riigi monopoli kõigutama.
Suure tõenäosusega võib väita, et kui meie postiturg üliliberaalse poliitika tagajärjel siiski täielikult avaneb, puhkeb suur tunglemine kojukannete pärast just Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kardetavasti ei huvita siis kedagi, kas ka Laimjala valla elanik oma kirjad kätte saab.
Postituruga kahjuks on asjalood niimoodi, et riik peabki linnades teenitud tulu arvelt tagama samaväärse teenuse kättesaadavuse ka maal, olenemata sellest, kus inimene elab. Eraettevõtja kindlasti ei hakka selle nimel pingutama, nii et kui riik annab praegu siin otsad käest, on meil tulevikus kaks valikut.
Esiteks, kas maksta riigieelarvest peale väga suuri summasid, tagamaks kõigile kõikjal võrdselt kättesaadav teenus, või kui kestab reformierakondlik, ainult kasumi teenimisele tuginev riigivalitsemine, siis peavadki maainimesed hakkama posti järel käima kaugel keskuses. Ja ilusat sõnamulinat, et iga päev hakkavad mööda külasid vurama kollased postiautod, meenutavad tulevikus parimal juhul vaid laulusõnad uhkest postipoisist maanteel.
Et Eesti Post tegevust korrastab, on ühtpidi vajalik, kuid kindlasti on siin ka riigil kohustus oma sõna öelda. Kui me oma inimestest tõesti hoolime, siis tuleb seda ka tegudega kinnitada, hoida postiteenus igal pool üle Eesti ühtviisi kättesaadav. Praegu kaotatakse kahjumis kontoreid, kõvasti investeeritakse uutesse tootmisliinidesse, ostetakse kokku uusi autosid ning renoveeritakse silmatorkavat kinnisvara.
Siit kumab läbi soov langetada kiiresti ebapopulaarsed otsused, et siis juba võimalikku aktsiamüügilepingusse sisse kirjutada vähem kohustusi eri piirkondades tegevuse jätkamiseks. Teiselt poolt on ettevõttel suured laenukohustused, mis sobib põhjenduseks, kui riik peaks Eesti Posti omaosaluse võõrandamisest saama pehmelt öeldes vaid sente.
Eesti Posti juhid on mitmel rindel paugutanud, et postiettevõte ei ole sotsiaalasutus. Tõsi, kuid siin ongi üks suur aga – pakutagu siis muid võimalusi, enne kui riigiettevõtte kaudu selja taga uksed kinni lüüakse.
Soovime õnne Sulev Valneril on paganama õigus, kui ta ütleb Maalehes tabavalt – rahvas sai täpselt seda, mida viimastel valimistel valis. Ja kui nii palju valijaid andis tänasele peaministriparteile suure toetuse (ja toetab seda rõõmsalt edasi), siis nüüd saab igaüks juba omal nahal tunda riigivalitsemist stiilis, mis ei hooli ei oma inimestest ega Eesti tasakaalustatud arengust.
Kõlanud on etteheiteid, et ka Rahvaliidu osalusega valitsuste ajal ei olnud näha seda õiget regionaalpoliitikat. Selgituseks nii palju, et praegune valitsus Reformierakonna juhtimisel suudab oma nõrkade koalitsioonipartnerite kaasanoogutamise taktis teha täpselt kõike seda, mida ta tahtis juba mõned aastad tagasi, kuid mille me siis õnneks suutsime ära hoida.
Jääb vaid üle Eesti rahvale selle valiku puhul õnne soovida.
*Lugu ilmus 03.04.2008 Maalehes
Euroopa Liiduga ühinemise leppe kohaselt peab Eesti postituru avama. Praegune jõuline “kahjumlike” postkontorite sulgemine maal tähendab ilmselt just seda, et riik valmistub aktsiaseltsi Eesti Post maha müüma.
Kinnitada tegudega Suurem osa Euroopa arenenud riike hoiab hoolega kinni kontrollist oma postiteenuste turu üle. Siinkohal tasuks eeskuju võtta kas või Soomest, kus postiturul on uutele tulijatele ja ka turusolkijatele pandud peale kõrge litsentsimaks, mistõttu keegi ei tule sinna riigi monopoli kõigutama.
Suure tõenäosusega võib väita, et kui meie postiturg üliliberaalse poliitika tagajärjel siiski täielikult avaneb, puhkeb suur tunglemine kojukannete pärast just Tallinnas, Tartus ja Pärnus. Kardetavasti ei huvita siis kedagi, kas ka Laimjala valla elanik oma kirjad kätte saab.
Postituruga kahjuks on asjalood niimoodi, et riik peabki linnades teenitud tulu arvelt tagama samaväärse teenuse kättesaadavuse ka maal, olenemata sellest, kus inimene elab. Eraettevõtja kindlasti ei hakka selle nimel pingutama, nii et kui riik annab praegu siin otsad käest, on meil tulevikus kaks valikut.
Esiteks, kas maksta riigieelarvest peale väga suuri summasid, tagamaks kõigile kõikjal võrdselt kättesaadav teenus, või kui kestab reformierakondlik, ainult kasumi teenimisele tuginev riigivalitsemine, siis peavadki maainimesed hakkama posti järel käima kaugel keskuses. Ja ilusat sõnamulinat, et iga päev hakkavad mööda külasid vurama kollased postiautod, meenutavad tulevikus parimal juhul vaid laulusõnad uhkest postipoisist maanteel.
Et Eesti Post tegevust korrastab, on ühtpidi vajalik, kuid kindlasti on siin ka riigil kohustus oma sõna öelda. Kui me oma inimestest tõesti hoolime, siis tuleb seda ka tegudega kinnitada, hoida postiteenus igal pool üle Eesti ühtviisi kättesaadav. Praegu kaotatakse kahjumis kontoreid, kõvasti investeeritakse uutesse tootmisliinidesse, ostetakse kokku uusi autosid ning renoveeritakse silmatorkavat kinnisvara.
Siit kumab läbi soov langetada kiiresti ebapopulaarsed otsused, et siis juba võimalikku aktsiamüügilepingusse sisse kirjutada vähem kohustusi eri piirkondades tegevuse jätkamiseks. Teiselt poolt on ettevõttel suured laenukohustused, mis sobib põhjenduseks, kui riik peaks Eesti Posti omaosaluse võõrandamisest saama pehmelt öeldes vaid sente.
Eesti Posti juhid on mitmel rindel paugutanud, et postiettevõte ei ole sotsiaalasutus. Tõsi, kuid siin ongi üks suur aga – pakutagu siis muid võimalusi, enne kui riigiettevõtte kaudu selja taga uksed kinni lüüakse.
Soovime õnne Sulev Valneril on paganama õigus, kui ta ütleb Maalehes tabavalt – rahvas sai täpselt seda, mida viimastel valimistel valis. Ja kui nii palju valijaid andis tänasele peaministriparteile suure toetuse (ja toetab seda rõõmsalt edasi), siis nüüd saab igaüks juba omal nahal tunda riigivalitsemist stiilis, mis ei hooli ei oma inimestest ega Eesti tasakaalustatud arengust.
Kõlanud on etteheiteid, et ka Rahvaliidu osalusega valitsuste ajal ei olnud näha seda õiget regionaalpoliitikat. Selgituseks nii palju, et praegune valitsus Reformierakonna juhtimisel suudab oma nõrkade koalitsioonipartnerite kaasanoogutamise taktis teha täpselt kõike seda, mida ta tahtis juba mõned aastad tagasi, kuid mille me siis õnneks suutsime ära hoida.
Jääb vaid üle Eesti rahvale selle valiku puhul õnne soovida.
*Lugu ilmus 03.04.2008 Maalehes
Tuesday, March 11, 2008
Pähkliikaldus
Käesoleva aasta riigieelarvet olen ennegi kommenteerinud ja ka täna tahaks koduperenaiselikult öelda, et me ju rääkisime ...
Tänaseks on selge, et kahjuks (siiralt ei ole siinkohal tegemist kahjurõõmuga:-) on tänase valitsuse eelarvepoliitika läbikukkunud. Eriti kurvaks teeb see, et viimaste minutiteni kaitsti seda, Eesti kalleimat koalitsioonilepet katma pidavat eelarvet, kui „läbi aegade konservatiivseimat ja suurima ülejäägiga”!
Peaminister on püüdnud juba pikema aja vältel tõestada vastupidist majandusloogikatele. Kahjuks on reaalsed numbrid hakanud nii karmi tõtt rääkima, et peaministri näol olev igavene naeratuski ei tundu enam nii igavene. Sisemajanduse tervise kohapealt on käibemaksulaekumine üks parimaid indikaatoreid ja arvestades meie üüratuid hindade tõuse ja muid arenguid peaks käibemaksu laekumine igasuguse loogika järgi suurenema, et vähegi stabiilsel kursil püsida. Reaalsuspilt näitab midagi muud ja kuigi veebruaris võib maksulaekumistes ka veel mingeid anomaaliaid olla, on drastiline käibemaksu vähenemine siiski ärevakstegevalt suur. Kahjuks on see tõesti nii ja paljud selle põhjused peaksid valitsuse liikmetele otse peeglist vastu vaatama.
Täna tuleb tõdeda, et meid viie Euroopa edukama riigi hulka viiv ning "12 aastat õigel teel" püsinud kollane õhupall kukkus kahjuks juba 22,5 meetri kõrguselt partsti vastu maad ja sellest saab küll veel palju pisikesi pallikesi puhuda, kuid sellist suurt ja ilusat mulli ei saa sellest enam kunagi...
Tänaseks on selge, et kahjuks (siiralt ei ole siinkohal tegemist kahjurõõmuga:-) on tänase valitsuse eelarvepoliitika läbikukkunud. Eriti kurvaks teeb see, et viimaste minutiteni kaitsti seda, Eesti kalleimat koalitsioonilepet katma pidavat eelarvet, kui „läbi aegade konservatiivseimat ja suurima ülejäägiga”!
Peaminister on püüdnud juba pikema aja vältel tõestada vastupidist majandusloogikatele. Kahjuks on reaalsed numbrid hakanud nii karmi tõtt rääkima, et peaministri näol olev igavene naeratuski ei tundu enam nii igavene. Sisemajanduse tervise kohapealt on käibemaksulaekumine üks parimaid indikaatoreid ja arvestades meie üüratuid hindade tõuse ja muid arenguid peaks käibemaksu laekumine igasuguse loogika järgi suurenema, et vähegi stabiilsel kursil püsida. Reaalsuspilt näitab midagi muud ja kuigi veebruaris võib maksulaekumistes ka veel mingeid anomaaliaid olla, on drastiline käibemaksu vähenemine siiski ärevakstegevalt suur. Kahjuks on see tõesti nii ja paljud selle põhjused peaksid valitsuse liikmetele otse peeglist vastu vaatama.
Täna tuleb tõdeda, et meid viie Euroopa edukama riigi hulka viiv ning "12 aastat õigel teel" püsinud kollane õhupall kukkus kahjuks juba 22,5 meetri kõrguselt partsti vastu maad ja sellest saab küll veel palju pisikesi pallikesi puhuda, kuid sellist suurt ja ilusat mulli ei saa sellest enam kunagi...
Thursday, February 21, 2008
Jõudsime ikka ausa ülestunnistuse ära oodata!
Lõpuks ometi tunnistab oravaparteisse kuuluv Riigikogu majanduskomisjoni esimees, et pronksiööl oli selge mõju meie positsioonide kiirel kadumisel transiidisektoris.
Kõigepealt on mul hea meel, et lõpuks telliti ka asjatundjatelt uuring meie transiidis toimuva kohta. Sellest selgus tõepoolest (üllatus, üllatus :-) see, et Eesti transiitveod toimuvad valdavalt ida- ja läänesuunal ning see, et meie transiit sõltubki Venemaast! Mul on siiras heameel, et riigi majanduse käekäigu eest otseselt vastutav komisjon on sellise uue informatsiooni valdaja. Teine tõeliselt innovaatiline tõdemus, mis meie juhtpartei liikmeid tegudele suunab on see, et ettevõtjad kasutasid iseseisvusaja alguses ära Eesti geopoliitiliselt head asukohta. Uskumatu, millised kavalpead :-)! Ja kolmas info, mida meie majanduskomisjoni juht nüüd teab on see, et eelmisel aastal on Eestit läbivad transiitveod oluliselt vähenenud. Ma usun, et need kolm tõdemust, millest meie ajakirjandus juba pikka aega kirjutab, on tõpoolest jõudnud ka tänase juhtpartei teadvusse.
Jah, tõesti tuleb nõustuda selle uuringu läbiviinud töörühma juhi arvamusega, et see, mis oleks juhtunud 3 aasta pärast nagunii, juhtus tänu poliitilistele suhetele ca 10 korda lühema aja jooksul. Ansip on juba pea aasta igal pool kõva häälega kuulutanud, et nn pronksiööga pole sellega mingit pistmist. See aga, et samast pesast majanduskomisjoni juht sisult vastupidist väidet tunnistab on tänu teisipäevasele Postimehele fakt. Ei läinud aastatki - saab vaid täna ironiseerivalt targutada...
Kogu selle teema ja eilse Postimehe arvamusloo kokkuvõtteks on minu küsimus siinkohal pigem see, et kas juba täna ei võiks alustada sisulist diskussiooni teemal miks me siis pidime oma transiidisektori nn pehme maandumise asendama teadlikult kõrge kukkumisega vastu pronkskamakat?
Kõigepealt on mul hea meel, et lõpuks telliti ka asjatundjatelt uuring meie transiidis toimuva kohta. Sellest selgus tõepoolest (üllatus, üllatus :-) see, et Eesti transiitveod toimuvad valdavalt ida- ja läänesuunal ning see, et meie transiit sõltubki Venemaast! Mul on siiras heameel, et riigi majanduse käekäigu eest otseselt vastutav komisjon on sellise uue informatsiooni valdaja. Teine tõeliselt innovaatiline tõdemus, mis meie juhtpartei liikmeid tegudele suunab on see, et ettevõtjad kasutasid iseseisvusaja alguses ära Eesti geopoliitiliselt head asukohta. Uskumatu, millised kavalpead :-)! Ja kolmas info, mida meie majanduskomisjoni juht nüüd teab on see, et eelmisel aastal on Eestit läbivad transiitveod oluliselt vähenenud. Ma usun, et need kolm tõdemust, millest meie ajakirjandus juba pikka aega kirjutab, on tõpoolest jõudnud ka tänase juhtpartei teadvusse.
Jah, tõesti tuleb nõustuda selle uuringu läbiviinud töörühma juhi arvamusega, et see, mis oleks juhtunud 3 aasta pärast nagunii, juhtus tänu poliitilistele suhetele ca 10 korda lühema aja jooksul. Ansip on juba pea aasta igal pool kõva häälega kuulutanud, et nn pronksiööga pole sellega mingit pistmist. See aga, et samast pesast majanduskomisjoni juht sisult vastupidist väidet tunnistab on tänu teisipäevasele Postimehele fakt. Ei läinud aastatki - saab vaid täna ironiseerivalt targutada...
Kogu selle teema ja eilse Postimehe arvamusloo kokkuvõtteks on minu küsimus siinkohal pigem see, et kas juba täna ei võiks alustada sisulist diskussiooni teemal miks me siis pidime oma transiidisektori nn pehme maandumise asendama teadlikult kõrge kukkumisega vastu pronkskamakat?
Wednesday, February 13, 2008
Kas riik peab teenima elanikele tasemel teenuseid pakkudes kasumit?
Millest selline küsimus loo pealkirjas? Aga väga lihtsal põhjusel – ei ole normaalne, et me paneme oma postiettevõtte 100% turutingimustel toimetama ja selle tulemusel sulgeme „ebaefektiivsed” maal asuvad postkontorid. See on üks suurepärane näide meie riigi tänase valitsuse regionaalpoliitika tegelikust palgest.
Ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti Postis aset leidvad ümberkorraldused on hädavajalikud ettevalmistamiseks postituru avanemiseks . Praegu teeb Eesti Posti juhtkond tõsiseid PR pingutusi, et avalikkusele anda positiivset sõnumit ning lubada postibusse ja tõestada suletavate kontorite allesjätmise mõttetust. Postkontor on maapiirkonnas midagi enamat, kui lihtsalt koht, kust sa saad kätte infokandja või mõne muu postipaki. Postkontor on selgelt üks koht, kus lisaks avalikule teenusele ka suheldakse omavahel ja see on meie inimestele oluline. Ei ole võimalik sellistele asjadele otsa vaadata ainult läbi numbrite.
See, et Eesti Post teeb oma arenguks korrektiive, on ühtpidi loomulik ja vajalik aga see on üks väga selge koht, kus on sõnaõigus ka riigil – kui me ikka hoolime oma inimestest, siis tuleb ka tagada, et postiteenus oleks võrdsetel alustel kättesaadav nii Tallinnas, kui ka Saaremaal. Igaühele on selge, et äriliselt on ühe kirja toimetemine inmeseni pealinnas kordi odavam, kui maapiirkonnas, kuid teenust vajavad mõlemad. Ja siin ongi vaja riigi sekkumist . Täpselt samamoodi nagu makstakse dotatsiooni transpordi sektoris, on seda vaja teha ka postiteenuste sektoris. See on puhtalt riigi regionaalpoliitika küsimus, kas me tahame oma elanikele pakkuda võrdseid võimalusi või me ei hooli neist ning läheneme riigile kui tasuvale äriprojektile. Eesti Posti üks juhtidest ütles oma artiklis ka otse välja, et äriettevõttena tuleb oma tegevuses olla kasumlik. Aga kui tegemist on strateegiliste teenuste kättesaadavusega ei saa riigiettevõtet käsitleda ainult kasumiprojektina. See on järjekordne näide temaatikast, et riigile kuuluvaid strateegilisi ettevõtteid ei tohi mõtlematult erastada – täna oleme olukorras, kus isegi riigiettevõttena, mille nõukogus istuvad valitsuskoalitsiooni esindajad, ei suudeta näha kasuminumbrite taga inimest.
Ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti Postis aset leidvad ümberkorraldused on hädavajalikud ettevalmistamiseks postituru avanemiseks . Praegu teeb Eesti Posti juhtkond tõsiseid PR pingutusi, et avalikkusele anda positiivset sõnumit ning lubada postibusse ja tõestada suletavate kontorite allesjätmise mõttetust. Postkontor on maapiirkonnas midagi enamat, kui lihtsalt koht, kust sa saad kätte infokandja või mõne muu postipaki. Postkontor on selgelt üks koht, kus lisaks avalikule teenusele ka suheldakse omavahel ja see on meie inimestele oluline. Ei ole võimalik sellistele asjadele otsa vaadata ainult läbi numbrite.
See, et Eesti Post teeb oma arenguks korrektiive, on ühtpidi loomulik ja vajalik aga see on üks väga selge koht, kus on sõnaõigus ka riigil – kui me ikka hoolime oma inimestest, siis tuleb ka tagada, et postiteenus oleks võrdsetel alustel kättesaadav nii Tallinnas, kui ka Saaremaal. Igaühele on selge, et äriliselt on ühe kirja toimetemine inmeseni pealinnas kordi odavam, kui maapiirkonnas, kuid teenust vajavad mõlemad. Ja siin ongi vaja riigi sekkumist . Täpselt samamoodi nagu makstakse dotatsiooni transpordi sektoris, on seda vaja teha ka postiteenuste sektoris. See on puhtalt riigi regionaalpoliitika küsimus, kas me tahame oma elanikele pakkuda võrdseid võimalusi või me ei hooli neist ning läheneme riigile kui tasuvale äriprojektile. Eesti Posti üks juhtidest ütles oma artiklis ka otse välja, et äriettevõttena tuleb oma tegevuses olla kasumlik. Aga kui tegemist on strateegiliste teenuste kättesaadavusega ei saa riigiettevõtet käsitleda ainult kasumiprojektina. See on järjekordne näide temaatikast, et riigile kuuluvaid strateegilisi ettevõtteid ei tohi mõtlematult erastada – täna oleme olukorras, kus isegi riigiettevõttena, mille nõukogus istuvad valitsuskoalitsiooni esindajad, ei suudeta näha kasuminumbrite taga inimest.
Sunday, January 27, 2008
Oravapartei juhtfiguur ennustab majandusele Titanicu saatust?
Ehk uskumatud juhtumised oravapesa ideoloogide uutelt vallutusradadelt.
Päris kummaline on kuulata reklaami, milles AS Tavid võrdleb rahandussüsteemi Titanicuga, mille lõplikku saatust me ju kõik teame. Ühe äriettvõtte poolt vägagi andekalt ülesehitatud reklaamikampaania, kus kutsutakse inimesi kulda ostma ja seda kullakamakat võrreldakse päästevestiga, mida kahjuks kunagi kõikidele ei jagu. Põnevaks läheb see lugu aga alles siis, kui mõelda, kes selle taga on. Riigikogust lahkuv oravapartei üks peaideolooge on aseesimees Meelis Atonen, kes juba tükk aega naudib AS Tavidi nõukogu liikme staatust ja kohe varsti saab temast täieõiguslik tegelane ettevõtte investeerimiskulla ärisuuna edendajana. Ehk täpselt see valdkond, mille turgutamiseks on ka välja mõeldud põhja minevast rahasüsteemist rääkiv reklaamtekst. Mina ei suuda siit küll mingeid muid järeldusi teha kui seda, et oravad ennustavad meie majanduse põhjaminekut ja kutsuvad maksujõulist seltskonda kiirelt päästeveste hankima, sest kunagi ei jaguvat hüvesid kõigile. Ja tõepoolest teatavad erinevad analüütikud, et arvestades eelnevate aastate saagiküllust võib lähiaastatel meid oodata pähkliikaldus. Samas avalikkuses vahutav peaorav aga elab nagu mingis teises metsas, kus tal talveks pessa varutud pähklikuhila alt välja vaevu-vaevu paistavad pea ja sabaots ning seetõttu on reaalsustaju justkui kusagile kadunud. Peaorava asemik reaalse elu küsimustes aga räägib läbi oma uue leivaisa propagandamasina, et meid ootab sama saatus, mis Titanicut. Keegi ei soovi uskuda, et meie majandus võib totaalselt põhja minna ja loodetavasti ka ei lähe, kuid siiski ühiskonna arvamusliidrid võiks natuke ikka mõtelda, millise nurga alt avalikkusele sõnumeid anda. Kui meid tõesti ootab ees Titanicu saatus, siis tõeliste riigimeeste ülesanne on tegeleda kogu oma rahva „päästmisega” ja mitte ei tohiks tegeleda ainult ülemistel tekkidel pidutseva seltskonnaga. Alumistel tekkidel, lukuststud uste taga on ka inimesed, kelledel kahjuks ei ole võimalusi kuldsete päästevestide hankimiseks ja loodetavasti ei lähe neid ka vaja.
Lõpetuseks ongi kogu selle loo juures minu hinnagul totaalselt koomiline, et täna meie riigi arengu eest vastutava peaministriparteilaste seast kostub niivõrd erinevaid ja samas äärmuslikke signaale. Kui ikka partei esimees räägib roosamannast ja aseesimehega seotud ettevõtte annab SOS signaali, siis peaks tõesti ütlema, et tule taevas appi!
Kommentaari kirjutama ajendanud AS Tavidi reklaamtekst:
Me kõik oleme laeval – ühel suurel laeval, mille nimi on Titanic. Ja me kõik teame, et see laev on uppumatu. Juhtugu, mis iganes see laev ära ei upu – veekindlad vaheseinad, kompetentne meeskond, tehnoloogia viimane sõna – kõik, mis vaja on olemas. Kuid tund aega tagasi põrkasime me kokku jäämäega. Näiliselt ei ole midagi lahti. Paanikat pole, inimesed istuvad restoranis, laulavad ja tantsivad, aga laev juba upub. Läheb veel aega enne kui on lõplikult selge, et uppumatu Titanic kaob vee alla.
Kuid praegu käib veel pillerkaar. Mõni üksik laeva meeskonna liige räägib, et päästeparved on vaja vette lasta ja inimestele tuleb hakata päästeveste jagama. Kuid see toob isegi kaastöötajate seas esile üksmeelse naeru. Meie laev on ju uppumatu. Keegi ei usu, et mõne aja pärast on absoluutselt kõik, tõepoolest absoluutselt kõik Titanicul on vajunud igaveseks mitme tuhande meetri sügavusele vee alla. Pidu lõppeb, et anda teed uutele laevadele ja järgmistele pidudele.
Üksikud varustavad ennast juba päästevestidega. Kuid enamus neid ei taha. Aga varsti on juba hilja, päästevestid võivad otsa saada ja kalliks minna. Praegu on neid veel piisavalt. Kui sa näed analoogiat maailma rahandussüsteemide ja Titanicu vahel, siis soeta oma kollane päästevest Tavidist.
MUIDE, KA TITANICUL KÕIGILE PÄÄSTEVESTE EI JÄTKUNUD!
Päris kummaline on kuulata reklaami, milles AS Tavid võrdleb rahandussüsteemi Titanicuga, mille lõplikku saatust me ju kõik teame. Ühe äriettvõtte poolt vägagi andekalt ülesehitatud reklaamikampaania, kus kutsutakse inimesi kulda ostma ja seda kullakamakat võrreldakse päästevestiga, mida kahjuks kunagi kõikidele ei jagu. Põnevaks läheb see lugu aga alles siis, kui mõelda, kes selle taga on. Riigikogust lahkuv oravapartei üks peaideolooge on aseesimees Meelis Atonen, kes juba tükk aega naudib AS Tavidi nõukogu liikme staatust ja kohe varsti saab temast täieõiguslik tegelane ettevõtte investeerimiskulla ärisuuna edendajana. Ehk täpselt see valdkond, mille turgutamiseks on ka välja mõeldud põhja minevast rahasüsteemist rääkiv reklaamtekst. Mina ei suuda siit küll mingeid muid järeldusi teha kui seda, et oravad ennustavad meie majanduse põhjaminekut ja kutsuvad maksujõulist seltskonda kiirelt päästeveste hankima, sest kunagi ei jaguvat hüvesid kõigile. Ja tõepoolest teatavad erinevad analüütikud, et arvestades eelnevate aastate saagiküllust võib lähiaastatel meid oodata pähkliikaldus. Samas avalikkuses vahutav peaorav aga elab nagu mingis teises metsas, kus tal talveks pessa varutud pähklikuhila alt välja vaevu-vaevu paistavad pea ja sabaots ning seetõttu on reaalsustaju justkui kusagile kadunud. Peaorava asemik reaalse elu küsimustes aga räägib läbi oma uue leivaisa propagandamasina, et meid ootab sama saatus, mis Titanicut. Keegi ei soovi uskuda, et meie majandus võib totaalselt põhja minna ja loodetavasti ka ei lähe, kuid siiski ühiskonna arvamusliidrid võiks natuke ikka mõtelda, millise nurga alt avalikkusele sõnumeid anda. Kui meid tõesti ootab ees Titanicu saatus, siis tõeliste riigimeeste ülesanne on tegeleda kogu oma rahva „päästmisega” ja mitte ei tohiks tegeleda ainult ülemistel tekkidel pidutseva seltskonnaga. Alumistel tekkidel, lukuststud uste taga on ka inimesed, kelledel kahjuks ei ole võimalusi kuldsete päästevestide hankimiseks ja loodetavasti ei lähe neid ka vaja.
Lõpetuseks ongi kogu selle loo juures minu hinnagul totaalselt koomiline, et täna meie riigi arengu eest vastutava peaministriparteilaste seast kostub niivõrd erinevaid ja samas äärmuslikke signaale. Kui ikka partei esimees räägib roosamannast ja aseesimehega seotud ettevõtte annab SOS signaali, siis peaks tõesti ütlema, et tule taevas appi!
Kommentaari kirjutama ajendanud AS Tavidi reklaamtekst:
Me kõik oleme laeval – ühel suurel laeval, mille nimi on Titanic. Ja me kõik teame, et see laev on uppumatu. Juhtugu, mis iganes see laev ära ei upu – veekindlad vaheseinad, kompetentne meeskond, tehnoloogia viimane sõna – kõik, mis vaja on olemas. Kuid tund aega tagasi põrkasime me kokku jäämäega. Näiliselt ei ole midagi lahti. Paanikat pole, inimesed istuvad restoranis, laulavad ja tantsivad, aga laev juba upub. Läheb veel aega enne kui on lõplikult selge, et uppumatu Titanic kaob vee alla.
Kuid praegu käib veel pillerkaar. Mõni üksik laeva meeskonna liige räägib, et päästeparved on vaja vette lasta ja inimestele tuleb hakata päästeveste jagama. Kuid see toob isegi kaastöötajate seas esile üksmeelse naeru. Meie laev on ju uppumatu. Keegi ei usu, et mõne aja pärast on absoluutselt kõik, tõepoolest absoluutselt kõik Titanicul on vajunud igaveseks mitme tuhande meetri sügavusele vee alla. Pidu lõppeb, et anda teed uutele laevadele ja järgmistele pidudele.
Üksikud varustavad ennast juba päästevestidega. Kuid enamus neid ei taha. Aga varsti on juba hilja, päästevestid võivad otsa saada ja kalliks minna. Praegu on neid veel piisavalt. Kui sa näed analoogiat maailma rahandussüsteemide ja Titanicu vahel, siis soeta oma kollane päästevest Tavidist.
MUIDE, KA TITANICUL KÕIGILE PÄÄSTEVESTE EI JÄTKUNUD!
Friday, January 18, 2008
Laar paugutab jälle!
Tundub, et Mart Laarile kohe tõesti meeldib ajalugu. Eriti meeldib talle see, kui ta ise saab teha ajalugu. Paljudele aga meeldiks, kui sellest tegelasest saaks ajalugu.
Selliseid ideid nagu Mardil ei tule küll enamusel mõtlevatel ja riigist hoolivatel inimestel pähe!
Kui 90ndatel tegi Mart Laar avalduse, et Eesti ei vaja põllumajanduspoliitikat, siis täna leiab Laar, et me ei vaja ka regionaalpoliitikat. See, mis 15 aastat tagasi meie maaeluga juhtus on kõigile teada ja tunda. Aga paistab, et hing on haige, sest vaatamata ponnistustele on Eestimaal siiski elu ka maal alles ja viimastel aastatel saanud ka kerge positiivsuse lainele. Suurenenud on nii omavalitsuste kui ka põllumeeste rahakotid ja seeläbi on käima läinud külaelu ning nüüd tahetakse neid arenguid hakata jällegi pidurdama. Kohalike arengumootorite ehk linnade ja valdade tulubaasi kasvud on juba selle aasta eelarves külmutatud ja nüüd on siis aeg oma tõelise pale näitamiseks. Regionaalminister ei ole küll selles süüdi, et eelarves temaga ei arvestatud. Teadaolevalt on siin ikka jõuline roll koalitsioonierakonna juhtidel ja need põhimõttelised kokkulepped sünnivad kuuldavasti väga väikeses ringis. Täna on hea Reimaa poole näpuga näidata, kuigi tegelikult peaks peeglit otsima...
Laar on läbi sellise suhtumise näidanud väga selgelt oma arusaama tasakaalustatud Eesti mudelist ja lisaks näitab püssipaugutamine oma poliitkonkurentide piltide pihta midagi ka temale omaste meetodite kohta poliitilises käitumises.
Mulle on arusaamatu, kuidas saab selliste seisukohtada väljatulistaja olla ühe valitsuserakonna juht. Loodan siiski, et seekord on Mardi püss laetud paukpadrunitega ja keegi selle tühjapaugutamise tõttu ei pea kannatama.
Selliseid ideid nagu Mardil ei tule küll enamusel mõtlevatel ja riigist hoolivatel inimestel pähe!
Kui 90ndatel tegi Mart Laar avalduse, et Eesti ei vaja põllumajanduspoliitikat, siis täna leiab Laar, et me ei vaja ka regionaalpoliitikat. See, mis 15 aastat tagasi meie maaeluga juhtus on kõigile teada ja tunda. Aga paistab, et hing on haige, sest vaatamata ponnistustele on Eestimaal siiski elu ka maal alles ja viimastel aastatel saanud ka kerge positiivsuse lainele. Suurenenud on nii omavalitsuste kui ka põllumeeste rahakotid ja seeläbi on käima läinud külaelu ning nüüd tahetakse neid arenguid hakata jällegi pidurdama. Kohalike arengumootorite ehk linnade ja valdade tulubaasi kasvud on juba selle aasta eelarves külmutatud ja nüüd on siis aeg oma tõelise pale näitamiseks. Regionaalminister ei ole küll selles süüdi, et eelarves temaga ei arvestatud. Teadaolevalt on siin ikka jõuline roll koalitsioonierakonna juhtidel ja need põhimõttelised kokkulepped sünnivad kuuldavasti väga väikeses ringis. Täna on hea Reimaa poole näpuga näidata, kuigi tegelikult peaks peeglit otsima...
Laar on läbi sellise suhtumise näidanud väga selgelt oma arusaama tasakaalustatud Eesti mudelist ja lisaks näitab püssipaugutamine oma poliitkonkurentide piltide pihta midagi ka temale omaste meetodite kohta poliitilises käitumises.
Mulle on arusaamatu, kuidas saab selliste seisukohtada väljatulistaja olla ühe valitsuserakonna juht. Loodan siiski, et seekord on Mardi püss laetud paukpadrunitega ja keegi selle tühjapaugutamise tõttu ei pea kannatama.
Tuesday, January 15, 2008
Ansip tänas tudengeid
Veidi vähem kui kuu aega tagasi valisid üliõpilased tudengisõbraks Ansipi valitsuse. Suhteliselt tugev ettemaks valitsusele, kes ei toeta uut õppetoetuste süsteemi ehk tudengipalga ideed.
EÜL tunnustas valitsust tegevuse eest õppetoetuste seaduse ettevalmistamisel. Aga ettevalmistamise staadiumisse see asi vist jääbki. Sest mulle tundub, et peaministriparteile oli väga alandav saada tudengisõbra tiitel möödunud aasta eest ja uuel aastal proovivad nad kiirelt näidata, et nad ei ole sotsiaalselt mõtlev koduperenaiste ja tudengite partei vaid ikka seesama vana hea eduerakond omadele. Eilne uudis, et riigiteenistujatel soovitakse ära kaotada õppelaenu tagasimakse soodustus on järjekordne näide "hambad risti koalitsiooni" suurepärasest koostööst. Selle eelnõuga juhtub tõenäoliselt sama nagu ka töölepingu seaduse muutmisega, mille puhul valiti veel tankistiks eriti süütu ja malbe olekuga ministrike. Ehk minu meelest lasevad koalitsioonipartnerid oma pronksist edukust nautival juhtoinal rahulikult ämbrisse sukelduda ja siis tulevad rõõmuga parastama, et selline asi saab seaduseks küll ainult üle meie laiba.
See seadus loomulikult rõõmustab eraettevõtjaid, sest töökoha valikul kaob üks väga oluline avaliku sektori eelis. Iseenesest on siin võibolla ka palju põhjuseid, miks selliseid soodustusi ei peaks olema, kuid seda suurem surve tekib ju ametnike palkade kasvatamiseks ja lõppkokkuvõttes ei suuda ma siin küll riigile mingit edu võtit näha. Riigi reaalne rahaline võit on kahtlane ja oluliselt raskeneb inimeste leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohtadele. Ja minu hinnangul oleks see järjekordne hoop kehvemal järjel olevate perede võsukestele, kes sooviksid omandada kõrgharidust...
EÜL tunnustas valitsust tegevuse eest õppetoetuste seaduse ettevalmistamisel. Aga ettevalmistamise staadiumisse see asi vist jääbki. Sest mulle tundub, et peaministriparteile oli väga alandav saada tudengisõbra tiitel möödunud aasta eest ja uuel aastal proovivad nad kiirelt näidata, et nad ei ole sotsiaalselt mõtlev koduperenaiste ja tudengite partei vaid ikka seesama vana hea eduerakond omadele. Eilne uudis, et riigiteenistujatel soovitakse ära kaotada õppelaenu tagasimakse soodustus on järjekordne näide "hambad risti koalitsiooni" suurepärasest koostööst. Selle eelnõuga juhtub tõenäoliselt sama nagu ka töölepingu seaduse muutmisega, mille puhul valiti veel tankistiks eriti süütu ja malbe olekuga ministrike. Ehk minu meelest lasevad koalitsioonipartnerid oma pronksist edukust nautival juhtoinal rahulikult ämbrisse sukelduda ja siis tulevad rõõmuga parastama, et selline asi saab seaduseks küll ainult üle meie laiba.
See seadus loomulikult rõõmustab eraettevõtjaid, sest töökoha valikul kaob üks väga oluline avaliku sektori eelis. Iseenesest on siin võibolla ka palju põhjuseid, miks selliseid soodustusi ei peaks olema, kuid seda suurem surve tekib ju ametnike palkade kasvatamiseks ja lõppkokkuvõttes ei suuda ma siin küll riigile mingit edu võtit näha. Riigi reaalne rahaline võit on kahtlane ja oluliselt raskeneb inimeste leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohtadele. Ja minu hinnangul oleks see järjekordne hoop kehvemal järjel olevate perede võsukestele, kes sooviksid omandada kõrgharidust...
Saturday, January 5, 2008
Otsi kultuurisõpra, kes ei karda kolli, kui on kollil rahapada käes!
Uskumatu aga tõsi.
Kultuurioravake teatab, et meil on nii väike riik ja siin ei ole võimalik kasutada erisusi! Eriti uskumatuks teeb selle see, et minister soovib oma partei rahaideoloogide survel ellu viia asja, millest on räägitud aastaid, kuid mis alati on just nimelt kultuuriministrite ja kultuuritegelaste vastuseisu tõttu ära jäänud.
Minu hinnangul on tegemist tõeliselt kultuurivaenuliku jutuga, et suurendame käibemaksu 13 % võrra ja kirjutame saadava tulu ministeeriumi eelrvesse ning jagame selle ise laiali, et tagada kõrgkultuur. Nii nagu siililegi, on tegelikult ka oravale selge, et järgmisel aastal lahustuks see summa ministeeriumi üldeelarves ja ongi kõik. Lihtsalt piletihinnad tõusevad ja järjekordsed õnnesoovid Eesti rahvale!
Mõni aeg tagasi sai selle teema järjekordne vaatus alguse, kui üks seadusesäte tühistati ja asjast räägiti ajakirjanduses kui sõnastuse probleemist ehk nagu teeks senine sõnastus käibemaksu soodustuse saamise mõttes etendusasutuste vahel vahet sõltuvalt omandivormist. See on kõige elementaarsem jama. Suvatsege vaid lugeda seaduse teksti, kus on lausa sõnasõnalt öeldud, et soodustus laieneb ka eraetendusasutustele. Ka praktikas kasutavad seda näiteks kõik erateatrid. Selline käsitlus oli kasulik välisstaaride sissetoojatele, sest neile oli kaval kisendada nagu nad ei saaks soodustust, sest nad on eraettevõte. Tegelikult nad ei saanud soodustust hoopis seepärast, et nende eelarvest ei moodustunud 10 % riigi, kohaliku omavalitsuse või Kultuurkapitali toetus kuna mitte ükski kultuurikomisjon ega ekspertgrupp poleks Elton Johni või Michael Jacksoni sissevedamisele mingitki toetust määranud, sest tegu on puhtakujulise äriprojektiga. Just nimelt kommertsüritustele samade tingimuste andmise vältimiseks ja otsustamise andmiseks ( mis on väärtkultuur ja mis kommertskultuur ) tegelike spetsialistide kätte, (kultuurikomisjonide ja Kulka ekspertgruppide liikmed) kirjutatigi ju see 10% säte omal ajal seadusesse.
Tänaseks on ühtpidi kujunenud naljakas olukord. 10 % avaliku toetuse nõue on tühistatud ja seadus annab õiguse 5% käibemaksusoodustusele kõigile etendusi või kontserte korraldavaile riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutustele või Rahvusooperile.
Suurepärane! Mis on aga etendusasutus, see on ju täpselt fikseeritud etendusasutuste seaduses. Selle seaduse alusel ei ole ükski summerdamise korraldaja ega staari maaletooja etendusasutus. Pregu poleks vaja muud teha, kui kirjutada käibemaksuseadusesse lihtsalt sisse "Etendusasutuse seaduse mõistes" ja Eesti võiks rahulikult jätkata tänase madala käibemaksumääraga kultuuriüritustega. Ja olekski nii, et ükski summerdaja ega kuulsuse vahendaja ei saaks kõrgkultuuri kätesaadavuse parandamiseks mõeldud hüve nautida.
Kultuurioravake teatab, et meil on nii väike riik ja siin ei ole võimalik kasutada erisusi! Eriti uskumatuks teeb selle see, et minister soovib oma partei rahaideoloogide survel ellu viia asja, millest on räägitud aastaid, kuid mis alati on just nimelt kultuuriministrite ja kultuuritegelaste vastuseisu tõttu ära jäänud.
Minu hinnangul on tegemist tõeliselt kultuurivaenuliku jutuga, et suurendame käibemaksu 13 % võrra ja kirjutame saadava tulu ministeeriumi eelrvesse ning jagame selle ise laiali, et tagada kõrgkultuur. Nii nagu siililegi, on tegelikult ka oravale selge, et järgmisel aastal lahustuks see summa ministeeriumi üldeelarves ja ongi kõik. Lihtsalt piletihinnad tõusevad ja järjekordsed õnnesoovid Eesti rahvale!
Mõni aeg tagasi sai selle teema järjekordne vaatus alguse, kui üks seadusesäte tühistati ja asjast räägiti ajakirjanduses kui sõnastuse probleemist ehk nagu teeks senine sõnastus käibemaksu soodustuse saamise mõttes etendusasutuste vahel vahet sõltuvalt omandivormist. See on kõige elementaarsem jama. Suvatsege vaid lugeda seaduse teksti, kus on lausa sõnasõnalt öeldud, et soodustus laieneb ka eraetendusasutustele. Ka praktikas kasutavad seda näiteks kõik erateatrid. Selline käsitlus oli kasulik välisstaaride sissetoojatele, sest neile oli kaval kisendada nagu nad ei saaks soodustust, sest nad on eraettevõte. Tegelikult nad ei saanud soodustust hoopis seepärast, et nende eelarvest ei moodustunud 10 % riigi, kohaliku omavalitsuse või Kultuurkapitali toetus kuna mitte ükski kultuurikomisjon ega ekspertgrupp poleks Elton Johni või Michael Jacksoni sissevedamisele mingitki toetust määranud, sest tegu on puhtakujulise äriprojektiga. Just nimelt kommertsüritustele samade tingimuste andmise vältimiseks ja otsustamise andmiseks ( mis on väärtkultuur ja mis kommertskultuur ) tegelike spetsialistide kätte, (kultuurikomisjonide ja Kulka ekspertgruppide liikmed) kirjutatigi ju see 10% säte omal ajal seadusesse.
Tänaseks on ühtpidi kujunenud naljakas olukord. 10 % avaliku toetuse nõue on tühistatud ja seadus annab õiguse 5% käibemaksusoodustusele kõigile etendusi või kontserte korraldavaile riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutustele või Rahvusooperile.
Suurepärane! Mis on aga etendusasutus, see on ju täpselt fikseeritud etendusasutuste seaduses. Selle seaduse alusel ei ole ükski summerdamise korraldaja ega staari maaletooja etendusasutus. Pregu poleks vaja muud teha, kui kirjutada käibemaksuseadusesse lihtsalt sisse "Etendusasutuse seaduse mõistes" ja Eesti võiks rahulikult jätkata tänase madala käibemaksumääraga kultuuriüritustega. Ja olekski nii, et ükski summerdaja ega kuulsuse vahendaja ei saaks kõrgkultuuri kätesaadavuse parandamiseks mõeldud hüve nautida.
Subscribe to:
Posts (Atom)