Eestimaa kokkutõmbamise plaan

Kohalike omavalitsuste liitmine on jälle teravamalt päevakorda tõusnud. Kui kevadel ja suvel oli ajaleheveergudel pelgalt üksikud mõtteavaldused, siis see nädal tõi kaks tugevat sõnumit IRL-lt ja Reformierakonnalt. Oravad tegi ettepaneku ühendada maavalitsused omavalitsusliitudega ning Isamaa nõudis selle peale valdade sundliitmise korraldamist. Eilne õhtu päädis veel uudisega, kus meie riigi valitsuse regionaalminister suutis koos oma meeskonnaga välja saata pressiteate, milles toetatakse kahte üksteisele 100 % vastukäivat ideed haldusreformi läbiviimiseks. Esimeses otsas toetas ta ideed, et vaja on tänaste maakondlike omavalitsusliitude tugevdamist ehk toetab aastaid vana Rahvaliidu seisukohta ja teise lausega räägib sellest, et üks õige valla suurus oleks tänane maakond! Nüüd võiks Ansip hüüda taevast appi, sest nii rumalat avaldust ei ole ta isegi suutnud aastate jooksul teha. Ma ei saa ka hästi aru, kuidas peaks ühe vallaga maakonnas hakkama toimima tugev ja seaduste alusel töötav omavalitsuste liit? Kui keegi suudab mulle seda seletada, siis oleksin päris rõõmusJ
Teine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!
Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.
Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.

Tartu maantee idiootidest

Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.
Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid ... ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta.
Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.
Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.

Valitsuse arusaam kahepoolsest kokkuleppest!

Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.
Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!
Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.
No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .