Üks ja sama roostes reha

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita?

Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused.

Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses.

Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud?

Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis!

Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli.

Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine.

Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd.

Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses.

Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta.

Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaal­selt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Lugu ilmus Postimehes, 14.10.2011

Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?

Jüri Raidla on mitmel korral avaldanud arvamust, et haldusreformi realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse 155. paragrahvis asendataks sõna "vallad" sõnaga "maakonnad". Kas see on ikka nii lihtne ja mis meie riigis siis ikkagi päriselt paremaks läheks? Raidla tunnistab ka ise, et see see oleks lihtsama vastupanu teed minek, kuid asi seegi!

Olen jätkuvalt veendunud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Mingis mõttes sellele samale ideele ka Raidla ning enne teda sellele teemale oma esimese ametiaja kulutanud regionaalminister Kiisler ka tähelepanu pööravad, kuid justnimelt sellelt poolt, kuidas kirvega lihtsam raiuda on, mitte sealtpoolt, kuidas kvaliteetsema tulemuse saaks.

Vaja on riigireformi, mis lähtub inimesest

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetaks seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua, kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Kiiremas korras tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning ülesannete täitmiseks tulubaas.

Riigikogu kohalike omavalitsuste toetusgrupi ja MTÜ Polis eestvõttel on sellise ülesehitusega reformi suunas ka samme astutud ning loodan väga, et sellele tuleb ka poliitiline tugi koalitsioonist.

Hobusekasvataja rõõmupäev

Eile alnud Tallinn International Horseshowl mängiti esimese ala lõppemisel Asva Hobusekasvatuse täkupoisi auks kodumaa hümni ja see oli ilus.

Siinkohal väike lugu Hobumaailmas ilmunust:

Tänastel hommikutundidel alguse saanud Tallinn International Horse Show 2011 esimeseks võistlusalaks oli poniparkuur, millest esimese võidu Eestile noppisid Heidi Mülla ja Mon Cherg.
Ponid selgitaseid paremad ümberhüpetega parkuuris kõrgusel 105 cm. Võistlust alustas 19 võistluspaari, kellest ümberhüpetele pääsesid viis. Nagu sageli juhtub, võttis seegi kord võidu viimasena startinud sportlane.

Heidi Mülla ja Mon Cherg läbisid ümberhüpped kindlalt ja kiiresti. Teisena lõpetas pikalt võistlust juhtinud soomlanna Jonna Hietala ponil Dudok. Järgmised kolm auhinnalist kohta kuulusid jällegi eestlastele. Kolmanda koha pälvisid Linda randpere ja Okey, neljanda Pille-Riin Reinaus ja Onslow ning viienda Mari-Liis Oberg ja Macho.

hobumaailm.ee, 07. oktoober 2011

... ja kui kellegil huvi siis siin ka video sõidust


http://www.youtube.com/watch?v=YM52exXCLMc&feature=share.

Ja tulemused:

http://online.equipe.com/sv/class_sections/35260/results

Kas 2012. aastal saab tõesti riik valmis?

Peaminister püüdis oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ning kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud!

Eelarvekavale põhjalikumalt ning ilma roosade prillideta otse vaadates on pilt aga hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ning vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega. Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid ise endaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsuste kohustused ja nende kohustuste täitmine oleksid rahaliselt kindlustatud.

Väikeseks päikesekiireks on pisut paranev kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast tänase viie protsendi asemel. Veidi vabamaks on muutumas ka linnade ja valdade laenutingimused.

Aga eelarve üldise 11-protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahenemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.

Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.

On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligi 100 korda.

Valitsus hoopleb igal rindel 4,4 protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta ei Reformierakond ega IRL, vaid hoopis seadus, mille alusel peavad pensionid tänu elukalliduse kasvule ja palgatõusule nii või teisiti kerkima. Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, kuna pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on siin keerulised: 2012 aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja veelgi rohkem teise samba taastamisse.

Eelarvemenetluse taustal häirib mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.

Üheks suurimaks fopaaks pean ma plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservide arvel eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja tööandjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades. Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole täna välistatud. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge.

Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad vahendid, mis võimaldab korda teha suure hulga erinevaid hooneid. Siin saab ette heita valikukriteeriume — riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ning otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.

Peaminister pani oma kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie riigijuhtide retoorika just palju suure naaberriigi omast.
Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlikum riigijuhtimine eeldab ka riigi tulupoliitika muutmist.

Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju tegelikult debatt riigi arengute üle.

Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste elu-olu järgmisel aastal parandada. Samuti ei usu ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.