Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat

Ei väsita korrutamast, et Eestil on läinud hästi ning paljud makronäitajad seda tõepoolest ka kinnitavad. Tahtmata heietada lähiajaloo otsuste ja valikute õigsuse üle, peaksime endalt siiski küsima, kuidas ja mis suunas liigub ühiskond edasi? Kindel on see, et ilma teadliku tegutsemiseta ei suudeta edasi liikuda ning arengu asemel toimub stagnatsioon.

Riigi suhteliselt kiire arengu tagas suuresti meie madal lähtepositsioon, millelt üles hüppamise põhiteguriteks oli odav tööjõud ning kergeltsaadav raha laenuturul. Siiani toiminud majandusideoloogia sisuliselt ainus vundament oli totaalne avatus ning lihtne maksusüsteem, mis justkui peaks meid alati aitama, kuid majanduskriis on näidanud ka selle haavatavust.

Tänaselt valitsuskoalitsioonilt tulevad sõnumid vaid kinnitavad seda, et muuta pole sisulislt midagi vaja ning seda näilist edu peaks justkui hoidma ja siis olekski kõik hästi. Ometi on meie pealtnäha edukas riigis väga palju suuri probleeme, mis ootavad lahendusi kohe, mitte siis, kui me võibolla kunagi kauges tulevikus oleme mõnede lubaduste järgi rikkaimate riikide sekka jõudnud.

40 000 alla vaesuspiiri elavat last ja üle 100 000 töötu inimese tahavad inimväärset toimetulekut juba täna, mitte aastate pärast!

Iga väikese lapse kasvamine vaesuses on väikeriigile vastuvõetamatu. Sellise olukorra valguses on riigi edukusega kiitlemine lausa kohatu ja edukuse mõõdupuuks ei saa olla Eesti koht edetabelis vaid inimeste hakkamasaamine. Kui meie prioriteedid oleks sarnaselt paigas, siis suudaksime koondada tarkuse ja kindlasti leida ka vahendid, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest kõhtu täis süüa ja oma andeid arendada.

Sotsiaaldemokraatia näeb selgelt, et riigi roll ei ole arenguid pealt vaadata vaid kujundada keskkonda ning vajadusel ka sekkuda. Riigi valitsejad läbi oma otsuste peavad vastutama ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Läbi valikute tehaksegi otsuseid. Kas siis tahetakse tasandada arenguerinevusi, tagada oma inimestele elementaarne toimetulek, kaitsta ja luua kriisi ajal töökohti või siis mitte ja loota, et turg paneb ise kõik paika. Eks panebki, kuid näeme seda täna väga paljudes peredes, millise valu ja hinnaga see toimib.

Sotsidel on täna võimalus olla heas mõttes raputajaks ühiskonnas. Paljud küsivad täna, et keda valiksid sotsid oma partneriks ja see oleks justnagu suurim ja tähtsaim küsimus!

Tegelikkuses on väljakutseks hoopis oma ideede elluviimise võimalus ja loomulikult peab selleks poliitkamaastikul suutma teha koostööd, sest Eesti ei saa loodetavasti endale kunagi kahe parteiga parlamenti ega tõenäoliselt ka ühepartei valitsust.

Oma ideede elluviimiseks tuleb osaleda koalitsioonides ning partnerivalikul on kõige olulisem võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud tulemus. Usun, et sotsid on võimelised oma seisukohti kaitsma koalitsioonides kõikide partneritega ning seda nii, et koostööks vajalikud kompromissid ei lõika jalgu alt.

Sisuliseks väljakutseks on sotside jaoks tugeva organisatsiooniga laiapõhjaliseks erakonnaks arenemine. Lisaks heale tulemusele eelseisvatel valimistel ja osalemisele koalitsioonis loodan, et juba järgmistel kohalikel valimistel on igas Eestimaa vallas võimalik mõne kohaliku sotside kandidaadile oma hääl usaldada. Regionaalne kaetus ning tarkade ja teotahteliste inimestega tugev organisatsioon loob selge aluse ja võimaluse, et uuenenud sotsiaaldemokraadid võiksid peale 2015 aasta Riigikogu valimisi olla juhtiv poliitiline jõud Eestis.

Lõpetuseks ühinen sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri arvamusega, kes on öelnud, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas ja seda mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.

Hoolimisest ja demokraatiast

Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt korraldatud kohtumised maakondades ning esimehekandidaatide debatid on sellel sügisel teinud Eestimaale tiiru peale ja ees on ootamas üldkogu, kus pannakse paika meeskond, kes tüürib erakonna eelseisvatele Riigikogu valimistele.

Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.

Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .

Hoolimisest

Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.

Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.

Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.

Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.

Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.

Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.

Demokraatiast

Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.

Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.

Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.

Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.

Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.

Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.

Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.

Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.