Õnnetu ja lõputu sambasaaga

Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida.

Vastusteta küsimused

Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks.

Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all.

Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole.

Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab?

On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada?

Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega.

Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet!

Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks.

Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid.

Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust.

*lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes