Ühelt poolt on positiivne, et Riigikogu võtab alates sellest nädalast tähelepanu alla tööpuuduse probleemi. Samas on kummaline, et see diskussioon jõudis tõsiselt sealsele lauale peale seda, kui Rahvaliit lasi panna teema märtsi algusek päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena.
Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkuseni kanda. Aga olgu nende algetega nagu on – hea on selle teemaga tõsiselt tegeletakse ning loodetavasti jõutakse ka mõningate realiseeritavate lahendusteni.
Ka sotsioloog Andrus Saare sõnul poliitikutel tegelikult ideed puuduvad ja mitmete poliitiliste jõudude suurtel lubadustel ei ole tegelikult katet. Sotsioloog rõhutas, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, töötada tuleb paljude erinevate meetmetega üheaegselt. Ja siinkohal tuleb temaga selgelt nõustuda.
Täna Riigikogus toimuv on aga tähelepanuväärne veel ka selle poolest, et näiliselt Eesti suurim poliitpartluse vastu võitleja ja Euroopa vabahärra Tarand on ise asunud peibutuspardi seisusesse ja võtab roheliste nimel Riigikogus sõna. Aga eks see jääb juba analüütikute vaagida, kas see on selge vihje Riigikogu valimisteks järgmisel aastal või on rohelistel ikka endil seis nii mannetu, et pole kedagi Riigikogu pulti tööpuudusest rääkima saata.
Aga võibolla on värsketest euromõtetest ka Eesti poliitikamaastikule kasu, sest vastupidiselt Eestile on enamus Euroopa riike töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks rakendanud mitmeid maksupoliitilisi lahendusi.
Ja seda tuleb loomulikult ka meil teha – ehk arvestades tänast majanduse olukorda on vaja erinevaid, kasvõi ajutisi aga jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalse katastroofini ning need meetmed tuleb rakendada täna mitte homme.
Tööpuudusega võitlemine ei saa olla kellegi poliitiline pildil olemise mäng vaid siin tuleb erakondadel ühiselt ja oskuslikult tegutseda.