Veelkord intressipuhkusest ja riigimehelikust kindlameelsusest

Ei saa mitte vaikki olla, sest poliitilise kahepalgelisuse tippteosed on jälle jõudnud rahva ette.
20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet.

Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu.

Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest”

Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.