Mitu küünalt on otsustamiseks vaja? 02.02.06, Postimees

Eesti majandus on viimastel aastatel kiiresti edenenud ja üha rohkem inimesi ütleb, et nende elu on paremaks läinud. Tegemist ei ole paljaste sõnadega – kui Eestisse peaks tulema siin viimati viis aastat tagasi käinud inimene, leiab ta eest tundmatuseni muutunud riigi.
Samas on ka asju, mis ei ole muutunud. Neist kõige silmatorkavamana lookleb Tartu ja Tallinna vahel ikka üks kitsas ja kõver tee, mida mööda tuhanded sõidavad ja kus kümned elu kaotavad.
Seda ei saa pidada mõistlikuks, eriti arvestades, et muu elu areneb. Selle aasta riigieelarve keskmine kasv ületab märkimisväärselt Eesti mulluse majanduskasvu. Riigi ülesanne on luua oma kodanikele turvaline ja arengut soodustav elukeskkond ning korralik tee on üks osa sellest.
Regionaalarengu seisukohalt on oluline, et paranevad kohalike omavalitsuste võimalused investeerida keskkonda, infrastruktuuri, samuti teedeehitusse või hooldusesse. Selleks peavad kohalikud omavalitsused arenema ning taas on vaja korralikke ühendusteid.
Eelarve kasvuallikas on majandusarengule lisaks Euroopa Liidu programmid, kust meil on võimalik saada miljardeid kroone. Selle raha mõistlikuks kasutamiseks tuleb leida piisavalt projekte, on ju Euroopa Liidu toel Eestil võimalik rahastada neid asju, milleks meil endal raha napib. Taas, miks mitte tee?
Viimastel nädalatel on räägitud sellest, et laipade arv Tallinna–Tartu maanteel ei vasta olukorrale, mis lubaks tee kanda ka Euroopa mõistes prioriteetsete teede nimekirja etteotsa.
Arvamus, et liiklus Eesti kahe suurima linna vahelisel teel ei ole veel küllalt tihe, paneb mind küll mõtlema, kas need kriteeriumid ikka sobivad Eestile. Me peaksime oma kahaneva rahvaarvu juures tegema kõik, et teeoludest tulenevaid raskeid liiklusõnnetusi ära hoida.
Tallinna–Tartu maantee on riigi kõige olulisem maantee nii inimeste liikumise kui ka kaubaveo poolest. Kui see maantee ehitada neljarealise ja kõikidele rahvusvahelistele nõuetele vastavaks, ei ole võitjad mitte ainult Tartu ja Tallinna elanikud ning ettevõtted, vaid kõik ümberkaudsed ja tee mõjupiirkonda jäävad maakonnad.
Väide, et tee-ehituseks on liiga vara, sest suuremad probleemid on linnadesse sissesõidul, tundub enam kui kummaline.
Loomulikult tuleb sellise suure projekti puhul leida terviklik lahendus, mis lisaks Tartu ümbersõidule ja Tallinna sissesõidule lahendab ka teised teel olevad liiklussõlmed parimal võimalikul viisil.
Loomulikult tuleb planeerida ning projekteerida etapikaupa ja samamoodi ka ehitada – alustama sealt, kus probleemid kõige suuremad. Kuid lõppeesmärgi puhul peab olema selge seisukoht ja selle teostamiseks poliitiline kokkulepe.
Siit tulenebki meie poliitiline nonsenss – ühelt poolt hüüame, kui hästi meil läheb, ja teiselt poolt ei suuda leida vahendeid kaalukate ja regionaalselt oluliste probleemide lahendamiseks.
Loomulikult ei tohi sellist suurt projekti teha teiste teede arvel. Meil on töös ka mitmed teised olulised infrastruktuuriprojektid, mis eeldavad suuri ressursse. Need ei ole üheaastased projektid ja selleks, et toimuks hüpe uuele arengutasemele nelja-viie aasta jooksul, on vaja nüüd teha vastavad otsused.
Investeerides täna kogu riigi jaoks olulisse infrastruktuuri omavahenditele lisaks ka laenuraha, oleks see siiski päris kindlasti mitu korda odavam, kui ehitust lõpmatult edasi lükata. Ja seda mitmes mõttes.
Vastasel korral võime saada endale korralikult valgustatud tee Tallinnast Tartusse, kuid iseküsimus on, mitu musta lindiga küünalt me selleks vajame?