Probleemiks on ka see, et koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See ongi viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.
Nii
ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja
kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja
remondi stabiilne rahastamine. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb
teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida
mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid
suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.
Kevadel
avaldasin lootust, et Riigikogu saalis jagub niipalju mõistuse häält ja
poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletata
ja täna saan tunnistada, et ime on sündinud. Kui eelnevalt oli majandusministeerium
eelnõu vastu ja ka suvisel majanduskomisjoni koosolekul hääletati eelnõu maha,
siis tundub, et suveperioodil on ka koalitsiooni liikmed maale lastud ning nad
on aru saanud, et kohalike teede olukord on tõesti hull.
Mis iganes
need põhjused olid, kuid on heameel, et lootus kohalikele teedele 2012 aasta
eelarves raha juurde saada, elab edasi ja tahan siiralt loota, et koalitsiooni
toetus teeseaduse muutmiseks ei tulnud mitte mängu ilust ja eelnõu jääbki tolmu
kogudes teist lugemist ootama, vaid sellest saab reaalsus.