ANnab SIPelda

Riigikogu on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnangud sellele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda – eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik meie probleemid.

Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.

Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.

Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.

Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.

Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.

Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.

Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.

Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.

Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.

Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.

Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.

Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!

Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.

*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09