Ei väsita korrutamast, et Eestil on läinud hästi ning paljud makronäitajad seda tõepoolest ka kinnitavad. Tahtmata heietada lähiajaloo otsuste ja valikute õigsuse üle, peaksime endalt siiski küsima, kuidas ja mis suunas liigub ühiskond edasi? Kindel on see, et ilma teadliku tegutsemiseta ei suudeta edasi liikuda ning arengu asemel toimub stagnatsioon.
Riigi suhteliselt kiire arengu tagas suuresti meie madal lähtepositsioon, millelt üles hüppamise põhiteguriteks oli odav tööjõud ning kergeltsaadav raha laenuturul. Siiani toiminud majandusideoloogia sisuliselt ainus vundament oli totaalne avatus ning lihtne maksusüsteem, mis justkui peaks meid alati aitama, kuid majanduskriis on näidanud ka selle haavatavust.
Tänaselt valitsuskoalitsioonilt tulevad sõnumid vaid kinnitavad seda, et muuta pole sisulislt midagi vaja ning seda näilist edu peaks justkui hoidma ja siis olekski kõik hästi. Ometi on meie pealtnäha edukas riigis väga palju suuri probleeme, mis ootavad lahendusi kohe, mitte siis, kui me võibolla kunagi kauges tulevikus oleme mõnede lubaduste järgi rikkaimate riikide sekka jõudnud.
40 000 alla vaesuspiiri elavat last ja üle 100 000 töötu inimese tahavad inimväärset toimetulekut juba täna, mitte aastate pärast!
Iga väikese lapse kasvamine vaesuses on väikeriigile vastuvõetamatu. Sellise olukorra valguses on riigi edukusega kiitlemine lausa kohatu ja edukuse mõõdupuuks ei saa olla Eesti koht edetabelis vaid inimeste hakkamasaamine. Kui meie prioriteedid oleks sarnaselt paigas, siis suudaksime koondada tarkuse ja kindlasti leida ka vahendid, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest kõhtu täis süüa ja oma andeid arendada.
Sotsiaaldemokraatia näeb selgelt, et riigi roll ei ole arenguid pealt vaadata vaid kujundada keskkonda ning vajadusel ka sekkuda. Riigi valitsejad läbi oma otsuste peavad vastutama ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Läbi valikute tehaksegi otsuseid. Kas siis tahetakse tasandada arenguerinevusi, tagada oma inimestele elementaarne toimetulek, kaitsta ja luua kriisi ajal töökohti või siis mitte ja loota, et turg paneb ise kõik paika. Eks panebki, kuid näeme seda täna väga paljudes peredes, millise valu ja hinnaga see toimib.
Sotsidel on täna võimalus olla heas mõttes raputajaks ühiskonnas. Paljud küsivad täna, et keda valiksid sotsid oma partneriks ja see oleks justnagu suurim ja tähtsaim küsimus!
Tegelikkuses on väljakutseks hoopis oma ideede elluviimise võimalus ja loomulikult peab selleks poliitkamaastikul suutma teha koostööd, sest Eesti ei saa loodetavasti endale kunagi kahe parteiga parlamenti ega tõenäoliselt ka ühepartei valitsust.
Oma ideede elluviimiseks tuleb osaleda koalitsioonides ning partnerivalikul on kõige olulisem võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud tulemus. Usun, et sotsid on võimelised oma seisukohti kaitsma koalitsioonides kõikide partneritega ning seda nii, et koostööks vajalikud kompromissid ei lõika jalgu alt.
Sisuliseks väljakutseks on sotside jaoks tugeva organisatsiooniga laiapõhjaliseks erakonnaks arenemine. Lisaks heale tulemusele eelseisvatel valimistel ja osalemisele koalitsioonis loodan, et juba järgmistel kohalikel valimistel on igas Eestimaa vallas võimalik mõne kohaliku sotside kandidaadile oma hääl usaldada. Regionaalne kaetus ning tarkade ja teotahteliste inimestega tugev organisatsioon loob selge aluse ja võimaluse, et uuenenud sotsiaaldemokraadid võiksid peale 2015 aasta Riigikogu valimisi olla juhtiv poliitiline jõud Eestis.
Lõpetuseks ühinen sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri arvamusega, kes on öelnud, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas ja seda mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.
Saturday, October 30, 2010
Tuesday, October 12, 2010
Hoolimisest ja demokraatiast
Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt korraldatud kohtumised maakondades ning esimehekandidaatide debatid on sellel sügisel teinud Eestimaale tiiru peale ja ees on ootamas üldkogu, kus pannakse paika meeskond, kes tüürib erakonna eelseisvatele Riigikogu valimistele.
Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.
Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .
Hoolimisest
Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.
Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.
Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.
Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.
Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.
Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.
Demokraatiast
Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.
Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.
Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.
Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.
Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.
Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.
Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.
Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.
Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.
Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .
Hoolimisest
Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.
Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.
Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.
Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.
Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.
Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.
Demokraatiast
Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.
Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.
Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.
Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.
Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.
Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.
Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.
Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.
Tuesday, August 24, 2010
Ka kõrvaltvaatajana piinlik
Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.
Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.
Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.
Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.
Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.
Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.
Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.
Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.
Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.
Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.
Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.
Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.
Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.
Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.
Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.
Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.
Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.
Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.
Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.
Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.
Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.
Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.
Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.
Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.
Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.
Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.
Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.
Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.
Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.
Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.
Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.
Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.
Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.
Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.
Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.
Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.
Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.
Friday, August 20, 2010
Eurounes valitsejad
Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul.
Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.
Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.
Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!
Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.
Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.
Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.
Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.
Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.
Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.
Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.
Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.
Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.
Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.
On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena - ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.
Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.
Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.
Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.
*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes
Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.
Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.
Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!
Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.
Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.
Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.
Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.
Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.
Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.
Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.
Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.
Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.
Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.
On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena - ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.
Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.
Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.
Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.
*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes
Saturday, August 7, 2010
Sambaga aga hambata
Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga.
Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.
Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.
Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.
Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.
Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.
Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?
Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.
Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.
Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.
Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.
Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.
Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.
Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.
Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.
Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?
Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.
Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.
Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.
Thursday, May 27, 2010
Rahvaliidu endiste aseesimeeste Ene Tombergi, Kajar Lemberi ja Anto Liivati pöördumine
Head erakonnakaaslased ja Eestimaa inimesed!
Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud.
Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest.
Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.
Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada.
Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.
Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud.
Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia.
Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.
Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval.
Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks.
Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.
27. mai 2010
Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat
Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud.
Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest.
Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.
Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada.
Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.
Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud.
Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia.
Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.
Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval.
Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks.
Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.
27. mai 2010
Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat
Friday, May 14, 2010
Ühtse Eesti järellained - ehk minge perse ja olge vabad.
Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti.
See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus.
Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes... aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest.
Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed.
Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale.
Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest.
Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud.
Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu.
Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte?
Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.
See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus.
Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes... aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest.
Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed.
Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale.
Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest.
Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud.
Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu.
Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte?
Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.
Subscribe to:
Posts (Atom)