Sotsiaaldemokraatide seekordsete valimiste tunnuslause “Uus algus!” on tekitanud küsimusi, et mida see tähendab? Sven Mikser on andnud sellele minu meelest väga arusaadava seletuse ja eelkõige tähendab see seda, et sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Eesti hangunud poliitiline mõte restarti.
Kindlasti selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest on viimastel aastatel saanud riigi ülbitsev monoloog. Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse ja ignoreerib avatud mõttevahetust, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna. Seegi on üks osa uue alguse mõttest.
Ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on lisaks eeltoodud suurtele eesmärkidele sotsiaaldemokraatidel uus algus. Üheltpoolt on sotsid kindlasti organisatsiooniliselt oluliselt tugevnenud ning usun, et seeläbi pannakse päris hea alus ka meie tegemistele siinmail ja seda nii nendel valimistel kui ka tulevikus.
Me kindlasti vaatame neid riigikogu valimisi üheltpoolt märtsivalimiste tulemuse kontekstis lootusrikkalt, kuid teisalt ka ettevalmistusena kohalikeks valimisteks, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandepind laieneks oluliselt ka Eesti maapiirkondades. Praegu on just nimelt sotside ridadesse koondumas suurim jõud ja pädevus maaelu ning regionaalpoliitika valdkonnas ja sellest saab vaid rahulolu tunda.
Kuna meie valimisringkond on selles mõttes eriline, et hääled n-ö üle mere väga ei taha liikuda, siis toimubki kogu töö suhteliselt palju maakonnapõhiselt ning me oleme seekord saanud kokku meeskonna, mis on ühtlaselt tugev kõigis kolmes maakonnas.
Sotsid on endale seadnud eesmärgiks saada siit ringkonnast kaks mandaati ja selle nimel tööd teeme. Eesmärk on päris kõrge ja seoses ühe ringkonnamandaadi kadumisega siit piirkonnast ka väga keeruline, kuid tegutseme. Arvestades aga võimalust, et sotsiaaldemokraadid püüavad järgmises riigikogus ca 20 kohta, on kahe sotsist saadiku jõudmine riigikokku siit ringkonnast üsna reaalne, kuna nii allakirjutanu kui Kalev Kotkas paiknevad erakonna üldnimekirja esikümnes.
*Lugu ilmus 22.01.2011 ajalehes Meie Maa
Saturday, January 22, 2011
Wednesday, January 19, 2011
Kahe kodu maksuvaba ballaad
Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud ning oma sõnumeid on hakatud ka suuremate erakondae poolt tasapisi avaldama. Kohalikku elu ja omavalitsuse toimimist puudutav on alati minu huviorbiidis olnud ja kuna tänased valitsusparteid on mõned sõnumid välja käinud, siis ei saanud taas jätta oma arvamust lisamata.
Reformierakonna riiklust puudutava valimisprogrammi osas näeme lubadust , kus nähakse ühe võimalusena oma elukoha registreerimist erinevatesse elukohtadesse. IRL aga lubab kaotada elamumaalt maamaksu ning ühes omavalitsuses on see tänaseks ka rakendust leidnud.
Üheltpoolt räägib Reformierakond kogukondliku identiteedi olulisusest ja vähemalt paberil on see neile oluline. Mitte aga ei saa aru, kuidas aitab selle tugevnemisele kaasa inimeste kahte kohta elukoha registreerimine ja selliselt ka maksude jagamine? Võiks üle arvutada, kas selline vaesuse ümberjagamine teeb midagi paremaks või teeb see omavalitsuste elu planeerimise veelgi keerulisemaks ja ennustamatuks. Kui lisada siia ka veel IRL-i maamaksust loobumise lubadus, siis ei ole võimalik küll aru saada, kuhu tänased valitsusparteid meie haldussüsteemi tahavad vedada.
Maamaksu kaotamine elamumaalt on üdini populistlik ja lõpuni läbi mõtlemata ning otsib nende valijate hääli, kes kiire kasu peal väljas on. Seda rakendanud Harku vallas on juba mure käes. Eelarve täitmiseks on ainuüksi lasteaiamaks kasvanud aasta jooksul üle kahe korra ning kahe lasteaias käiva lapsega ning ka eramajades elavatel peredel on juba kulu suurem kui varem maamaksu eest tasuti. See on veidi vägivaldne näide, kuid iseloomustab hästi olukorda, kus mõistus on populismist veidi maha jäämas.
Palju olulisem oleks omavalitsustele tagada vähemalt eelarveline stabiilsus ja elanike registreerimisega seoses pakun ka ühe idee. Kui täna uuendatakse tulumaksu maksvate inimeste nimekirja kord aasta jooksul 1. jaanuari seisuga, siis seda võiks teha kas kord kvartalis või vähemalt kaks korda aaastas. Olukorras, kus erinevad IT-lahendused on aktiivselt kaasa rääkimas muudes valdkondades, oleme siin ikka kohapeal seismas. Ehk kui inimesed liiguvad ja oma elukohta muudavad, siis võiks see kajastuda operatiivsemalt ka eelarves. Teenuseid soovivad inimesed kohe, kui sissekirjutus tehtud, kuid omavalitsusele tekib reaalne tulu alles siis, kui inimene omab sissekirjutust jooksva aasta 1. jaanuari seisuga.
Võib kindel olla, et võit oleks inimestele vaid siis, kui ei püüta valijaid odavate nippidega vaid esmalt taastatakse omavalitsuste tulubaas kärpimiseelsele tasemele ning pakutakse välja mõistlikud lahendused elanikeregistrimuudatuste kaasajastamiseks. Seejärel peaksime rääkima kompaktsest riigireformist, mille ettevalmistamisel tuleb teha põhjalik plaan, kuidas avalikud teenused jäävad inimestele kättesaadavaks ja seda ilma kogukonnademokraatia hävitamiseta.
Reformierakonna riiklust puudutava valimisprogrammi osas näeme lubadust , kus nähakse ühe võimalusena oma elukoha registreerimist erinevatesse elukohtadesse. IRL aga lubab kaotada elamumaalt maamaksu ning ühes omavalitsuses on see tänaseks ka rakendust leidnud.
Üheltpoolt räägib Reformierakond kogukondliku identiteedi olulisusest ja vähemalt paberil on see neile oluline. Mitte aga ei saa aru, kuidas aitab selle tugevnemisele kaasa inimeste kahte kohta elukoha registreerimine ja selliselt ka maksude jagamine? Võiks üle arvutada, kas selline vaesuse ümberjagamine teeb midagi paremaks või teeb see omavalitsuste elu planeerimise veelgi keerulisemaks ja ennustamatuks. Kui lisada siia ka veel IRL-i maamaksust loobumise lubadus, siis ei ole võimalik küll aru saada, kuhu tänased valitsusparteid meie haldussüsteemi tahavad vedada.
Maamaksu kaotamine elamumaalt on üdini populistlik ja lõpuni läbi mõtlemata ning otsib nende valijate hääli, kes kiire kasu peal väljas on. Seda rakendanud Harku vallas on juba mure käes. Eelarve täitmiseks on ainuüksi lasteaiamaks kasvanud aasta jooksul üle kahe korra ning kahe lasteaias käiva lapsega ning ka eramajades elavatel peredel on juba kulu suurem kui varem maamaksu eest tasuti. See on veidi vägivaldne näide, kuid iseloomustab hästi olukorda, kus mõistus on populismist veidi maha jäämas.
Palju olulisem oleks omavalitsustele tagada vähemalt eelarveline stabiilsus ja elanike registreerimisega seoses pakun ka ühe idee. Kui täna uuendatakse tulumaksu maksvate inimeste nimekirja kord aasta jooksul 1. jaanuari seisuga, siis seda võiks teha kas kord kvartalis või vähemalt kaks korda aaastas. Olukorras, kus erinevad IT-lahendused on aktiivselt kaasa rääkimas muudes valdkondades, oleme siin ikka kohapeal seismas. Ehk kui inimesed liiguvad ja oma elukohta muudavad, siis võiks see kajastuda operatiivsemalt ka eelarves. Teenuseid soovivad inimesed kohe, kui sissekirjutus tehtud, kuid omavalitsusele tekib reaalne tulu alles siis, kui inimene omab sissekirjutust jooksva aasta 1. jaanuari seisuga.
Võib kindel olla, et võit oleks inimestele vaid siis, kui ei püüta valijaid odavate nippidega vaid esmalt taastatakse omavalitsuste tulubaas kärpimiseelsele tasemele ning pakutakse välja mõistlikud lahendused elanikeregistrimuudatuste kaasajastamiseks. Seejärel peaksime rääkima kompaktsest riigireformist, mille ettevalmistamisel tuleb teha põhjalik plaan, kuidas avalikud teenused jäävad inimestele kättesaadavaks ja seda ilma kogukonnademokraatia hävitamiseta.
Wednesday, January 12, 2011
Hoolimise jõud peab jõudma ka metsa!
Head aasta algust! Minu selle aasta soov on see, et sellest saaks üksteisest hoolimise aasta. Lumme uppunud tänavatel võiksime lisaks lähedastele ja naabritele aidata ka meie ümber askeldavaid metsaelanikke!
Minu hea sõber ja jahimees Karel kutsub kõiki üles abistama lumerohkel talvel metsloomi - http://www.karelruutli.com/?div=29|0
Päris hea õpituba, et aru saada miks ja kuidas loomi aidata nii, et sa neile abistamise asemel karuteenet ei tee. Lumerohke talv on metsloomadele ikka päris karm ja nad vajavad meie kõigi hoolt. Raske ligipääs looduslikule toidule jätab loomad tühja kõhuga ja väheneb nende vastupanuvõimet haigustele.
Kui Kuku raadio kutsub üles panema oma tänava sahamehele pekki, siis metsas loomi aitavad valdvalt jahimehed ning läbi nende on seda võimalik teha ka kõigil neil, kes metsas üldjuhul vaid marju korjavad.
Parimaks viisiks ise loomi aidata on pöörduda kohaliku jahimeeste seltsi poole. Jahimehed teavad, kus on loomade liikumisrajad ja millist toitu neile viia. Vale söök teeb nende organismid hoopis nõrgemaks.
Eesti pindalast on metsaga kaetud üle poole - ehk hoolime ka metsaelanikest, kes on tegelikult igalpool meie ümber, isegi kui me seda igapäevaselt ei märka :-)
Minu hea sõber ja jahimees Karel kutsub kõiki üles abistama lumerohkel talvel metsloomi - http://www.karelruutli.com/?div=29|0
Päris hea õpituba, et aru saada miks ja kuidas loomi aidata nii, et sa neile abistamise asemel karuteenet ei tee. Lumerohke talv on metsloomadele ikka päris karm ja nad vajavad meie kõigi hoolt. Raske ligipääs looduslikule toidule jätab loomad tühja kõhuga ja väheneb nende vastupanuvõimet haigustele.
Kui Kuku raadio kutsub üles panema oma tänava sahamehele pekki, siis metsas loomi aitavad valdvalt jahimehed ning läbi nende on seda võimalik teha ka kõigil neil, kes metsas üldjuhul vaid marju korjavad.
Parimaks viisiks ise loomi aidata on pöörduda kohaliku jahimeeste seltsi poole. Jahimehed teavad, kus on loomade liikumisrajad ja millist toitu neile viia. Vale söök teeb nende organismid hoopis nõrgemaks.
Eesti pindalast on metsaga kaetud üle poole - ehk hoolime ka metsaelanikest, kes on tegelikult igalpool meie ümber, isegi kui me seda igapäevaselt ei märka :-)
Thursday, December 23, 2010
Häid pühi!
Meil on käes jõuluaeg aga poliitikamaastikul käib selline tõmblemine, et jõulurahust poliitikas sel aastal vist küll väga rääkida ei saa. Meie riik saab sel kümnendil juba 100 aastaseks ja võrreldes seda numbrit inimese vanusega, peaksime olema juba päris tõsiseltvõetava riigi eas.
Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.
Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.
Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.
Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.
Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.
Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!
Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!
Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.
Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.
Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.
Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.
Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.
Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!
Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!
Thursday, December 16, 2010
Vudila mängumaa on Lõuna-Eesti EHE
SA Lõuna-Eesti Turism korraldatud konkursil “Ehe Lõuna-Eesti” tunnistati käesoleva aasta parimaks turismiobjektiks kogu pere mängumaa Vudila, mida veab saarlane Kajar Lember.
Lisaks juunis käima läinud mängumaa suvistele tegemistele avati Vudilas möödunud nädalal ka vahva jõulumaa. Lemberi sõnul oli Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks tunnistamine ka Vudilale endale üks tore jõulukink.
“Eks see kena üllatus loomulikult oli. Nominendiks valimisest teatati päev enne autasustamistseremooniat. Küllap arvestati meie mängumaa parimaks turismiobjektiks saamisel ka selle kiiret arengut,” rääkis Lember.
Ta viitas, et aasta tagasi tehti Tabivere vallas asuval mängumaal alles ehitustöid ja valmis polnud õieti midagi. 1. juunil toimusid avapidustused ja suvekuudel külastas Vudilat juba üle 20 000 inimese paljudest Eestimaa paikadest ja ka välisriikidest. “Seda, kas saarerahvast on siin rohkem käinud Saaremaalt või Hiiumaalt, pole kokku lugenud,” lisas Lember.
Hobused Saaremaalt
Selge on, et ka mandril ei saa saarlane hakkama ilma meretaguste abilisteta. Kaiaveres asuval kogu pere mängumaal Vudila avatud jõulumaale on ta sünnimaakonnast ametisse palganud mitmeid eestimaist tõugu koduloomi.
Kõigepealt tervitavad jõulumaa külastajaid Asva hobusekasvatusest pärit eesti hobused, samuti Saaremaalt kohale toodud maatõugu lambad, kitsed ja küülikud. “Päralejõudmine kulges suhteliselt õnnelikult. Kord tuli teel siiski hobusekäru remontida,” rääkis Lember.
Loomadest on rahvale meeldivaid elamusi pakkumas ka saanisõitu tegev raskeveohobune ja poni, kes aga on põlised mandrielanikud. Samuti võib kohtuda maskottlindude vuttidega, sest Vudila on ju rajatud kunagise vutifarmi territooriumile.
Koduloomad on ikka jõuludega kokku kuulunud. Kindlasti võimaldavad nad tänapäeval ka paremini loodust tundma õppida. “Olen esimeste päevadega juba kohanud lapsi, kes arvavad, et kits on lihtsalt sarvedega lammas,” kõneles Vudila peremees.
Küsimusele, millal Saaremaa oma Vudila saab, vastas Lember kerge muigega vene keeles: “Živjom uvidem” (elame, näeme). Tal on midagi kindlasti mõttes, kuid saan tema vaikimisest aru. Ka Jõgevamaa Vudilat ehitati enne kolm aastat, kui hakati rääkima, mida sinna täpselt rajatakse. Lemberi puhulgi tundub, et ehtsaarlasliku jonniga tahetakse enne ikka muna ära muneda, kui sellest kaagutama hakata.
“Selge on aga see, et kui millegi analoogsega kusagil ka välja tuleme, peab see nn uus Vudila igas paigas ikka erilaadne olema,“ lasus turismiettevõtja kavala naeratusega.
Häid ettevõtmisi hulganisti
1. detsembril toimus Tartus Lõuna-Eesti turismikonverents, kus sel korral keskenduti Vene turule – anti ülevaade, kuidas venelasi Lõuna-Eestisse meelitada ja mida neile siin pakkuda.
Konverentsile järgnes vastuvõtt, kus tunnustati 2010. aastal enim silma paistnud turismiobjekte ja -sündmusi.
Konkursi “Ehe Lõuna-Eesti” raames tunnustas SA Lõuna-Eesti Turism nõukogu Eesti maanteemuuseumi ja Alatskivi lossi. 2010. aasta parimaks turismiobjektiks valiti kogu pere mängumaa Vudila Jõgevamaal.
Parima turismisündmuse nominentideks nimetati Võrumaal toimunud kohaliku toidu mess “Uma mekk” ning Lüübnitsa sibula- ja kalalaat Põlvamaal, 2010. aasta parima turismisündmuse tiitel läks samuti Jõgevamaale, suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale.
* Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 15.12.2010, autor Jaan Lukas
originaallink - http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=40074
vaata ka - www.vudila.ee
facebook.com/vudila
Lisaks juunis käima läinud mängumaa suvistele tegemistele avati Vudilas möödunud nädalal ka vahva jõulumaa. Lemberi sõnul oli Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks tunnistamine ka Vudilale endale üks tore jõulukink.
“Eks see kena üllatus loomulikult oli. Nominendiks valimisest teatati päev enne autasustamistseremooniat. Küllap arvestati meie mängumaa parimaks turismiobjektiks saamisel ka selle kiiret arengut,” rääkis Lember.
Ta viitas, et aasta tagasi tehti Tabivere vallas asuval mängumaal alles ehitustöid ja valmis polnud õieti midagi. 1. juunil toimusid avapidustused ja suvekuudel külastas Vudilat juba üle 20 000 inimese paljudest Eestimaa paikadest ja ka välisriikidest. “Seda, kas saarerahvast on siin rohkem käinud Saaremaalt või Hiiumaalt, pole kokku lugenud,” lisas Lember.
Hobused Saaremaalt
Selge on, et ka mandril ei saa saarlane hakkama ilma meretaguste abilisteta. Kaiaveres asuval kogu pere mängumaal Vudila avatud jõulumaale on ta sünnimaakonnast ametisse palganud mitmeid eestimaist tõugu koduloomi.
Kõigepealt tervitavad jõulumaa külastajaid Asva hobusekasvatusest pärit eesti hobused, samuti Saaremaalt kohale toodud maatõugu lambad, kitsed ja küülikud. “Päralejõudmine kulges suhteliselt õnnelikult. Kord tuli teel siiski hobusekäru remontida,” rääkis Lember.
Loomadest on rahvale meeldivaid elamusi pakkumas ka saanisõitu tegev raskeveohobune ja poni, kes aga on põlised mandrielanikud. Samuti võib kohtuda maskottlindude vuttidega, sest Vudila on ju rajatud kunagise vutifarmi territooriumile.
Koduloomad on ikka jõuludega kokku kuulunud. Kindlasti võimaldavad nad tänapäeval ka paremini loodust tundma õppida. “Olen esimeste päevadega juba kohanud lapsi, kes arvavad, et kits on lihtsalt sarvedega lammas,” kõneles Vudila peremees.
Küsimusele, millal Saaremaa oma Vudila saab, vastas Lember kerge muigega vene keeles: “Živjom uvidem” (elame, näeme). Tal on midagi kindlasti mõttes, kuid saan tema vaikimisest aru. Ka Jõgevamaa Vudilat ehitati enne kolm aastat, kui hakati rääkima, mida sinna täpselt rajatakse. Lemberi puhulgi tundub, et ehtsaarlasliku jonniga tahetakse enne ikka muna ära muneda, kui sellest kaagutama hakata.
“Selge on aga see, et kui millegi analoogsega kusagil ka välja tuleme, peab see nn uus Vudila igas paigas ikka erilaadne olema,“ lasus turismiettevõtja kavala naeratusega.
Häid ettevõtmisi hulganisti
1. detsembril toimus Tartus Lõuna-Eesti turismikonverents, kus sel korral keskenduti Vene turule – anti ülevaade, kuidas venelasi Lõuna-Eestisse meelitada ja mida neile siin pakkuda.
Konverentsile järgnes vastuvõtt, kus tunnustati 2010. aastal enim silma paistnud turismiobjekte ja -sündmusi.
Konkursi “Ehe Lõuna-Eesti” raames tunnustas SA Lõuna-Eesti Turism nõukogu Eesti maanteemuuseumi ja Alatskivi lossi. 2010. aasta parimaks turismiobjektiks valiti kogu pere mängumaa Vudila Jõgevamaal.
Parima turismisündmuse nominentideks nimetati Võrumaal toimunud kohaliku toidu mess “Uma mekk” ning Lüübnitsa sibula- ja kalalaat Põlvamaal, 2010. aasta parima turismisündmuse tiitel läks samuti Jõgevamaale, suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale.
* Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 15.12.2010, autor Jaan Lukas
originaallink - http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=40074
vaata ka - www.vudila.ee
facebook.com/vudila
Monday, November 22, 2010
Tugeva kodu nimel maksab makse maksta
Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.
Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus - proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.
Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.
Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.
Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?
Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.
Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?
Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.
Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.
Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.
Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus - proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.
Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.
Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.
Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?
Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.
Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?
Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.
Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.
Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.
Thursday, November 11, 2010
Alustada tuleb peast, mitte jalgadest!
Seekordseid halduskorralduslikke mõtteid ärgitas kirja panema regionaalministri järjekordne omavalitsuste liitmisplaan, mis seekord siis lähtus põhimõttest, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Tuleb tunnistada, et üheltpoolt on tore, et minister on lugemiseks mahti saanud, kuid teisalt eks see ettepanek rohkem Kevade konteksti ja Lesta suhu sobikski.
Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.
Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.
Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.
Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.
Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.
*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas
Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.
Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.
Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.
Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.
Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.
Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.
Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.
*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas
Subscribe to:
Posts (Atom)