Isamaa ja ResPublika liitmise ajast on vett merre voolanud juba omajagu, kuid hästitoimivat liitu pole seal ikka tekkinud.
Pidev sisemine võimuvõitlus ja kemplemine paistab jällegi välja, kui mõned autoriteetsed liikmed näitavad toimuva suurkogu eel oma suhtumist tänase juhtimisstiili vastu juba avalikult välja.
Asja teeb aga veel huvitavamaks fakt, et täna ametis oleval IRLi juhatusel puudub justkui põhikirjaline mandaat!? Nimelt valitakse erakonna esimees põhikirja järgi ametisse suurkogu poolt kahe aastase mandaadiga. Viimane IRLi suurkogu, kus esimeheks valiti Mart Laar, toimus aga 26. mail 2007. Seega on 31. jaanuariks juhtinud Laari juhatus IRLi juba tervelt 250 päeva ilma ametliku mandaadita?
Päris huvitav, kuidas seda seletatakse eelkõige oma liikmetele? Ehk just seetõttu on esitatud sooviavaldus erakonnakaaslasest ministri käest oma võlgade kustutamiseks riigieelarvest raha ette saada? Vägisi tundub, et selle mõte on ennetada võimalikke probleeme jaanuari lõpus koguneval suurkogul, kus erakonnakaaslastel võib olla huvitavaid küsimusi erakonna finantseisu kohta ja Mart Laar soovib enne uuesti esimeheks kandideerimist likvideerida erakonna võlad.
Kui lisada erakonna põhikirja ilmsele rikkumisele veel suur võlakoorem, siis ei pruugi uue esimehe valimine minna sugugi nii libedalt nagu planeeritud. Eeldatavasti on Laari suureks konkurendiks Jaak Aaviksoo, kelle toetuseks võtavad erakonna liikmed sõna isegi meedias ja seda üsna ühemõtteliselt.
Valimistevaba aasta ei olegi poliitikatandril nii igav ja tegelikkuses pannakse sel aastal juba paika väga mitmed suunad, milledel on suur mõju järgmisel aastal toimuvate Riigikogu valimiste kontekstis. Eesti poliitikamaastiku teebki huvitavaks see, et olukorrad võivad pealtnäha suhteliselt tühistest asjadest kiiresti muutuda.
Elame –näeme ja head uut (poliitika)aastat !
Wednesday, January 6, 2010
Saturday, December 19, 2009
Palka ja malka
Lisaks igasugustele toredatele ja halenaljakatele poliitkemplustele struktuuride ja riigireetmiste teemadel jäävad möödunud päevad ka ajalukku haledate palgateemaliste diskussioonidega.
Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.
Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.
Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.
Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.
Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.
Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.
Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?
Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.
Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.
Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.
Ehk - Eesti, Eesti e-la sa-a!
Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.
Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.
Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.
Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.
Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.
Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.
Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?
Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.
Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.
Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.
Ehk - Eesti, Eesti e-la sa-a!
Wednesday, December 16, 2009
ANnab SIPelda
Riigikogu on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnangud sellele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda – eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik meie probleemid.
Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.
Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.
Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.
Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.
Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.
Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.
Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.
Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.
Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.
Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.
Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.
Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!
Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.
*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09
Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.
Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.
Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.
Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.
Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.
Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.
Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.
Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.
Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.
Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.
Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.
Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!
Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.
*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09
Tuesday, November 24, 2009
Ansipil tõuseb jälle
Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu.
Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.
Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.
Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega
Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.
Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.
Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega
Wednesday, November 11, 2009
Võitja hädas - kes siis veel!
Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse.
Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.
Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!
Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.
Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.
Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.
Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".
Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.
Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!
Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.
Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.
Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.
Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".
Saturday, November 7, 2009
Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?
Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.
Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.
Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.
Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.
Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...
Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.
Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.
Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.
Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.
Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.
Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.
Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.
Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.
Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.
Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...
Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.
Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.
Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.
Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.
Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.
Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.
Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.
Tuesday, November 3, 2009
Et kodus oleks kõik ikka hästi!
Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile.
Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.
Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.
Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.
Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.
Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.
Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.
Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.
Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.
On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.
Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.
Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.
*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"
Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.
Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.
Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.
Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.
Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.
Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.
Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.
Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.
Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.
On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.
Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.
Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.
*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"
Subscribe to:
Posts (Atom)