Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal.
Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi.
Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada.
Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või ... ?
Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel.
Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne.
Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult.
Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.
Wednesday, March 4, 2009
Monday, March 2, 2009
Miks Aaviksoo ei taha Simmi skandaali vastutajaid otsida?
Täna teatab minu koduriigi kaitseminister täiesti süüdimatult, et nn Simmi skandaali süüdlasi pole mõtet otsida!? Las tundlik info jookseb Eestisse ja las ta jookseb ka välja, kaitseministeeriumil on justkui ükskõik. Nemad on viimasel ajal ametis rohkem sambaga ning oma kärbitava eelarve kaitsmisega ja muud tegevused pole riigi julgeoleku kohapealt vist hetkel tõesti primaarsed. Neid inimesi, kes riigisaladustega tegelevad olevat väga palju ning seetõttu pole ka vastutajate leidmine lihtne töö. Eks ta ole vist nii jah:-)
Kus kohas on nüüd peaminister Ansip, kes hüüaks kõva häälega: „Tule taevas appi!”
Aga ka sellele küsimusele on olemas vastused, kui veidi vaadata mõningaid Simmi tegevust puudutavaid dokumente. Ausalt öeldes oli alltoodud Ansipi korraldust vaadates alguses naljakas ja pärast halenaljakas. Meie riiki tüüriv peaminister on oma ametliku korraldusega andnud Simmile sõnaselge ülesande – nimelt on peaminister paar aastat tagasi allkirjastanud tänaseni kehtiva korralduse, millega antakse Herman Simmile diplomaatiline pass, et too saaks tuua Eestisse salastatud teabekandjaid ning neid ka edasi toimetada väljapoole Eestit!
Kui nii karmide sündmuste juures veidi võllanalja teha, siis saaks ju vaid tõdeda, et tõepoolest pole vaja süüdlasi otsida - isegi Simm ise lihtsalt täitis riigijuhi ülesannet, kui tundlik info Eestist välja jõudis ...
----------------------------------------------------------------------------------
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1024694
link viib sind Riigi Teataja lehele, kust leiad huvi korral alltoodud valitsuse korralduse:
Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 04.05.2006
Avaldamismärge : RTL, 12.05.2006, 40, 720
Bottom of Form
Herman Simm’ile diplomaatilise passi andmine
Vabariigi Valitsuse 4. mai 2006. a korraldus nr 273
«Isikut tõendavate dokumentide seaduse» § 22 lõike 3 ja § 24 lõike 4 punkti 11 alusel:
1. Riigi ülesannete täitmiseks ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga anda diplomaatiline pass Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajale Herman Simm’ile seoses salastatud teabekandjate toomisega Eestisse ja edasitoimetamisega väljapoole Eestit.
2. Välisministeeriumil anda Herman Simm’ile diplomaatiline pass kehtivusajaga alates 18. juulist 2006. a kuni 18. juulini 2009. a.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT
------------------------------------------------------------------------------------
... ja kui huvitama hakkas siis veel Simmiga seotud valitsuse huumorit:
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=634502
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=710219
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=991527
Kus kohas on nüüd peaminister Ansip, kes hüüaks kõva häälega: „Tule taevas appi!”
Aga ka sellele küsimusele on olemas vastused, kui veidi vaadata mõningaid Simmi tegevust puudutavaid dokumente. Ausalt öeldes oli alltoodud Ansipi korraldust vaadates alguses naljakas ja pärast halenaljakas. Meie riiki tüüriv peaminister on oma ametliku korraldusega andnud Simmile sõnaselge ülesande – nimelt on peaminister paar aastat tagasi allkirjastanud tänaseni kehtiva korralduse, millega antakse Herman Simmile diplomaatiline pass, et too saaks tuua Eestisse salastatud teabekandjaid ning neid ka edasi toimetada väljapoole Eestit!
Kui nii karmide sündmuste juures veidi võllanalja teha, siis saaks ju vaid tõdeda, et tõepoolest pole vaja süüdlasi otsida - isegi Simm ise lihtsalt täitis riigijuhi ülesannet, kui tundlik info Eestist välja jõudis ...
----------------------------------------------------------------------------------
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1024694
link viib sind Riigi Teataja lehele, kust leiad huvi korral alltoodud valitsuse korralduse:
Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 04.05.2006
Avaldamismärge : RTL, 12.05.2006, 40, 720
Bottom of Form
Herman Simm’ile diplomaatilise passi andmine
Vabariigi Valitsuse 4. mai 2006. a korraldus nr 273
«Isikut tõendavate dokumentide seaduse» § 22 lõike 3 ja § 24 lõike 4 punkti 11 alusel:
1. Riigi ülesannete täitmiseks ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga anda diplomaatiline pass Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajale Herman Simm’ile seoses salastatud teabekandjate toomisega Eestisse ja edasitoimetamisega väljapoole Eestit.
2. Välisministeeriumil anda Herman Simm’ile diplomaatiline pass kehtivusajaga alates 18. juulist 2006. a kuni 18. juulini 2009. a.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT
------------------------------------------------------------------------------------
... ja kui huvitama hakkas siis veel Simmiga seotud valitsuse huumorit:
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=634502
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=710219
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=991527
Saturday, February 28, 2009
Riigivalitsejad koerapulmas
Ränk on süüdistus kõikide erakondade suunas, et nad sülitasid rahvale näkku, kuna erakondadele eraldatavat riigi poolset toetust ei vähendatud. Opositsioonierakondadel pole ka siin sõna antud ega ka võimalust seda protsessi kuidagi mõjutada. Tänase riigijuhtimise ja koalitsiooni teerulli toimimise juures on opositsioon lükatud toore jõuga justkui kutsika rolli koerte pulmas. Ehk saab siis seltskonnas klähvida ja aiapostile märga teha aga ligi ei lasta.
Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema!
Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist.
Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille
juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus.
Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.
Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema!
Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist.
Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille
juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus.
Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.
Tuesday, February 24, 2009
Õnne Eesti riigile ja rahvale!
Eesti Vabariik tähistab täna oma 91-st sünnipäeva. Võrreldes seda numbrit inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema.
Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud, kes on just vahetanud krõpsuga Pampersid up and go vastu.
Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.
Ei saa just täiskasvanu tunnuseks pidada seda, et me vahetult enne riigi sünnipäeva üritame läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse panna kohalikule omavalitsusele päitseid pähe ja räägime suure häälega kokkuhoidmise vajadusest ning siis teeme Riigikogu saalis koalitsiooni teerulliga demokraatliku otsuse suurendamaks pealinna volinike arvu jne , jne. Üks lollus järgneb teisele ja seda kõike ikka ja jälle võimu haaramise või siis selle kinnistamise pärast.
Oma näo säilitamiseks püüavad juhtivad poliitikud viimase momendini hämada tegelikust olukorrast. Milleks muuks saab nimetada riigi ühe informeerituma inimese – peaministri – veel aastatagust väidet, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada ja veel aasta tagasi kuulutas President rahvale, et me ei tohi omistada mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. President arvas ka veel aasta eest, et me ei tohi uskuda neid, kes kriisi ja krahhi kuulutavad. Neil polevat õigus ja nad liialdavad ning eksivad.
Kus me siis täna oleme? Täna on majanduskasv märgiga miinus ning esmakordselt oma peaministrikarjääri vältel tunnistas ka peaminister, et eksis. Uskumatu on tõeks saanud - 22,5 meetri kõrgusel hõljunud peaminister on maa peale tulnud. Loodetavasti lõplikult. Kõik see, mida praegu kärpimistuhinas tehakse on suuresti põhjendatud ja vajalik, kuid siiani ei mahu mulle pähe, miks seda ei tehtud novembris, kui tegelikult olid prognoosid olemas? Kas tõepoolest kardeti, et ei suudeta tähtajaks eelarvet valmis saada ning lihtsalt seetõttu nämmutati Riigikogus sisuliselt mõttetuid pabereid, mille pealkirjaks Riigieelarve seadus?
Kui see nii on, siis on see kurb, sest nüüd peame tegema planeerimatuid kärpeid ja tihti lõikame kiirustades sealt, kust tegelikult ei tohiks. Mulle, kui omavalitsustega seotud inimesele, on kindlasti kõige arusaamatum see, et valdade ja linnade eelarveid kärbitakse 2 korda enam, kui teisi riigieelarve ridasi. See on täiesti räige vägivald ja ülekohus Eesti omavalitsustele ja inimestele, kelledel on raskel ajal veelgi enam tuge vaja!
Aga las need eelkirjeldatud mõtted ja küsimused jäävad oma aega ootama. Täna on kodumaal sünnipäev ning siinkohal siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!
Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud, kes on just vahetanud krõpsuga Pampersid up and go vastu.
Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.
Ei saa just täiskasvanu tunnuseks pidada seda, et me vahetult enne riigi sünnipäeva üritame läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse panna kohalikule omavalitsusele päitseid pähe ja räägime suure häälega kokkuhoidmise vajadusest ning siis teeme Riigikogu saalis koalitsiooni teerulliga demokraatliku otsuse suurendamaks pealinna volinike arvu jne , jne. Üks lollus järgneb teisele ja seda kõike ikka ja jälle võimu haaramise või siis selle kinnistamise pärast.
Oma näo säilitamiseks püüavad juhtivad poliitikud viimase momendini hämada tegelikust olukorrast. Milleks muuks saab nimetada riigi ühe informeerituma inimese – peaministri – veel aastatagust väidet, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada ja veel aasta tagasi kuulutas President rahvale, et me ei tohi omistada mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. President arvas ka veel aasta eest, et me ei tohi uskuda neid, kes kriisi ja krahhi kuulutavad. Neil polevat õigus ja nad liialdavad ning eksivad.
Kus me siis täna oleme? Täna on majanduskasv märgiga miinus ning esmakordselt oma peaministrikarjääri vältel tunnistas ka peaminister, et eksis. Uskumatu on tõeks saanud - 22,5 meetri kõrgusel hõljunud peaminister on maa peale tulnud. Loodetavasti lõplikult. Kõik see, mida praegu kärpimistuhinas tehakse on suuresti põhjendatud ja vajalik, kuid siiani ei mahu mulle pähe, miks seda ei tehtud novembris, kui tegelikult olid prognoosid olemas? Kas tõepoolest kardeti, et ei suudeta tähtajaks eelarvet valmis saada ning lihtsalt seetõttu nämmutati Riigikogus sisuliselt mõttetuid pabereid, mille pealkirjaks Riigieelarve seadus?
Kui see nii on, siis on see kurb, sest nüüd peame tegema planeerimatuid kärpeid ja tihti lõikame kiirustades sealt, kust tegelikult ei tohiks. Mulle, kui omavalitsustega seotud inimesele, on kindlasti kõige arusaamatum see, et valdade ja linnade eelarveid kärbitakse 2 korda enam, kui teisi riigieelarve ridasi. See on täiesti räige vägivald ja ülekohus Eesti omavalitsustele ja inimestele, kelledel on raskel ajal veelgi enam tuge vaja!
Aga las need eelkirjeldatud mõtted ja küsimused jäävad oma aega ootama. Täna on kodumaal sünnipäev ning siinkohal siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!
Thursday, February 19, 2009
Räägi kaasa!
Wednesday, February 11, 2009
Kas Laar ajab pada või Padarit?
Tundub, et IRL esimesele mehele meeldib väga, kui Padar rahandusministri tooli eurosaadiku ameti vastu vahetab. Järeldan seda lihtsalt sellest, et Laari jutt on lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. See ei ole muidugi esimene kord tema pikal poliitiku teel, sellist laadimata paugutamist on tal ennegi ette tulnud, aga see selleks. Silma jäi viimastel nädalatel kohe mitu teemat IRL rindel, kus iga väljaütlemine lükkab eelmise ümber.
Jaanuari keskel avaldas Laar seisukoha, et ministrid peaksid enne europarlamenti kandideerimist oma ameti maha panema ja seda ei saanud kuidagi kaheti mõista. Kuu lõpus kõlas tema tsitaat Postimehes: «Olukorras, kus lähema poole aasta jooksul seisab Eesti paljude raskete otsuste ja valikute ees võib kandidaadi ja ministri roll ohtlikult segamini minna».
Ja ei ole jõudnud see trükimust veel korralikult kuivadagi, kui juba kõlas tema avaldus
Kanal 2-s, et tema ei ole kunagi Padari kandideerimise vastu olnud.
Enda sõnul on Laar varasemalt vaid kritiseerinud neid kandidaate, kes lähevad peibutuspartidena nimekirja esinumbrite hulka. Poliithuumoris on piirid laiad ja tähtis on öelda õigel hetkel seda, mida rahvas ootab – ehk kui see ei ole pada ajamine siis võib seda Padari europarlamenti ajamiseks nimetada.
Lisaks tuli paar päeva tagasi veel kolmaski tore uudis, kus IRL peasekretär kirub Taru linnapead ning palub peaministril oma järeltulijale eelarve koostamise protsessi tutvustada, kui meer julges sõna võtta seoses omavalitsuste tulubaasi seadusevastaste kärbetega. Ei läinud päevagi, kui Mardil tuli meelde, et ka IRL on veel mõnes vallas võimul ja andis kiire kommentaari, et omavalitsuste kärped tuleb üle vaadata, kuna need ei pruugi olla kooskõlas seadusandlusega.
Tule taevas appi - kõlas esmakordselt kadunud president Lennart Meri suust just nimelt Laari paugutamise avalikuks tulemise ajal ning ka praegu peaks kutsuma kellegi taevastest jõududest appi seda putru sööma, mida siin Eestimaa pinnal suudetakse suust välja ajada.
Nüüd jõudsid siis veel riigipirukat järavad krokodillid ka veel omavahel tülli minna ning üks ei tea enam, mis tükki teine ära süüa tahab ja suudab! Tõenäoliselt on siinkohal paslik vanasõna, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad.
Aga võibolla meenutavad tulevased põlved tänast päeva hoopis ajakohase kommentaariga, et parem laar putru, kui kausitäis lahjat suppi!
Jaanuari keskel avaldas Laar seisukoha, et ministrid peaksid enne europarlamenti kandideerimist oma ameti maha panema ja seda ei saanud kuidagi kaheti mõista. Kuu lõpus kõlas tema tsitaat Postimehes: «Olukorras, kus lähema poole aasta jooksul seisab Eesti paljude raskete otsuste ja valikute ees võib kandidaadi ja ministri roll ohtlikult segamini minna».
Ja ei ole jõudnud see trükimust veel korralikult kuivadagi, kui juba kõlas tema avaldus
Kanal 2-s, et tema ei ole kunagi Padari kandideerimise vastu olnud.
Enda sõnul on Laar varasemalt vaid kritiseerinud neid kandidaate, kes lähevad peibutuspartidena nimekirja esinumbrite hulka. Poliithuumoris on piirid laiad ja tähtis on öelda õigel hetkel seda, mida rahvas ootab – ehk kui see ei ole pada ajamine siis võib seda Padari europarlamenti ajamiseks nimetada.
Lisaks tuli paar päeva tagasi veel kolmaski tore uudis, kus IRL peasekretär kirub Taru linnapead ning palub peaministril oma järeltulijale eelarve koostamise protsessi tutvustada, kui meer julges sõna võtta seoses omavalitsuste tulubaasi seadusevastaste kärbetega. Ei läinud päevagi, kui Mardil tuli meelde, et ka IRL on veel mõnes vallas võimul ja andis kiire kommentaari, et omavalitsuste kärped tuleb üle vaadata, kuna need ei pruugi olla kooskõlas seadusandlusega.
Tule taevas appi - kõlas esmakordselt kadunud president Lennart Meri suust just nimelt Laari paugutamise avalikuks tulemise ajal ning ka praegu peaks kutsuma kellegi taevastest jõududest appi seda putru sööma, mida siin Eestimaa pinnal suudetakse suust välja ajada.
Nüüd jõudsid siis veel riigipirukat järavad krokodillid ka veel omavahel tülli minna ning üks ei tea enam, mis tükki teine ära süüa tahab ja suudab! Tõenäoliselt on siinkohal paslik vanasõna, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad.
Aga võibolla meenutavad tulevased põlved tänast päeva hoopis ajakohase kommentaariga, et parem laar putru, kui kausitäis lahjat suppi!
Saturday, February 7, 2009
Kruuse – Rahvaliit on sulle avatud!
Ei ole sellest veel möödas poolt aastatki, kui omavalitsusjuhid lõpetasid riigiga läbirääkimised 2009 aasta tulubaasi üle. Linnadel ja valdadel vähenesid sihtotstarbelised toetused (valdavalt investeeringud !) võrreldes 2008 aastaga üle miljardi krooni, kuid omavalitsused tõmbasid püksirihma koomale ja sellega lepiti – rasked ajad. Tol korral oli omavalitsusjuhid ja nende seas ka linnade liidu juht Urmas Kruuse veidigi rõõmus, et vähemalt väike stabiilsuse garantii saavutati – tulubaasi kaks põhialust – tulumaksu % ja tasandusfond jäid samale tasemele.
Juba tol korral tõmbas valitsus maha nn arengurahad - keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu jagatavad veeprojektide summad, kohalike teede korrashoiu rahastamise, investeeringutoetused ning osaliselt lasteaedade projektirahad, kuigi lapsed pidavat olema selle koalitsiooni puutumatu valdkond nagu nad nüüd kärbete meistrivõistlusi korraldades väitsid.
Saan Tartu linnapea väljaütlemisest täielikult aru ja jagan ka tema seisukohta 100%. Kui omavalitsuste ja riigi vahel on pikkade läbirääkimiste käigus jõutud juba kõvasti kärbitud tulemuseni, siis võiks nagu omavalitsuste lisakohitsemise juba lõpetada. Vägisi meenutab see ebaõnnestunud täku ruunamist, kus esimesel katsel õnnestus kätte saada vaid üks munand ning märakarja liginedes avaldub, et kuramus on veel sigimise võimu ja vaimu täis. Nüüd tuleb ta jälle kiirelt kinni püüda ning alustada operatsiooniga uuesti, et saaks ikka täielikult suguvõimetuks. Asendame eelmises lauses mõned sõnad haldussuutlikkuse ning arenguvõimega ning tundubki, et regionaalministri püha ülesanne on oma operatsioon lõpetada. Kui vallad ja linnad ei ole valmis Bossi tarku ettepanekuid kuulama, siis kärbime veel ja küll need uskumatud ükskord hakkavad minu sõnumit kuulutama ja sõna kuulama!
Mulle tundub, et Urmas Kruuse on tubli Eesti mees, kes hoolib oma linnast ja selle elanikest. Kuna ta on reaalselt näinud elu ka mõnes teises linnas ja vallas, siis pidas ta õigeks oma pahameelt ka avalikult näidata, kuid see pole tema koduerakonnas tavaks. Mäletame veel, kui Keit Pentus julges riigi peakeemikule riigikogus „vale küsimuse” esitada, sai ta ka viisaka sõimu osaliseks. Kuna Keit kuulub oravapartei Tallinna juhtivasse klanni, siis repressioone ei järgnenud. Nüüd aga julges sõna võtta mingi mees Tartust ja kohe avalikult näidata, et tal on oma arvamus. Sellist asja ei ole oravapesas enne nähtud, et keegi julgeb oma nina nii kõrgele tõsta ja seda veel peaorava enda vanas pesas. Selle mõttekäigu lõpetuseks tahaks veel öelda, et kohevsabad ise nimetavad oma siseelu ülimaks demokraatiaks, kuigi vägisi tundub, et demokraatiast „timukraatiani” on vaid lühike samm ning see on neil juba ammu astutud.
Tahaks tublidele omavalitsusjuhtidele soovida jõudu tööle oma kodupaiga edendamisel ning Urmas Kruusele tahaks öelda, et Rahvaliidu uks on tublidele inimestele alati avatud. Minu meelest näitab tema avaldus, et Eestis on veel poliitikuid, kes seisavad rahva huvide eest ega ole kitsarinnalised parteisõdurid. Mulle tundub, et erinevalt Reformierakonnast mõistab Tartu linnapea, et elu on mujalgi kui Tallinnas ja seda motiivi järgides oleme meiegi oma poliitikat alati ellu viinud. Lisaks on Rahvaliidus võimalik oma arvamust avaldada ja seeläbi teostada poliitikat, mis lähtub inimeste heaolust ja Eesti tervikliku arendamise vajadusest.
Juba tol korral tõmbas valitsus maha nn arengurahad - keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu jagatavad veeprojektide summad, kohalike teede korrashoiu rahastamise, investeeringutoetused ning osaliselt lasteaedade projektirahad, kuigi lapsed pidavat olema selle koalitsiooni puutumatu valdkond nagu nad nüüd kärbete meistrivõistlusi korraldades väitsid.
Saan Tartu linnapea väljaütlemisest täielikult aru ja jagan ka tema seisukohta 100%. Kui omavalitsuste ja riigi vahel on pikkade läbirääkimiste käigus jõutud juba kõvasti kärbitud tulemuseni, siis võiks nagu omavalitsuste lisakohitsemise juba lõpetada. Vägisi meenutab see ebaõnnestunud täku ruunamist, kus esimesel katsel õnnestus kätte saada vaid üks munand ning märakarja liginedes avaldub, et kuramus on veel sigimise võimu ja vaimu täis. Nüüd tuleb ta jälle kiirelt kinni püüda ning alustada operatsiooniga uuesti, et saaks ikka täielikult suguvõimetuks. Asendame eelmises lauses mõned sõnad haldussuutlikkuse ning arenguvõimega ning tundubki, et regionaalministri püha ülesanne on oma operatsioon lõpetada. Kui vallad ja linnad ei ole valmis Bossi tarku ettepanekuid kuulama, siis kärbime veel ja küll need uskumatud ükskord hakkavad minu sõnumit kuulutama ja sõna kuulama!
Mulle tundub, et Urmas Kruuse on tubli Eesti mees, kes hoolib oma linnast ja selle elanikest. Kuna ta on reaalselt näinud elu ka mõnes teises linnas ja vallas, siis pidas ta õigeks oma pahameelt ka avalikult näidata, kuid see pole tema koduerakonnas tavaks. Mäletame veel, kui Keit Pentus julges riigi peakeemikule riigikogus „vale küsimuse” esitada, sai ta ka viisaka sõimu osaliseks. Kuna Keit kuulub oravapartei Tallinna juhtivasse klanni, siis repressioone ei järgnenud. Nüüd aga julges sõna võtta mingi mees Tartust ja kohe avalikult näidata, et tal on oma arvamus. Sellist asja ei ole oravapesas enne nähtud, et keegi julgeb oma nina nii kõrgele tõsta ja seda veel peaorava enda vanas pesas. Selle mõttekäigu lõpetuseks tahaks veel öelda, et kohevsabad ise nimetavad oma siseelu ülimaks demokraatiaks, kuigi vägisi tundub, et demokraatiast „timukraatiani” on vaid lühike samm ning see on neil juba ammu astutud.
Tahaks tublidele omavalitsusjuhtidele soovida jõudu tööle oma kodupaiga edendamisel ning Urmas Kruusele tahaks öelda, et Rahvaliidu uks on tublidele inimestele alati avatud. Minu meelest näitab tema avaldus, et Eestis on veel poliitikuid, kes seisavad rahva huvide eest ega ole kitsarinnalised parteisõdurid. Mulle tundub, et erinevalt Reformierakonnast mõistab Tartu linnapea, et elu on mujalgi kui Tallinnas ja seda motiivi järgides oleme meiegi oma poliitikat alati ellu viinud. Lisaks on Rahvaliidus võimalik oma arvamust avaldada ja seeläbi teostada poliitikat, mis lähtub inimeste heaolust ja Eesti tervikliku arendamise vajadusest.
Subscribe to:
Posts (Atom)