Intressipuhkusest ja aastavahetuse kainestavast mõjust

Ei olnud see palju aega enne jõulukellade helisemist, kui Rahvaliit tegi Partsile ettepaneku eluasemelaenu võtnud peredele riiklikult tagatud intressipuhkuse võimaldamiseks. Juba enne seda ligi pool aastat on meie erakonna majanduskomisjon selle ideega tööd teinud ning arutanud mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega. 16.detsembril eelmisel aastal kutsusti kokku ka ümarlaud, kus osalesid lisaks Rahvaliidu inimestele ka Eesti Omanike Keskliit, SA KredEx, Tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Samuti olid sinna kutsutud erakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad ja ainsana ei pidanud seda oluliseks Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid finantsprobleeme ka pole.

Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma.

Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus.

Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.

Riiklike võlakirjade aeg

Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha.

Kuidas edasi ?

Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada!

Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma.

Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks.

Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on?

Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.
Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi.

Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08

Mured Eesti õhuga

Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine - olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel...Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.

Obama võit võib muuta poliitilist kultuuri ka Eestis

Mul on hea meel, et Ameerika Ühendriikides võitis presidendivalimised mees, kes täna on kehastamas maailmas muutusi ja hoolivat poliitikat. Uue ja noore presidendi valimine ameeriklaste poolt loob selge võimaluse ka muudatuseks Euroopa poliitilises kultuuris.
Barack Obama on üliõpilasena olnud koolis suur aktivist ning tegutsenud ka linnakogukonna organisaatorina panustades inimeste kaasatusele ja aktiivsusele linnaelu küsimuste korraldamisel.
Tuues võrdluse Eestisse, siis Kareli valimine Rahvaliidu esimeheks eelmisel laupäeval on samuti alustloovaks sammuks Eesti poliitikas uue põlvkonna peale tulemisel. Ka Karel on osalenud oma ülikooli üliõpilaskonna juhatuse ja ülikooli nõukogu töös võideldes ülikooli arengu ja püsimajäämise nimel. Samuti löönud enne Riigikogusse valimist paar aastat Tartu linnavolikogus. Üliõpilaskondlikust tegevusest ja kodanikuühenduse kogemusega inimeste tulek poliitikasse loob eeldused kildkondliku otsuste tegemise asemele kodanikeühendusi ja eksperte kaasava ning analüüside ja uuringutel põhineva riigijuhtimise kujunemiseks. Ka Ameerikas ennustatakse, et kodanikuliikumiste ning keskkonnakaitse organisatsioonide roll riigi poliitikas suureneb oluliselt ning sinna peaksime ka meie oma poliitilises kultuuris jõudma. Mulle meeldis siiralt ka see, et Obama taha koondusidki justnimelt lihtsad Ameerika inimesed, kes toetasid tema kampaaniat nii moraalselt kui ka väga suuresti materiaalselt. Tema lõpuks vägagi ülekaalukaks kujunenud võit näitab selgelt rahva soovi muutusteks.
Kitsastel huvidel põhinev riigivalitsemine ei toeta kodanikuühiskonna kujunemist, kus toimub riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste ning kodanikuühenduste koostöö tulemusena tasakaalustatud ning jätkusuutlik areng. See on ka Eesti jaoks ainuvõimalik tee, kuidas riiki edasi viia. Loomulikult on kogu maailma ja eriti ameeriklaste ootused praegu väga suured ning Obamal neid suhteliselt keeruline täita, kuid loodame, et sellega saadakse siiski hakkama.
Praegu on tal vaja oma meeskond kokku panna ning eks nendest inimestest hakkabki väga palju sõltuma, kuidas tema uue poliitika rakendamine reaalsuseks saab.

Hannes Rummi blogi rännakud. VOL 1.

Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu.

Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada!

Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata!

Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas.

Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat...

Üheskoos uuele tõusule!

Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.
Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.
Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!
Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.
Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema.


Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.

Ma ei kuule, ma ei näe, ja teie ärge ...hammustage

Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.
Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.
Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.
Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.