Tunnustus Postimehele

Eesti Riigimets ja selle kaitsmisest ning hoidmisest on juba räägitud kuid. Rahvaliit on pidevalt avaldanud pahameelt selle üle, et käib mingi kummaline sehkendamine kabinettides ja avalikkusele räägitakse ülivajalikust reformist metskondade maastikul. Samas puuduvad tänaseni sellle läbiviimiseks sisulised argumendid ja uuringud ning kinnitus, et valitud tee viib meid parema metsakorralduseni. Pigem on ilmnenud asjaoluid vaadeldes vastupidi. Ega Rahvaliit ei ole mingi muutuste vastane, kuid põhiline mure ongi selles, et nii olulist ja riigi kodanikke puudutavat teemat ei arutata avalikkuse ning huvigruppidega läbi. Suur hulk Eesti metsameestest on reformikava hukka mõistnud ja ainuüksi see peaks panema poliitikud sellel teemal suhtlema. Aga ei, reformierakond sõidab oma arulagedate argumentidega metsameestest, metsasõpradest ja ka poliitilisest opositsioonist üle ning isegi ei vaevu neid ära kuulama. Rahvaliit algatas debati ning hiljem allkirjade kogumise ja kogus ca 1,5 kuuga üle 50 000 allkirja Riigimetsa kaitseks ja nende üleandmisel küsis austatud Riigikogu esimees Ene Ergma veel eriti küüniliselt, et miks te ei ole seda teemat tõstatanud Riigikogus? Siin peaks jälle taevas appi tulema, kui meie üks tähtsamaid riigijuhte niivõrd halvasti informeeritud on. Rahvaliit üritas seda teemat tõstatada riiklikult tähtsa küsimusena ja samuti üritas moodustada vastava komisjoni, et alustada debatti riigimetsa tuleviku üle ning alati põrgati vastu koalitsiooniseina Riigikogus. RMK koondamisplaani on hukka mõistnud ka metsameeste ametiühing, kuid see oravate metsakoll liigub oma rada ja kõik hüüded on läinud kurtidele kõrvadele. Õnneks on Metsaseadusesse kavandatavad muudatused siiski nii läbinähtavalt absurdsed, et sellest on isegi oravate koalitsioonipartnerid aru saanud ja siin tõmmati tänaseks pidurid peale. Vähemalt niigipalju on avalikkuse survel mõju ja ka oma allkirja andnud inimesed saavad tunda väikest töövõitu. Tahaks loota, et sügisel uue eelnõuga Riigikokku tulev minister on siin teinud erinevatest vihjetest omad järeldused ja uus eelnõu arvestab ka suure hulga märkuste ning ettepanekutega.
Aga Postimehele tõsine kompliment siinkohal seetõttu, et vaatamata saabuvale jaaniajale on nad tänases lehes tõsiselt seda teemat lahanud ja ühe n.ö. eksperimendi käigus avastanud sellise näpuka, et häbenks ministeeriumi asemel oma silmad peast. Sellega tahangi öelda seda, et uskuge - see ei ole ainuke ja samalaadset kurbloolist huumorit, mille alusel tehakse meie metsasid sajandeid puudutavaid otsuseid, esineb nii varasemas Riigikontrolli auditis, kui ka väidetavalt RMK reformi aluseks oleva kolme kuulise pilootprojekti andmetes. Sõnum on ju tegelikkuses ühene - kui tahame ikka riigile ja selle kodanikele üliolulistel teemadel kavandada suuri muutusi tuleb asju alustada asjatundjate ning avalikkusega suhtlemisest, mitte kusagil tagatoas valminud üllitisega kõigile lagipähe lajatamisega.

Kuidas valimiste eest ettemaks vormistatakse

Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.
Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.
Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.
Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.
Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.

Kuidas laste pealt kokku hoida!?

Eesti kõige suurem mure pikas perspektiivis on positiivse iibe saavutamine ja kõikide riigi arengut puudutavate otsuste juures peaks läbi kumama soov, et Eesti oleks jälle suuteline ise oma rahvastikku taastoota. Samas oleme tegelikkuses jõudnud olukorda, kus emapalga eest jõuame kenasti lasteaiajärjekorda ja tuleb välja, et lisaks sellele tuleb lapsega ka arstiabi saamiseks pikalt järjekorras seista. Justnimelt sellise, lapsevanemana tõelist ängi ja viha, tekitava kogemuse võrra sain mina mõni päev tagasi rikkamaks.
Nimelt tõusis minu kolmeaastasel pojal kõrge palavik ja sellega kaasnesid ka muud haigusnähud. Kuna laps jäi kiiresti üha nõrgemaks otsustasime pöörduda arsti juurde. Perearsti juurde nädalavahetusel ei saa ja suhteliselt loogilise valikuna jõudsin Tallnna Lastehaiglasse. Registratuuris pandi andmed kirja, kraaditi ja paluti ukse taha ootama – arst ise kutsub. Seal koridoris istus 5-6 last koos oma vanematega ja vaatasin, et läheb pisut aega ning asusime ootama. Olime seal passinud juba tunni ja pojal hakkas juba hommikuse palavkualandaja mõju vaiskelt üle minema ja uuesti kraadides näitas see 38. Koridoris olevad lapsed loomulikult ei suuda nii kaua paigal püsida ja on haigustest tulenevalt veel eriti rahutud ning virilad. Nii ka Artur, kes muidu ei püsi minutitki paigal, tahtis seal pidevalt ringi vaadata, infotahvleid uudistada jne, jne. Sama oli ka teiste lastega, mõni tuli vahepeal juurde ja umbes 2 last sai ka järjekorrast tunniga minema. Vahepeal võeti eelisjärjekorras vastu ka mõned kiirabiga toodud lapsed ja üks kõhukrampides poiss ,aga aeg muudkui jooksis. Meie saabumisest haiglasse oli möödas juba pea kolm tundi , kui Arturi palavik taaskordsel mõõtmisel näitas juba üle 39 kraadi. Selle kolme tunni jooksul olid kõik koridoris olevad lapsed jõudnud omavahel suhelda. On suhteliselt kindel, et igaühel neist on erinev tõbi või viirus ning võib juhtuda, et lisaks sellele haigusele, millega laps arsti visiidile läheb ei ole ainuke, mis tal sealt väljudes küljes on. Lõpuks tuli ka meie kord ja valvearst saatis meid veel vereproove andma ning siis ootasime neid tulemusi ning saime retsepti, millega pöördusime apteeki. Kokku olin haiglas selleks, et 10 minutit arsti konsultatsiooni saada koos 39 kraadise palavikuga väikelapsega üle 3, 5 tunni. Lisaks sellele, et haige laps oli tõeliselt väsinud olin ka ise kogu maailma peale tige. Küsisin ka arstidelt ( kes tegid oma tööd väga hästi) , mis teil siin toimub? Selle peale vastati, et selle nimi on KOKKUHOID!!! Varem oli nädalavahetustel lastehaiglas kaks valvearsti, kuid nüüd on kokkuhoiupoliitika ja jäeti üks. Tallinna lastehaigla meenutas sel korral tõelist külahospidali kusagil Ukraina oblastis, kus võis analoogse olukorraga isegi leppida.
HEAD INIMESED, TULGE MÕISTUSELE! Kui me tahame oma riiki edendada ja seda, et meil sünniks rohkem lapsi ,siis selliste meetoditega, kus televiisoris naeratades räägime emapalgast ning peretoetustest, kuid samas teeme kokkuhoiupoliitikat sellistes kohtades ,siis tekib küll tunne, et tänased vastutajad võiks oma kõrgelennuliste ilukõnede asemel veidi rohkem tegeleda maapealsete asjadega!

Kuidas maarahvast vägistatakse

„Üleeile vägistati, eile vägistati. Lähen vaatan, äkki vägistavad mind täna veel,” ütles konn ning siirdus taas sohu. Nii kõlas anekdoot. Praegu regionaalpoliitikas toimuv meenutab tõepoolest maarahva vägistamist.

Ka riigiettevõttes Eesti Post käib vägistamine, sealjuures püütakse aga teha nägu, et tegemist on suure ja riigimeheliku armastusega oma ettevõtte ning Eesti riigi vastu. Hiljuti avaldas üks riigiettevõtte AS Eesti Post juhtfiguur artikli, kuidas on hädavajalik olla „esimese viie riigi” seas, kes oma postituru avab. Siis saabub õnn meie õuele ja posti kantakse efektiivselt laiali avatud turumajanduse valguses.

Kirjutajal ununes täpsustamata, et iga riik kaitseb ikkagi eelkõige oma rahvast ja osutatavate teenuste kättesaadavust, kvaliteeti ning ka hinnataset. Ei ole neist keegi huvitatud võõramaisel kapitalil opereerivatest ettevõtetest.

Riigid kaitsevad oma turgu ülikõrge litsentsimaksuga. On täiesti loomulik, et pigem kasutaksid Eestisse tulevad ettevõtted oma kogemusi äri kasumlikkuse suurendamiseks. Siin on olemas töötav struktuur, nn ebaefektiivsed kontorid (44) suletud või sulgemisel (95 kontorit alates 01.08.2008).

Paratamatult meenub Eesti Raudtee juhtum. „Kinkisime” miljardi krooni eest riigiettevõtte ära, ettevõttest võeti välja dividendina suurusjärgus miljard krooni, ja kui oli näha, et infrastruktuur hakkab päris ära lagunema, siis ostsime riigile tagasi 2,5 korda kallimalt. Äri oli hea, aga kelle jaoks?

Huvitaval kombel oli toonaste müügitehingute ajal võimul täpselt sama koalitsioon. Ka siis tehti katseid kõike kiiresti maha müüa. Üks koomilisemaid väiteid seejuures oli, et muidu pole meil asja Euroopa Liitu. Elektrijaamade müük tagama NATO liikmelisuse jne. Hiljem selgus, et EL-I kuulumist sadamate, elektrijaamade, metsade, raudtee ja postivõrgu omamine ei välistagi.

Eesti Posti majandustulemused andsid 2006 20 miljoni kroonise kahjumi ja kiirelt vahetati välja kaks kuud ettevõtet juhtinud juhatuse esimees. Kas tuleks siis 2007. aasta 34 miljonilise kahjumi puhul vastutusele võtta lisaks juhatusele ka aasta jagu ametis olnud ettevõtte nõukogu?

Ettevõtte mahamüümine ei loo postiteenuse paremaid tingimusi. Väidetavalt toob motokanne ja postibuss kõik teenused odavamalt elanikeni, kuid tegelikult juba varem kasutuses olnud pangabuss on siiski pigem reklaam pangale kui pangakontori tõsiseltvõetav alternatiiv.

Loomulikult ei tule maakohtades ikkagi kasumlikult välja, sest sõita on palju ja elanikke järjest vähem. Nagu oleks aastaajad süüdi selles, et teenus inimeseni ei jõua. Lisaks halvad teed, sest linnasõiduks mõeldud transpordivahendid ei ole sobilikud maateid läbima.

Lahendused? Tulevikus peab riik kõikidele elanikele teenuste kättesaadavuse tagamiseks nendele peale maksma. Kasumlike piirkondade ja teenuste arvel tagab riigifirma teenuse ka seal, kus see ei ole majanduslikult kasulik, kuid on riiklikult ja sotsiaalselt vajalik. Riigifirmas on võimalik niimoodi „vangerdada”, kuid eraettevõte seda kindlasti tegema ei hakka.

Ja ettevõtte müümisel ei lähe palju aega mööda, kui hakkame maksma teenusele riigipoolset dotatsiooni (mida me täna ei tee!) ja lõpuks ostame kogu kupatuse uuesti tagasi, et päästa veel, mis päästa annab. Loomulikult mitte odavamalt, vaid ikka Eesti Raudtee selge näite varal paar korda kallimalt.

Kajar Lember, Eestimaa Rahvaliidu peasekretär
Ilmus Delfis 27.05. 2008
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18991495&l=fpOpinion

Oma teadmatusest hõiskamine ei näita just suurt riigimehelikku tarkust

Justnimelt sellise lausega tahaks vastata Hannes Rummi poolt Õhtulehes kirja pandud artiklis „Madalate maksude müüt puruneb”. Seda, millest lugu iseenesest räägib, on Rahvaliit alati toetanud ja see, et madalate maksude müüdi abil saab pikaajaliselt riiki tasakaalukalt juhtida ei ole kindlasti kuulunud meie retoorikasse. Kirjutama ajendas aga tema lause selle kohta, et ta juhib Õhtulehe lugejate tähelepanu sellele, et Rahvaliidu ja Keskerakonna liikmetes tekitab majandusseisak siirast rõõmu. Ma tõesti ei tea kuidas keskerakondlastega on, kuid ma ei ole küll ühtegi riigi majanduse kokkukukkumise üle rõõmustavat rahvaliitlast näinud. Uskuge mind, et ka mina ei tule hommikul tööle ning ei lippa trepist tantsusammudega üles ise ansiplikult muiates ja tundes rõõmu sotside üle, kes peavad täna rahandusministeeriumis imet tegema, et meie ülistatud majanduspoliitika kokkukuivanud vilju turgutada. Pigem on ikka vastupidi. Rahvaliit on väga mures riigi majanduse olematu kasvu pärast ja kohe kuidagi ei saa niivõrd absurdsete väidetega nõustuda. Justnimelt Rahvaliit oli see erakond, kes juba eelmise aasta maikuus kutsus valitsusparteisid üles mõistmisele, et maailmamajanduse mõjude võimendamisega ei tohi meie küll ise tegeleda ja kutsusime üles sellisel ajahetkel mitte kehtestama ennaktempos aktsiiise – meid ei kuulatud. Samuti olime meie esimesed, kes rääkisid, et võiks kuulata välisanalüütikute ja Eesti Panga arvamust majanduskasvu numbri osas, kuid valitsus kehtestas siiski oma eelarve, arvestades ülioptimistlikku stsenaariumi ja kõik see käis kuni viimase hetkeni meie peaministri naeratuse saatel. Veel hilissügisel juhtisime samaaegselt Tööandjate Keskliiduga valitsuse tähelepanu sellele, et valitsussektori tegevuskulusi ja palgakasvu tuleb ohjata, kuna majanduskasvu numbrid hakkasid kolinal allapoole veerema ning ettevõtjad nägid uueks aastaks tõsist tagasilööki ette. Kui süüdistada täna eelmist rahandusministrit Aivar Sõerdi millegi tegematajätmises siis soovitan küll kirjutajal veidi tutvuda tollaste ministri tegemistega ja ka tema signaalidega valitsusele 2008 aasta eelarve koostamise käigus aga mitte oma teadmatust maailmale kuulutada.
Kokkuvõtvalt on Rahvaliit väga mures riigi käekäigu pärast ja süüdistada oma suutmatuses adekvaatselt prognoose hinnata eelmist valitsust, meenutab küll ühte teist ajastut, kus kõiges olid süüdi neli aastaaega ja veel mõned täiendavad tegurid. Rahvaliidu jaoks on ka lisaks normaalse riigieelarve kokkupanemisele vähemalt sama suur mure meie valdade ja linnade pärast, kuna suures külmutamise lainel on nende tulubaasi kasv järgmisel aastal sisuliselt olematu, kuid samas kulud kasvavad edasi nagu mühinal. Neil ei ole ka võimalust väga kokkuhoiust rääkida, kuna niigi on pidevalt nende kohustsuste ja ressursside vahekord tugevalt kohustuste poole kreenis. Ja kui keegi üritab siinkohal väita, et Rahvaliit tunneb selle üle rõõmu siis selline labane lahmimine on lihtsalt tülgastav. Tänases situatsioonis sellises stiilis näpuga näitamine tähendab pigem seda, et endal hakkab olukorrast väljatulemiseks ideed otsa saama ja siis vaadatakse kõrvale, et kellegile vastutus üle anda.

* loo saatsin ka vastuartiklina SL Õhtulehele, kus sellest väike osa ka 21.05.08 avaldati

Kui on läbi siis on läbi...

Tundub, et meie teflonorava närvid hakkavad tõepoolest üles ütlema. Mis sa ikka oskad kosta selle info kohta, et peaminister valitsuse kabinetiistungil juba hakkab ametnikke hurjutama. Hea peaminister on loomulikult mures oma 22,5 tuhande valija pärast, kuid see ei anna õigustust suurel juhil ja õpetajal hakata teise ministri alluvate peale häält tõstma. Eelarve teema ajab loomulikult närvi - alguses olid ettevõtjad süüdi selles, et nad on liiga pessimistlikud ja ei saa aru, et tegelikult on ju kõik hästi! Siis kui tuli välja, et tegelikult ongi halvasti, siis olid omavalitsused süüdi sest laenavad liiga palju. Ning nüüd tuleb välja, et ka omavalitsuste eelarveline puudujääk ei ole päris üks-ühele ülioptimistliku riigieelarve põhjakukkumise põhjuseks siis peab ju keegi süüdi olema.
Piitsa ja präänikut ametnikele! Kõigepealt tõstab neil ilusa roosa eelarvemulli sees palka ning siis ütleb telekaamerate ees, et vaja palgatõusu pidurdada ja siis hakkab neid veel süüdistama, et esitavad talle valeandmeid. Pole mõtet nö üle võimelda, kõigil läheb vahest midagi sassi ja seda oleks ilus lihtsalt tunnistada.
Tundub, et ametnike poolt ettevalmistatud materjal sisaldas endas sõna kohalike omavalitsuste eelarvedefitsiit ja nimetatud nelja omavalitsuse kiiret arengut arvestades võib see ka vabalt tekkida kõigis ja tekkiski. Millega see defitsiit kaetakse - see sõltub juba konkreetsest omavalitsusest sest tõepoolest ei ole siin vajalik ega ka võimalik koheselt näha kurjakuulutavat laenutonti (mis ei oleks ka iseenesest midagi seadusevastast :-). Aga saan aru, et nii kõrgel tasemel jäävad paljud maised asjad kaugeks aga niipalju võiks Harjumaa valijate usalduse saanud peaminister ikka teada, et Rae valla näol on tõepoolest tegemist ühega vähestest Eesti omavalitsustest, kelle laenukoormus on pea olematu ja seda ei suuda mina küll uskuda, et Rahandusministeeriumi ametnikud sellise väärinfo peaministrile ette söötsid. Siia saab vaid lisada kusagil kuuldud pisikesed luuleread, mis kõlasid umbes nii:
Mis on läbi see on läbi
mis on otsas see on otsas
Aga pole miskit hullu siin
sest varsti tuleb ... uus
ja seda juba ... kuus!

Kes ikkagi maksustas lehmade peeru?

Tuleb järjekordselt tunnustada oravapartei osavust oma ämbrite lükkamises teiste kaela. Kui eile Rahvaliidu juht Jaanus Marrandi Riigikogus lehmade kõhutuule maksu kehtestamise kohta reformierakondlastelt aru päris siis tänaseks on sellest juba saanud Pitsu laip meie kuulsas teleekraniseeringus „Kuulsuse narrid”, mida hoogsalt üle aia loobiti, kuni kallil kutsal saba tagant ära tuli.
Mina tahakski siinkohal küsida, kelle saba selle teema lõpus peaks tagant ära tulema ja kes üritab selle teemaga oma saba kergitada?

Keskkonnatasude seadus jõustus aastaid tagasi, kuid metaani eraldumise maksukohustus tekkis alles nüüd. Kui Rahvaliit oli võimul, algatas erakond seaduse muutmise, mille kohaselt metaani eraldamise eest põllumehed maksma ei pea. Kuid valitsuse vahetudes eelmisel aastal jäi muudatus seisma. Tõenäoliselt tundus halb, et põllumehi mingisugusest „asjast” vabastada – see ei saa ju olla mingil juhul Ansipi selle valitsuse prioriteet! Nii jõudiski kätte aeg, mil arved saadeti laiali. Kui põllumehed reaalseid arveid nägid , tõstsid nad põhjendatult kisa. Seega ei jäänud Keskkonnaministeeriumil muud üle, kui saata muudatusettepanekud Riigikokku. Aga seda alles mõned nädalad tagasi, ajal, mil arvete tasumise tähtaeg käes. Kas selles saab tagantjärele süüdistada Rahvaliitu, et aasta jooksul ei suudeta ministeeriumis ministrile selgitada, et varsti tuleb lehmade kõhutuule maks ja küsida, mis sellega teha! Mina arvan, et siin on ametnikud pannud vaese ministri kergelt kahvlisse, et praegu on tal vaja lisaks arusaamatute metsareformine kaitsmisele tegeleda ka lehmade kõhutuule maksustamisega. Seega oleks praegune valitsus pidanud eelmist ikka natuke rohkem usaldama ja pooleli jäänud muudatused õigel ajal ellu viima.
Levivad ka jutud, et mõnele arve saajale on öeldud, et saatsime arve, kuid jätke maksmata, sest tuleb seaduse muudatus, mis jõustub tagasiulatuvalt. Mis see põllumees tegema peab, kas maksma või mitte? Keegi ei taha olla ei võlglane ega põhjendamatu maksumaksja. Küsimus on ka selles, kuidas on saastetasuga arvestatud riigieelarves, kas sellest tuleb puudujäägile lisa. Ise arvan, et kuigi tegemist vaid mõne miljoniga on siinkohal ka eelarveline probleem. Ega mina siin keskkonnaministrit süüdistada ei taha ega saa, pigem on see õppetund kõigile osapooltele. Seadusemuudatus oleks tulnud enne arvete saatmist vastu võtta ja kogu lugu. Seda teemat on Euroopas palju arutatud ja minu teada pole seda veel keegi rakendanud ning loodaks, et kui selline teema kunagi Euroopas kohustuseks saab, oleme meie ikka viimased, kes selle koomilise maksu kehtestavad, mitte esimesed! Reaalselt võib siin ju tagantjärele Reiljanit kiruda aga ärme siis ikka oma saba niiväga ka kergita sest Rahvaliidu osalusega valitsuse tegevuse tulemusel oleks need arved jäänud välja saatmata ning reaalselt saadeti need ikka välja tänasel päeval ja selle eest tuleb ikka tänastel valitsejatel veidi peegliga nõu pidada. Tahaks vaid loota, et see oravate sabakergitamise katse ei vallanda meie metsades halba pähklipuremise lõpp-produktidest tulenevat lõhna :-)