Pähkliikaldus

Käesoleva aasta riigieelarvet olen ennegi kommenteerinud ja ka täna tahaks koduperenaiselikult öelda, et me ju rääkisime ...
Tänaseks on selge, et kahjuks (siiralt ei ole siinkohal tegemist kahjurõõmuga:-) on tänase valitsuse eelarvepoliitika läbikukkunud. Eriti kurvaks teeb see, et viimaste minutiteni kaitsti seda, Eesti kalleimat koalitsioonilepet katma pidavat eelarvet, kui „läbi aegade konservatiivseimat ja suurima ülejäägiga”!
Peaminister on püüdnud juba pikema aja vältel tõestada vastupidist majandusloogikatele. Kahjuks on reaalsed numbrid hakanud nii karmi tõtt rääkima, et peaministri näol olev igavene naeratuski ei tundu enam nii igavene. Sisemajanduse tervise kohapealt on käibemaksulaekumine üks parimaid indikaatoreid ja arvestades meie üüratuid hindade tõuse ja muid arenguid peaks käibemaksu laekumine igasuguse loogika järgi suurenema, et vähegi stabiilsel kursil püsida. Reaalsuspilt näitab midagi muud ja kuigi veebruaris võib maksulaekumistes ka veel mingeid anomaaliaid olla, on drastiline käibemaksu vähenemine siiski ärevakstegevalt suur. Kahjuks on see tõesti nii ja paljud selle põhjused peaksid valitsuse liikmetele otse peeglist vastu vaatama.
Täna tuleb tõdeda, et meid viie Euroopa edukama riigi hulka viiv ning "12 aastat õigel teel" püsinud kollane õhupall kukkus kahjuks juba 22,5 meetri kõrguselt partsti vastu maad ja sellest saab küll veel palju pisikesi pallikesi puhuda, kuid sellist suurt ja ilusat mulli ei saa sellest enam kunagi...

Jõudsime ikka ausa ülestunnistuse ära oodata!

Lõpuks ometi tunnistab oravaparteisse kuuluv Riigikogu majanduskomisjoni esimees, et pronksiööl oli selge mõju meie positsioonide kiirel kadumisel transiidisektoris.
Kõigepealt on mul hea meel, et lõpuks telliti ka asjatundjatelt uuring meie transiidis toimuva kohta. Sellest selgus tõepoolest (üllatus, üllatus :-) see, et Eesti transiitveod toimuvad valdavalt ida- ja läänesuunal ning see, et meie transiit sõltubki Venemaast! Mul on siiras heameel, et riigi majanduse käekäigu eest otseselt vastutav komisjon on sellise uue informatsiooni valdaja. Teine tõeliselt innovaatiline tõdemus, mis meie juhtpartei liikmeid tegudele suunab on see, et ettevõtjad kasutasid iseseisvusaja alguses ära Eesti geopoliitiliselt head asukohta. Uskumatu, millised kavalpead :-)! Ja kolmas info, mida meie majanduskomisjoni juht nüüd teab on see, et eelmisel aastal on Eestit läbivad transiitveod oluliselt vähenenud. Ma usun, et need kolm tõdemust, millest meie ajakirjandus juba pikka aega kirjutab, on tõpoolest jõudnud ka tänase juhtpartei teadvusse.
Jah, tõesti tuleb nõustuda selle uuringu läbiviinud töörühma juhi arvamusega, et see, mis oleks juhtunud 3 aasta pärast nagunii, juhtus tänu poliitilistele suhetele ca 10 korda lühema aja jooksul. Ansip on juba pea aasta igal pool kõva häälega kuulutanud, et nn pronksiööga pole sellega mingit pistmist. See aga, et samast pesast majanduskomisjoni juht sisult vastupidist väidet tunnistab on tänu teisipäevasele Postimehele fakt. Ei läinud aastatki - saab vaid täna ironiseerivalt targutada...
Kogu selle teema ja eilse Postimehe arvamusloo kokkuvõtteks on minu küsimus siinkohal pigem see, et kas juba täna ei võiks alustada sisulist diskussiooni teemal miks me siis pidime oma transiidisektori nn pehme maandumise asendama teadlikult kõrge kukkumisega vastu pronkskamakat?

Kas riik peab teenima elanikele tasemel teenuseid pakkudes kasumit?

Millest selline küsimus loo pealkirjas? Aga väga lihtsal põhjusel – ei ole normaalne, et me paneme oma postiettevõtte 100% turutingimustel toimetama ja selle tulemusel sulgeme „ebaefektiivsed” maal asuvad postkontorid. See on üks suurepärane näide meie riigi tänase valitsuse regionaalpoliitika tegelikust palgest.
Ei saa kuidagi nõustuda sellega, et Eesti Postis aset leidvad ümberkorraldused on hädavajalikud ettevalmistamiseks postituru avanemiseks . Praegu teeb Eesti Posti juhtkond tõsiseid PR pingutusi, et avalikkusele anda positiivset sõnumit ning lubada postibusse ja tõestada suletavate kontorite allesjätmise mõttetust. Postkontor on maapiirkonnas midagi enamat, kui lihtsalt koht, kust sa saad kätte infokandja või mõne muu postipaki. Postkontor on selgelt üks koht, kus lisaks avalikule teenusele ka suheldakse omavahel ja see on meie inimestele oluline. Ei ole võimalik sellistele asjadele otsa vaadata ainult läbi numbrite.
See, et Eesti Post teeb oma arenguks korrektiive, on ühtpidi loomulik ja vajalik aga see on üks väga selge koht, kus on sõnaõigus ka riigil – kui me ikka hoolime oma inimestest, siis tuleb ka tagada, et postiteenus oleks võrdsetel alustel kättesaadav nii Tallinnas, kui ka Saaremaal. Igaühele on selge, et äriliselt on ühe kirja toimetemine inmeseni pealinnas kordi odavam, kui maapiirkonnas, kuid teenust vajavad mõlemad. Ja siin ongi vaja riigi sekkumist . Täpselt samamoodi nagu makstakse dotatsiooni transpordi sektoris, on seda vaja teha ka postiteenuste sektoris. See on puhtalt riigi regionaalpoliitika küsimus, kas me tahame oma elanikele pakkuda võrdseid võimalusi või me ei hooli neist ning läheneme riigile kui tasuvale äriprojektile. Eesti Posti üks juhtidest ütles oma artiklis ka otse välja, et äriettevõttena tuleb oma tegevuses olla kasumlik. Aga kui tegemist on strateegiliste teenuste kättesaadavusega ei saa riigiettevõtet käsitleda ainult kasumiprojektina. See on järjekordne näide temaatikast, et riigile kuuluvaid strateegilisi ettevõtteid ei tohi mõtlematult erastada – täna oleme olukorras, kus isegi riigiettevõttena, mille nõukogus istuvad valitsuskoalitsiooni esindajad, ei suudeta näha kasuminumbrite taga inimest.

Oravapartei juhtfiguur ennustab majandusele Titanicu saatust?

Ehk uskumatud juhtumised oravapesa ideoloogide uutelt vallutusradadelt.

Päris kummaline on kuulata reklaami, milles AS Tavid võrdleb rahandussüsteemi Titanicuga, mille lõplikku saatust me ju kõik teame. Ühe äriettvõtte poolt vägagi andekalt ülesehitatud reklaamikampaania, kus kutsutakse inimesi kulda ostma ja seda kullakamakat võrreldakse päästevestiga, mida kahjuks kunagi kõikidele ei jagu. Põnevaks läheb see lugu aga alles siis, kui mõelda, kes selle taga on. Riigikogust lahkuv oravapartei üks peaideolooge on aseesimees Meelis Atonen, kes juba tükk aega naudib AS Tavidi nõukogu liikme staatust ja kohe varsti saab temast täieõiguslik tegelane ettevõtte investeerimiskulla ärisuuna edendajana. Ehk täpselt see valdkond, mille turgutamiseks on ka välja mõeldud põhja minevast rahasüsteemist rääkiv reklaamtekst. Mina ei suuda siit küll mingeid muid järeldusi teha kui seda, et oravad ennustavad meie majanduse põhjaminekut ja kutsuvad maksujõulist seltskonda kiirelt päästeveste hankima, sest kunagi ei jaguvat hüvesid kõigile. Ja tõepoolest teatavad erinevad analüütikud, et arvestades eelnevate aastate saagiküllust võib lähiaastatel meid oodata pähkliikaldus. Samas avalikkuses vahutav peaorav aga elab nagu mingis teises metsas, kus tal talveks pessa varutud pähklikuhila alt välja vaevu-vaevu paistavad pea ja sabaots ning seetõttu on reaalsustaju justkui kusagile kadunud. Peaorava asemik reaalse elu küsimustes aga räägib läbi oma uue leivaisa propagandamasina, et meid ootab sama saatus, mis Titanicut. Keegi ei soovi uskuda, et meie majandus võib totaalselt põhja minna ja loodetavasti ka ei lähe, kuid siiski ühiskonna arvamusliidrid võiks natuke ikka mõtelda, millise nurga alt avalikkusele sõnumeid anda. Kui meid tõesti ootab ees Titanicu saatus, siis tõeliste riigimeeste ülesanne on tegeleda kogu oma rahva „päästmisega” ja mitte ei tohiks tegeleda ainult ülemistel tekkidel pidutseva seltskonnaga. Alumistel tekkidel, lukuststud uste taga on ka inimesed, kelledel kahjuks ei ole võimalusi kuldsete päästevestide hankimiseks ja loodetavasti ei lähe neid ka vaja.
Lõpetuseks ongi kogu selle loo juures minu hinnagul totaalselt koomiline, et täna meie riigi arengu eest vastutava peaministriparteilaste seast kostub niivõrd erinevaid ja samas äärmuslikke signaale. Kui ikka partei esimees räägib roosamannast ja aseesimehega seotud ettevõtte annab SOS signaali, siis peaks tõesti ütlema, et tule taevas appi!


Kommentaari kirjutama ajendanud AS Tavidi reklaamtekst:

Me kõik oleme laeval – ühel suurel laeval, mille nimi on Titanic. Ja me kõik teame, et see laev on uppumatu. Juhtugu, mis iganes see laev ära ei upu – veekindlad vaheseinad, kompetentne meeskond, tehnoloogia viimane sõna – kõik, mis vaja on olemas. Kuid tund aega tagasi põrkasime me kokku jäämäega. Näiliselt ei ole midagi lahti. Paanikat pole, inimesed istuvad restoranis, laulavad ja tantsivad, aga laev juba upub. Läheb veel aega enne kui on lõplikult selge, et uppumatu Titanic kaob vee alla.
Kuid praegu käib veel pillerkaar. Mõni üksik laeva meeskonna liige räägib, et päästeparved on vaja vette lasta ja inimestele tuleb hakata päästeveste jagama. Kuid see toob isegi kaastöötajate seas esile üksmeelse naeru. Meie laev on ju uppumatu. Keegi ei usu, et mõne aja pärast on absoluutselt kõik, tõepoolest absoluutselt kõik Titanicul on vajunud igaveseks mitme tuhande meetri sügavusele vee alla. Pidu lõppeb, et anda teed uutele laevadele ja järgmistele pidudele.
Üksikud varustavad ennast juba päästevestidega. Kuid enamus neid ei taha. Aga varsti on juba hilja, päästevestid võivad otsa saada ja kalliks minna. Praegu on neid veel piisavalt. Kui sa näed analoogiat maailma rahandussüsteemide ja Titanicu vahel, siis soeta oma kollane päästevest Tavidist.

MUIDE, KA TITANICUL KÕIGILE PÄÄSTEVESTE EI JÄTKUNUD!

Laar paugutab jälle!

Tundub, et Mart Laarile kohe tõesti meeldib ajalugu. Eriti meeldib talle see, kui ta ise saab teha ajalugu. Paljudele aga meeldiks, kui sellest tegelasest saaks ajalugu.
Selliseid ideid nagu Mardil ei tule küll enamusel mõtlevatel ja riigist hoolivatel inimestel pähe!
Kui 90ndatel tegi Mart Laar avalduse, et Eesti ei vaja põllumajanduspoliitikat, siis täna leiab Laar, et me ei vaja ka regionaalpoliitikat. See, mis 15 aastat tagasi meie maaeluga juhtus on kõigile teada ja tunda. Aga paistab, et hing on haige, sest vaatamata ponnistustele on Eestimaal siiski elu ka maal alles ja viimastel aastatel saanud ka kerge positiivsuse lainele. Suurenenud on nii omavalitsuste kui ka põllumeeste rahakotid ja seeläbi on käima läinud külaelu ning nüüd tahetakse neid arenguid hakata jällegi pidurdama. Kohalike arengumootorite ehk linnade ja valdade tulubaasi kasvud on juba selle aasta eelarves külmutatud ja nüüd on siis aeg oma tõelise pale näitamiseks. Regionaalminister ei ole küll selles süüdi, et eelarves temaga ei arvestatud. Teadaolevalt on siin ikka jõuline roll koalitsioonierakonna juhtidel ja need põhimõttelised kokkulepped sünnivad kuuldavasti väga väikeses ringis. Täna on hea Reimaa poole näpuga näidata, kuigi tegelikult peaks peeglit otsima...
Laar on läbi sellise suhtumise näidanud väga selgelt oma arusaama tasakaalustatud Eesti mudelist ja lisaks näitab püssipaugutamine oma poliitkonkurentide piltide pihta midagi ka temale omaste meetodite kohta poliitilises käitumises.
Mulle on arusaamatu, kuidas saab selliste seisukohtada väljatulistaja olla ühe valitsuserakonna juht. Loodan siiski, et seekord on Mardi püss laetud paukpadrunitega ja keegi selle tühjapaugutamise tõttu ei pea kannatama.

Ansip tänas tudengeid

Veidi vähem kui kuu aega tagasi valisid üliõpilased tudengisõbraks Ansipi valitsuse. Suhteliselt tugev ettemaks valitsusele, kes ei toeta uut õppetoetuste süsteemi ehk tudengipalga ideed.
EÜL tunnustas valitsust tegevuse eest õppetoetuste seaduse ettevalmistamisel. Aga ettevalmistamise staadiumisse see asi vist jääbki. Sest mulle tundub, et peaministriparteile oli väga alandav saada tudengisõbra tiitel möödunud aasta eest ja uuel aastal proovivad nad kiirelt näidata, et nad ei ole sotsiaalselt mõtlev koduperenaiste ja tudengite partei vaid ikka seesama vana hea eduerakond omadele. Eilne uudis, et riigiteenistujatel soovitakse ära kaotada õppelaenu tagasimakse soodustus on järjekordne näide "hambad risti koalitsiooni" suurepärasest koostööst. Selle eelnõuga juhtub tõenäoliselt sama nagu ka töölepingu seaduse muutmisega, mille puhul valiti veel tankistiks eriti süütu ja malbe olekuga ministrike. Ehk minu meelest lasevad koalitsioonipartnerid oma pronksist edukust nautival juhtoinal rahulikult ämbrisse sukelduda ja siis tulevad rõõmuga parastama, et selline asi saab seaduseks küll ainult üle meie laiba.
See seadus loomulikult rõõmustab eraettevõtjaid, sest töökoha valikul kaob üks väga oluline avaliku sektori eelis. Iseenesest on siin võibolla ka palju põhjuseid, miks selliseid soodustusi ei peaks olema, kuid seda suurem surve tekib ju ametnike palkade kasvatamiseks ja lõppkokkuvõttes ei suuda ma siin küll riigile mingit edu võtit näha. Riigi reaalne rahaline võit on kahtlane ja oluliselt raskeneb inimeste leidmine riigi või kohaliku omavalitsuse ametikohtadele. Ja minu hinnangul oleks see järjekordne hoop kehvemal järjel olevate perede võsukestele, kes sooviksid omandada kõrgharidust...

Otsi kultuurisõpra, kes ei karda kolli, kui on kollil rahapada käes!

Uskumatu aga tõsi.
Kultuurioravake teatab, et meil on nii väike riik ja siin ei ole võimalik kasutada erisusi! Eriti uskumatuks teeb selle see, et minister soovib oma partei rahaideoloogide survel ellu viia asja, millest on räägitud aastaid, kuid mis alati on just nimelt kultuuriministrite ja kultuuritegelaste vastuseisu tõttu ära jäänud.
Minu hinnangul on tegemist tõeliselt kultuurivaenuliku jutuga, et suurendame käibemaksu 13 % võrra ja kirjutame saadava tulu ministeeriumi eelrvesse ning jagame selle ise laiali, et tagada kõrgkultuur. Nii nagu siililegi, on tegelikult ka oravale selge, et järgmisel aastal lahustuks see summa ministeeriumi üldeelarves ja ongi kõik. Lihtsalt piletihinnad tõusevad ja järjekordsed õnnesoovid Eesti rahvale!
Mõni aeg tagasi sai selle teema järjekordne vaatus alguse, kui üks seadusesäte tühistati ja asjast räägiti ajakirjanduses kui sõnastuse probleemist ehk nagu teeks senine sõnastus käibemaksu soodustuse saamise mõttes etendusasutuste vahel vahet sõltuvalt omandivormist. See on kõige elementaarsem jama. Suvatsege vaid lugeda seaduse teksti, kus on lausa sõnasõnalt öeldud, et soodustus laieneb ka eraetendusasutustele. Ka praktikas kasutavad seda näiteks kõik erateatrid. Selline käsitlus oli kasulik välisstaaride sissetoojatele, sest neile oli kaval kisendada nagu nad ei saaks soodustust, sest nad on eraettevõte. Tegelikult nad ei saanud soodustust hoopis seepärast, et nende eelarvest ei moodustunud 10 % riigi, kohaliku omavalitsuse või Kultuurkapitali toetus kuna mitte ükski kultuurikomisjon ega ekspertgrupp poleks Elton Johni või Michael Jacksoni sissevedamisele mingitki toetust määranud, sest tegu on puhtakujulise äriprojektiga. Just nimelt kommertsüritustele samade tingimuste andmise vältimiseks ja otsustamise andmiseks ( mis on väärtkultuur ja mis kommertskultuur ) tegelike spetsialistide kätte, (kultuurikomisjonide ja Kulka ekspertgruppide liikmed) kirjutatigi ju see 10% säte omal ajal seadusesse.
Tänaseks on ühtpidi kujunenud naljakas olukord. 10 % avaliku toetuse nõue on tühistatud ja seadus annab õiguse 5% käibemaksusoodustusele kõigile etendusi või kontserte korraldavaile riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutustele või Rahvusooperile.
Suurepärane! Mis on aga etendusasutus, see on ju täpselt fikseeritud etendusasutuste seaduses. Selle seaduse alusel ei ole ükski summerdamise korraldaja ega staari maaletooja etendusasutus. Pregu poleks vaja muud teha, kui kirjutada käibemaksuseadusesse lihtsalt sisse "Etendusasutuse seaduse mõistes" ja Eesti võiks rahulikult jätkata tänase madala käibemaksumääraga kultuuriüritustega. Ja olekski nii, et ükski summerdaja ega kuulsuse vahendaja ei saaks kõrgkultuuri kätesaadavuse parandamiseks mõeldud hüve nautida.