... ehk tõeline pale hakkab jällegi paljastuma!
Kui ühiskonnal on igasugustest reformidest kõrini ja Eesti tänane juhtpartei peab kuidagi oma reformidemeelsust tõestama, siis tuleb tegeleda nn sisereformidega. Kuna läbi valimiste ja nõrkade koalitsioonikaaslaste on piltlikult öeldes saadud valitsuse tasandil enamusaktsiad enda kontrolli alla, võib ju suuraktsionär teha, mis tahab. Esimeseks pääsukeseks majandussektori jõulisel politiseerimisel on reformisõbraliku kapitalile juurdepääsu loomine Eesti metsanduse hästihoitud ressurssidele.
Esimeseks tõestuseks on siinkohal asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi looduskaitse ja metsanduse asekantsleriks pandi Reformierakonna truu liige. Vähe. Liiga vähe, ütleb enamusaktsionär. Kuna igasuguses tootmises saab võimsus olla vaid nii suur, kui on kogu protsessi kõige nõrgem lüli, tuleb see kõigepealt üles leida. Otsiti ja leiti. Mingi riiklik allasutus pidurdab reformi planeeritud arengut. Kiired otsused – nimetame Eesti ühe suurima ressursi majandamisega tegelevale asutusele pädevad (loe:lojaalsed) juhtorganid. RMK nõukogus on Riigikogu esindajad, Rahandus- ja majandusministeeriumi esindaja, kaks inimest Keskkonnaministeeriumist ja kolm asjatundjat keskkonnaministri ettepanekul. Nendest kodanik Talijärve teab iga metsandusega kokkupuutunud inimene, kuid, et staažikatest parteilastest pedagoog Helmer Jõgist ja ökonomist Ülle Rajasalust saavad vastava eriala spetsialistid on küll pisut kummaline. Ja eriti ilusa täpi paneb sellele pehmelt öeldes magedale loole veel see, et nõukogu valib ennast juhtima parimate keskkonnaalaste teadmistega pr. Rajasalu. Palju õnne ning jõudu Eesti metsandusele!
Mis edasi? Tundub, et miski segab veel enamusaktsionäri tahte läbisurumist AS-s Keskkonaministeerium! Ootamatult ilmneb, et tütarettevõte ( mille ülesandeks on tegelikult tagada Eesti metsamajanduse jätkusuutlikkus mitte kasum!) ei teenigi niipalju pappi, kui aktsionärid oma investeeringute tootlikkuseks ennustasid või lootsid. Nõukogule tehakse ülesandeks leida uus ja reformimeelsem tegevjuht, kes saab inimkeeli aru, et küsimus ei ole mitte metsade majandamises järgmiste põlvede tarbeks vaid selles, et aktsionär ei peaks nelja aasta pärast omakapitali vähendama hakkama. Mõeldud tehtud. Põhjenduseks see, et tegevjuht ei saa hakkama ülesannetega, mida muide keegi pole talle ülesandeks pannud. Aga see selleks. Ja veelgi toredam on siinkohal see, et ärasaadetavale härrasmehele makstakse kopsakas lahkumisraha, kuna ühtegi sellist apsakat tema töös ei leita, mille tõttu saaks inimese vallandada. Nõukogu esinaise tõelist pädevust ilmestab veel see, et tegevjuhi töö hindamiseks vaadati „auditi” tulemusi , aga hiljem selgus, et nõukogu juht polnud seda näinudki ...
Jah, tänu pronksisündmustele on vene puidu import tõsiselt pidurdunud ja Eesti tootjatel on täna tõsised tarneprobleemid, mis tuleb lahendada, aga seda ei saa teha tulevaste põlvede arvelt!
Sunday, September 2, 2007
Friday, August 24, 2007
Ma ei tunne kedagi, kes teaks midagi ….
… sellest, et Juske tunneks Rahvaliidu siseelu
Tuleb tunnistada,et mõne mehe hing on vist haiget saanud läbi selle, et rahvaliitlased oma selja Tallinna linnavolikogus sirgu ajasid.
Usun, et tunnen meie erakonna siseelu päris hästi ja lihtsalt meele teeb mõruks, kui mõni outside kodanik oma sarkastiliste sõnumitega sissisõjast üritab poliitilist palagani teha.
Rahvaliit tegeleb täna väga selgelt oma erakonna edasiste tegevuste planeerimisega ja erakonna arendamisega. Poliitilise organisatsiooni ehitamine käib ikka siis, kui ollakse opositsioonis. Mõlemad erakonnad (sotsid ja rahvaliit) on väga selgelt omal nahal tundnud, et võimul olemine kulutab ja siinkirjutaja saab vaid kerge kahjurõõmuga nentida, et praegu on meie tõusmise ja mõnede teiste langemise aegJ
Eks elu näitab, kas minu väide on tõene või mitte, kuid lihtsalt hale on lugeda partei palgalise inimese sulest kommentaari teise erakonna siseelu kohta, millest tal ettekujutus juhtub kehvake olema.
Rahvaliit on oluliselt demokraatlikum erakond, kui see võibolla on seni välja paistnud ja meie jaoks ei ole olemas keskelt kamandatavat ja 100% kontrollitavat poliitikat. Piirkondade tegevust juhivad piirkondlikud juhatused ja nad tõepoolest ise otsustavad , kellega koostööd teevad. Kui Tallinna tasandil leiti, et see ei ole sotsidega võimalik, siis nii juhtuski nagu juhtuma pidi. Olen ise ka Tabivere vallavolikogu esimees ja meil on vallas sotsidega väga hea koostöö – ehk sõnum selles, et ühe piirkonna kontekstis toimuvat saab ainul suur võhik ja mitte väga kaugele nägev “analüütik” pidada mingiks erakonna suunaks või sissisõjaks või milleks iganes.
Ja lõpetuseks võiks siinkohal tõdeda, et õnneks on Rahvaliidus väga palju inimesi, kellega võib julget luurele minna isegi nii, et nad jäävad koos relvaga sinu selja taha ning see meeskonnavaim teeb meist igale vastasele sissisõjas väga ebameeldiva vastase. Ma ei tea, kui paljudes erakondades see samamoodi olla võiks …
Tuleb tunnistada,et mõne mehe hing on vist haiget saanud läbi selle, et rahvaliitlased oma selja Tallinna linnavolikogus sirgu ajasid.
Usun, et tunnen meie erakonna siseelu päris hästi ja lihtsalt meele teeb mõruks, kui mõni outside kodanik oma sarkastiliste sõnumitega sissisõjast üritab poliitilist palagani teha.
Rahvaliit tegeleb täna väga selgelt oma erakonna edasiste tegevuste planeerimisega ja erakonna arendamisega. Poliitilise organisatsiooni ehitamine käib ikka siis, kui ollakse opositsioonis. Mõlemad erakonnad (sotsid ja rahvaliit) on väga selgelt omal nahal tundnud, et võimul olemine kulutab ja siinkirjutaja saab vaid kerge kahjurõõmuga nentida, et praegu on meie tõusmise ja mõnede teiste langemise aegJ
Eks elu näitab, kas minu väide on tõene või mitte, kuid lihtsalt hale on lugeda partei palgalise inimese sulest kommentaari teise erakonna siseelu kohta, millest tal ettekujutus juhtub kehvake olema.
Rahvaliit on oluliselt demokraatlikum erakond, kui see võibolla on seni välja paistnud ja meie jaoks ei ole olemas keskelt kamandatavat ja 100% kontrollitavat poliitikat. Piirkondade tegevust juhivad piirkondlikud juhatused ja nad tõepoolest ise otsustavad , kellega koostööd teevad. Kui Tallinna tasandil leiti, et see ei ole sotsidega võimalik, siis nii juhtuski nagu juhtuma pidi. Olen ise ka Tabivere vallavolikogu esimees ja meil on vallas sotsidega väga hea koostöö – ehk sõnum selles, et ühe piirkonna kontekstis toimuvat saab ainul suur võhik ja mitte väga kaugele nägev “analüütik” pidada mingiks erakonna suunaks või sissisõjaks või milleks iganes.
Ja lõpetuseks võiks siinkohal tõdeda, et õnneks on Rahvaliidus väga palju inimesi, kellega võib julget luurele minna isegi nii, et nad jäävad koos relvaga sinu selja taha ning see meeskonnavaim teeb meist igale vastasele sissisõjas väga ebameeldiva vastase. Ma ei tea, kui paljudes erakondades see samamoodi olla võiks …
Tuesday, August 21, 2007
Varjuteater reservfondi ja lisaeelarvega
Põllumehe iidsest tarkusest – kes põllu eest ei hoolitse, selle jätab põld hätta – tasuks kõigil, ka poliitikutel ja riigimeestel õppust võtta. Sest see tõde peab paika ka riigi rahakotiga ümberkäimisel. Aga valitsuse eelarvepoliitikast kumab rohkem läbi suhtumine: eks sügisel näe, mis suvi toonud.
Eesti viimaste aastate suure majanduskasvu ja konservatiivse eelarvepoliitika puhul on üsna jahmatav ja uskumatu, et tänavu peame juba augustis kerge ehmatusega kuulda saama – valitsuse reserv on lõpukorral. Sellest annab teada rahandusminister isiklikult, öeldes, et valitsus on reservi nullini ära planeerinud (Eesti Päevaleht 09.08.2007). Lausa ennekuulmatu lugu, et nii lühikese ajaga on suudetud kulutada sadu miljoneid, ehkki midagi erakorralist ja ettenägematut, mida pole võimalik planeerida – metsapõlengud, merereostus –, pole minu teada küll sel aastal juhtunud… Tõsi küll, oli üks äärmiselt murettekitav planeeritud erakorraline olukord, kuid see selleks.
Valitsuse reservfond on ette nähtud erakorralisteks kuludeks, ja kui see tõesti lõpukorral on, peame olema valmis kõige hullemaks. Kui praeguse kuuma ja kuiva ilmaga peaks puhkema suur metsapõleng või tekkima mullusega sarnane merereostus, oleksime püstihädas, sest valmisolek niisugusteks ettenägematuteks olukordadeks puudub. Samas ei kiirusta valitsus ka muid abinõusid kasutusele võtma, näiteks on loobunud õlifondi loomisest, ehkki see tooks riigile ja maksumaksjale märgatavat kergendust. Samas on tänane valitsus kõva häälega pidulikult teada andnud, et eurole üleminek on meie peaeesmärk ja seetõttu kiirendatakse aktsiisitõusu ning lisaeelarvet ei koostata.
Paraku tundub, et praeguseks on pigem tekitatud olukord, kus teadlikult hakatakse kasutama reservfondi raha näiteks suhkrutrahvi summade arvelt, et need siis hiljem taastada lisaeelarve kaudu. Lisaeelarvet ju ei pidanud tulema! Kui seda ei nimetata avalikkuse eksitamiseks, õigem oleks öelda isegi petmiseks, siis tahaks praeguse seisu kohta küll kuulda põhjalikku selgitust ning võimalikku lahendust sellest räbalast olukorrast väljatulekuks. Kui eelmise valitsuse ajal jäi reservfondist ülegi, siis nüüd tuleb puudu.
Tõsiasi, et rahandusminister nüüd ajakirjanduse õla najal nutab, näitab seda, et tema arvamusega pole valitsuses arvestatud, kuivõrd just tema peab seisma selle eest, et
reservi summasid kasutataks vastavalt eelarvele ja ainult erakorralisteks kuludeks. Kujunenud olukorda ei saa aga mingil juhul ainult rahandusministri kraesse ajada, pigem näitab see seda, et valitsuses liidrirolli hoidev seltskond naudib oma pronksist populaarsust ja ei võta koalitsioonikaaslaste arvamust kuulda.
Igatahes seisab valitsus aasta lõpus, kui reserv on otsas ja suhkrutrahv tuleb ära maksta, silmitsi päris keerulise ülesandega: peab täitma oma lubaduse, et lisaeelarvet ei tee, ja samas tasuma summad, millest ei ole kuhugi pääsu. Annaks vanajumal taevas vähemalt niigi palju abi, et veel midagi erakordselt hullu ei juhtu.
Eesti viimaste aastate suure majanduskasvu ja konservatiivse eelarvepoliitika puhul on üsna jahmatav ja uskumatu, et tänavu peame juba augustis kerge ehmatusega kuulda saama – valitsuse reserv on lõpukorral. Sellest annab teada rahandusminister isiklikult, öeldes, et valitsus on reservi nullini ära planeerinud (Eesti Päevaleht 09.08.2007). Lausa ennekuulmatu lugu, et nii lühikese ajaga on suudetud kulutada sadu miljoneid, ehkki midagi erakorralist ja ettenägematut, mida pole võimalik planeerida – metsapõlengud, merereostus –, pole minu teada küll sel aastal juhtunud… Tõsi küll, oli üks äärmiselt murettekitav planeeritud erakorraline olukord, kuid see selleks.
Valitsuse reservfond on ette nähtud erakorralisteks kuludeks, ja kui see tõesti lõpukorral on, peame olema valmis kõige hullemaks. Kui praeguse kuuma ja kuiva ilmaga peaks puhkema suur metsapõleng või tekkima mullusega sarnane merereostus, oleksime püstihädas, sest valmisolek niisugusteks ettenägematuteks olukordadeks puudub. Samas ei kiirusta valitsus ka muid abinõusid kasutusele võtma, näiteks on loobunud õlifondi loomisest, ehkki see tooks riigile ja maksumaksjale märgatavat kergendust. Samas on tänane valitsus kõva häälega pidulikult teada andnud, et eurole üleminek on meie peaeesmärk ja seetõttu kiirendatakse aktsiisitõusu ning lisaeelarvet ei koostata.
Paraku tundub, et praeguseks on pigem tekitatud olukord, kus teadlikult hakatakse kasutama reservfondi raha näiteks suhkrutrahvi summade arvelt, et need siis hiljem taastada lisaeelarve kaudu. Lisaeelarvet ju ei pidanud tulema! Kui seda ei nimetata avalikkuse eksitamiseks, õigem oleks öelda isegi petmiseks, siis tahaks praeguse seisu kohta küll kuulda põhjalikku selgitust ning võimalikku lahendust sellest räbalast olukorrast väljatulekuks. Kui eelmise valitsuse ajal jäi reservfondist ülegi, siis nüüd tuleb puudu.
Tõsiasi, et rahandusminister nüüd ajakirjanduse õla najal nutab, näitab seda, et tema arvamusega pole valitsuses arvestatud, kuivõrd just tema peab seisma selle eest, et
reservi summasid kasutataks vastavalt eelarvele ja ainult erakorralisteks kuludeks. Kujunenud olukorda ei saa aga mingil juhul ainult rahandusministri kraesse ajada, pigem näitab see seda, et valitsuses liidrirolli hoidev seltskond naudib oma pronksist populaarsust ja ei võta koalitsioonikaaslaste arvamust kuulda.
Igatahes seisab valitsus aasta lõpus, kui reserv on otsas ja suhkrutrahv tuleb ära maksta, silmitsi päris keerulise ülesandega: peab täitma oma lubaduse, et lisaeelarvet ei tee, ja samas tasuma summad, millest ei ole kuhugi pääsu. Annaks vanajumal taevas vähemalt niigi palju abi, et veel midagi erakordselt hullu ei juhtu.
Tuesday, August 14, 2007
Kas tõesti originaalne ja kuldne Lang ...
... kahjuks vaid lahja pilsner.
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks...
Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon palub peaminister Andrus Ansipil selgitada, milline on peaministri seisukoht Rein Langi poolt algatatud ja avalikkuses pahameelt põhjustanud õlle reklaamikampaania suhtes. Samuti soovitakse teada, kas peaminister ja valitsus tervikuna toetavad justiitsminister Rein Langi algatatud Põhiseaduse Pilsneri tootmist. On tõesti uskumatu, et meie riigis võib minister teha sisuliselt õllereklaaami. Mis sa ikka kostad, kui justiitsminister promob „Põhiseaduse Pilsnerit” ja sealjuures on veel rõõmus, et rahvas räägib põhiseadusest. See, et eestlased palju Viru Valget võtavad , ei vii meid mitte maailma korrumpeerunud riikide edetabelis tahapoole. Kui igale riigi jaoks olulisele dokumendile või probleemile saaks läbi alkoholi leida lahenduse siis on justiitsministril küll midagi sooja päikese käes sassi läinud. Siinkohal ei oskagi muud öelda, kui jään huviga ootama „Riigikogu kuldset” või „Vabariigi tumedat” ja kuna eestluse elujõu hoidmiseks oleks väga vaja rakendada Ühiskondlikkusse leppesse kirjapandut ning sellest suurepärasest dokumendist ei taha ka keegi rääkida siis võiks ka välja lasta liitristesse plastpudelitesse ( et ikka suurem ja tähtsam oleks) villitav ja Ärma talu marjadest pressitud „Ühiskondliku leppe pealevõtukas”. Ja kui Langi eesmärgiks on tõesti see, et rahvas asjast räägiks siis usun, et kõik napsusõbrad räägiksid ka viina võtmise juures Ühiskondlikkust leppest ja tunnevad selle puudumisest suurt kurvastust ning teevad kõik endast oleneva selle hankimiseks...
Thursday, August 2, 2007
Riigikontrolli ettepanekust hakata Mustvee vee hinda Tallinnast määrama.
Lugedes Riigikontrolli ettepanekut, et vee hind on omavalitsuste lõikes liiga madal ja seda peaks hakkama Tallinnast mingi ameti kaudu reguleerima, tekib tunne, et Eestimaa päike paistab ikka väga kuumalt suvisel ajal.
Siin on tegemist järjekordse katsega võtta otsustamispädevus ära kohalikult omavalitsuselt ning tekitada mingi tsentraalne veehindade kehtestamise süsteem.
Enamikes väikestes valdades tegeleb veemajandusega kas valla munitsipaalettevõte või on antud trassid rendile eraettevõttele. Täna kehtestab vee hinna kohalik omavalitsus põhimõtteliselt vee-ettevõtte poolt esitatud andmetele ja vastavate kulude põhjendamisele. On samuti äärmiselt loogiline, et kohalikud vallajuhid teavad ja oskavad hinnata nende kulude reaalsust ning vastavalt sellele kehtestada ka objektiivne hind teenusele.
Täna on tekkinud olukord, kus aastaid tagasi alustatud suurte veemajandusprojektide rahastamine on kallinemiste tõttu sattunud ohtu ja sealt tulenevalt ei suuda Eesti riik täita joogi- ja reovee direktiive ning nüüd mõeldakse välja skeeme, kuidas seda raha hakata otseselt tarbija käest piltlikult öldes ettemaksuna koguma. Kui ühes Eestimaa asulas on veerike iga kahe kuu tagant ja paar korda aastas tekib keldritesse reovesi siis ei saa ju sellistes kohtades küsida inimeste käest samasugust vee hinda, kui suuremates asulates, kus selliseid probleeme üldjuhul pole. Inimesed on nõus vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest ka kõrgemat hinda tasuma, kuid eelnevalt tahavad nad ka kvaliteetset teenust. Seda aga ei suuda üks keskmine omavalitsus omavahenditest tagada ja kindlasti ei suuda seda kinni maksta kohalik tarbija.
Kas tõesti suudab „ Eesti Vabariigi Keskonnaministeeriumi asulate veehinna määramise osakonna finantstalituse vanemspetsialist kohusetäitja” ( see oli võibolla juba liiga ironiseeriv aga nii ta vist kujuneb:-) adekvaatsemalt arvestada õiglast hinda Eestimaa 227 omavalitsuses? Kahtlen sügavalt.
Veemajandusprojektide rahastamisel ei ole ju peamine mingite euronõuete täitmine (kuigi nii näikse see kujunevat ja seetõttu on siiski ka heameel, et vähemalt EL surve paneb meid mõtlema) vaid see, et meie oma Eestimaa inimesed saaksid kraanist puhast vett ja reovee puhastamine Tabiveres ei ole vajalik mitte Brüsseli ametnikele vaid ikka meie enda elukeskkonna säästmiseks!
Vallajuhina oleks võibolla tõesti lihtsam, kui ise ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid ja saab alati rahvale öelda, et küll meie teeks aga kõik kirjutatakse pealinnast ette ja kui linnaisadega räägid siis öeldaks, et meie ei saa midagi teha Euroopa nõuab!
Siinkohal tahaks küll härrastele Riigikontrollis ja eelnõud ettevalmistavatele ministeeriumiametnikele öelda, et minge ja vaadake seda Eestimaa elu ikka lihtsa inimese vaatenurgast ja ärge tegelege lauslollustega. Me pidevalt räägime lähimusprintsiibist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja siis hakkame ise kehtestama oma väikeses riigis reegleid, mille kohta lihtsalt pole sõnu...
Siin on tegemist järjekordse katsega võtta otsustamispädevus ära kohalikult omavalitsuselt ning tekitada mingi tsentraalne veehindade kehtestamise süsteem.
Enamikes väikestes valdades tegeleb veemajandusega kas valla munitsipaalettevõte või on antud trassid rendile eraettevõttele. Täna kehtestab vee hinna kohalik omavalitsus põhimõtteliselt vee-ettevõtte poolt esitatud andmetele ja vastavate kulude põhjendamisele. On samuti äärmiselt loogiline, et kohalikud vallajuhid teavad ja oskavad hinnata nende kulude reaalsust ning vastavalt sellele kehtestada ka objektiivne hind teenusele.
Täna on tekkinud olukord, kus aastaid tagasi alustatud suurte veemajandusprojektide rahastamine on kallinemiste tõttu sattunud ohtu ja sealt tulenevalt ei suuda Eesti riik täita joogi- ja reovee direktiive ning nüüd mõeldakse välja skeeme, kuidas seda raha hakata otseselt tarbija käest piltlikult öldes ettemaksuna koguma. Kui ühes Eestimaa asulas on veerike iga kahe kuu tagant ja paar korda aastas tekib keldritesse reovesi siis ei saa ju sellistes kohtades küsida inimeste käest samasugust vee hinda, kui suuremates asulates, kus selliseid probleeme üldjuhul pole. Inimesed on nõus vee-ja kanalisatsiooniteenuse eest ka kõrgemat hinda tasuma, kuid eelnevalt tahavad nad ka kvaliteetset teenust. Seda aga ei suuda üks keskmine omavalitsus omavahenditest tagada ja kindlasti ei suuda seda kinni maksta kohalik tarbija.
Kas tõesti suudab „ Eesti Vabariigi Keskonnaministeeriumi asulate veehinna määramise osakonna finantstalituse vanemspetsialist kohusetäitja” ( see oli võibolla juba liiga ironiseeriv aga nii ta vist kujuneb:-) adekvaatsemalt arvestada õiglast hinda Eestimaa 227 omavalitsuses? Kahtlen sügavalt.
Veemajandusprojektide rahastamisel ei ole ju peamine mingite euronõuete täitmine (kuigi nii näikse see kujunevat ja seetõttu on siiski ka heameel, et vähemalt EL surve paneb meid mõtlema) vaid see, et meie oma Eestimaa inimesed saaksid kraanist puhast vett ja reovee puhastamine Tabiveres ei ole vajalik mitte Brüsseli ametnikele vaid ikka meie enda elukeskkonna säästmiseks!
Vallajuhina oleks võibolla tõesti lihtsam, kui ise ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid ja saab alati rahvale öelda, et küll meie teeks aga kõik kirjutatakse pealinnast ette ja kui linnaisadega räägid siis öeldaks, et meie ei saa midagi teha Euroopa nõuab!
Siinkohal tahaks küll härrastele Riigikontrollis ja eelnõud ettevalmistavatele ministeeriumiametnikele öelda, et minge ja vaadake seda Eestimaa elu ikka lihtsa inimese vaatenurgast ja ärge tegelege lauslollustega. Me pidevalt räägime lähimusprintsiibist, mis on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid ja siis hakkame ise kehtestama oma väikeses riigis reegleid, mille kohta lihtsalt pole sõnu...
Monday, July 16, 2007
Rahvaliidu suvepäevad
Jah nii ta on - järjekordsed Rahvaliidu suvepäevad on ajalugu. Seekord oli võõrustajaks Viljandimaa, kes tõestas suurepäraselt, et ka vaatamata keerulistele aegadele on võimalik teha suuri tegusid.
Veel nädal enne suvepäevade algust oli erakonnaliikmete huvi organisatsiooni suvise suursündmuse vastu suhteliselt passiivne, kuid tänu peakorraldaja Monika ja teiste tublidele organiseerijate tööle maakondades suurenes viimastel päevadel osavõtjate arv kiiresti.
Suvepäevad olid väga toredad ja olen kindel, et kurbus on nende poolel, keda kohal ei olnud. Kõik, kel oli tahtmist said teha sporti, lüüa tantsu, laulda ja tegeleda paljude muude põnevate asjadega.
Nendest suvepäevadest saab loodetavasti alguse maakonnapõhise laada traditsioon, mis inimestele väga meeldis ja kus ka tõepoolest läks tõsiseks ning asjalikuks kauplemiseks.
Esmakordselt Rahvaliidu suvepäevadel oli võimalus kaasa teha spordialal, kus lõpus olid nii võitjad kui kaotajad üleni mudased. Nimelt tegeleti tõeliselt tervistavas Värska mudas maadlusega ja oli lausa lust vaadata, kuidas nii mõnelgi erakonnakaaslasel tulid naerust pisarad silma, kui nägid rahvaliidu tüdrukute poolt seljatatud mehemürakaid mudas madistamas. Aga see selleks - teada on, et rahvaliitlased on tõsised spordiinimesed ja ka seekord olid kõik alad vägagi pingelised ning lihtsalt ei tulnud ükski võit. Pehmelt öeldes üllatuseks oli aga ülivõimsate esitustega karaokeässad – sellisel tasemel laulu oli kohe ilus kuulata. Head eeskuju näitasid siin ka organisatsioonide juhid Tallinnast ning Raplast.
Peale sportlike ja kultuurilisi ülesastumisi löödi punktid kokku ja suvepäevade ülekaalukaks võitjaks tuli Viljandimaa 99 punktiga, kellele järgnesid Tallinn 76 punktiga ning Jõgevamaa 61 punktiga.
Ja vaikiv kokkulepe peaks tähendama seda, et järgmised suvepäevad korraldab Tallinna organisatsioon...
Pärast autasustamist jätkus tantsumuusikat ja tantsijad ning ka saunamõnude nautijaid varaste hommikutundideni ja nii mõnelgi osalejal ei olnud sellel ööl asja unenägude maailma...
Veel nädal enne suvepäevade algust oli erakonnaliikmete huvi organisatsiooni suvise suursündmuse vastu suhteliselt passiivne, kuid tänu peakorraldaja Monika ja teiste tublidele organiseerijate tööle maakondades suurenes viimastel päevadel osavõtjate arv kiiresti.
Suvepäevad olid väga toredad ja olen kindel, et kurbus on nende poolel, keda kohal ei olnud. Kõik, kel oli tahtmist said teha sporti, lüüa tantsu, laulda ja tegeleda paljude muude põnevate asjadega.
Nendest suvepäevadest saab loodetavasti alguse maakonnapõhise laada traditsioon, mis inimestele väga meeldis ja kus ka tõepoolest läks tõsiseks ning asjalikuks kauplemiseks.
Esmakordselt Rahvaliidu suvepäevadel oli võimalus kaasa teha spordialal, kus lõpus olid nii võitjad kui kaotajad üleni mudased. Nimelt tegeleti tõeliselt tervistavas Värska mudas maadlusega ja oli lausa lust vaadata, kuidas nii mõnelgi erakonnakaaslasel tulid naerust pisarad silma, kui nägid rahvaliidu tüdrukute poolt seljatatud mehemürakaid mudas madistamas. Aga see selleks - teada on, et rahvaliitlased on tõsised spordiinimesed ja ka seekord olid kõik alad vägagi pingelised ning lihtsalt ei tulnud ükski võit. Pehmelt öeldes üllatuseks oli aga ülivõimsate esitustega karaokeässad – sellisel tasemel laulu oli kohe ilus kuulata. Head eeskuju näitasid siin ka organisatsioonide juhid Tallinnast ning Raplast.
Peale sportlike ja kultuurilisi ülesastumisi löödi punktid kokku ja suvepäevade ülekaalukaks võitjaks tuli Viljandimaa 99 punktiga, kellele järgnesid Tallinn 76 punktiga ning Jõgevamaa 61 punktiga.
Ja vaikiv kokkulepe peaks tähendama seda, et järgmised suvepäevad korraldab Tallinna organisatsioon...
Pärast autasustamist jätkus tantsumuusikat ja tantsijad ning ka saunamõnude nautijaid varaste hommikutundideni ja nii mõnelgi osalejal ei olnud sellel ööl asja unenägude maailma...
Friday, July 13, 2007
Eesti muinasjutte Ekspressi ainetel
Rahvaliitu materdati enne Riigikogu valimisi tõelise hoole ja innuga ning peamiseks süüdistuseks sai maadevahetus.
See saaga saadab meid siiani ja nagu erakond või mõni rahvaliitlane valitsuse ja selle liikmete suhtes sõna võtab pannakse kohe ja kiirelt paremhaagiga tagasi ja seda olenemata asja sisust ning kontekstist.
Hr. Hõbemägi püstitab tänases lehes hüpoteesi, et justiitsministri sünnipäevast sai meediasündmus tänu sellele, et Villu Reiljan keskkonnaministrina oli vastutav maavahetustehingute eest.
See meenutab juba rohkem ulmekirjanduse valdkonda, mitte ühe tõsiseltvõetava ajalehe peatoimetaja arvamust. Loomulikult on keeruline paljudel, kes ise ka sellel üritusel viibisid, kuidagi teisiti seda kommenteerida. Kui aga läheneda asjale ikkagi selle nurga alt, et ei ole usutav justiitsministri rumalus ja ettenägemisvõime puudumine siis miks teha sellise kontekstiga üritus, mis annab soovijatele trumbid meie riigi maine kahjustamiseks? R.Lang süüdistab taaskord kritiseerijaid venemeelsuses, pigem on meie mure selles, kuidas seletada seda Euroopa suunal. Kui endine Euroopa Parlamendi president juhib sellisele juhtumile tähelepanu siis on arutlemiseks juba teemat küll. Mitte ei mõista miks sellise, piltlikult öeldes poisikeseliku käitumisega, oli vaja justiitsministril silma paista?
Ja minu meelest on eriti küündimatu tuua välja Eesti Ekspressis küsimused, miks ei ole maadevahetustega seotud asjad kuhugi jõudnud? Kas need vaibuvad? See ei ole ju küsimus Rahvaliidule ega Villule – need ongi küsimused ju pigem JUSTIITSMINISTRILE endale!!! Rahvaliit ootab väga, et nende tehingute uurimine jõuaks lõpule ja asjad selgeks.
Hõbemägi lause, et „asi jookseb kardetavasti liiva” – näitab väga selgelt, et informeeritud inimesena on ka temal juba kartus, et asjal polegi sisu ja tõesti jooksebki asi liiva.
See saaga saadab meid siiani ja nagu erakond või mõni rahvaliitlane valitsuse ja selle liikmete suhtes sõna võtab pannakse kohe ja kiirelt paremhaagiga tagasi ja seda olenemata asja sisust ning kontekstist.
Hr. Hõbemägi püstitab tänases lehes hüpoteesi, et justiitsministri sünnipäevast sai meediasündmus tänu sellele, et Villu Reiljan keskkonnaministrina oli vastutav maavahetustehingute eest.
See meenutab juba rohkem ulmekirjanduse valdkonda, mitte ühe tõsiseltvõetava ajalehe peatoimetaja arvamust. Loomulikult on keeruline paljudel, kes ise ka sellel üritusel viibisid, kuidagi teisiti seda kommenteerida. Kui aga läheneda asjale ikkagi selle nurga alt, et ei ole usutav justiitsministri rumalus ja ettenägemisvõime puudumine siis miks teha sellise kontekstiga üritus, mis annab soovijatele trumbid meie riigi maine kahjustamiseks? R.Lang süüdistab taaskord kritiseerijaid venemeelsuses, pigem on meie mure selles, kuidas seletada seda Euroopa suunal. Kui endine Euroopa Parlamendi president juhib sellisele juhtumile tähelepanu siis on arutlemiseks juba teemat küll. Mitte ei mõista miks sellise, piltlikult öeldes poisikeseliku käitumisega, oli vaja justiitsministril silma paista?
Ja minu meelest on eriti küündimatu tuua välja Eesti Ekspressis küsimused, miks ei ole maadevahetustega seotud asjad kuhugi jõudnud? Kas need vaibuvad? See ei ole ju küsimus Rahvaliidule ega Villule – need ongi küsimused ju pigem JUSTIITSMINISTRILE endale!!! Rahvaliit ootab väga, et nende tehingute uurimine jõuaks lõpule ja asjad selgeks.
Hõbemägi lause, et „asi jookseb kardetavasti liiva” – näitab väga selgelt, et informeeritud inimesena on ka temal juba kartus, et asjal polegi sisu ja tõesti jooksebki asi liiva.
Subscribe to:
Posts (Atom)