Vesi, solk ja euroraha, 12.07.07, Maaleht

Solk välja, vesi sisse.
Võiks ju küsida, et mis ühist on pealkirjas toodud kolmel sõnal, kuid viimastel nädalatel on sellest nii palju juttu olnud, et tähelepanelikum lehelugeja kindlasti teab – ühisosa on täiesti olemas. Ehitushindade jõulise tõusu valguses on ikka ja jälle päevakorras kanalisatsiooni- ja puhta vee süsteeme parendavate europrojektide edasine saatus.
Tänaseks on ilmne, et paljude veemajandusprojektide hind on planeeritava ületanud mitmekordselt. Ja seda mitte vildaka planeerimise pärast, vaid suurte pikaajaliste projektide elluviimise ajal ehitussektoris aset leidnud uskumatu hinnatõusu tõttu.

Tagasikäiku ei ole.
Mitmekordne kallinemine on juba reaalsuseks saanud Saaremaa veeprojektil, ning tõenäoliselt selgub augustis, et ka Emajõe–Võhandu projekti ei saa Euroopa Liidust seni eraldatud summade eest enam täies mahus teoks teha.
Kui palju nimetatud projekt aga täpselt kallineb ja millise institutsiooni või osapoole abil puuduolev raha leitakse, seda on praegu veel vara öelda. Tõde on alles koorumisjärgus, nii et siin saab esialgu vaid oletusi teha, kuid ennustamine on teatavasti üsna tänamatu töö.
Projektide katkijäämine ei saa kõne alla tulla, sest ELiga liitumisel võttis Eesti endale kohustuse viia kõikide linnade-valdade veemajanduse infrastruktuur liidu reeglitega vastavusse. Kohustuse täitmatajätmisest tulenev trahv läheks riigile kordi kallimaks kui ükskõik milline muu lahendus.
Praegune keskkonnaminister on Äripäevas (12.06.07) viidanud võimalikule trahvile kuni 20 000 eurot iga päeva eest, mis ületab kokkulepitud tähtaega süsteemide korrastamiseks.
Seega tuleb otsida muid lahendusi. Esmapilgul näib käeulatuses olevat mitu võimalust: mõeldav on taotleda lisatoetust Euroopa Komisjonilt, suurendada panust Eesti riigieelarvest või kohalike omavalitsuste eelarvest või soovitada vee-ettevõtetel võtta kommertspangast laenu.
ELi ühtekuuluvusfondist lisainvesteeringute saamine eeldab kõigepealt uut suuremahulist taotlust, mille menetlusperiood kestab keskeltläbi kaks aastat. Siililegi on selge, et niisugune asjaajamine põhjustaks ehitusprotsessi paratamatu katkestuse ning ehituse lõpetamine veniks kui kumm – direktiivides ette nähtud tähtajast kõvasti kaugemale. Kõigele lisaks ei ole praegu selgust selles, kas komisjon üleüldse annaks loa projekti üldmahtu esimeses etapis vähendada.
Mis puudutab omavalitsuste panuse suurendamist, siis näiteks liitudes 2004. aastal aktsiaseltsiga Emajõe Veevärk, andsid omavalitsused sellesse projekti 10 protsendi näol (516,6 miljonist kroonist) maksimumpanuse, millele neil ka parima tahtmise korral ei ole niigi piiratud eelarvest võimalik suurt lisa leida.
Ka tööde mahtu pole Emajõe Veevärgiga seotud 22 omavalitsuses võimalik märkimisväärselt vähendada, sest juba algul jäid tihedas sõelas peale vaid need objektid-piirkonnad, kus mure joogivee ja kanalisatsiooniga kõige suurem.
Kommertspanga laenuga aga on asjalood sedamoodi, et vähemalt Emajõe Veevärgile laenukoormust peale panna läheb väga keerukaks, sest see hakkaks paratamatult väljenduma mõistusevastaselt kõrges teenustasus, mis kindlasti mitmeid kordi ületaks piirkonna inimeste maksuvõimet.

Mõistlik lahendus on võimalik.
Järelikult, praeguses olukorras on kõige reaalsem ja mõttekam väljapääs riigilt lisatoetust saada. Arvestades, et ehitustsükkel vältab mitu aastat, saab puudujääva summa vabalt jaotada mitme eelarveperioodi peale ning täita projekti rahalise tühimiku igati mõistusepäraselt, väikeste osade kaupa. Ühe võimalusena näen siinkohal ka kasvuhoonegaasi kvoodi müügist laekuvate summade kasutamist, mis tagaks võimalikult väikese surve otseselt riigieelarvele.
Peame mõtlema riigimehelikult, ja mitte ainult trahvi saamise hirmus. Mõelgem sellele, et need, kes praegu ei saa puhast joogivett ja kelle solk jookseb otse maapõue või veekogusse, on kõik meie oma inimesed, ja see pole ainult nende mure!
Omavalitsused ja vee-ettevõtted otsivad praegu palavikuliselt lisaraha. Samas on mõeldamatu suurendada projektides omavalitsuste panust – nad on võimelised enda kanda võtma maksimaalselt viis-kuus protsenti kallinemisest. Mis võiks siis olla veel loomulikum kui see, et oma kodanike elukeskkonna parandamisel tuleb kõigepealt appi riik.

Usutavasti mõistavad ka meie riigijuhid, et paljukiidetud euroopaliku riigi kodanikele ei ole XXI sajandil kohane elada printsiibi “solk sees ja vesi väljas” järgi.

Tabiveres tehtu

Tabivere vana Rahvamaja põles aastaid tagasi maani maha. Pidasime pikalt plaani, et kuhu ja milline võiks tulla uus. Oli ikka väga kummaline, kui ühes korralikus vallas ja selle 1300 elanikuga keskasulas puudus kultuuritegelastel oma koht. Ja kuna keset Tabivere alevit asus endine kauplusehoone, siis nii ta algas ...

Selline nägi ta eestvaates välja enne renoveerimistööde algust.

Ja siin ka pilk poe tagahoovi.

Aasta ja natuke enam on möödas ning 2005 aasta jõulupeoks on uus maja valmis!

Maja kohta on võimalik saada infot http://www.tabikas.ee/

Selline näeb ta välja kaugemalt vaadates

Vaade bowlinguruumi ...

... ja Rahvamaja suurde saali.

Muu

Uus aasta tahab tervitamist

On üks mõte...

Kuivastu - Laimjala - Kuressaare 33.km-l asub väike Asva küla. Siin külatagusel madalal heinamaal paiknes Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatud asulaid, mis on nime andnud tervele kultuurile.
Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatud, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paiknes, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes...

Ja see siin peaks olema ajaloolise Asva linnuse suhteliselt tõepärane makett ja sellisel kujul on soov tema ka uuesti ehitada.

Väike lähivaade ka sisehoovi

Hobused

Hobused on olnud minu suur kirg juba lapsepõlvest. Käisin aastaid ratsutamas Martin Kivisoo juures Muhumaal ja Kõljala tallis. Huvist hobuste vastu algas ka minu koolitee Viljandimaal. Vahepealsetel aastatel jäi see hobi veidi kõrvale, kuid nüüdseks olen taas hobuste juures tagasi ja tänaseks on meil kasvamas üle kümne Eesti tõugu hobuse. Nende kohta leiad huvi korral lisainfot www.esthorse.ee

Siinkohal mõned minu lemmikutest

Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt

Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas

Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas

See ruunapoiss on tänaseks leidnud endale uue kodu Soomemaal ja teeb juba tasapidi noortespordis ilma.

Mina ja nemad...

Selle "lille" nimi on Hortensia ja kingituseks ta mõeldud oligi...

Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu

Artur

Artur on üks väikene mees, kes sündis meie perre 13 jaanuaril 2005 aastal. Tänaseks on ta üks paras marakratt, kes ei püsi paari minutitki paigal

Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal...

ja koos tädilastega

Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...

... siis paari kuu pärast oli mees juba valmis päris tööd tegama.

Vahepeal peab ka puhkama ning Pipiga mängimine, käib kindlasti selle hulka.

Eriti äge on koos vanaisaga "päris" autoga sõitmas käia.

Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.

Ansip lõikab valusalt näppu, 20.06 Äripäev

Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: "Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast." Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist - järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks - saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem - aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.