Sunday, July 1, 2007

Tabiveres tehtu

Tabivere vana Rahvamaja põles aastaid tagasi maani maha. Pidasime pikalt plaani, et kuhu ja milline võiks tulla uus. Oli ikka väga kummaline, kui ühes korralikus vallas ja selle 1300 elanikuga keskasulas puudus kultuuritegelastel oma koht. Ja kuna keset Tabivere alevit asus endine kauplusehoone, siis nii ta algas ...

Selline nägi ta eestvaates välja enne renoveerimistööde algust.

Ja siin ka pilk poe tagahoovi.

Aasta ja natuke enam on möödas ning 2005 aasta jõulupeoks on uus maja valmis!
Maja kohta on võimalik saada infot http://www.tabikas.ee/

Selline näeb ta välja kaugemalt vaadates
Vaade bowlinguruumi ...
... ja Rahvamaja suurde saali.

Muu

Uus aasta tahab tervitamist

On üks mõte...

Kuivastu - Laimjala - Kuressaare 33.km-l asub väike Asva küla. Siin külatagusel madalal heinamaal paiknes Põhja-Euroopa tuntumaid pronksiaja kindlustatud asulaid, mis on nime andnud tervele kultuurile.
Asva kultuur on läänepoolseimate soomeugrilaste hilispronksiaja kultuur, mille majanduse aluseks oli karjakasvatud, hülgepüük, algeline maaviljelus ja pronksivalamine. Seljak, millel asula paiknes, oli pronksiajal laid või poolsaar madalas merelahes...

Ja see siin peaks olema ajaloolise Asva linnuse suhteliselt tõepärane makett ja sellisel kujul on soov tema ka uuesti ehitada.

Väike lähivaade ka sisehoovi

Hobused

Hobused on olnud minu suur kirg juba lapsepõlvest. Käisin aastaid ratsutamas Martin Kivisoo juures Muhumaal ja Kõljala tallis. Huvist hobuste vastu algas ka minu koolitee Viljandimaal. Vahepealsetel aastatel jäi see hobi veidi kõrvale, kuid nüüdseks olen taas hobuste juures tagasi ja tänaseks on meil kasvamas üle kümne Eesti tõugu hobuse. Nende kohta leiad huvi korral lisainfot www.esthorse.ee

Siinkohal mõned minu lemmikutest

Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt

Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas

Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas

See ruunapoiss on tänaseks leidnud endale uue kodu Soomemaal ja teeb juba tasapidi noortespordis ilma.
Mina ja nemad...
Selle "lille" nimi on Hortensia ja kingituseks ta mõeldud oligi...
Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu

Artur

Artur on üks väikene mees, kes sündis meie perre 13 jaanuaril 2005 aastal. Tänaseks on ta üks paras marakratt, kes ei püsi paari minutitki paigal

Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal...

ja koos tädilastega
Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...

... siis paari kuu pärast oli mees juba valmis päris tööd tegama.

Vahepeal peab ka puhkama ning Pipiga mängimine, käib kindlasti selle hulka.
Eriti äge on koos vanaisaga "päris" autoga sõitmas käia.
Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.

Wednesday, June 20, 2007

Ansip lõikab valusalt näppu, 20.06 Äripäev

Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: "Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast." Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist - järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks - saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem - aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

Monday, April 30, 2007

Maavalitsuste kaotamine on ennatlik, 30.04.07, Vooremaa

Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.
Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.
Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD.

Nimemuutus asja ei paranda.
Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.
Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.
Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.
Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud "mõttetud" just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid?

Maakonna arengu huvides.
Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame "tugevat omavalitsuste liitu".
Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.
Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne.

Ringiga sealsamas tagasi.
Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.