Hobused

Hobused on olnud minu suur kirg juba lapsepõlvest. Käisin aastaid ratsutamas Martin Kivisoo juures Muhumaal ja Kõljala tallis. Huvist hobuste vastu algas ka minu koolitee Viljandimaal. Vahepealsetel aastatel jäi see hobi veidi kõrvale, kuid nüüdseks olen taas hobuste juures tagasi ja tänaseks on meil kasvamas üle kümne Eesti tõugu hobuse. Nende kohta leiad huvi korral lisainfot www.esthorse.ee

Siinkohal mõned minu lemmikutest

Eestlastele seltsiks ka üks rohkem sportlikuma loomuga täkupoiss Saksamaalt

Käib kibe talliehitus, sest karjale on kohe lisa tulemas

Üks "vanadest tegijatest" meie hobusekarjas

See ruunapoiss on tänaseks leidnud endale uue kodu Soomemaal ja teeb juba tasapidi noortespordis ilma.

Mina ja nemad...

Selle "lille" nimi on Hortensia ja kingituseks ta mõeldud oligi...

Vanaisa koos pojapojaga annavad kingitusele oma hinnangu

Artur

Artur on üks väikene mees, kes sündis meie perre 13 jaanuaril 2005 aastal. Tänaseks on ta üks paras marakratt, kes ei püsi paari minutitki paigal

Artur vanaisaga jõulude ajal Saaremaal...

ja koos tädilastega

Kui veel jõulude ajal tuli harjutada mänguasjadega ...

... siis paari kuu pärast oli mees juba valmis päris tööd tegama.

Vahepeal peab ka puhkama ning Pipiga mängimine, käib kindlasti selle hulka.

Eriti äge on koos vanaisaga "päris" autoga sõitmas käia.

Ja kui roolitaha igakord ei lasta ajab asja ära ka isisklik sõiduriist.

Ansip lõikab valusalt näppu, 20.06 Äripäev

Reformierakonna endine esimees Siim Kallas armastas ministrina tsiteerida ammu surnud suurmeest, kui see kannapöördeid tehes taas kriitikuid vaigistas ja ütles: "Keegi ei saa mind takistada vahepeal targemaks saamast." Paistab, et Reformierakond saab üha targemaks ja targemaks, sest meelt muudab valitsus kogu aeg. Ministrid tunnevad end nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist - järsku on raha puudu. Esimene kuu aega kiitis valitsus nagu ühest suust, et tuleb suure ülejäägiga eelarve, ja juba tunduski, et peaministri juhtimisel minnakse eelarveülejäägi uusi rekordilisi summasid kaugete pankade reservi panema. Nüüd aga tunnevad valitsusliikmed ennast nagu "Nukitsamehe" metsakollid enne rahapaja leidmist, sest järsku on kõik puudu ja hüva nõu kallis. Samas on valitsusel lahendust leida üsna keeruline, sest tulumaksu langetamine on oravatele püha lehm ja liberaalse majanduspoliitika viimane tunnus nende valitsemisportfellis, mida ei tohi peatada. Peatada ei saa ka tuletõrjujatele ja politseinikele palga või pensionäridele elatusraha maksmist, sest siis tuleks veel suurem pahandus kui kuluhüvitiste pärast. Nii vaadataksegi nõu saamiseks suure venna poole. Euroopa Liidu liitumislepingust avastati Stenbocki maja rahva rõõmuks võimalus, et vaid aasta tagasi samas kontoris otsustatud aktsiiside edasilükkamine tuleb nüüd ennaktempos ära teha. Eesmärk on ikka üks - saaks vaid euro. Vastavalt sellele lükkame asju Eestis edasi ja tagasi, kui vaja siis edasi-tagasi. Tunnistagem - aktsiisi on vaja tõsta vaid selleks, et riigieelarve pauguga lõhki ei läheks ja koalitsioonileppe lubadused ei jääks vaid sooja õhu võnkumiseks. Siin näitab lihtne matemaatika, et eelarve ülejäägiks planeeritud 1,36 miljardit on mõnevõrra väiksem number kui aktsiisitõusuga inimeste käest korjatav 2 miljardit. Aktsiisimaksude tõstmise ilusa retoorikaga on hea kaitsta võimalikku inflatsiooni alanemisest kolme aasta pärast. Samas ei jäeta kunagi ütlemata tõest lõpulauset, et tegelikult on inflatsiooni ennustamine rohkem kui kahe aasta taha tänamatu töö. Olgu, sigarite ja alkoholiga ajab valitsus õiget asja. Kes tahab, see pruugib ja maksab. Aga miks karistada kõiki inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega rohkem, kui Euroopa nõuab? Eriti kui selle liigutuse sisuline mõju on kaheldav. Eestis tõstetakse aktsiisimäärad juba praegu tasemele, mida Euroopa Liit nõuab alles aastaks 2010! Kummaline on kavatsus kehtestada elektrile kolm korda kõrgem aktsiis, kui näeb ette Euroopa miinimum. Euroopa Liidu elektrienergia miinimummäär on 15,65 krooni megavatt-tunni kohta. Äri otstarbeks kasutataval energial on see kaks korda väiksem. Meie aga tahame jälle olla rohkem eurooplased kui eurooplased ise ja üritame tõsta selle 50 kroonile megavatt-tunni kohta. Et elektri hind tõuseks võimalikult vähe, on välja pakutud saastetasude vähendamine. Tõsi, see võimaldaks küll väiksemat hinnatõusu, kuid samas viiks meid pikkade sammudega eemale ökoloogilise maksureformi ideest, mille põhimõte on, et saastaja maksab. Samuti jääb hulk raha saamata keskkonnainvesteeringute keskusel, mille kaudu rahastatakse paljusid olulisi elukeskkonda parendavaid projekte. Lisaks inimeste rahakoti pihta löömisele mõjutavad nimetatud maksumuudatused ka omavalitsusi. Eesti omavalitsustele on tähtis iga kroon. Kõige selle valguses tahaks küll hirmsasti, et otsustajatele meenuks taas rahvatarkus mõõtmise ja lõikamise vahekorrast. Praegu võidakse väga valusasti näppu lõigata.

Maavalitsuste kaotamine on ennatlik, 30.04.07, Vooremaa

Vanarahval oli alati varnast võtta mõni sügava sisuga tarkusetera, mis keerukate valikute puhul ettevaatlikkusele manitses ning uisapäisa otsustamise eest hoiatas.
Tänapäevalgi on elu kinnitanud nende paikapidavust. Üks neist ütleb – ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole. Sellepärast ei saa ka juttu maavalitsuste kaotamisest kuidagi arukaks pidada.
Viimati oli see teema päris põhjalikult päevakorral 2003. aastal, tookordse valitsuse esimesel valitsemisaastal. Tõeline de javu! Olgu kohe alguses öeldud, et siinse kirjatüki eesmärk ei ole kedagi põhjendamatult kritiseerida, vaid tõepoolest lahendusi otsida. Häid lahendusi. Praegune arutelu on paraku väga pinnapealne – kaotame maavalitsused ära ja jagame ülesanded laiali, ning seejuures räägime veel omavalitsusliitude tugevdamisest! Õnneks pole üheski demokraatlikus riigis mõeldav, et ühel heal päeval seisab asutuse ukse peal silt SULETUD.

Nimemuutus asja ei paranda.
Maavalitsuste kaotamine ilma midagi mõistlikku asemele pakkumata annaks kogu võimutäiuse harukondlikele ministeeriumidele. Kui tõesti kavatsetakse riigi halduskorraldust muuta, peab sellele eelnema põhjalik arutelu ning analüüs.
Eelkõige tuleb leida lahendus seadusandlikele probleemidele, praegu on omavalitsusliidud mittetulundusühingud, kuhu kuulumine on vabatahtlik. Rahvaliit on alati olnud seda meelt, et maakondlikud omavalitsusliidud tuleb seadustada avalik-õiguslike isikutena. Kui räägime maakonna terviklikust ja tasakaalustatud arengust, on loomulik, et arenguküsimustes saavad kaasa rääkida kõik omavalitsused.
Rahvaliit toetab regionaalse omavalitsustasandi loomist maakondlike omavalitsusliitude baasil koos talle seadusega üle antud funktsioonide ja vajalike vahenditega, samuti pooldame valitava maavanema ametikoha loomist.
Muudatuste eesmärgiks ei tohiks kindlasti olla kokkuhoid, vaid hästi toimiv haldussüsteem, mis tagab iga maakonna arengu. Sest – kas ei tundu maavalitsused ja omavalitsusliidud "mõttetud" just seetõttu, et sinna pole suunatud küllaldaselt ressursse ning nad ei ole piisava suuruse ja pädevusega, et täita neile pandud ülesandeid?

Maakonna arengu huvides.
Pärast eelmisi Riigikogu valimisi kaardistas regionaalminister Jaan Õunapuu olukorra ning pakkus välja lahendused regionaaljuhtimise määratlemiseks, tuues välja plussid ja miinused. Eelkõige pidas minister silmas nende liitude olulist tugevnemist, kuid kahjuks ei leidnud see põhimõte koalitsioonipartnerite erineva arusaama tõttu toetust. On tore, et pärast mõningast valitsemist on ka peaminister leidnud, et vajame "tugevat omavalitsuste liitu".
Maakondlik juhtimistasand peaks pihta hakkama eelkõige sellistest omavalitsustele pandud ülesannetest, mille täitmiseks tuleb ületada omavalitsuste piire ning mida üheskoos teha on otstarbekam, lähtudes maakonna arengust.
Praegu seisab maavalitsus rinnutsi ülesannetega, mis võiksid/peaksid olema omavalitsusliitude mure – maakonna arengukava koostamine, infrastruktuuride kaardistamine ja planeerimine, maakonna ühistranspordi, hariduse (gümnaasiumi- ja kutseharidus), terviseedenduse, noorsootöö ja kultuuri korraldamine jne.

Ringiga sealsamas tagasi.
Usun siiski parimat – et me ei tee ümberkorraldusi läbi mõtlemata ning kiirustades. Mõtleme järele, kas on mõistlik jagada maavalitsuse ülesanded ministeeriumidele ja omavalitsustele, kus esimesed peavad ülesannete täitmiseks võtma lisatööjõudu ning looma maakondadesse oma esindusi ja viimased jääksid oma kasvava koormuse tõttu üha nõrgemaks. Sel moel jõuame ühel päeval hoopis reformini, mis kokkuhoiu huvides liidab ministeeriumide esindused maakonnas üheks asutuseks, ja tõenäoliselt hakkab see kandma uut ja kõlavat nime – maavalitsus. Rahvaliit on küll enam kui kindel, et tugev omavalitsussüsteem on Eesti tasakaalustatud arengu alustala.

Tudengile turvaline tulevik, 08.02 Meie Maa

Kõrgharidusest on kümne aasta jooksul saanud konveier, millelt lõpuks asjatundliku, rahuloleva ja õnnelikuna astuvad maha vaid vähesed. Sest õppimine ülikoolis on nagu kaks-ühes-pakett – vähe sellest, et oled leidnud endale sobiva eriala ja ülikooliuksest sisse pääsenud, enne pead leidma tasuva tööotsa, et oleks raha tudengipõlve pidada.
Karm tõde on see, et üle poolte tudengitest töötab ning enam kui pooled 70 000-lisest üliõpilaskonnast maksavad oma hariduse ise kinni. Ühesõnaga, kõrgkool on nagu hüpermarket, kust igaüks saab kaupa (haridust) osta täpselt nii palju, kui ta rahakott lubab. Tõele näkku vaadates – mis juttu saab niisuguses olukorras olla teadmistepõhisest Eestist ja sajast muust strateegiast! Ja kui kõik hoiupõrsasäästud on õppemaksu altarile viidud, peab kohe-kohe sammud panga poole seadma, võtma laenu, millega süüa osta ning ühiselamus mõneruutmeetrine lapike üürida.
Kellelgi pole kahtlust, et kui tudeng peab õppimise ajal endale elatist teenima, tähendab see talle topeltkoormust, mille tõttu paratamatult kannatavad õpitulemused. Mis siis imestada, kui paljud ülikoolid kurdavad, et doktorantuuris edasiõppimisest huvitatuid jääb üha vähemaks ning õppejõudude kaader vananeb, sest noori peale ei tule. Meile juba tuttavaks saanud “lõhedeühiskond” torkab teravalt silma ka siin.
Hiljutisest Eesti Üliõpilaskondade Liidu korraldatud uuringust joonistuvad selgelt välja tudengite rahalisest seisust tingitud sundkäigud: väga tugevalt avaldab vanemate majanduslik olukord mõju just kooli ja eriala valikule; 59 protsenti tudengitest töötab ning 19 protsenti kavatseb lähitulevikus kooli kõrvalt tööle minna; praegune töökoht ei ole õpitava erialaga üldse seotud 28 protsendil töötavatest tudengitest ning on väga lähedalt seotud vaid 32 protsendil.
Asjalood on sealmaal, et suurt hullemaks minna enam ei saa. Sellepärast on Rahvaliidu haridusspetsialistid olukorra leevendamiseks välja pakkunud tudengipalga. Põhimõte on selge ja lihtne – õppimine on töö, mille eest peab saama väärilist tasu. Riik peab seisma selle eest, et kõrgharidus oleks kättesaadav igaühele, sõltumata elukohast ja vanemate rahakotist. Tudengipalka saaksid kõik tudengid, kes tulevad toime ettenähtud õppeajaga ning omandavad seejuures vajaliku hulga ainepunkte. Toetuse saamisel on lisatingimus, et tudeng õpib riiklikke koolitustellimuskohti omava õppekava järgi. Viimase kriteeriumi peapõhjus on see, et riik jagab koolitustellimuslikke kohti vaid erialadele, mille tase vastab seatud nõuetele ja mis on riigile vajalikud.
Tudengipalk on mõtteliselt jagatud kaheks. Põhiosa on mõeldud õppevahendite soetamiseks ning selle suurus oleks bakalaureuseõppes 1000 krooni ja magistriõppes 2000 krooni kuus. Lisaks saavad üliõpilased, kes on pärit kaugemalt – väljastpoolt ülikooli või ülikooli ümbritsevaid omavalitsusi –, kord kuus täiendavat toetust 1000 krooni, mis on mõeldud vanematest eraldi elades eluaseme- ja toidukuludeks.
Tudengipalga mõtte tutvustamisel üliõpilaste seas olen kokku puutunud kõikvõimalike juhtudega. Näiteks Lauri õpib Tallinna ülikoolis tasulisel kohal, ta pole võtnud ei laenu ega saanud õppetoetust. Tema elamise maksavad kinni vanemad ning õppemaksu vanavanemad. Lisaks temale tuleb vanematel koolitada ka ta venda. Seetõttu kulub üks vanema palk poegade koolitamisele. Ja nii ongi, et tegelikult saavad paljud hakkama, kuid ikka kellegi või millegi arvelt. Seejuures teenivad Lauri vanemad keskmist Eesti palka, samas kui suure osa elanike sissetulek piirdub miinimumpalgaga. Mis nende lastest saab? Samas teab Lauri, et paljud tema kursusekaaslased, kes tööl käivad, ei jõua tihti loengutesse ning eksamitulemused ületavad vaevu nõutava piiri.
Kuidas siis edasi? Riik peab tegema otsuse, valiku eri maailmavaadete vahel. Reformierakond on seda meelt, et tudengil peaks olema lihtsalt võimalik rohkem laenu saada. See oleks sisuliselt sama, kui emadele hakataks maksma emalaenu – kui vanemahüvitise asemel seataks sisse vanemalaen, mille lapsed peavad tulevikus tagasi maksma.
Tegelikult on tudengi toetamine kasulik eelkõige riigile endale. Kui noor inimene saab rahulikult õppida, muretsemata leiva ja peavarju pärast, annab ta haritud spetsialistina oma asjatundliku töö ja maksude näol kõik selle ühel päeval topelt tagasi. Üliõpilane peab tundma, et riik hoolib temast, vastasel korral pageb ta pärast ülikooli lõpetamist rahanappuse tõttu välismaale, kuhu tihtilugu jääbki. Ometi tahame ju kõik, et Eesti oleks nii jõukate kui ka tarkade inimeste maa.

Koolist ja haridusest, 24.01. Meie Maa

Haapsalus toimunud haridusfoorumi lõpetanud poliitikute debatt kujunes küll suuresti esinejate monoloogideks õpetajate palga teemal, kuid siiski oli ka diskussiooni ja arutelu osalejatega.
Olen alati olnud seisukohal, et eestluse elujõu tagamiseks meie riigis on sündimuse suurendamise kõrval teine prioriteet just hariduse edendamine. Sama oluline, et lapsed sünniksid, on ka see, kelleks nad kasvavad. Praegu oleme tõesti olukorras, kus meil on puudu arstidest, erialaõpetajatest, projekteerijatest ja ka keevitajatest ning paljudest teistest ametimeestest. Pole kahtlust, et hariduskorralduses on vaja ette võtta muutusi. Kuid on ilmselge, et enne nende kavandamist tuleks omada olukorrast ülevaadet. Tõsiseltvõetavad kriteeriumid, et otsustada selle üle, milline on hea kool ja kes on hea õpetaja, kahjuks puuduvad, sest on selge, et taolisi hinnanguid saab anda vaid küllaldase ajalise mastaabiga tehtud mõõtmiste korral, kuid taolisi mõõtmisi ei tehta. Platsipuhastamise tuhinas likvideeriti omal ajal Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut ja pärast seda põhinevad arvamused koolikorralduse puudustest suuresti vaid muljetel.
Poliitikutelt oli haridusfoorumil kõige ekstravagantsem idee kindlasti Eestimaa Roheliste poolt väljapakutud munitsipaalkoolide riigistamise idee. Omavalitsused ei olevat pädevad koole haldama ja seetõttu oleks vaja seda süsteemi kiiresti muuta. Tuleb nentida, et Eestis on juba olnud pealinnast kamandatud ja parteiliselt määratud direktoritega koolisüsteem. Kas tõesti tahame neid “õndsaid” aegu tagasi? Esmapilgul võib see ju toredana tunduda – teeme õpetajatest riigiametnikud ja rahastamise kaudu justkui olekski stabiilsus tagatud.
Reaalsuses tähendaks see aga omavalitsuste pädevuse olulist kärpimist, paljude väikekoolide sulgemist ja ühte järjekordset suurt hüpet keskusest juhitava riigi poole. Tegelikkuses tuleb ka praegu õpetajate palk riigieelarvest ja kohalik omavalitsus tagab õpikeskkonna. Samuti ei ole siin mingit pistmist pädevuse probleemiga, sest järelevalvet teevad koolide ja õppekavade üle maavalitsused. Ärge laske ennast lollitada puhtast populismist, millega antakse järjekordne hoop meie laste võrdsetele võimalustele kodu lähedal koolis õppida.
Enne suurte muudatuste planeerimist tuleks arvestada, et praeguses süsteemis on palju head ja positiivset, mida ei tule läbimõtlematult lammutada, vaid mis vajab lihtsalt arendamist. Samuti on palju tarkade koolijuhtide juhitavaid häid koole, kus töötamise ja õppimisega on rahul nii õpetajad kui õpilased. Ja sellised pole mitte ainult nn eliitkoolid, vaid taolisi koole on igas maakonnas. Uute jalgrataste pideva leiutamise asemel vajaks nende koolide kogemus lihtsalt tundmaõppimist ning levitamist. Meil on hästi välja arenenud ning paljudes maakondades ilmselt optimaalseks kujunenud koolivõrk, mille purustamisel ja turukonkurentsile viimisel oleksid rasked sotsiaalsed tagajärjed. Omavalitsuste laenude ja riigi toetuste abil on viimastel aastatel silmanähtavalt hakanud paranema koolide materiaalne baas.
Kõige olulisemaks probleemiks meie koolikorralduses on siiski hariduse eesmärgipõhisus ja sisu. Asi on selles, et kogu õpetamine ja selle tulemuste hindamine on meie koolis rajatud hirmule, mitte armule. Loomulikult pole see kooli süü ning tuleneb kogu ühiskonna väärtushierarhiast, kuid just koolis tuleks seda muutma hakata. Me õpetame lapsi elama hirmus, me räägime, et ellu jäävad need, kes on kõige paremas vormis, et võidavad kõige tugevamad ja edu saavutavad kõige targemad. Ja seepärast püüavad kõik olla kõige tugevamad, targemad ja edukamad ning kardavad näida viletsamatena, kardavad kaotada. Koolisüsteem on rajatud võidujooksule uude astmesse sulandumise nimel – ühest klassist teise, põhikoolist gümnaasiumi ja sealt ülikooli. Kõik aga ei suuda ega taha selles võidujooksus osaleda, sest kõik ei saa olla parimad ja edukamad ning algabki rongilt maha pudenemine, mis tekitab hirmu ning see omakorda stressi ja vägivalda.
Kool tuleb rajada mitte teadmiste tuupimisele, vaid oskuste omandamisele ja loovuse arendamisele. Selleks tuleb aga senises nn huvitegevuses näha mitte “vaba aja veetmist” või “klassivälist tööd”, vaid koolitöö olulist koostisosa. Huvitegevust tuleb mõista kõige laiemas tähenduses – spordist ja kaunitest kunstidest kuni meisterdamise ja arvutivõistlusteni välja ning kogu see tegevus tuleb lõimida õppekavadesse ja võtta riigi finantseerimisele. Praegu määrab huvihariduse taseme ja võimalused kohaliku omavalitsuse ning lapsevanemate rahakott ning algabki hariduslik kihistumine. Siinkohal peab appi tulema riik ja tagama õpilasele võimaluse huvialaringis osalemiseks. Seal osalemine ei saa olla rikkamast perest laste privileeg, vaid kõikidele lastele tuleb tagada võrdne võimalus. Rahvaliit soovib, et riik hüvitaks igal aastal kõigile õpilastele ühe huviringi õppemaksu.
Meie seisukoht on, et üldhariduse kättesaadavuse ja koolikohustuse täitmise tagamiseks on vajalik kogu Eesti territooriumi kattev tänapäeva nõuetele vastav koolivõrk. Ning seda tuleb säilitada ja edasi arendada koostöös kohalike omavalitsustega. Kvaliteetse põhi-, kesk- ja kutsehariduse võimalikult elukohajärgse kättesaadavuse tagamine on parim regionaalpoliitika.
Meie jaoks pole kool pelgalt teadmiste andja, vaid kindlasti ka regionaal-, sotsiaal- ja kultuuripoliitika teostaja. Kui külast kaob kool, kaob sealt peagi ka elu. Ettevõtja tuleb oma investeeringuga tänapäeval ainult kohta, kus on korralik kool ja vaimne keskkond. Kool on olnud läbi aegade ka piirkonna kultuurielu keskus ja see tähendab seda, et koolide säilitamine on üks regionaalpoliitilisi prioriteete.
Paljudes maakoolides on noortele oluliselt inimlikum kasvukeskkond ja see eelis tuleb säilitada. Kui tahame, et maakoolid ei hääbuks ja sealne õppetase ei langeks, on vajalik pedagoogide palkade diferentseeritus maapiirkondade kasuks ja riik peaks võtma enda kanda huvihariduse rahastamise.
Hea kool on alati koolijuhi nägu. Pannes koolijuhid tööle tähtajalise töölepingu alusel ja andmata neile mingeidki sotsiaalseid garantiisid, oleme kaotamas pikaajaliste “koolipapade” seltskonda, kes hoidis koolimajas selle hinge ja vaimu.
Tahaks loota, et pärast märtsivalimisi ei alustata järjekordse reformiga, mille ainsaks reaalseks lõpptulemuseks on ministeeriumi kolimine uude linna või haldusreformi alustamine hariduspoliitika kaudu. Rahvaliit teeb omaltpoolt kindlasti kõik selleks, et hariduselu areneks stabiilselt edasi ja otsuste juures arvestataks kogemustega koolijuhtide ning pedagoogide arvamusega. Ainult nii on võimalik tagada Eesti haridussüsteemi stabiilne ja positiivne areng.

Ei saa mitte vaiki olla, 9.01.07, Oma Saar

Poliitilistes kemplustes on minu meelest kõige haletsusväärsem ja nukram see, kui odavat populaarsust üritatakse võita konkurentide tegemisi avalikus meedias sopaga üle valamisega. Õigem oleks ju ise ka midagi teha ning siis saaks tehtut ja tulemusi omavahel võrrelda. Seega selguks, kelle tegevusel on tulem ja kelle toimetamise ainsaks väärtuseks on arvutitest eralduv soojus ja jutumulinast tekkinud õhu võnkumine.
Kui lugesin 3. jaanuaril Oma Saart, siis vaatas sealt vastu riigikogu maaelukomisjoni liikme kirjutis, mis jagab maaelu kahte ossa: põllumajandus ja maaelu. Ja maaettevõtjad vajavat töökäsi, mis põllumajandusest iga päev üle jäävad.
Tule taevas appi, ütles kord üks Eesti president ja pean siinkohal teda jällegi tsiteerima. Reformierakond on eelnevalt väljastanud ka pressiteate, kus väidetakse, et „maaelu toetus kanditakse ümber põllumajandusele”. Kallid koalitsioonipartnerid, põllumajandus on samasugune maamajandusharu nagu iga teinegi ja samamoodi on tal mõned erisused, mida tuleb arvestada.
Alustades algusest tuleb vist selgitada, et põllumajandus on paratamatult ka maaettevõtlus, kuna linnas on suhteliselt keeruline põlluharimise ja karjakasvatusega tegeleda. Täna on üks meie põllumajanduse suurimaid probleeme justnimelt tööjõu puudus, sest ei ole kedagi tööle võtta. Ma küll ei tea ühtegi põllumajandusettevõtjat, kellel on töökäsi ülearu. Kui kellelgi on, siis andke teada!
Täna tuleks nende meeste ja naiste ees müts maha võtta, kes siiani maal ettevõtlusega tegelevad ja sealhulgas ka põllumajandust edendavad. Põllumajandussektor on siiski täna veel üks suuremaid tööandjaid maapiirkonnas ja selle hääbumisel ei suudetaks ainult nn alternatiivtegevustega inimesi maal hoida.

Millest maaelukomisjonis tegelikult räägiti?
Ma ei soovi absoluutselt minna isiklikuks, aga kui kasutatakse Goebelsi põhimõtet, et kui ikka solgiga üle valad, siis suurem osa jookseb küll mööda külgi maha, kuid määritud saad ikka, ei jää mul teist valikut.
Absurdsed on süüdistused riikliku arengukava maaelu mitmekesistamise meetme 3.1 tingimuste tahtliku raskendamise teemal, et raha põllumeestele suunata. Esiteks on tegemist põllumajandustoetuste kontekstis marginaalse summaga ja teiseks on põllumajandustootmine tõesti vastavalt Euroopa Liidu ühtsele põllumajanduspoliitikale subsideeritav.
Põllumajanduslike investeeringute toetusmeetmes 3.3 on puudu 170 miljonit krooni ja kui teistes meetmetes on raha üle, siis on äärmiselt loogiline, et vastutav juhtkomisjon tõstab neid ringi vastavalt reaalsetele vajadustele. Meetme 3.3 tingimused on vastavuskriteeriumite poolest vägagi analoogsed 3.1-ga. Kahjuks ei suuda aga süüdistava artikli autor näha oma mõisatrepist kaugemale ega oska näha maaelu arengut riigi kui terviku huvidest lähtuvalt.
2007. aasta lõpuks peaksid maaettevõtjatele avanema miljardilised võimalused, ent kahjuks üritatakse praegu hetkelise poliitilise kasu nimel kogu seda suurt protsessi pidurdada. Maaelukomisjoni protokolli järgi ütleb ministeeriumi asekantsler koosolekul selgelt, et ei ole nõus väidetega, nagu oleks baastingimused rangemaks läinud.
Muudetud ei ole RAKi meetme 3.3 baaskriteeriume, vaid on vähendatud toetusemäära ja objektide ringi, millele toetust anti. Ametnik nõustus, et meetme rakendumine ei olnud ideaalne ja sellest saadud kogemust arvestatakse kindlasti uute rahade planeerimisel.
Eriti kummalisena tundub selle artikli juures, et opositsioonist koalitsiooni hüpanud poliitik sisuliselt üritab poliitiliselt survestada Riikliku Arengukava juhtkomisjoni, kes teeb sisulisi otsuseid vahendite ümbertõstmise kohta. Juhtkomisjoni kuuluvad meie parimad spetsialistid ning pole põhjust kahelda nende objektiivsuses.

Rahvaliit on suutnud anda maaelule uue hingamise.
Tervikuna on absurdne rääkida sellest, et Rahvaliit ei toeta maaelu mitmekesistamist. Just meie juhtimisel koostatud uues maaelu arengukavas on mitmekesistamise osakaal kaks korda suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. Ehk siis – meil on selles sektoris 21% vahenditest ja Euroopas vaid 10%!
Aga ega see arusaamine maaelust ainuüksi muruniitmisest ja pargis jalutamisest ei tule. Neli aastat tagasi kandideeris tänane liberaalide esimene maaelu asjatundja Res Publica ridades ja lubas maaettevõtjatele, et tema toob õnne nende õuele. Tänaseks on ta siirdunud Reformierakonna ridadesse, selle erakonna motoks aga on olnud läbi aegade, et turg on kõikvõimas ja reguleerib kogu majandust!
Mitte ei saa aru, kuidas see põhimõte peaks aitama maaettevõtjat, eriti veel põllumeest? Või on keegi äraostmatute paadis poliitilise karastuse saanuna juba suutnud eduerakonna ideoloogid maa- ja külaelu edendamise usku pöörata? Enne ei usu, kui sõnadele järgnevad reaalsed teod. Tänane valitsuskoalitsioon on suutnud vastu võtta väga paljud seadused ja suunanud maaelu edendamisse suurel hulgal vahendeid. Jah, loomulikult on selle taga suuresti Euroopa Liidu tugi. Kuid see, kui palju Eesti sinna omavahenditest lisab, on meie teha ja Rahvaliit seisab selle eest, et need summad oleksid maksimaalsed, mitte minimaalsed. Kahjuks tuleb tunnistada, et mõisahärra kodupartei oli koalitsioonikogus kuni viimase hetkeni nende summade tõstmise vastane. Õnneks oli see must-valgel kirjas koalitsioonileppes. 2007. aasta eelarves on need asjad paigas ning maaettevõtjad saavad maksimumi, mida Eesti riik saab ise eurorahadele lisada.

Tahaks tõesti uskuda, et valijate mälu on piisavalt pikk ja nad on omal nahal väga selgelt tunnetanud, millise valitsuse ajal on elu maal läinud paremaks ja millal toimub tagasihoidlikult öeldes seisak.