Kuulates 2012 aasta riigieelarve kiidukõnesid nii Riigikogu saalis, kui ka koalitsiooni esindajaid meedia vahendusel, jääb tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal valmis ja kõik elanikud jõukateks ja õnnelikeks.
Kas see ikka on nii? Ma ei ole olemuselt üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha lihtsalt pisiasjade kallal iriseda, kuid eks opositsiooni üks rolle ongi valitsuskoalitsioon oma mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ei näe või ei taha näha.
Rõõmu saab tunda tõesti, et suuresti tänu välisrahale ja CO2 kvoodi müügile küll suurenevad investeeringud jõudsas tempos, kuid ühes on sotsiaaldemokraadid küll kindlad – järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalsed lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.
Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister eilegi veel siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid jätab targu mainimeta, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste rikastumisest vaid pigem rikkamate inimeste vaesumisest ning see ei kindlasti märk paremast Eestist.
Me räägime Riigikogus seaduseloome heast tavast ja huvigruppidega arvestamisest, kuid tegelikkuses ei ole midagi uut siin pilvede all. Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega ja ühe valdkonna muredel tahangi täna peatuda. Nimelt meie omavalitsused ja nende toimimine.
Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuse rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele ka kogukonnademokraatia ja tasakaal keskvalitsusele, siis regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab iga eestimaalase kodusse siis kui meil 226 omavalitsusjuhi asemel oleks näiteks 15.
Ja reaalselt on tulemuseks, et üldise 11-protsendilise eelarvekasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. See väheneb üle 17 % - ehk räägitakse palju valdkonna muredest aga samas ei peegeldu eelarve kuidagi seda, et tahetakse need mured lahendada või vähemalt lahenduste poole liikuda.
Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning läbirääkimiste deklaratsioonis kinnitatakse, et nende lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Samuti kohalike omavalitsuste poolt osutavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõstmine.
Kõlab hästi? Kokku sisaldab see protokoll 24 lehekülge probleemide kaardistusi ja ka kosmeetilisi kokkuleppeid aga siinkohal arutlekski mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei jõua. Ehk mis seal siis tegelikkuses tulemuseks saadi? – tooksin siinkohal välja mõned põhimõttelised omavalitsuste tulubaasi puudutavad punktid:
Läbirääkimistel omavalitsused soovisid taastada kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa 11.93% tänase 11,4 asemel, see oleks sama mis oli enne valitsusepoolset erakorralist vähendamist. Tulemus – ei liigu see % järgmisel aastal mitte grammigi .
Sotsid algatasid eelnõu, mis oleks n.ö. kirik keset küla - tulumaksu % omavalitsustele jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid see hääletati IRL-i ja Reformierakonna poolt menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele – vait olla ja edasi teenida!
Omavalitsused ei soovi mingeid ulmelisi asju, vaid lisaks tulumaksu taastamisele oli nende sooviks läbirääkimistel taastada tasandusfond 2008 aasta tasemel – ca 91 miljonit eurot, kuid läbirääkimistel anti omavalitsustele selge sõnum – imege näppu.
Ehk riik küll tõstis käibemaksu ja kütte ning elektriaktsiise ja omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on konkreetne - pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui varem ja ärge virisege.
Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin siin välja ka kohalike teede rahastamise. Ajab ikka pehmelt öeldes naerma, kui ka siin saalis on korduvalt uhkelt räägitud, et see on üks suurima tõusuga rida riigieelarves! Tahan öelda, et see on puhas poliitpopulism.
Langetades ühte eelarve rida 3 korda ning siis lisada järgmisel aastal sellele langetatud baassummale 40% ja rääkides ise sealjuures enneolematust kasvust - on ikka matemaatiliselt rohkem ulme kui eelarve valdkond.
Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta, mis sotsiaaldemokraadid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu.
Sisuks oli, et kohalike teede osa võiks kasvada tagasi 15-le % teederemondiks eraldatavast kütuseaktsiisi summast. Milleks seda vaja oleks – sest kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigi tee ja tänasel rahastamisel erineb nende summade vahe 1 km kohta pea 4 korda! Selline käär ei ole põhjendatud ning näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning piisava hoolduse mittetagamine täna eeldab juba suuremahulisi investeeringuid teede taastusremondiks homme.
Hambaid hakatakse ka remontima siis kui nad valutama hakkavad, mitte siis kui kartul hambaauku ära kaob!
Kokkuvõttes tooksin siia veel selle, et eelarve seadus ise ja selle seletuskiri on muutunud lausa raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam ja ühtlasem ning eelnevate perioodidega võrreldav, tänane eelnõu seda tava kahjuks ei jätka, kuid võib-olla see ongi eesmärk?
Päris lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarvemenetluse taustal häirib ka koalitsioonipoliitikute üleolev ühe tõe kuulutamine. Ka peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane.
Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikudja teisi valikuid justnagu ei oleks. Aga tegelikkuses ju on need võimalused poliitilise tahte korral olemas aga seda tahet vist tõesti ei ole. Aitäh!
*Tegemist siis kõnega eelarve II lugemisel
