Kajar Lember

Koalitsioon kinnitas eelarve

2011-12-07T15:07:00.005+02:00

Täna oli siis Riigikogus see päev, kus koalitsioon lõi lukku meie tuleva aasta riigieelarve. Tagantjärele saame vaid tõdeda, et koalitsioon käitus samamoodi nagu neilt oligi oodata.

Reaalselt ei jõudnud eelarvesse mitte ükski sisuline ettepanek opositsiooni poolelt ja IRL ja Reformierakonna saadikud toetasid pimesi ning ilma tõsise debatita valitsuse poolt väljapakutud prioriteetidega eelarvet.

Eelarve küll kasvab ca 11 % ja see on tore, kuid meie jaoks on arusaamatu, kuidas sellise kasvu tingimustes ei suudeta lahendada mitmeid ühiskonnas väga teravalt üleval olevaid probleeme. Tihti oleks nende lahendamine eeldanud vaid head tahet ning koostöövõimet .

Eelarve on dokument, mis näitab selgelt valitsuse prioriteete ja poliitilisi valikuid. Jutt sellest, et näiteks kaitsekulutuste väiksem tõus pole võimalik on puhas demagoogia ning kui valitsuse prioriteediks ei ole näiteks õpetajad või lapsed vaid hoopis kaitsekulutused, siis oleks võinud ka nii öelda, mitte ajada avalikkusele udujuttu, et teisiti ei saa ja täiendavateks kulutusteks raha pole.

Raha on eelarves tõesti vastavalt majandusprognoosidele planeeritud konkreetne summa ja tõde on ka see, et ca 2/3 sellest mahust on erinevate kohustuste ja seaduste kontekstis n.ö. lukus, kuid seal on veel ikka üks päris suur hulk vahendeid, mille kasutamise sõltub selgelt poliitilisest tahtest või tahtmatusest.

Kokkuvõtvalt on lihtsalt veidi kurb, et ka nii olulise dokumendi arutelude juures ei suuda me pidada üksteisest lugupidavaid debatte, vaid oleme ikka oma noore demokraatia juures olukorras, kus pea- ning rahandusminister kuulutavad parlamendi puldist tõemonopoli.

Lõpetuseks tõden, et opositsiooni saadikud ei saanud kuidagi selle eelarve poolt hääletada, kuna nende ettepanekud langesid ikka väga viljatusse pinnasesse. Aga hale oli vaadata ka seda, kuidas koalitsioonisaadikud kuulasid vaikselt noogutades "isakeste" mõtted ära ja vajutasid raudse kindlusega partsti rohelist nuppu.

Mõni mõte 2012 aasta riigieelarvest ...

2011-11-16T19:52:00.006+02:00

Kuulates 2012 aasta riigieelarve kiidukõnesid nii Riigikogu saalis, kui ka koalitsiooni esindajaid meedia vahendusel, jääb tõesti tunne, et meie riik saab järgmisel aastal valmis ja kõik elanikud jõukateks ja õnnelikeks.

Kas see ikka on nii? Ma ei ole olemuselt üldse mitte pessimist ja jumala eest ei taha lihtsalt pisiasjade kallal iriseda, kuid eks opositsiooni üks rolle ongi valitsuskoalitsioon oma mugavustsoonist üles raputada ning juhtida tähelepanu asjadele, mida nad ei näe või ei taha näha.

Rõõmu saab tunda tõesti, et suuresti tänu välisrahale ja CO2 kvoodi müügile küll suurenevad investeeringud jõudsas tempos, kuid ühes on sotsiaaldemokraadid küll kindlad – järgmise aasta eelarve ei vähenda kuskilt otsast sotsiaalsed lõhesid ühiskonnas ning perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Statistika valikulise lugemise geeniusena väitis peaminister eilegi veel siin saalis, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Eestis kogu aeg väheneb, kuid jätab targu mainimeta, et see ei tulene mitte vaesemate inimeste rikastumisest vaid pigem rikkamate inimeste vaesumisest ning see ei kindlasti märk paremast Eestist.

Me räägime Riigikogus seaduseloome heast tavast ja huvigruppidega arvestamisest, kuid tegelikkuses ei ole midagi uut siin pilvede all. Eelarves on valdkondi, kus meile oluline ei kattu valitsuse eelistustega ja ühe valdkonna muredel tahangi täna peatuda. Nimelt meie omavalitsused ja nende toimimine.

Kui peaminister on juba aru saanud omavalitsuse rollist, kus ainsaks mõõdupuuks ei ole tõesti teenuste pakkumine, vaid lisaks sellele ka kogukonnademokraatia ja tasakaal keskvalitsusele, siis regionaalminister väidab jätkuvalt, et õnn jõuab iga eestimaalase kodusse siis kui meil 226 omavalitsusjuhi asemel oleks näiteks 15.

Ja reaalselt on tulemuseks, et üldise 11-protsendilise eelarvekasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. See väheneb üle 17 % - ehk räägitakse palju valdkonna muredest aga samas ei peegeldu eelarve kuidagi seda, et tahetakse need mured lahendada või vähemalt lahenduste poole liikuda.

Eelarve üle peavad riigiga läbirääkimisi üleriigilised omavalitsuste liidud ning läbirääkimiste deklaratsioonis kinnitatakse, et nende lähtealuseks on kohaliku omavalitsuse osakaalu, otsustusõiguse ja vastutuse suurendamine ühiskonnaelu juhtimisel ja korraldamisel. Samuti kohalike omavalitsuste poolt osutavate avalike teenuste kättesaadavuse parandamine ja kvaliteedi tõstmine.

Kõlab hästi? Kokku sisaldab see protokoll 24 lehekülge probleemide kaardistusi ja ka kosmeetilisi kokkuleppeid aga siinkohal arutlekski mõnda seal sisalduvat probleemi, mis lahenduseni ei jõua. Ehk mis seal siis tegelikkuses tulemuseks saadi? – tooksin siinkohal välja mõned põhimõttelised omavalitsuste tulubaasi puudutavad punktid:

Läbirääkimistel omavalitsused soovisid taastada kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu osa 11.93% tänase 11,4 asemel, see oleks sama mis oli enne valitsusepoolset erakorralist vähendamist. Tulemus – ei liigu see % järgmisel aastal mitte grammigi .

Sotsid algatasid eelnõu, mis oleks n.ö. kirik keset küla - tulumaksu % omavalitsustele jõuaks vanadesse raamidesse kahe aasta jooksul, kuid see hääletati IRL-i ja Reformierakonna poolt menetlusest välja. Sõnum omavalitsustele – vait olla ja edasi teenida!

Omavalitsused ei soovi mingeid ulmelisi asju, vaid lisaks tulumaksu taastamisele oli nende sooviks läbirääkimistel taastada tasandusfond 2008 aasta tasemel – ca 91 miljonit eurot, kuid läbirääkimistel anti omavalitsustele selge sõnum – imege näppu.

Ehk riik küll tõstis käibemaksu ja kütte ning elektriaktsiise ja omavalitsuste kulud kasvasid, kuid sõnum omavalitsustele on konkreetne - pakkuge paremaid ja kvaliteetsemaid teenuseid väiksema rahaga kui varem ja ärge virisege.

Kolmanda põhimõttelise tulubaasi osana tooksin siin välja ka kohalike teede rahastamise. Ajab ikka pehmelt öeldes naerma, kui ka siin saalis on korduvalt uhkelt räägitud, et see on üks suurima tõusuga rida riigieelarves! Tahan öelda, et see on puhas poliitpopulism.

Langetades ühte eelarve rida 3 korda ning siis lisada järgmisel aastal sellele langetatud baassummale 40% ja rääkides ise sealjuures enneolematust kasvust - on ikka matemaatiliselt rohkem ulme kui eelarve valdkond.

Omavalitsusliidud esindasid selgelt sama seisukohta, mis sotsiaaldemokraadid oma kevadel algatatud eelnõuga. See läbis ka esimese lugemise, kuid täna kogub majanduskomisjoni riiulis tolmu.

Sisuks oli, et kohalike teede osa võiks kasvada tagasi 15-le % teederemondiks eraldatavast kütuseaktsiisi summast. Milleks seda vaja oleks – sest kohalik tee nõuab samasugust hoolt nagu riigi tee ja tänasel rahastamisel erineb nende summade vahe 1 km kohta pea 4 korda! Selline käär ei ole põhjendatud ning näiteks mustkatteta teede seisukord halveneb erilise kiirusega ning piisava hoolduse mittetagamine täna eeldab juba suuremahulisi investeeringuid teede taastusremondiks homme.

Hambaid hakatakse ka remontima siis kui nad valutama hakkavad, mitte siis kui kartul hambaauku ära kaob!

Kokkuvõttes tooksin siia veel selle, et eelarve seadus ise ja selle seletuskiri on muutunud lausa raketiteaduseks. Julgen kinnitada, et veel mõned aastad tagasi oli see loetavam ja ühtlasem ning eelnevate perioodidega võrreldav, tänane eelnõu seda tava kahjuks ei jätka, kuid võib-olla see ongi eesmärk?

Päris lõpetuseks tahaks veel öelda, et eelarvemenetluse taustal häirib ka koalitsioonipoliitikute üleolev ühe tõe kuulutamine. Ka peaminister pani oma eelarve kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane.

Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikudja teisi valikuid justnagu ei oleks. Aga tegelikkuses ju on need võimalused poliitilise tahte korral olemas aga seda tahet vist tõesti ei ole. Aitäh!

*Tegemist siis kõnega eelarve II lugemisel

Tehtud!

2011-11-15T12:19:00.005+02:00

Eestis oleme rääkinud väga palju haldusreformist ja sellega seonduvatest teemadest ning samuti sellest, et valitsuskoalitsioon küll räägib sellest teemast palju, kuid tegudeni kuidagi ei jõua. Või siiski?

Omamoodi halduskorralduse reformiks võib pidada ka suurimat tippametnike politiseerimise protsessi, mida valitsuskoalitsioon on viimaste aastate jooksul läbi viinud meie maakonnajuhtide ametisse nimetamise läbi.

Maavanema roll on küll oluliselt vähenenud ja tema roll maakonna tasakaalustatud arengu suunamisel on olnud pigem deklaratiivne kui sisuline. Ometi on see institutsioon meie riigi maakonnapõhises toimimises regionaalselt kõrgeim riigiametnik, kes piirkonnas tegutseb ning tugeva isiksuse sattumisel sellesse ametisse on võimalik oma tegevusele anda ka selge sisu ja suund.

Riiki valitsev koalitsioon on näidanud maavanemate ametissenimetamisega ikka uskumatut ülbust, mille tippteoseks paistab kujunevat Võru abilinnapea ametis olnud oravakese suunamisega Lääne maavanemaks. Vägisi tuleb meelde üks eelmine ühiskond, kus parteikontor suunas inimesi vajadusel täpselt sinna, kuhu parteil vaja oli. Millega see tänane Lääne maavanema määramine sellest siis erineb? Mitte millegagi.

Kui lepitakse kokku, et maavanema amet ongi poliitiline, siis tuleks vastavalt muuta ka seadusi ja öeldagi välja, et nii on. Kurb ongi selle teema juures kahepalgelisus, kus valitsuse retoorika räägib poliitika heast tavast ja aadetest, kuid reaalsed tegevused on täpselt vastupidised.

Kõva häälega kirutakse Keskerakonna toimetamist Tallinnas, justnagu oleks oma parteikaaslaste toppimine Tallinna vastutavatesse ametisse midagi eriskummalist ja ennekuulmatut.

Vaadates aga IRL-i ja Reformierakonna tegevust mitmes omavalituses ning eriti räigelt ilmneb see täna riigi tasandil, saame tõdeda, et käitumismustril pole ju mingit sisulist vahet pealinnas
toimuvaga.

Vastavalt seadusele nimetab maavanema regionaalministri ettepanekul viieks aastaks ametisse valitsus. Ehkki seadus ütleb, et regionaalminister peab tutvustama maavanemakandidaati enne maakonna kohaliku omavalitsusliidu üldkoosolekule ning kuulama ära ja valitsusse viima nende
arvamuse, on see tõepoolest täna puhas teater, sest nende arvamus ei huvita tegelikkuses kedagi. Ning vaatamata mitmes maakonnas omavalitsusjuhtide vastuseisule on maavanem ikkagi paika pandud. Lõuad pidada ja edasi teenida.

Regionaalminister on samuti selle protseduuri juures nagu parteikontori kandidaadi pakikandja, kes teeb omavalitsuste liidu koosolekul sissejuhatuse ja pärast kirjutab allkirja ning ongi maavanem paika pandud. Tuleb tunnistada, et koalitsioonil on mitmes maakonnas õnnestunud teha ka häid valikuid, kuid mureks ongi siin selle protsessi läbiviimine ja suhtumine omavalitsustesse, kellede arvamus riigivalitsejaid taaskord lihtsalt ei huvita.

Tänase seisuga on meil siis 15-st maavanemast 14, kes kuuluvad kas IRL-i või Reformierakonna ridadesse. Ainsana on täna veel parteitu maavanemana ametis Ida-Viru maavanem, kelle ametiaeg lõpeb järgmisel aastal ning küllap ka seal üks oravasaba lehvima hakkab. Selles võib kindel olla!

Ja jääbki suu lahti

2011-11-14T23:13:00.001+02:00

Ühinen siiralt Päevalehe ajakirjaniku Priit Simsoniga, et lugedes meie võrdõiguslikkuse voliniku etteheidet Saaremaa kolme päeva jooksu korraldajate suunas, siis jääb tõesti suu lahti. Kõikide muude uudisvoogude sees on see teema võib-olla juba veidi vaibunud, kuid kohalikus kogukonnas vangutatakse selle avalduse peale veel pikalt pead.

Ehk püüe teha head on taas saanud pehmelt öeldes lõuahaagi. Üks tubli meeskond on vedanud spordiüritust aastaid ja on minu meelest loogiline, et korraldajatel on õigused ja ootused ka osalejatele. Seda nii saarlaste, hiidlaste, eestlaste, eurooplaste kui ka aafriklaste kontekstis.

Rääkimata sellest, et kui korraldajatel tekkis mõnede märkide põhjal kahtlus, et tegu pole niivõrd jooksumeestega, kuivõrd inimestega, keda huvitab pigem Euroopa Liitu pääsemine ja kes tagasi minna äkki ei tahagi. Siis tulekski sellesse nii suhtuda ja asja vastu erilist huvi tundes võiks asja lähemalt uurida, mitte teha hea eesmärgi nimel tegutsevates saarlastest rassiste. Korraldajatel on olemas kogemus ja ei suuda leida küll ühtegi adekvaatset argumenti, miks peaks austatud volinik ilma asjaga lähemalt tutvumata tegema sellest avaliku palagani.

Volinik tegutseb seaduste alusel ja tõenäoliselt oli ka tema tegevuse ajendiks hea tahe maailma paremaks muuta, kuid välja tuli igatahes teisiti. Arvan, et tal peaks olema Eestis sisulist tegevust küll ja küll ning tegelema peakski asjadega, milleks ta ametisse kutsutud on.

Vaadates tema tegevusvaldkonda veidi lähemalt on selge, et tegevuse puuduse üle ei tohiks selles ametis kurta.

Voliniku ja sotsiaalministeeriumi kodulehel on infot selle kohta piisavalt ja lisaks paljudele muudele asjadele on seal tema tegevuse kohta välja toodu ka üks tore lause: „Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik võtab vastu isikute avaldusi ja annab arvamusi diskrimineerimise toimumise kohta, analüüsib seaduste mõju naiste ja meeste ning vähemusgruppidesse kuuluvate inimeste seisundile ühiskonnas, teeb ettepanekuid Vabariigi Valitsusele ja valitsusasutustele, samuti kohalikele omavalitsustele ning nende asutustele õigusaktide muutmise ja täiendamise kohta, nõustab ja teavitab Vabariigi Valitsust ja valitsusasutusi ning kohalike omavalitsusüksuste asutusi soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse rakendamist puudutavates küsimustes ning võtab tarvitusele meetmeid naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning võrdse kohtlemise edendamiseks“.

Siinkohal saab vaid rõõmu tunda ilusast sõnade voost ehk meie keel on ikka kõikvõimas, et kõik see siiras ja selge mõte mahub ühte lausesse ja igaühel peaks olema asjast ülevaade. Tegelikkuses tahtsin vaid tähelepanu juhtida asjaolule, et tema pädevuses on ka arvamuste andmine kannatanud isikutele ja tal on õigus saada teavet kõikidelt isikutelt, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni ja nõuda kirjalikke seletusi oletatava diskrimineerimise asjaolude kohta jne.

Ehk lõpetuseks loodan, et austet volinik püüab edasiste segaduste vältimiseks suhelda Saaremaa jooksu korraldajatega ja seda enne oma arvamuse lõplikku kujundamist. Sest mulle tundub, et täna on selle juhtumi kannatajad juba jooksu korraldajad ning üllatusena võib selguda, et nende seas on ka isikuid, kes võivad omada diskrimineerimisjuhtumi asjaolude selgitamiseks vajalikku informatsiooni …

Üks ja sama roostes reha

2011-10-14T08:19:00.001+03:00

Väikevallad ei suuda teenuseid pakkuda ja elujõulised on vaid enam kui 25 000 elanikuga omavalitsused – just nii väitis äsja Eesti regionaalminister (Siim Kiisler «Kiigeplatsist ja lasteaiakohast ei piisa», PM 10.10). Miks ta nii teeb? Või peaks hoopis küsima, et kuidas saab regionaalpoliitika eest vastutav minister üldse nii väita?

Tõsi on ministrihärra jutus see, et omavalitsused peavad olema inimestele ja mitte vastupidi. Ja on ka selge, et Laimjala valla elanikul ja tallinlasel on kohalikule võimule eri ootused.

Praegu toimetavad Laimjala ja Tallinna linn täpselt samas seadusruumis, millest ka ilmselt seisukoht, et väikevald jääb teenuste pakkumisega hätta. Ma ei ole kuulnud aga ühtegi argumenti, kuidas muutuksid teenused väikevalla elanikule kättesaadavamaks, kui vallavalitsus asuks suures keskuses.

Meie halduskorralduse hädades olevat süüdi oma kohast kinni hoidvad omavalitsusjuhid. Minister näeb ainsa lahendusena valla- ja linnajuhtide arvu mitmekordset vähendamist. Kas maailm ikka oleks pärast seda ära parandatud?

Ta kirjutab, et inimesele on oluline, et töökoht ja kool, lasteaed ja perearst, kauplus ja raamatukogu oleksid kodule piisavalt lähedal. Kas needsamad teenused tulevad suures omavalitsuses valla äärealal elavale inimesele kuidagi lähemale? Selliste väidete taga on jürimõisalik suhtumine – tulge kõik maalt Tallinna, sest teie elu oma senises kodus on riigile liialt kallis!

Meil on teist aastat olemas riigikohtu lahend, mis paneb valitsusele selge ülesande siduda lahti kohalikud ja riiklikud kohustused ning selgitada nende hind. Selle asemel et kuulata riigikohust ja presidenti, tallab minister oma rada ning jalutab taas rahumeeli vana ja roostes haldusreformi reha otsa ning imestab siis, kuidas küll muhk pähe tuli.

Kindlasti on liituda soovivaid piirkondi ja kogukondi, mis on vaid tervitatav. Aga kindlasti ei too lahendust iga poole aasta tagant kummist haldushaamriga vehkimine.

Kui rääkida Eesti halduskorralduse probleemidest, siis inimesele on kõige tähtsam teenuste kättesaadavus ja nende tase. Paljud vallad ja linnad on praegu tõesti hädas hulga teenustega, mis vajaksid kvaliteedi tagamiseks tihedamat koostööd.

Valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile ja teha sellest lähtuvalt vajalikke muudatusi nii riigiasutuste, maakonna kui omavalitsuste tegevuses.

Soovitan siinkohal loobuda äraleierdatud sõnaühendist «haldusreform» ja seada sihiks riigireformi läbiviimine, mille ainueesmärgiks olgu uus halduskvaliteet. Reform ei saa seisneda vallapiiride liigutamises, sest lihtsa liitmise tulemusel ei suurene kohe mitte kuidagi ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta.

Selleks et Eesti eri paigus oleks võimalik normaalselt elada, tuleks kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised valla tasandil, ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand koos vastava tulubaasiga.

Sotsiaaldemokraatide seisukoht on, et senise riikliku maavalitsuse asemele tuleb luua omavalitsuslik juhtimistasand. Teise tasandi omavalitsuse puhul poleks tegu totaalselt uue juhtimistasandiga, vaid praeguste omavalitsuste reorganiseerimisega ühtseks jõuks.

Lugu ilmus Postimehes, 14.10.2011

Mida selle halduskorraldusega siis ikkagi teha?

2011-10-14T07:26:00.001+03:00

Jüri Raidla on mitmel korral avaldanud arvamust, et haldusreformi realiseerimiseks piisaks, kui põhiseaduse 155. paragrahvis asendataks sõna "vallad" sõnaga "maakonnad". Kas see on ikka nii lihtne ja mis meie riigis siis ikkagi päriselt paremaks läheks? Raidla tunnistab ka ise, et see see oleks lihtsama vastupanu teed minek, kuid asi seegi!

Olen jätkuvalt veendunud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Mingis mõttes sellele samale ideele ka Raidla ning enne teda sellele teemale oma esimese ametiaja kulutanud regionaalminister Kiisler ka tähelepanu pööravad, kuid justnimelt sellelt poolt, kuidas kirvega lihtsam raiuda on, mitte sealtpoolt, kuidas kvaliteetsema tulemuse saaks.

Vaja on riigireformi, mis lähtub inimesest

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetaks seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset reformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Halduskorralduse muutmine ei seisne piiride liigutamises vaid võimaliku reformi tulemusena peab suurenema erinevate teenuste kättesaadavus ning tõusma inimeste elukvaliteet. Nii kaua, kui jäädakse rääkima ainult valdade liitmisest ja lahutamisest, ei saa ka haldusreformil olla sisulist mõtet. Kiiremas korras tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning ülesannete täitmiseks tulubaas.

Riigikogu kohalike omavalitsuste toetusgrupi ja MTÜ Polis eestvõttel on sellise ülesehitusega reformi suunas ka samme astutud ning loodan väga, et sellele tuleb ka poliitiline tugi koalitsioonist.

Hobusekasvataja rõõmupäev

2011-10-08T08:42:00.003+03:00

Eile alnud Tallinn International Horseshowl mängiti esimese ala lõppemisel Asva Hobusekasvatuse täkupoisi auks kodumaa hümni ja see oli ilus.

Siinkohal väike lugu Hobumaailmas ilmunust:

Tänastel hommikutundidel alguse saanud Tallinn International Horse Show 2011 esimeseks võistlusalaks oli poniparkuur, millest esimese võidu Eestile noppisid Heidi Mülla ja Mon Cherg.
Ponid selgitaseid paremad ümberhüpetega parkuuris kõrgusel 105 cm. Võistlust alustas 19 võistluspaari, kellest ümberhüpetele pääsesid viis. Nagu sageli juhtub, võttis seegi kord võidu viimasena startinud sportlane.

Heidi Mülla ja Mon Cherg läbisid ümberhüpped kindlalt ja kiiresti. Teisena lõpetas pikalt võistlust juhtinud soomlanna Jonna Hietala ponil Dudok. Järgmised kolm auhinnalist kohta kuulusid jällegi eestlastele. Kolmanda koha pälvisid Linda randpere ja Okey, neljanda Pille-Riin Reinaus ja Onslow ning viienda Mari-Liis Oberg ja Macho.

hobumaailm.ee, 07. oktoober 2011

... ja kui kellegil huvi siis siin ka video sõidust

http://www.youtube.com/watch?v=YM52exXCLMc&feature=share.

Ja tulemused:

http://online.equipe.com/sv/class_sections/35260/results

Kas 2012. aastal saab tõesti riik valmis?

2011-10-05T11:21:00.001+03:00

Peaminister püüdis oma 2012. aasta riigieelarve kaitsekõnes jätta muljet, et Eestil läheb kohe nii hästi, et meie riik saab lõpuks valmis ning kõik kaasmaalased on rikkad ja õnnelikud!

Eelarvekavale põhjalikumalt ning ilma roosade prillideta otse vaadates on pilt aga hoopis teine: sotsiaalsed lõhed ühiskonnas pigem suurenevad ning vähekindlustatud perede reaalne toimetulek halveneb üldise hinnatõusu valguses veelgi.

Tuleb nukralt tõdeda, et sotsiaaldemokraatidele olulised valdkonnad ei kattu enamjaolt valitsuse eelistustega. Jätkuvalt on kurb seis omavalitsuste rahastamisega. Andrus Ansipi juhitaval valitsusel napib poliitilist tahet astuda samme, mis tagaksid, et omavalitsused saaksid ise endaga hakkama. Rääkimata sellest, et jätkuvalt vilistatakse riigikohtu lahendile, mis kohustab valitsust seisma selle eest, et omavalitsuste kohustused ja nende kohustuste täitmine oleksid rahaliselt kindlustatud.

Väikeseks päikesekiireks on pisut paranev kohalike teede finantseerimine. Nimelt on koalitsioon lubanud suunata teehoidu 6,7 protsenti kütuseaktsiisist laekuvast rahast tänase viie protsendi asemel. Veidi vabamaks on muutumas ka linnade ja valdade laenutingimused.

Aga eelarve üldise 11-protsendilise kasvu juures on regionaalministri valitsemisala sisuliselt ainus, mis oluliselt raha kaotab. Eurotoetuste kahenemise tõttu saavad omavalitsused edaspidi vähem investeerida.

Sotsiaaldemokraadid seisavad edasistes eelarvedebattides õpetajate, kultuuritöötajate, päästjate ja kiirabijuhtide palgatõusu ning lastetoetuste suurendamise eest.

On lausa häbiväärne, et valitsus ei taha kuuldagi ligi kümme aastat muutumatuna püsinud 19 euro (300 krooni) suuruse lastetoetuse tõstmisest. Ajale jalgu jäänud lastetoetuse kolmekordistamine on jätkuvalt üks meie prioriteete. Kuidagi ei saa mõistlikuks ja õiglaseks pidada, et emapalga ülempiir erineb lastetoetusest ligi 100 korda.

Valitsus hoopleb igal rindel 4,4 protsendilise pensionitõusuga. Tõsiasi on aga, et pensione ei tõsta ei Reformierakond ega IRL, vaid hoopis seadus, mille alusel peavad pensionid tänu elukalliduse kasvule ja palgatõusule nii või teisiti kerkima. Tegelikkuses valitsus isegi pidurdab pensionitõusu, kuna pensioniindeks lubaks 1. aprillist pensione suurendada 5,4 protsendi võrra. Olen nõus, et otsused on siin keerulised: 2012 aastal suunatakse pensionitõusu vanas rahas üle miljardi krooni ja veelgi rohkem teise samba taastamisse.

Eelarvemenetluse taustal häirib mind koalitsioonipoliitikute ülbus ja kelkimine. Toon näiteks lubaduse pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal haridusministri reformikava hoopis kitsendab tasuta kõrghariduse kättesaadavust ja noorte valikuid.

Üheks suurimaks fopaaks pean ma plaani tagada haigekassa ja töötukassa reservide arvel eelarve muid kulutusi. Tegu on töövõtjate ja tööandjate käest kogutud inimeste raviraha ja töötutele mõeldud rahaga, mida võib vaja minna eriolukordades. Valitsus ei tohi neid reserve omavoliliselt eelarve tasakaalustamiseks kasutada, kuna uue kriisi tulek pole täna välistatud. Lisaks on see plaan lausa kuritahtlik töö kaotanud inimeste suhtes, kes vajavad igakülgset tuge.

Eelarvesse on sisse kirjutatud ka CO2 kvoodi müügist laekuvad vahendid, mis võimaldab korda teha suure hulga erinevaid hooneid. Siin saab ette heita valikukriteeriume — riigimeheliku käitumise korral olnuks objektide nimistu sootuks teistsugune ning otsuste tagant ei paistaks parteikontorite kõrvad.

Peaminister pani oma kiidukõnes saadikute südamele olla vastutustundlik ja mitte esitada opositsiooni poolelt kulusid, mille katmine ei ole jõukohane. Valitsusjuhi hinnangul on riigile seega jõukohased vaid paremerakondade välja käidud valikud. See on taaskord tõemonopoli kuulutamine, siinkohal ei erine meie riigijuhtide retoorika just palju suure naaberriigi omast.
Leian, et makromajandusliku statistika asemel tuleb väikese riigi eelarves seada esiplaanile inimeste heaolu. Inimlikum riigijuhtimine eeldab ka riigi tulupoliitika muutmist.

Riigikogu liikmena tahan väga loota, et koalitsioon kuulab ka opositsiooni ettepanekuid ega sõida neist teerulliga üle. Parlamendi suures saalis algav arutelu on ju tegelikult debatt riigi arengute üle.

Erinevalt peaministrist usun ma, et eelarvet ringi tehes on võimalik Eesti inimeste elu-olu järgmisel aastal parandada. Samuti ei usu ma, et meie riik järgmisel aastal päris valmis saab.

Teeseaduse muutmine läbis esimese tuleproovi

2011-09-15T10:51:00.000+03:00

Riigikogumenetlusse kevadel antud eelnõu nägi ette, et kohalikele omavalitsustele antaksetagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunataksesiis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvestlisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonidemuutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrilesuunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot..

Probleemiks on ka see, et koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud omaväikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteksette konkreetse eelarveosa eraldamise. See ongi viimastel aastatel toonud kaasavastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.

Niiebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vajakindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde jaremondi stabiilne rahastamine. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halvenebteede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeeridamustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaidsuuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.

Kevadelavaldasin lootust, et Riigikogu saalis jagub niipalju mõistuse häält japoliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataja täna saan tunnistada, et ime on sündinud. Kui eelnevalt oli majandusministeeriumeelnõu vastu ja ka suvisel majanduskomisjoni koosolekul hääletati eelnõu maha,siis tundub, et suveperioodil on ka koalitsiooni liikmed maale lastud ning nadon aru saanud, et kohalike teede olukord on tõesti hull.

Mis iganesneed põhjused olid, kuid on heameel, et lootus kohalikele teedele 2012 aastaeelarves raha juurde saada, elab edasi ja tahan siiralt loota, et koalitsioonitoetus teeseaduse muutmiseks ei tulnud mitte mängu ilust ja eelnõu jääbki tolmukogudes teist lugemist ootama, vaid sellest saab reaalsus.

Riigikohtu lahendist ja infotunnist

2011-09-14T17:51:00.004+03:00

Riigikogus saalis on infotund opositsioonisaadikutele üks väheseid võimalusi otse ministritelt küsida erinevatel teemadel. Olen ikka küsinud omavalitsuste teemadel ning kui kevadel suutsin peaministri endast välja viia väitega, et omavalitsustele tekitab Euroopa raha lisaks millegi ära tegemise rõõmule ka selgelt likviidsusprobleeme, siis sügis algas minu jaoks peaministri tõdemusega, et meie omavalitsused ei ole Euroopa kontekstis kindlasti mitte vaesed, vaid pigem siis vist oleme juba jõukad …

Selgituseks ka kevadisele arvamusele veel seda, et minu väide põhines selgelt sellel, et kogu meie investeerimistegevus on läinud avalikus sektoris projektipõhiseks ning tihti ei tehta kohapeal mitte neid tegevusi, mida esmajärjekorras vaja oleks, vaid tegeleme nendega, kuhu on võimalik raha juurde saada ning seetõttu ka omafinantseering liigub teisestesse prioriteetidesse.

Loomulikult on rahaline ressurss omavalitsuste jaoks ühesugune väärtus sõltumata tema päritolust, kuid oma igapäevategevuste ja kohustuste täitmiseks tekitab projektipõhine elu siiski palju probleeme juurde.

Riigikohtu lahendist

President juhtis oma seekordses sügishooaja avakõnes Riigikogu liikmetele muuhulgas tähelepanu sellele, et vaatamata poolteist aastat tagasi tehtud Riigikohtu otsusele ei ole tänaseni eraldatud valdade ja linnade ülesandeid- ehk mis on siis kohalikud ülesanded ja mis riiklikud.

Seda teemat veidi uurides sai mulle selgeks, et tegelikkuses on see takerdunud ning seetõttu küsisin seda ka austet peaministrilt. Tema vastus oli muidugi klassikaline, et tegemist on protsessiga ning juba selle aasta eelarves sellega arvestati! Seda kahjuks ei õnnestunud enam küsida, milles see küll väljendub?

Kohustus sellega tegelda anti valitsuses loomulikult vastavale ministeeriumile ning ainus dokument, mis mul selle valdkonna arengus leida õnnestus, kandis toredat pealkirja „Kohustuslike kohaliku omavalitsuse ülesannete ja kohaliku omavalitsuse üksuste täidetavate riiklike ülesannete piiritlemise juhend“ . Kõlab ju toredasti.

Reaalselt on lisaks arutlemisele ja juhendi tegemisele omavalitsustele antud viimastel aastatel mitmeid uusi ülesandeid ikka pigem juurde ning vastavalt põhiseadusele peaks nendega kaasnema ka vahendid, kuid neid ju ei ole juurde antud, pigem vastupidi ning seetõttu ei saa sellest loogikast kohe kuidagi aru.

Taas näitas valitsusjuht ennast ikka uskumatu jutuvestjana, kui kinnitas tõsise näoga, et meie omavalitsused ei ole vaesed, vaid kuulume ikka Euroopas paremate sekka – tõeline klassika on ikka võrdlus, et loomulikult jääb meie KOV-de 25 % osakaal avaliku sektori osast alla Rootsi ja Taani üle 50% osale, kuid eestlased peaks siiski uhked olema. Meil on küll pikk tee naabriteni, kuid Malta 1,5 %-le paneme ikka pikalt ära. Rõõmustagem eestimaalased,rõõmustagem.

Tegelikkuses ei olegi ju probleemiks mingi statistilise % suurus iseenesest, vaid ikka kohustuste ja vahendite omavaheline suhe ning seeläbi kohalike omavalitsuste toimiminening teenuste pakkumine ja see on Eestis ikka väga käest ära läinud. ´

Lisaks ressursside vähendamisele on kõrgiks muutunud ka riigivalitsejate suhtumine omavalitsustesse, kui mingitesse tüütutesse putukatesse, kes justkui ei oleks mingi osa meie riigi süsteemist. See suhtumine väljendub ilmekalt erinevates debattides ja kahjks ka riigieelarve läbirääkimistel.

Põhiseaduse § 154 sätestab et kohalikud omavalitsused otsustavad ja korraldavad kõiki omavalitsuse küsimusi iseseisvalt. Oma küsimuste iseseisev otsustamine tähendab omavalitsuste autonoomiat, mis on Euroopa kohaliku omavalitsuse harta aluspõhimõte.

Kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte eksisteerib avaliku võimu detsentraliseerimise ning riigivõimu piiramise ja tasakaalustamise huvides. Selle põhiseadusliku väärtuse kaitsele peavad olema suunatud ka meie edasised sammud partnerlussuhtes riik vs omavalitsus.

Kelle kabinetist algab kergliiklustee?

2011-08-15T19:25:00.001+03:00

Alles see oli, kui lumekoorma all äganud omavalitsused olid aasta esimeste kuudega paigutanud pea kõik eelarves teede korrashoiuks ette nähtud vahendid lumelükkamisse.

Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui ka omavalitsusliitude kaudu valitsuse poole abipalvetega leida lisavahendeid, kuid alati kõlas vastuseks, et raha ei ole ja saage ise hakkama.

Samas polnud regionaalministril mingi probleem allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärgiks oli parandada liiklusohutust kergliiklusteede rajamise teel.

Eesti Maaomavalitsuste Liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud, küll aga peeti kergliiklusteid oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui olemasolevate teede hooldamist.

Eks ole ka selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik üle terve Eestimaa ehitada vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid.

Tagantjärele nagu polekski mõtet seda teemat pikalt lahata, kui raha saajate nimekirjale otsavaatamine ei oleks tekitanud rea küsimusi. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taotlust, millest võistlustulle jäi ligi 100 ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust.

Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regionaalpoliitikat, võinuks ka tegelik jaotus taolist suhet kajastada. Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava „kergliiklusteede raha jagamise skeemiga.”

Ainuüksi kummaline keelekasutus vääriks põhjendamist, kuid nimi nimeks – tublit ja töökat teatavasti nimi ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas?

Ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud dokumenti ei otsustuskomisjoni moodustamise ega ka selle kohta, kas sinna ka omavalitsuste esindajaid kaasati.

Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnul ei osatud talle ministeeriumis mingit infot anda, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis pandud paika väga selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ja võrrelda saajate ning mittesaajate taotlusi, siis võib seda nimekirja pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks pidada.

Igatahes tänaseks on hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemusena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt; samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järvamaalt.

Olgu öeldud, et nende maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit tagasihoidlikult esindatud. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne ka regionaalse tasakaalu vaatenurgast.

Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Igaüks, kel asja vastu rohkem huvi, võib saajate nimekirja ministeeriumi kodulehel imetleda.

Juhtunul on muidugi ka positiivne külg: Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veelgi rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha kergliiklusteest.

Kurb on, et vaatamata programmdokumendis loetletud tingimustele ja kaunitele eesmärkidele läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud.

Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsustamisele lähedalseisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.

Kas mure kodukulude pärast või populistid maamaksu kallal?

2011-06-14T11:46:00.003+03:00

"Maamaks on üks õiglasemaid makse üldse. Mina ei saa aru inimestest, kes kevadel kurdavad, et teed on auklikud ja miks linnavalitsus midagi ei tee. Ning samal ajal arvavad, et maamaksu maksmine ei ole õiglane. Aga mis raha eest tuleb teid asfalteerida ja talvel lund koristada?" kirjutas mõned päevad tagasi Indrek Neivelt.

Eesti põhiseaduse üks autoreid Jüri Adams on avaldanud oma „Nekroloogis maamaksule“ arvamust, et selle eelnõu ümber toimuvat saab nimetada vaid populismiks ning inimeste ja omavalitsuste vahelise nabanööri läbilõikamiseks.

Maamaks teadupärast kehtestati 1993 aastal ja tookord oli see kahes osas – riiklik ja kohalik. Tänaseks on jäänud üks ja suhteliselt lihtsalt administreeritav maamaks, mida tasutakse kohalikesse eelarvetesse ja maamaksu suurus sõltub kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest. Seadus seab selle otsuse piirideks 0,1-2,5 % maa maksustamishinnast.

Maamaksu rakendamise loogika on ju tegelikkuses selles, et igasuguse maa olemasolu eeldab teatavate kulutuste tegemist. Loomulikult teeb ka omanik oma maatükiga seotud kulutusi, kuid ka kohalikule omavalitsusele tekitab see kulu, olgu või ühendusteede ja muu infrastruktuuri näol. Loomulikult on vahe kas ja kuidas maad maksustada - kas seda teha linnas väikesel ja kallil elamukrundil või maapiirkonnas hajaasustuse olukorras. Linnade ja valdade teenusedki ja vajadused nende järele on erinevad.

Maal on tõenäoliselt suurimad kulud seotud teede ning keskkonna korrashoiu ning linnaasumis peab lisaks tänavate temaatikale ka kohalik omavalitsus juhtima ära reo- ning sadevee ja tagama inimestele joogivee jne, jne. Raske ja suhteliselt mõttetu on neid kulutusi hinnata iga konkreetse kinnistu kohta ja seetõttu ongi olemas nn universaalsemat tüüpi maksud sh maamaks.

Mitte vähetähtis ei ole ka see, et maamaks on täna Eestis sisuliselt ainus maks, mis seob kohalikku elanikku oma kodukoha omavalitsusega – ehk üheltpoolt annab sissekirjutus ja maa omamine ning maksude tasumine inimesele ka õiguse nõuda vastavaid teenuseid.

Mõne väikevalla näitel jõuame aga seaduse rakendumisel tulemuseni, kus omavalitsus kaotab oma teenuste pakkumise võimekuse tagamise „potist“ näiteks 15 000 eurot ja keskmine pere võidaks kümmekond eurot aastas. Tundub, et pole väga proportsioonis kogu selle mulliga, mida selle eelnõu rakendumise ümber puhutakse…

Milleks seda jama siis ikkagi vaja on?

Eesti poliitikas on kahjuks ikka nii, et populism ületab valimistel ratsionaalsuse ja kurb on ka see, et tänase näite puhul ei saada sellest kirest jagu ka peale valimisi. Keegi on valimislubaduste käigus sõlminud valijaga lepingu ja siis lastakse kõigile ja kõigele suure kaarega, et seda nn lepingut täita.

Hale on vaadata Riigikogu puldis mõnda IRL-i kallist koalitsioonipartnerit, kes saab aru Eesti maksusüsteemist ja kes on kokku puutunud ka kohaliku omavalitsuse toimimisega, peavad seatudkoalitsioonileppe lõksus tegema head nägu ja ütlema, et see on ikka hea ning sisukas eelnõu! Kuigi jah, ka oravate seas on tegelasi, kes on küll nautinud sotsiaalse Rootsi riigi heaolu, kuid nüüd Eestis peab maksude maksmist perversseks.

Kokkuvõttes tundub siiralt, et valitsejad püüavad taas pseudoteemade tõstatamisega juhtida tähelepanu päris probleemidest kõrvale. Juba selle aasta sees on oodata reaalsuses väga tugevat kodukulude tõusu läbi erinevate energialiikide hinnatõusu. See oleks sisuline koht, millega valitsev teerullikoalitsioon peaks tegelema, kuid tundub, et see on liiga keeruline teema.

Ehk kurb on see, et jõuame selliste padupopulistlike maksualandustega üsna pea jälle sinna, et ühe sõrmega anname ja kahe käega võtame. See on väikeses mahus juba juhtunud maamaksupioneeri Harku valla puhul, kus maamaksu kaotamisele järgnes lasteaiakohtade ca 3 kordne tõus. Ehk lastega pered maksvad kinni vallajuhtide populismi.

Samalaadseid näiteid saame tuua ka riigi tasandil, kus lihtsalt ühe näitena on enne eelmisi valimisi lubatud maksuvabadest reedetest saanud viimase kümnendi kõrgeim maksukoormus riigis. Võiks isegi öelda, et maksuvabadest reedetest said reaalsuses riigilõivu ja aktsiisi maksmise reeded.

Siiralt kurb on see, et tänapäeva Eestis on veel võimalik toore jõuga läbi suruda seaduseelnõud, mis üheltpoolt teevad karuteene pea kõikidele kohalikele omavalitsustele ja seeläbi kõikidele inimestele, kellele nad teenuseid pakuvad. Ja seda kõike vaid populistlikes huvides ning opositsiooni sisulisi ettepanekuid ja tõstatatud küsimusi mitte arvestades.

Selle eelnõu menetlemine on toonud ikka väga ehedalt välja meie poliitilise kultuuri olemuse või pigem olematuse ning vaadates viimastel aastatel toimuvat, on see progress siinkohal kahjuks jätkuvalt miinusmärgiga.

Sotsiaaldemokraadid Saaremaal

2011-06-07T12:33:00.002+03:00

Riigikogus on fraktsioonid alustanud oma tegevusi väga erinevalt. Koalitsioonipartnerid püüavad oma väga valusad ja populistlikud ning ka omavahel tüli tekitavad eelnõud kiirelt menetlusse anda, et edaspidi saaks toredamate asjadega tegeleda.

Lisaks omavahelisele nägelemisele on nad perfektselt ära õppinud saalis viibimise vaid siis, kui see on parteiliselt oluline. Kuulata oma ministreid opositsiooni valusatele küsimustele vastamisel või opositsiooni ettepanekuid ning seeläbi ka ise probleemidest arusaamise poole püüelda ei kuulu kahjuks enamuse saadikute igapäevategevuse hulka.

SDE fraktsioon on alustanud, lisaks aktiivsele tegevusele istungitesaalis, oma tegevust ka maakonnavisiitidega . Täna oleme külastanud juba nelja piirkonda – Võrumaad, Ida-Virumaad, Jõgevamaad ning viimane visiit kevadhooajal sai tehtud 2-3 juunil Saaremaale. Kokku osales 10 meie fraktsiooni liiget koos heade abilistega 18-l kohtumisel erinevate sihtgruppide ja valdkondade esindajatega.

Olen alati pidanud väga oluliseks ka suhtlemist valimistevahelisel perioodil ning ei pea absoluutselt normaalseks seda, et poliitikud käivad oma piirkonnas kohtumistel vaid enne järjekordseid valimisi ja seetõttu ka meie visiidid on raginaga lahti läinud. Seekordse Saaremaa visiidi eesmärgiks oli kohtumistel saada ülevaade vastavate valdkondade sisulistest probleemidest ja otsida neile üheskoos lahendusi, sest meil on palju Saaremaale ja ka teistele saartele väga spetsiifilisi probleeme, mis vajavad eraldi lähenemist.

Töökad päevad algasid kohtumisega maakonna sotsiaaltöötajate, lasteaiajuhtide ja perearstidega, kus arutati väga valusid probleeme meie lastekaitse olukorra ja inimeste sotsiaalse toimetulekuga. Hiljem külastati ka lasteaeda, kus üheltpoolt tutvuti vahva ja hästi toimiva majaga ning teisalt räägiti veelgi konkreetsemalt just lasteaiakohtadest ja lasteaiaõpetajate palkadest. Mingis mõttes analoogsed teemad, kuid kindlasti ka oma nüanssidega, tõstatati ka kohtumisel väikelastekodu juhtkonnaga ning ka siit tekkis mitmeid ideid, kuidas valdkonna seadusraami ja tegevuskeskkonda paremaks muuta.

Sotsiaalsektori ja kohaliku kultuurielu edendamisega seotud probleemid tõusetusid ka rahvakohtumistel Lümanda rahvamajas ning Kuressaare päevakeskuses, kus inimeste sõnum riigikogulastele oli see, et vaatamata peaministri poolt presenteeritavale positiivsele statistikale on reaalne ostujõud tõsiselt raugenud ning endaga hakkama saamine ühe suurema löögi all.

Sotsiaaldemokraadid on rõhku panemas ka oma ettevõtluspoliitika selgitamisele ja täiendamisele ning sellest tulenevalt kohtuti mitmel korral ka erinevate Saaremaa ettevõtjatega, kus põhiteemadeks rahvusliku kapitali toetamise vajadus ja võimalused ning loomulikult õhendused mandri ja maailmaga. Sotsid toetavad selgelt ideed, et Kuressaarel saaks olema otseühendus mõne Euroopa suure lennuväljaga, mis looks võimalusi kontaktideks ja annaks ettevõtlusele kindlasti hoogu juurde.

Väga positiivne oli kuulata Saaremaal käivitatava väikelaevaehituse kompetentsikeskuse rajamise projektist, mis on tänaseks saanud positiivse rahastamisotsuse ja annab kindlasti uut hoogu laevaehitussektori edendamiseks, tööhõive parandamiseks ja ka ekspordivõimekuse tõstmiseks.

Ettevõtjatega kohtumistel arutati ka arenguid parvlaevaliikluses ja heameel on tõdeda, et tänane operaator on investeerinud väga jõuliselt laevapargi uuendamisse, ning täna liinidel sõitvad laevad tagavad juba väga kiire ja sisuliselt ootevaba liikluse mandriga. Tulevikus tuleb tegeleda kindlasti kohalike elanike sooduspiletite toimiva süsteemi tagamisega. Täna arutuse all olevatest variantidest olen olemasoleva info põhjal kindlasti valmis toetama varianti, kus inimene saaks üle mere tasuta ja tasumine oleks autopõhine. See annaks üheltpoolt võimaluse selgeks ja toimivaks süsteemiks ja teisalt vähendaks ülevedu puudutavat bürokraatiat ning kiirendaks ühendust veelgi.

Meeldivaks kujunes meie fraktsiooni liikmetele ka külastus Angla Pärandkultuurikeskusesse, kus majaperemees tutvustas oma vahvaid ideid ja tulevikuplaane. Kompleks on üks tore näide sellest, kuidas saab ühele väikesele piirkonnale hullude ideedega elu sisse puhuda.

Kokkusaamisel omavalitsusjuhtidega oli loomulikult arutelu selle üle, kuidas saada hakkama olukorras, kus riiki juhtivatel jõududel puudub igasugune regionaalpoliitika ning ka selge visioon, kuidas üldse selles valdkonnas käituda.

Masuaegsete kärbete säilitamine ja teede korrashoiuks mõeldud vahendite kolmekordne vähendamine on tekitanud olukorra, kus sisuliselt on omavalitsustes likviidsusprobleemid ning ei suudeta tagada lisaks muudele teenustele ka näiteks ülivajalikke teehooldustööde teostamist ning mustkatteta teede katastroofilist lagunemist on pea võimatu ära hoida.

Loomulikult sai räägitud ka praegu Riigikogus arutusel olevast kodu maamaksust vabastamise eelnõust ning üheselt arvati, et tegemist on padupopulistliku teemaga ning sisuliselt suurendab veelgi omavalitsuste probleeme. Lisaks jõukamate maaomanike huvide teenimisele üritatakse seadusega üheltpoolt karistada pealinna, kuid samas pannakse miin ka kõikidele omavalitsustele, kellede eelarved vähenevad kokku üle 17 miljoni euro. Lubatakse küll kohalikele omavalitsustele saamatajäänud tulu kompenseerida, kuid täna ei ole koalitsioonipoliitikutel isegi ideed, kuidas ja mis mehhanismiga seda tehakse.

Kohtumistel tõusetus ka inimkapitali või õigemini selle puudumise temaatika ning seda rõhutasid nii Kuressaare päästjate kui ka haigla juhid. Inimeste abistamise võimekus mitte ei suurene vaid pigem väheneb sest üha enam on häid inimesi lahkumas ja seda just nigela palga tõttu sest pered tahavad toitmist ja puhtast entusiasmist on aastaid raske vastu pidada.

Meie fraktsiooni liikmete hulka kuuluba ka Riigikogu jahimeeste ühenduse juht ning loomulikult toimus ka kokkusaamine kohalike jahimeestega ning arutati uue jahiseaduse temaatikat. Heameel on tõdeda, et saarte jahimehed toetavad SDE seisukohti ning tegutseme koos selle nimel, et jahindus ei muutuks vaid eliidi harrastuseks ning rohkem arvestataks looduse ja inimtegevuse koostoimega.

Kuna saarlaste kontsentratsioon on ka SDE fraktsioonis suur, siis pooled visiidil osalejad said ka viibida samaaegselt koos olnud Saarte ühenduse koosolekul, kus peateemadeks ikka püsiühendused ja ka arstiabi kättesaadavus väikesaartel ja ka omavalitsustes, kus perearsti pole ja teenuse kättesaadavus ikka pehmelt öeldes problemaatiline.

Visiidi käigus toimus veidi pidulikumas vormis kohtumine SDE kohalike liikmete ja toetajatega, kus tänati valimistel kandideerinud inimesi ning kampaanias osalenud toetajaid suurepärase valimistulemuse eest meie ringkonnas.

Samas oli ka arutelu päevapoliitilistel teemadel, kus lisaks tõsistele ja murelikuks tegevatele teemadele oli ka tõeliselt vahvaid ja vaimukaid sõnavõtte, mis näitab, et meie inimesed on tugeva vaimuga ning hea huumorisoonega seltskond, kes tahab kaasa aidata meie riigi inimesesõbralikumaks muutmisele.

Seaduse teest ja teeseadusest

2011-05-09T09:38:00.000+03:00

Uus riigikogu on oma tööülesannetesse sisse elamas ning ka enamik uusliikmetest on nüüdseks aru saanud, kus on tema kabinet, kus asub suur saal ja kus muud tööks vajalikud ruumid. Tuleb tunnistada, et bürokraatiamasin nõuab oma, kuid ettevõtjana on mõnda protsessi päris koomiline jälgida. Demokraatia rakendamine ei peagi ilmselt iga kord kiire ja lihtne olema, kuid selles suunas võiks väike riik ikka mõne sammu astuda küll.

Toompea saalis on jõutud parlamendile üle anda ka arvukalt seaduseelnõusid, neist mitme algatajaks on sotsiaaldemokraadid. Ühe oma ettepanekuga taotleme teeseaduse muutmist, et kindlustada kohalikud omavalitsused teede ja tänavate korrashoiuks nii vajaliku rahaga.

Seadus kohustab linnasid ja valdu kohalikke teid hooldama ja remontima, kuid selle ülesande täitmiseks peab riik tagama omavalitsused ka tulubaasiga. Väidan, et võimupoliitikud on siin hoolimatult omavalitsustest üle sõitnud.

Probleemiks on see, et jätkav koalitsioon on kehtivast teeseadusest võtnud oma väikeste valgete kätega välja sätte, mis nägi kohalike teede investeeringuteks ette konkreetse eelarveosa eraldamise. See on viimastel aastatel toonud kaasa vastavate summade kolmekordse vähenemise võrreldes mõne aasta taguse ajaga.

Teeseaduse ringitegemine annaks kohalikele omavalitsustele tagasi 15 protsenti riigieelarvesse kogutavast kütuseaktsiisist, mis suunatakse siis teede korrashoidu. Antud seaduseparanduse rakendamine ei nõua eelarvest lisaraha, vaid lihtsalt omavalitsustega arvestamist ja proportsioonide muutmist. Täna erineb ühele riigitee kilomeetrile ja ühele kohaliku tee kilomeetrile suunatav raha 15 korda! Tänavu saavad näiteks riigimaanteed kilomeetri kohta 4361 eurot, valla-ja linnateed aga kõigest 302 eurot.

Nii ebaõiglane suhe ei ole millegagi õigustatud, mistõttu ongi seaduseandjal vaja kindel määr fikseerida ja tagada seeläbi kohalikele omavalitsustele teetööde ja remondi stabiilne rahastamine.

Tahaksin väga loota, et riigikogu saali jagub niipalju mõistuse häält ja poliitilist tahet, et seal opositsiooni algatust tuima näoga maha ei hääletataks. Sel juhul kannatavad ju meie oma inimesed, kellel pole mingit vahet, kas sõita mööda riigi või kohalikku teed.

Viimaste aastate ülikeerulised talvised ilmastikuolud, sealhulgas erakordne lumerohkus on kõigil veel värskelt meeles. See tegi ja teeb ka teede normaalse sõidetavuse tagamise oluliselt raskemaks, neelates ühtlasi omavalitsuste niigi õhukesest rahakotist suuri summasid.

Probleemil on ka teine valus tahk. Kui kehtiv rahastamissüsteem jätkub, halveneb teede seisukord veelgi ja juba lähiajal on vaja märgatavalt rohkem investeerida mustkatteta teede taastusremonti. Siis pole enam tegu lihtsa remondi, vaid suuremahuliste ja kalliste taastamistöödega.

Leian samuti, et kui ühe inimestest hooliva riigi vastava valdkonna minister on riigikogu kõnepuldis, et rääkida meie teede olukorrast, siis ta ei peaks emotsioonitult vastama, et tahaks teha küll, aga raha pole. Raha on alati vähe, kõik algab prioriteetide seadmisest! Kui aga ka remonditud valitsusel ei ole soovi oma eelistusi ja prioriteete üle vaadata, siis saame paari aasta pärast teede küsimuses sektoris tõdeda, et tahtsime parimat, kuid välja kukkus nagu alati.

Demokraatia pidupäeval, valimistel, anti tänastele koalitsioonipartneritele mandaat valitsemiseks. Tahaksin uskuda, et võimuerakonnad suudavad seaduste rakendamise teel ka sisuliselt opositsiooni kaasata opositsiooni ning kasutada üha vähem neile nii omaks saanud teerullitaktikat.

Teerull on hea masin, aga tema roll ja tegevuse sisuline eesmärk on miski muu, kui demokraatiat rullida. Pigem peaksid demokraatia jüngrid leidma üksmeele, et teerull saaks tagasi oma liistude juurde pöörduda ja mõne kohaliku tee taas sõidetavaks muuta.

Milleks neid makse ikka kogutakse?

2011-05-05T14:30:00.000+03:00

Täna kinnitatud riigieelarve strateegia näeb ühe punktina ette piiri panemist võimalikule tulumaksutagastamisele.

Asjas iseenesest on oma loogika selgelt olemas ning võib-olla ei väärikski arutlemist, kuid kergelt muigama võtab sinna juurde kõlav põhjendus – nimelt valitsuse teatel tähendab rahvale väiksema summa tagastamine tulemusliku maksusüsteemi tugevnemist ja järgib põhimõtet, et sotsiaalvajadusi rahastatakse kogutud maksudest, mitte maksude kogumatajätmisest!

Tundub, et selle kokkukirjutajad kas ei ole saanud aru oravapartei maksuloogikast, mis on alati kinnitanud, et mida vähem riik kogub makse seda rohkem jääb raha inimestele kätte ja nad saavad ise otsustada oma kulutuste üle või on nad läbinud mingi uue mõttemuutuse programmi, mis lõpuks ometi on nende arusaamasid riigi rollist ja maksude kogumise eesmärgist muutnud.

Tõepoolest ei ole maksude kogumine eesmärk omaette vaid need korjatakse kokku ikka selleks, et erinevaid ning suuresti sotsiaalseid vajadusi riigieelarve kaudu rahastada.

Edasiminek on tore asi ning see annab lootust, et stagnatsiooni ilminguid näidanud valitsemisel on siiski lootust:-)

Valimised on surnud. Elagu valimised.

2011-03-29T12:32:00.002+03:00

Seekordsed Riigikogu valimised on ajalugu. Eesti erakonnamaastik on muutunud oluliselt selgemaks ning mingis mõttes tõesti ka igavamaks. Üheltpoolt jätab see võimalikke võimukombinatsioone ja valikuid vähemaks, kuid teisalt on see ka positiivne ning usun, et maailmavaate selguse mõttes ei ole see perspektiivis üldse halb. Inimestel tekib oluliselt parem võimalus konkreetseid tegevusi siduda poliitikute ja erakondadega ning seeläbi suureneb ka vastutus.

Sotsiaaldemokraadid saavad nendest valimistest vaid rõõmu tunda, sest suutsime oma positsiooni Riigikogus parandada pea kaks korda ning see näitab, et oleme õigel teel. Tänan siinkohal ka kõiki toetajaid, nii oma valimisringkonnas, kui ka erakonna toetajaid üle Eesti. Hiiu-, Lääne-, ja Saaremaal suutsime erakonnale saavutada läbi aegade parima tulemuse ning see toimus vaid tänu laiapõhjalisele meeskonnale, kes suutis kõigis kolmes maakonnas oma mõtted inimesteni viia. Tänud veelkord kõikidele toetajatele, kes uskusid hoolivama riigi vajalikkusesse.

Need valimised olid sotsiaaldemokraatide uus algus ka tugevnenud organisatsioonina, nagu enne valimisi sai ka lubatud. Juba praegu pöörame oma näo kohalike valimiste suunas ning loodame oma meeskonnas näha väga paljusid tublisi inimesi, kes tahavad anda oma panuse hoolivama Eesti eest ja olen alati valmis nendel teemadel vestlemiseks kohtuma.

Riigi tasandil on tänaseks selge, et jääme opositisooni ning püüame sealt anda oma parima riigi edendamiseks. Kahjuks jäävad meie käed veel seekord suurteks muudatusteks veidi lühikeseks, kuid olen veendunud, et see ei jää nii väga pikaks ajaks. Tõsine tormihoiatus on valitsevatele erakondadele antud ning tuult on meie purjedes piisavalt.

Tänaseks aga on koalitsioonikõnelused lõppenud ja meie riigi uue valitsuse liikmed erakondade poolt ära koputatud ning Eesti saab edasi liikuda valitud isevooluteel. Mis sa muud ikka oskad kosta, kui võimul olev valitsus põlistas oma võimu ning rahvas tegi oma kindla valiku, mille tegemistes võib kindel olla. Üheltpoolt on mul hea meel, sest selline valik näitab, et meie riigil ja rahval läheb nii hästi, et muutusi pole justkui vaja. Teisalt olen veidi kurb, sest minu tutvusringkonnas on selliseid inimesi vähe ning kodumaal ringi sõites ja inimestega kohtumisel ei ole selline arvamus valdav.

Küllap suudeti valimisperioodil siiski oma lubadused hästi vormida ja üle poole valimistel osalenutest jäi uskuma, et lubatud lepingule võib kindel olla. Saarlasena olen veidi kurb, et meie valimisaktiivsus oli üks väiksemaid ja suur osa ei hoolinud oma arvamuse avaldamisest.

Kaks koostööpartnerit, kes juba aastaid on käinud ühte jalga, suutsid suhteliselt kiiresti kokku panna ka valitsemiseks leppe, mis haarab endasse lausa üle 50 lehekülje tihedat, kuid ebaühtlast teksti. Ajakirjanikud on juba teinud ära tänuväärse töö ja võtsid sealt välja laused, mis rääkisid arendamisest, parendamisest ja säilitamisest ning järele jäi lehekülgi tervelt 7. Tubli töö.

Aga ega maht pole oluline, vaid hoopis asja sisu ja mõju Eesti arengule. Selgelt kõige kummalisem kogu selle leppe juures on see, et kaks erakonda, kes võimul olnud ka viimased neli aastat ja üks osapool veelgi kauem, ei suutnud oma põhilubadusi panna täismahus täitmisele ning ajaplaanis lükati need sisuliselt järgmiste valimiste teemaks.

Ehk valitseme veel kolm aastat rahus ja siis hakkame enne järgmisi valimisi oma eelmisi lubadusi ellu viima ning siis nendest tuleneva koormuse riigieelarvele peab välja vedama juba uute valimiste järgselt võimule tulev koalitsioon. Tundub justkui pikk plaan, mille teises otsas terendab opositsiooni jäämine peale 2015 aasta valimisi.

Värskust ja jõudu oleks sellesse valitsusse kindlasti vaja ning pelgan, et mõned erakonnasiseselt ümberjagatud portfelid seda värskust sinna vaevalt toovad. Vaadates ka mõningaid ministrivalikuid ei suuda neid küll ette näha haldusala põhiliste huvigruppidega arengutest vestlemas ning arutamas valdkonna sisuliste teemade üle, kuid anname neile traditsioonilise sisseelamisaja ja vaatame, mis sealt tulema hakkab.

Üldiselt tuleb opositsioonipoliitikuna tõdeda, et mulle see valitsus küll meeldib. Kohe väga. 100 päeva ...

Enne valimisi pidasid mõlemad erakonnad teineteise põhilubadusi rahaliselt kalliteks ja seetõttu tundubki, et kompromissiks jäetakse need esialgu ellu viimata, et siis paar aastat vaadata, mis toimuma hakkab. Ehk tegelikult ei olegi näha, mida konkreetselt soovitakse koheselt ühiskonna edendamiseks korda saata. Võibolla see ongi strateegia, et kompame üksteise piire veel kuni kohalike valimisteni, ning siis vaadatakse, mis edasi saab.

Kas on vaja koalitsioonis muutusi või saadakse veel koos hakkama? Üldiselt tundub küll olevat paberile pandud kaval plaan teha kahed valimised ühtede lubadustega – lihtne ja primitiivne. Nagu ka meie riigivalitsemine, mis on sinu kindel valik ja millele võib tõesti kindel olla.

Tõelist koostöövalmidust partnerite vahel näitab ka see, et väiksema osapoole esimehele ei antudki sisuliselt valida portfellide vahel, vaid anti peenelt mõista, et oled väga valitsusse oodatud, kuid tool on juba ette valmis pandud. Ka oma erakonna sees mängiti isamaalased nii ilusasti nurka, et ainsana jäetigi võimalus valitsusse pääseda esimehel, sest muidu oleks kampsunivaba valitsus ning see ei jätnud muud valikut, kui asuda kaitsesse. Ja eks tal ole varasemast ajast puusalt tulistamise kogemus ka valitsusse kaasa võtta ning jääb vaid loota, et märklaud saab seekord vähe asisem ning sihik paika.

Lahingus on vana tõde, et parem vale otsus, kui otsustamatus ning see saab minu meelest probleemiks ka praegu. Näitena kohalikele omavalitsustele on suured reformaatorid panustanud oma leppes sisuliselt paar sisutühja lauset ning kuna jätkab ka tänanae minister, tekib küll küsimus, et härrased, mis siis ikkagi saab?

Vägisi tundub, et plaan ongi lasta omavalitsustel tasapisi närbuda. Lisame jätkuvalt tasa ja targu neile kohustusi, raha sinna juurde ei anna ning vaatame, kui kaua see eksperiment veel kestab! Kui kaua tahab eestlane maal elada sõltumata sellest, et teed lagunevad ja buss ei sõida ning kool saab olema kaugel? Õnneks on pärismaalane visa ja vastupidav. Lootus ja usk pidid minema viimasena...

Koalitsioonileppe suurimaks puuduseks ongi ju tegelikkuses see, et sisuliselt on jäetud sealt välja probleemseimad teemad – vaesus, ääremaastumine, tööpuudus. Enne valimisi olid kõigi huultel lapsed ja haridus. Selle kvaliteet ja kättesaadavus. Koalitsioonilepe räägib vaid kõrgharidusest ja sisuliselt antakse tormihoiatus väiksematele maagümnaasiumidele.

Lubadus, kus räägitakse haridusele võrdse ligipääsu tagamise jätkamisest on ikka selline demagoogia, et võtab silma märjaks ja seda mitmes mõttes. Kas tõesti tahavad tänased valitsejad väita, et Eestis on kõigil haridusele võrdne ligipääs? Selle peale oskaks tõesti vaid taevast appi paluda.

Aga olgem optimistid. Rahvas on oma sõna öelnud ja praegu selle leppe alusel vähemalt valitsus sünnib ning eks targa opositsiooni roll ongi juhtida tähelepanu asjadele, mida valitsus ei märka või ei taha märgata.

Kindel on see, et ka opositsioonis oleme valmis toetama valitsuse mõistlikke algatusi ning jääb vaid loota, et neid ikka tehakse. Veidi nõutuks teeb aga siiski see, et nii pikalt koos toimetanud tegelased on nii üldsõnalise plaani välja pakkunud ning see annab taas võimaluse valitsusperioodi lõpus öelda, et parendasime, arendasime aga majanduslikud võimalused kahjuks ei saabunud...

Möistlik valik!

2011-03-03T00:13:00.000+02:00

Sven Mikser peaministriks!

2011-03-02T18:01:00.004+02:00

Õnne Eestile !

2011-02-24T01:51:00.002+02:00

Eesti riik tähistab täna oma sünnipäeva. Võrreldes meie riigi vanust inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema. Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Just sellesama sissejuhatuse kirjutasin ka paar aastat tagasi õnnitlusena kodumaale ja üldiselt ei ole olnud ka tänaseni põhjust oma arvamust muuta. Tänasele riigi sünnipäevale paneb loomulikult oma pitseri lähenevate valimiste teema ja seetõttu saabub riigi sünnipäev taas veidi teisiti kui mõned aastad tagasi.

Eriliselt kurvaks teeb selle sünnipäeva tähistamise Haapsalu lastekodus juhtunu, mille kommenteerimiseks pole lihtsalt sõnu ja sooviks vaid jõudu ja vastupidamist laste lähedastele ning ka lastekodu töötajatele ja kõigile neile inimestele, kes oma abikäe selles tragöödias on ulatanud.

Tänasel sünnipäeval tahakski lihtsalt soovida headust ja arusaamist oma kaaskodanike muredest ning siirast tahet ka lahenduste leidmiseks. Kui me suudame näha abivajajaid enda ümber, siis olemegi juba poolel teel hoolivama ja inimesekesksema riigi suunas.

Soovin siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja tulevastele riigijuhtidele!

Tahaks väga uskuda, et uues Riigikogus on rohkem kohta koostööl ja üksteisega arvestamisel ning sõltumata valimistulemusest suudavad koalitsioon ja opositsioon sisulistel teemadel pidada arutelusid, mitte konkureerides selles, kelle teerull paremini tegutseb.

Kaunist kodumaa sünnipäeva ning möistlikke valikuid lähinädalatel!

Regionaalministri tühi portfell

2011-02-10T15:58:00.000+02:00

Valimiskampaania tuhinas tuli taas päevakorda meie riigi regionaalhaldus ja selle toimimine või siis mittetoimimine. Avapaugu neile aruteludele andis Reformierakonna ettepanek kaotada regionaalministri ametikoht või õigemini liita ta põllumajandusministri postiga. Ühelt poolt on see hea algus diskussioonile, kuid teisalt näidati nii koalitsioonipartnerist ministrile jõuliselt koht kätte ning anti hinnang tema tööle.

Teema on olnud päevakorral pikalt ning tunnistagem, et häid vastuseid on siin vähe. Portfellita ministri ametikoht on ju loodud millegi konkreetse ärategemiseks, aga kui rääkida haldussüsteemi korrastamisest, siis tahaks oravatelt küsida, kas nüüd on siis midagi valmis?

Minister Jaan Õunapuu valitsemise ajal suudeti välja võidelda regionaalministrile ka reaalne haldusala koos pisikese aparaadiga ning töötati välja ka regionaalarengu suunamise seadus, mis lõpuks aga koalitsioonipartnerite vastuseisu tõttu siiski kinnitamata jäi. Rääkimata pikalt arutatud haldusreformi teostamisest, millest on igal erakonnal oma nägemus ning neli aastat tagasi asus uus minister taaskord välja töötama “uut plaani”.

Uus algus on vajalik

Selle plaani tegemise varjus on aga tegelikkuses omavalitsuste rahakott võrreldes kohustustega õhem kui viimase kümnendi algusaastail - selles mõttes oleme mitu aastat kukkunud. Praegust seisu tuleb ikka ausalt nimetada tagasiminekuks, mitte edasiminekuks.

Oluline on ka pädeva ja jõulise regionaalministri olemasolu, sest vastasel juhul ei suuda see institutsioon tõepoolest siseministri abi rollist väljuda ja regionaalpoliitika ajamine piirdub vaid katsetega. Eesti ajaloost on näiteid, kus seda ametit pidas rallisõitja, kes suutis küll Eestile mitu tiiru peale teha, kuid tulemuseks oli vaid rataste alt kruusateedelt üleskeeratud tolm.

Regionaalteemade arutamiseks korraldasid sotsiaaldemokraadid eelmisel nädalal Haapsalus arengufoorumi “Kogu Eesti peab elama”. Foorumil toimus lisaks haridusvõrgu ja äärealade elukorralduse aruteludele ka debatt Eesti regionaalministri rolli üle ühiskonnas ja tema kaasarääkimisvõimele valitsuses.

Palju kisa - vähe villa

Eesti esimese regionaalministri Eiki Nestori sõnul on meil koostatavad strateegiad sidustamata ja valdavalt neid ka ei järgita: nimelt ei astu eelarvepoliitika ühte jalga riiklike arengukavadega. On selge, et kõige tulemuslikum on regionaalpoliitika siis, kui rahanduspoliitika seda toetab. Tänase mudeli puhul on aga nii, et kui regionaalminister ei kuulu peaministri ja rahandusministriga ühte erakonda, siis on ka tema tööpõld suhteliselt piiratud.

Lahenduseks saab olla vaid regionaalministri positsiooni tugevdamine valitsuses. Sel juhul peab valitsus otsuste langetamisel kohustuslikult arvestama nende regionaalpoliitilise mõjuga. Kahjuks pole selleni jõudmine tänaste valitusparteide mentaliteedi juures reaalne.

Täna on sotsiaaldemokraadid koondamas oma ridadesse suurimat kohaliku omavalitsuste juhtimiskogemusega meeskonda, kelle eestvedamisel on Eestis võimalik läbi viia riigireform. Reformi tulemusel antakse vastutus ja ka sinna juurde kuuluvad vahendid maakonnatasandile, millest saab omavalitsuslik juhtimistasand.

Regionaalministril tuleb töö ise üles leida

Regionaalarengu foorumi lõpus toimunud diskussiooni käigus jõudsime ühisele seisukohale, et Eestile on regionaalpoliitiliselt kõige olulisem omavalitsuste iseseisvuse tõstmine, maakonna tasandi institutsioonide tugevdamine ja piirkondliku mõõtme tõhustamine riigijuhtimises.

Sotsiaaldemokraadid soovivad ellu vii riigireformi, mille sisuks on muuta tänane maakond sisuliseks omavalitsuslikuks võimutasandiks, koondades sinna valdade ja linnade piire ületavad funktsioonid, mille täitmine mitmetel omavalitsusüksustel üle jõu käib, ning riigi avalike teenuste osutamise, mis on inimestest põhjendamatult kaugele jäänud.

Kava käivitudes jääks maakondliku tasandi ülesandeks tõenäoliselt ühistranspordi, arstiabi, gümnaasiumihariduse, maakondliku arendustegevuse ja jäätmemajanduse korraldamine. Kuni eelkirjeldatud reformi teostumiseni aga oleks regionaalministril tegeleda sellega, et taastada omavalitsuste tulubaas 2008 aasta tasemel ning tagada, et kohalike teede korrashoiuks ettnähtud summad kataks optimaalse vajaduse.

Olen veendunud, et regionaalministri institutsioon ei ole ennast mingil juhul ammendanud, kuid minister peab suutma ameti välja kanda ning ennast valitsuses kehtestama.

Regionaalministri portfellil on sisu küll, kui osatakse selle sisuga midagi peale hakata. Kuna tegemata töid ja lahendamata probleeme on küllaga, on ka uues valitsuses alustaval ministril tööpõldu piisavalt. Oleks ainult tahet teha ja asjaosalisi otsustusprotsessidesse kaasata!

Head Eesti inimesed...

2011-02-06T13:05:00.004+02:00

Valimiskampaania on täies hoos ning kuigi eeldada võis, et sel korral ei ole erakondadel väga palju rahalise katteta populistlikke lubadusi, siis tuleb tõdeda, et eeldused ei pidanud paika.

Täna võib valija vaid kindel olla, et tema kindel võit on vaid siis, kui ta loeb veidi sisulisemalt ka erakondade programme ning alles siis teeb järelduse, kelle lubadused peavad suures osas vett ja kelle omad kohe üldse mitte.

Ma ei hakkagi siinkohal nende platvormide ja seisukohtade üle targutama, kuid mul on heameel, et SDE valimisprogrammile on suudetud ka finantsplaan juurde lisada ning ka see võiks olla uus ning järgitav algus Eesti valimiskampaanias. Loomulikult on iseasi, kas need plaanid kõigile meeldivad, kuid need looks vähemalt aluse sisukaks diskussiooniks ning reaalseteks poliitilisteks valikuteks.

Kokkuvõttes on minu tänase postituse mõte see, et blogi jälgijad loodetavasti viitsivad veidi rohkem ka vaadata sõnumite taha ning teisalt panen siia ka paar linki, et teil meelest ära ei läheks, mida sotsid teleekraani kaudu lubavad ning uurige siis lisa, kuidas need plaanid oleks võimalik ka ellu viia - www.sotsdem.ee

Lingid SDE reklaamidele:

http://www.youtube.com/watch?v=nkaqcKRKprY

http://www.youtube.com/watch?v=iDCCFfBkznE

Sotside uus algus ka läänerindel

2011-01-22T16:40:00.001+02:00

Sotsiaaldemokraatide seekordsete valimiste tunnuslause “Uus algus!” on tekitanud küsimusi, et mida see tähendab? Sven Mikser on andnud sellele minu meelest väga arusaadava seletuse ja eelkõige tähendab see seda, et sotsiaaldemokraatide hinnangul vajab Eesti hangunud poliitiline mõte restarti.

Kindlasti selles osas, mis puudutab kodaniku ja riigi kahekõnet, millest on viimastel aastatel saanud riigi ülbitsev monoloog. Valitsus, kes usub vaid omaenese tarkusesse ja ignoreerib avatud mõttevahetust, jookseb varem või hiljem kinni. Sotsiaaldemokraadid annavad Eestile tagasi sellise riigivalitsemise stiili, mis otsib dialoogi ja püüab kõigi oluliste asjade otsustamisse kaasata kodanikuühiskonna. Seegi on üks osa uue alguse mõttest.

Ka Hiiu-, Lääne- ja Saaremaal on lisaks eeltoodud suurtele eesmärkidele sotsiaaldemokraatidel uus algus. Üheltpoolt on sotsid kindlasti organisatsiooniliselt oluliselt tugevnenud ning usun, et seeläbi pannakse päris hea alus ka meie tegemistele siinmail ja seda nii nendel valimistel kui ka tulevikus.

Me kindlasti vaatame neid riigikogu valimisi üheltpoolt märtsivalimiste tulemuse kontekstis lootusrikkalt, kuid teisalt ka ettevalmistusena kohalikeks valimisteks, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kandepind laieneks oluliselt ka Eesti maapiirkondades. Praegu on just nimelt sotside ridadesse koondumas suurim jõud ja pädevus maaelu ning regionaalpoliitika valdkonnas ja sellest saab vaid rahulolu tunda.

Kuna meie valimisringkond on selles mõttes eriline, et hääled n-ö üle mere väga ei taha liikuda, siis toimubki kogu töö suhteliselt palju maakonnapõhiselt ning me oleme seekord saanud kokku meeskonna, mis on ühtlaselt tugev kõigis kolmes maakonnas.

Sotsid on endale seadnud eesmärgiks saada siit ringkonnast kaks mandaati ja selle nimel tööd teeme. Eesmärk on päris kõrge ja seoses ühe ringkonnamandaadi kadumisega siit piirkonnast ka väga keeruline, kuid tegutseme. Arvestades aga võimalust, et sotsiaaldemokraadid püüavad järgmises riigikogus ca 20 kohta, on kahe sotsist saadiku jõudmine riigikokku siit ringkonnast üsna reaalne, kuna nii allakirjutanu kui Kalev Kotkas paiknevad erakonna üldnimekirja esikümnes.

*Lugu ilmus 22.01.2011 ajalehes Meie Maa

Kahe kodu maksuvaba ballaad

2011-01-19T00:41:00.001+02:00

Riigikogu valimisteni on jäänud vähem kui kaks kuud ning oma sõnumeid on hakatud ka suuremate erakondae poolt tasapisi avaldama. Kohalikku elu ja omavalitsuse toimimist puudutav on alati minu huviorbiidis olnud ja kuna tänased valitsusparteid on mõned sõnumid välja käinud, siis ei saanud taas jätta oma arvamust lisamata.

Reformierakonna riiklust puudutava valimisprogrammi osas näeme lubadust , kus nähakse ühe võimalusena oma elukoha registreerimist erinevatesse elukohtadesse. IRL aga lubab kaotada elamumaalt maamaksu ning ühes omavalitsuses on see tänaseks ka rakendust leidnud.

Üheltpoolt räägib Reformierakond kogukondliku identiteedi olulisusest ja vähemalt paberil on see neile oluline. Mitte aga ei saa aru, kuidas aitab selle tugevnemisele kaasa inimeste kahte kohta elukoha registreerimine ja selliselt ka maksude jagamine? Võiks üle arvutada, kas selline vaesuse ümberjagamine teeb midagi paremaks või teeb see omavalitsuste elu planeerimise veelgi keerulisemaks ja ennustamatuks. Kui lisada siia ka veel IRL-i maamaksust loobumise lubadus, siis ei ole võimalik küll aru saada, kuhu tänased valitsusparteid meie haldussüsteemi tahavad vedada.

Maamaksu kaotamine elamumaalt on üdini populistlik ja lõpuni läbi mõtlemata ning otsib nende valijate hääli, kes kiire kasu peal väljas on. Seda rakendanud Harku vallas on juba mure käes. Eelarve täitmiseks on ainuüksi lasteaiamaks kasvanud aasta jooksul üle kahe korra ning kahe lasteaias käiva lapsega ning ka eramajades elavatel peredel on juba kulu suurem kui varem maamaksu eest tasuti. See on veidi vägivaldne näide, kuid iseloomustab hästi olukorda, kus mõistus on populismist veidi maha jäämas.

Palju olulisem oleks omavalitsustele tagada vähemalt eelarveline stabiilsus ja elanike registreerimisega seoses pakun ka ühe idee. Kui täna uuendatakse tulumaksu maksvate inimeste nimekirja kord aasta jooksul 1. jaanuari seisuga, siis seda võiks teha kas kord kvartalis või vähemalt kaks korda aaastas. Olukorras, kus erinevad IT-lahendused on aktiivselt kaasa rääkimas muudes valdkondades, oleme siin ikka kohapeal seismas. Ehk kui inimesed liiguvad ja oma elukohta muudavad, siis võiks see kajastuda operatiivsemalt ka eelarves. Teenuseid soovivad inimesed kohe, kui sissekirjutus tehtud, kuid omavalitsusele tekib reaalne tulu alles siis, kui inimene omab sissekirjutust jooksva aasta 1. jaanuari seisuga.

Võib kindel olla, et võit oleks inimestele vaid siis, kui ei püüta valijaid odavate nippidega vaid esmalt taastatakse omavalitsuste tulubaas kärpimiseelsele tasemele ning pakutakse välja mõistlikud lahendused elanikeregistrimuudatuste kaasajastamiseks. Seejärel peaksime rääkima kompaktsest riigireformist, mille ettevalmistamisel tuleb teha põhjalik plaan, kuidas avalikud teenused jäävad inimestele kättesaadavaks ja seda ilma kogukonnademokraatia hävitamiseta.

Hoolimise jõud peab jõudma ka metsa!

2011-01-12T19:41:00.002+02:00

Head aasta algust! Minu selle aasta soov on see, et sellest saaks üksteisest hoolimise aasta. Lumme uppunud tänavatel võiksime lisaks lähedastele ja naabritele aidata ka meie ümber askeldavaid metsaelanikke!

Minu hea sõber ja jahimees Karel kutsub kõiki üles abistama lumerohkel talvel metsloomi - http://www.karelruutli.com/?div=29|0

Päris hea õpituba, et aru saada miks ja kuidas loomi aidata nii, et sa neile abistamise asemel karuteenet ei tee. Lumerohke talv on metsloomadele ikka päris karm ja nad vajavad meie kõigi hoolt. Raske ligipääs looduslikule toidule jätab loomad tühja kõhuga ja väheneb nende vastupanuvõimet haigustele.

Kui Kuku raadio kutsub üles panema oma tänava sahamehele pekki, siis metsas loomi aitavad valdvalt jahimehed ning läbi nende on seda võimalik teha ka kõigil neil, kes metsas üldjuhul vaid marju korjavad.

Parimaks viisiks ise loomi aidata on pöörduda kohaliku jahimeeste seltsi poole. Jahimehed teavad, kus on loomade liikumisrajad ja millist toitu neile viia. Vale söök teeb nende organismid hoopis nõrgemaks.

Eesti pindalast on metsaga kaetud üle poole - ehk hoolime ka metsaelanikest, kes on tegelikult igalpool meie ümber, isegi kui me seda igapäevaselt ei märka :-)

Häid pühi!

2010-12-23T12:59:00.003+02:00

Meil on käes jõuluaeg aga poliitikamaastikul käib selline tõmblemine, et jõulurahust poliitikas sel aastal vist küll väga rääkida ei saa. Meie riik saab sel kümnendil juba 100 aastaseks ja võrreldes seda numbrit inimese vanusega, peaksime olema juba päris tõsiseltvõetava riigi eas.

Võrreldes aga riikidega meie ümber ja vaadates meie poliitlaval toimuvat oleme ikka alles päris imikud, kes on äsja vahetanud krõpsuga pampersid up and go vastu.

Majanduse kontekstis rõõmustame, et kasv on taas plussmärgiga. Samas läheme jõuludele siiski vastu 100 000 töötuga ja ligi 40 000 vaesuspiiril elavat last ei saa tõenäoliselt jõuludest tunda sellist rõõmu nagu me oma lastele pakkuda tahaksime.

Vaadates ka kõiksugu kampaania korras tehtavaid toetusavaldusi olen kurb, et hoolimise tuhin tuleb meile peal vaid siis, kui on jõulud või keegi seda jõuliselt meelde tuletab. Pean siinkohal silmas lisaks lastele eelkõige päästetöötajaid, kes oma väljaastumise tulemusel lõpuks oma olukorda veidi parandatud said.

Eks neid murekohti on meil palju ja loomulikult heietamisega neid ei lahendata, kuid minu sõnum on pigem see, et paljude asjade jaoks on vaid arusaamist ja tahet vaja ning nendele mõtlemine ei peaks olema väikeses riigis hooajaline tegevus.

Eestlane on oma riigi üle alati uhke olnud ja tulebki olla. Tänasel päeval on sobilik meenutada, et väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda.

Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Hoiame oma riiki ja hoolime inimestet ning kenasid jöulusid teitelegi nagu öeldakse Saaremaal!

Vudila mängumaa on Lõuna-Eesti EHE

2010-12-16T17:09:00.005+02:00

SA Lõuna-Eesti Turism korraldatud konkursil “Ehe Lõuna-Eesti” tunnistati käesoleva aasta parimaks turismiobjektiks kogu pere mängumaa Vudila, mida veab saarlane Kajar Lember.

Lisaks juunis käima läinud mängumaa suvistele tegemistele avati Vudilas möödunud nädalal ka vahva jõulumaa. Lemberi sõnul oli Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks tunnistamine ka Vudilale endale üks tore jõulukink.

“Eks see kena üllatus loomulikult oli. Nominendiks valimisest teatati päev enne autasustamistseremooniat. Küllap arvestati meie mängumaa parimaks turismiobjektiks saamisel ka selle kiiret arengut,” rääkis Lember.

Ta viitas, et aasta tagasi tehti Tabivere vallas asuval mängumaal alles ehitustöid ja valmis polnud õieti midagi. 1. juunil toimusid avapidustused ja suvekuudel külastas Vudilat juba üle 20 000 inimese paljudest Eestimaa paikadest ja ka välisriikidest. “Seda, kas saarerahvast on siin rohkem käinud Saaremaalt või Hiiumaalt, pole kokku lugenud,” lisas Lember.

Hobused Saaremaalt

Selge on, et ka mandril ei saa saarlane hakkama ilma meretaguste abilisteta. Kaiaveres asuval kogu pere mängumaal Vudila avatud jõulumaale on ta sünnimaakonnast ametisse palganud mitmeid eestimaist tõugu koduloomi.

Kõigepealt tervitavad jõulumaa külastajaid Asva hobusekasvatusest pärit eesti hobused, samuti Saaremaalt kohale toodud maatõugu lambad, kitsed ja küülikud. “Päralejõudmine kulges suhteliselt õnnelikult. Kord tuli teel siiski hobusekäru remontida,” rääkis Lember.

Loomadest on rahvale meeldivaid elamusi pakkumas ka saanisõitu tegev raskeveohobune ja poni, kes aga on põlised mandrielanikud. Samuti võib kohtuda maskottlindude vuttidega, sest Vudila on ju rajatud kunagise vutifarmi territooriumile.

Koduloomad on ikka jõuludega kokku kuulunud. Kindlasti võimaldavad nad tänapäeval ka paremini loodust tundma õppida. “Olen esimeste päevadega juba kohanud lapsi, kes arvavad, et kits on lihtsalt sarvedega lammas,” kõneles Vudila peremees.

Küsimusele, millal Saaremaa oma Vudila saab, vastas Lember kerge muigega vene keeles: “Živjom uvidem” (elame, näeme). Tal on midagi kindlasti mõttes, kuid saan tema vaikimisest aru. Ka Jõgevamaa Vudilat ehitati enne kolm aastat, kui hakati rääkima, mida sinna täpselt rajatakse. Lemberi puhulgi tundub, et ehtsaarlasliku jonniga tahetakse enne ikka muna ära muneda, kui sellest kaagutama hakata.

“Selge on aga see, et kui millegi analoogsega kusagil ka välja tuleme, peab see nn uus Vudila igas paigas ikka erilaadne olema,“ lasus turismiettevõtja kavala naeratusega.

Häid ettevõtmisi hulganisti

1. detsembril toimus Tartus Lõuna-Eesti turismikonverents, kus sel korral keskenduti Vene turule – anti ülevaade, kuidas venelasi Lõuna-Eestisse meelitada ja mida neile siin pakkuda.
Konverentsile järgnes vastuvõtt, kus tunnustati 2010. aastal enim silma paistnud turismiobjekte ja -sündmusi.

Konkursi “Ehe Lõuna-Eesti” raames tunnustas SA Lõuna-Eesti Turism nõukogu Eesti maanteemuuseumi ja Alatskivi lossi. 2010. aasta parimaks turismiobjektiks valiti kogu pere mängumaa Vudila Jõgevamaal.

Parima turismisündmuse nominentideks nimetati Võrumaal toimunud kohaliku toidu mess “Uma mekk” ning Lüübnitsa sibula- ja kalalaat Põlvamaal, 2010. aasta parima turismisündmuse tiitel läks samuti Jõgevamaale, suurele Paunvere väljanäitusele ja laadale.

* Artikkel ilmus ajalehes Meie Maa 15.12.2010, autor Jaan Lukas
originaallink - http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=5&artid=40074

vaata ka - www.vudila.ee
facebook.com/vudila

Tugeva kodu nimel maksab makse maksta

2010-11-22T15:14:00.002+02:00

Tundub, et maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning tagasivaates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Nagu kuulsaks saanud lause äsjalahkunud Venemaa endise peaministri suust, et tahtsime parimat aga välja kukkus nagu alati. Klassika tõepoolest. Samas vägagi ajakohane ikka ja jälle meeldetuletamiseks ka tänases Eestis.

Taas on tuldud enne valimisi välja ideedega, mis justkui vähendaks inimeste maksukoormust- tulemuseks on aga taas seesama, mis alati – oravaparteile märgilise, ütleks isegi eksistentsiaalse märgiga maksu, tulumaksu, vähendatakse ning ongi kõik. Rahvas aplodeerib ning jõukus justnagu peaks jõudma igasse kodusse. Aga reaalsus on kahjuks mujal. Maksukoormus on Eestis viimastel aastatel tublisti tõusnud ning üllatus, üllatus - proportsionaalselt ikka väga tugevalt vähemteenivate inimeste arvel.

Maksudebatis on valitsuse juhterakond saavutanud olukorra, kus igasugune teistsugune lähenemine Eesti maksusüsteemile on justkui tabu ja kuritegu ühiskonna vastu. Samas on populistliku tulumaksu kaotamise varjus tõusnud pidevalt aktsiisid, riigilõivud ja mitmed muud kaudsed maksud, mis justkui hiilivalt meie rahakoti tegelikkuses tühjaks imevad.

Ka see õnnetu käibemaks, mille tõstmisest ei olnud euro nimel väidetavalt võimalik loobuda mõjutab kõigepealt kohalikku tarbijat ning taas saab see inimene pehmelt öeldes vastu pükse, kes tarbib ( loe: sööb ja elab) kogu oma sissetuleku siinsamas kohapeal igakuiselt ära.

Tulumaksu langetamine on olnud püha lehm ja peaministriparteile viimane liberaalsuse tunnus majanduspoliitikas. Sellel teel ei tehtud sammugi tagasi ka hetkel, kui riigieelarve täitmiseks suurendati üleöö käibemaksu ning töötuskindlustust. Kas siin saame rääkida stabiilsusest ja maksurahust?

Mäletame veel, et kolm aastat tagasi rääkis toosama peaminister, et aktsiiside tõstmise on sellepärast hea, et siis inflatsoon on eurotsooni sisenemise eel madal. Tegelikkuses tuli valitsuse juhtpartei õnneks masu ja rahva ostujõu kukkumine ning tarbimine vähenes ning tõesti inflatsioon vähenes ning eurokriteeriumid täideti. Tubli töö. Täna oleme aga juba taas inflatsiooni kasvu tabelis Euroopa esiviisikus ning ka selle põhjustest võiks rääkida.

Me peame hakkama oma riiki suhtuma nagu oma kodusse. Samas ka mina tahan, et riik kellele mina oma maksud maksan oleks riik, kes hoolib oma kodanikest. Kodus me ju ei kujuta ette, et me üksteisest ei hooli ja tegeleme vaid sellega, et igaühel eraldi oleks seal hea olla. Iga laps peres ei remondi oma tuba eraldi ning me ju ei kujuta ette, et kuna lapsed ise ei teeni siis nende toa seina lisame vähem soojustust, kui vanemate tuppa ning kuna isa saab kõige suurema sissetuleku, siis tema magab paksema teki all kui ema?

Näide on muidugi absurdne, kuid asja mõte ju selles, et me ei taha endale „õhukest” kodu, vaid ikka „prisket”. Hoolivat ja kaitsvat ning sellist, kus on mõnus olla. Täpselt samasugune tugev ja soe kodutunne peab olema kodanikel oma riigis. Samas ei saa me eeldada, et riik meist hoolib, kui me oma riigist ei hooli.

Me ei peaks kartma Eestis sisulist maksudebatti ning ka seda, et riigi maksuhaldur ja rahade juhtimise võimekus oleks nii nõrk, et me ei suudaks oma maksusüsteemi täisutada ning muuta rohkem indiviidi ja tema toimetulekut arvestavaks.

Näiliselt lihtsakoelise maksusüsteemi ( mis tegelikkuses nii lihtne ei olegi ) aeg on ümber ja me peaks lõpetama ka sellesuunalise populismi jätkumise ning keskenduma sisulistele lahendustele, mis tagaks selle, et Eesti inimesed tahaks oma riigile makse maksta ning näevad ka, et meie väike riik on tõesti nende kodu, millest hoolitakse ning kus hoolitakse.

Alustada tuleb peast, mitte jalgadest!

2010-11-11T17:07:00.002+02:00

Seekordseid halduskorralduslikke mõtteid ärgitas kirja panema regionaalministri järjekordne omavalitsuste liitmisplaan, mis seekord siis lähtus põhimõttest, et mis kinni ei jää, saab kinni löödud! Tuleb tunnistada, et üheltpoolt on tore, et minister on lugemiseks mahti saanud, kuid teisalt eks see ettepanek rohkem Kevade konteksti ja Lesta suhu sobikski.

Valdavale enamusele on selge, et demokraatlikus kodanikuühiskonnas toore jõuga mägesid ei liigutata ja tahtes tõesti suurendada oma haldussuutlikkust, ei aita kosmeetilised vangerdused, nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Vaja on riigirformi, mis lähtub inimesest
Rääkides Eesti halduskorralduse probleemidest, on inimese jaoks tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Sõnapaar „teenuste pakkumine” on omavalitsuste terminoloogiasse lisandunud alles hiljuti – omavalitsuste moodustamise ajal oli nende eesmärk ikka kohaliku elu korraldamine, aga see selleks. Teenusega rahulolu väljendub kindlasti nii selle kättesaadavuses kui ka ajakulus, mis läheb asjatoimetustele.

Paljud omavalitsused on praegu hädas niisuguste teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks tarvis omavalitsuste tihedamat koostööd ja mõningaid teenuseid on võimalik ja ka otstarbekas pakkuda maakonnatasandil. Halduskorralduse temaatikas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtuvalt teha vajadusel muudatusi riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses. Seda ei olegi mõtet nimetada äraleierdatud sõnaühendiga haldusreform, vaid pigem nimetame seda riigireformiks ja võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

Tugev maakondlik tasand on Eesti riigi alus
Valitsussüsteeme käsitlevad uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti riigi haldussuutlikkuse puuduseks. Ka maavanem, kes algselt oli pigem kohalike kogukondade ühine maakondlik juht, muutus aastate jooksul keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval tagada ka maakonna sisulise juhi rolli. Tänane keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Tänasel maavanemal on suhteliselt suur rollikonflikt – olla maakonnas üheaegselt nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur. Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenindusfunktsioonid endiselt maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada. Maakonnatasandil oleks tagatud rahva mandaadiga demokraatlik juhtimine, mis arvestab selgelt kohalikke eripärasid ning olusid ja sõltumata omavalitsuste suurusest tegeletakse valdades ja linnades edasi inimestele kõige vajalikemate teenuste tagamisega kohapeal.

Inimene eelkõige
Omavalitsustes elavate inimeste jaoks ei ole oluline, kui kaugel temast asub valla või linna piir vaid oluline on see, et ta saab oma eluks vajalikud teenused kätte. Ning täna tuleb see vahetu suhtlemise vajadus veel eriti välja sest majanduslikult keerulistel aegadel on oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja oma inimesi sest justnimelt inimlik hoolitsus ja suhtlemine muutuvad järjest olulisemaks.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast ning ka haldusteemade juures võiks seda mitte unustada. Jalgade kokkusidumine ei ravi mädapaiset peas. Tuleb aru saada, et halduse korrastamine ei seisne piiride liigutamises vaid meil tuleb suuta kokku leppida, mis teenused peavad olema tagatud maakondlikul tasandil ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada ka maakondlik juhtimistasand ning vastavad tulubaasid. Võimaliku riigireformi tulemusena peab paranema erinevate teenuste kättesaadavus maapiirkondades ning tõusma inimeste elukvaliteet. Kogu selle reformi eesmärgiks ei saa Eesti suguses väikeriigis olla ainult majanduslik efektiivsus vaid siiki eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja erinevate piirkondade vajadustest.

*arvamus avaldati ka lühendatud kujul 09.11.2010 Äripäevas

Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat

2010-10-30T16:48:00.001+03:00

Ei väsita korrutamast, et Eestil on läinud hästi ning paljud makronäitajad seda tõepoolest ka kinnitavad. Tahtmata heietada lähiajaloo otsuste ja valikute õigsuse üle, peaksime endalt siiski küsima, kuidas ja mis suunas liigub ühiskond edasi? Kindel on see, et ilma teadliku tegutsemiseta ei suudeta edasi liikuda ning arengu asemel toimub stagnatsioon.

Riigi suhteliselt kiire arengu tagas suuresti meie madal lähtepositsioon, millelt üles hüppamise põhiteguriteks oli odav tööjõud ning kergeltsaadav raha laenuturul. Siiani toiminud majandusideoloogia sisuliselt ainus vundament oli totaalne avatus ning lihtne maksusüsteem, mis justkui peaks meid alati aitama, kuid majanduskriis on näidanud ka selle haavatavust.

Tänaselt valitsuskoalitsioonilt tulevad sõnumid vaid kinnitavad seda, et muuta pole sisulislt midagi vaja ning seda näilist edu peaks justkui hoidma ja siis olekski kõik hästi. Ometi on meie pealtnäha edukas riigis väga palju suuri probleeme, mis ootavad lahendusi kohe, mitte siis, kui me võibolla kunagi kauges tulevikus oleme mõnede lubaduste järgi rikkaimate riikide sekka jõudnud.

40 000 alla vaesuspiiri elavat last ja üle 100 000 töötu inimese tahavad inimväärset toimetulekut juba täna, mitte aastate pärast!

Iga väikese lapse kasvamine vaesuses on väikeriigile vastuvõetamatu. Sellise olukorra valguses on riigi edukusega kiitlemine lausa kohatu ja edukuse mõõdupuuks ei saa olla Eesti koht edetabelis vaid inimeste hakkamasaamine. Kui meie prioriteedid oleks sarnaselt paigas, siis suudaksime koondada tarkuse ja kindlasti leida ka vahendid, et ükski laps ei peaks jääma ilma võimalusest kõhtu täis süüa ja oma andeid arendada.

Sotsiaaldemokraatia näeb selgelt, et riigi roll ei ole arenguid pealt vaadata vaid kujundada keskkonda ning vajadusel ka sekkuda. Riigi valitsejad läbi oma otsuste peavad vastutama ühiskonna ja majanduse arengu suunamise eest. Läbi valikute tehaksegi otsuseid. Kas siis tahetakse tasandada arenguerinevusi, tagada oma inimestele elementaarne toimetulek, kaitsta ja luua kriisi ajal töökohti või siis mitte ja loota, et turg paneb ise kõik paika. Eks panebki, kuid näeme seda täna väga paljudes peredes, millise valu ja hinnaga see toimib.

Sotsidel on täna võimalus olla heas mõttes raputajaks ühiskonnas. Paljud küsivad täna, et keda valiksid sotsid oma partneriks ja see oleks justnagu suurim ja tähtsaim küsimus!

Tegelikkuses on väljakutseks hoopis oma ideede elluviimise võimalus ja loomulikult peab selleks poliitkamaastikul suutma teha koostööd, sest Eesti ei saa loodetavasti endale kunagi kahe parteiga parlamenti ega tõenäoliselt ka ühepartei valitsust.

Oma ideede elluviimiseks tuleb osaleda koalitsioonides ning partnerivalikul on kõige olulisem võimalikel koalitsiooniläbirääkimistel saavutatud tulemus. Usun, et sotsid on võimelised oma seisukohti kaitsma koalitsioonides kõikide partneritega ning seda nii, et koostööks vajalikud kompromissid ei lõika jalgu alt.

Sisuliseks väljakutseks on sotside jaoks tugeva organisatsiooniga laiapõhjaliseks erakonnaks arenemine. Lisaks heale tulemusele eelseisvatel valimistel ja osalemisele koalitsioonis loodan, et juba järgmistel kohalikel valimistel on igas Eestimaa vallas võimalik mõne kohaliku sotside kandidaadile oma hääl usaldada. Regionaalne kaetus ning tarkade ja teotahteliste inimestega tugev organisatsioon loob selge aluse ja võimaluse, et uuenenud sotsiaaldemokraadid võiksid peale 2015 aasta Riigikogu valimisi olla juhtiv poliitiline jõud Eestis.

Lõpetuseks ühinen sotsiaaldemokraatide juhi Sven Mikseri arvamusega, kes on öelnud, et just Eestist võiks alguse saada sotsiaaldemokraatia uus tulemine 21. sajandi Euroopas ja seda mitte sellepärast, et meie sotsiaaldemokraatidena vajaksime võimu, vaid sellepärast, et Eesti vajab sotsiaaldemokraatiat.

Hoolimisest ja demokraatiast

2010-10-12T17:02:00.006+03:00

Sotsiaaldemokraatliku erakonna poolt korraldatud kohtumised maakondades ning esimehekandidaatide debatid on sellel sügisel teinud Eestimaale tiiru peale ja ees on ootamas üldkogu, kus pannakse paika meeskond, kes tüürib erakonna eelseisvatele Riigikogu valimistele.

Olen kindel, et selline vahetu suhtlemine tänavetel ning eriti just avatud debatid erakonna ning riigi juhtimiseks parima selgitamisel, on pööranud Eesti poliitkultuuris uue lehekülje.

Suurima heameelega ootaks analoogseid debatte ka Eesti teistes erakondades, kus kahjuks on juhtidele vist nii tugevad juured alla kasvanud, et nad ei märkagi enda ümber toimuvaid muutusi ning loodavad, et neid kastetakse ja väetatakse veel pikalt .

Hoolimisest

Sotsiaaldemokraadid palusid inimestel reastada Eesti ees seisvaid probleeme ning tooma välja endi jaoks olulisemad. See küsitlus ei olnud mingi teaduslik uuring, kuid inimeste arvamuse tõi see selgelt välja.

Suhteliselt tugevalt tõsteti kõige olulisemaks see, et koolis peab saama laps kõhu täis sõltumata vanemate majanduslikust olukorrast ning ei ole normaalne, et läbi väga erinevate, otseselt koolis käimisega seotud, kulutuste katmise vanemate poolt, on meil sisuliselt juba põhiharidus justkui tasuline õpe.

Teise olulise teemana tõusetus lasteaiakohtade nappus. Teema, mille kohta saab öelda, et palju kisa aga vähe villa. Kui lasteaiajärjekorrad ei võimalda emal tööle tagasi minna, siis on kõrgest ja lühiajalisest emapalgast vähe tolku ning mure pere jaoks ikka väga suur.

Kolmandana saab välja tuua riigi tegevusetuse meie majanduslanguse ajal. Meie valitsus on küll kärpimise meistrivõistlustel väga edukas, kuid miinimumpalka saavatel ja töö kaotanud inimestel ei ole sellest tiitlist küll sooja ega külma.

Selleks, et saaks poest toiduaineid odavamalt ja oleks mingigi võimalus osta ravimeid ning nautida kultuuriüritusi, avaldasid paljud küsitlusele vastanutest arvamust, et käibemaksuerisuste kehtestamine oleks ainuõige samm, mis aitaks veel tänagi.

Veel tooksin välja tugeva toetuse saanud seisukoha, et naised ja mehed peavad saama sama töö eest sama palka – iseenesest ju loogiline, kuid millegipärast räägib statistika teist keelt. See teema oli ka enamustes maakondades, kas kolmandal või neljandal kohal ning see oli mingis mõttes üllatav, kuid näitab selgelt seda, et sotsid on selle teema teadvustamisel õigel teel.

Demokraatiast

Sotsid suutsid täna esimestena Eestis tuua oma erakonna tõesti toimiva sisedemokraatia avalikule arutelule ning arvan, et see on järgimist väärt. Pea kuu väldanud juhikandidaatide debatid andsid üheltpoolt võimaluse laiapõhjaliselt arutleda erakonna ja riigi ees seisvate võtmeprobleemide ja lahenduste üle ning teisalt näidata ka kõikide kandidaatide väitlemisoskust.

Usun, et kõik kandidaadid on nende debattide tulemusel oluliselt tugevamad väitlejad, kui varem. Veidi sarnane süsteem toimib ju ka pika demokraatiaga USA-s, kus presidendivalimiste kontekstis on täiesti loomulik, et kõigepealt selgitatakse avalikel debattidel välja suurima toetusega tegelane oma erakonna sees ja alles siis hakkab ta konkureerima vastaspartei esindajaga valimistel.

Ka Eesti poliitilised organisatsioonid ei tohiks karta avalikku debatti erakonna arengu ja juhtimise teemal, sest lisaks erakonna juhtidele valitakse ju erakondades üldjuhul ka võimalikku ja parimat peaministrikandidaati tervele riigile.

Arvan, et sotsiaaldemokraadid näitasidki läbi selle protsessi, et meie tugevuseks ongi arutelude pidamise võime. Debattidel arutati palju Eesti demokraatia kängumisest ja sellest, et kodanikud oleksidki tänaste suurparteide jaoks justkui ainult valijad, keda on vaja iga nelja aasta tagant.

Räägime avatusest ja kaasamisest, kuid sisuliselt on see puhas mull, ning enamus otsuseid valitsuse tasandil tehakse sihtgruppe kaasamata või siis parimal juhul formaalselt kaasates.

Sotsiaaldemokraatide roll on täna näidata, et on võimalik ka teistmoodi riiki juhtida. Meie pingi pikkus annab loodetavasti kõigile selle usu, et jõuga ülevalt-alla juhtimisskeemile on olemas ka kaasamist ning sihtgruppide arvamusi arvestav variant.

Suur osa Eesti inimestest ei oska täna oma toetust anda ühelegi poliitilisele jõule. Üheltpoolt on see muidugi positiivne, et meie inimesed pole jäigalt millegis kinni, kuid samas on see ka kurb.

Sisuliselt on see sõnum, et üldsus ootab poliitikamaastikul selget muutust ning siinkohal on just sotsiaaldemokraatidel võimalus ja viimane aeg ühiskonnale näidata, et suudame pakkuda Eesti riigi vedamisel selget alternatiivi tänastele väsinud võimukandjatele.

Ka kõrvaltvaatajana piinlik

2010-08-24T23:27:00.005+03:00

Viimased uudised endise kodupartei ehk Rahvaliidu ridadest teevad meele kurvaks. Kuigi ei peaks see enam minu asi targutada olema, on juhtunud täpselt see, millest püüdsime erakonnakaaslastele ennetavalt rääkida. Aga kahjuks on alati parem kuulata ja uskuda magusat umbluud, kui karmi tõde.

Mõtlesin siiani, et ei hakka kunagi lahkunu haual tuututama ja jätan sellekohased mõtted enda teada, kuid see, mis praegu erakonnas, millesse sai 12 aasta jooksul päris suur panus antud, lahti läks, sunnib lihtsalt üht-teist välja ütlema.

Mõnes mõttes toimus Rahvaliidus kevadel kahe erineva mõtteviisi kokkupõrge. Üritati küll jätta muljet põlvkondade konfliktist, kuid pigem oli siiski tegemist tulevikku vaatava ja positiivse mõttemaailma ning nostalgia ning minevikus sobrava maailma põrkumisega, mis päädis siis kongressiga, kus pea pooled osalejad pooldasid ühinemist sotsiaaldemokraatidega, kuid enamus siiski pidas targemaks ise edasi põrutada ning püüdsid endale ja ühiskonnale seletada, et ainus probleem oli vales juhtimises.

Eelmine Rahvaliidu juhtkond soovis Eesti poliitikasse tuua sisulist muutust läbi kahe erineva, kuid samas ka sarnase, erakonna pädevuste ja organisatsioonide ühendamise. Tugevuste ühendamise läbi sisulise arutelu ja avaliku debati. Demokraatlikus ühiskonnas ja erakonnas on see täiesti normaalne, et seisukohti arutatakse ning tihti on tulised debatid just need, mis viivad edasi ja panevad inimesi pingutama.

Juba tollal tegid mitmed selle liitumise vastased ühinemisdebatist justkui oma vabadussõja, kus ühel poolel nn õiged parteilased ja teisel poolel äraandjad. Räägiti nn noorte juhtide isiklikest diilidest ja partei müümisest. Seda kuulutati maakondades ja listides aga tegelikkuses oli sisuline fookus ju hoopis kusagil mujal.

Kui paljude endiste erakonnakaaslastega enne seda ühinemisprotsessi lõppvaatust suheldud sai, võtsid enamus seda positiivselt, sest aduti, et üksi pole jõuline edasiminek reaalne ning kas me seda tahtsime endale tunnistada või mitte - tegelikkuses oligi valikuks kas liikumine Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide suunas.

Paraku said Rahvaliidu vanema põlvkonna liidrid oma ideele viia erakond Keskerakonna rüppe pehmelt öeldes igal rindel vastu näppe ning seejärel jooksis mõni oravate manu ja teised hakkasid üleöö jälle rääkima helesinisest unistusest erakonna iseseisvast võimest edasi minna ja olla midagi muutmata Eesti poliitikas mõjukas kaasarääkija.

Erakonna liikmed sattusid segadusse ja paljud mõistlikud inimesed tõmbusid erakonnast ja kahjuks ka üldse poliitikast kõrvale. Tänaseks ongi aga toonaste suurte „iseseisvuslaste“ tegelikud motiivid taaskord selgelt näha ning sisuliste küsimustega ei tegele keegi ja kaugustes terendab taaskord kesikute sõbralik käsi. Seda ei soovitud tunnistada kevadel ning tundub, et mõned elavad siiani soovitud fantaasiamaailmas edasi.

Unistada ja mitte midagi teha on alati lihtsam ja toredam, kui reaalses olukorras teha karme, kuid edasiviivaid otsuseid. Nii oodatigi viimsepäevani uut ja pauguga paekivist sealiha teha oskavat liidrit, kuid paraku juhtus nii nagu ikka reaalses maailmas õhku riputatud unistustega.

Kui ikka ideid ja sisulist arusaamist ei ole ning kõike vaadati vaid läbi pragmaatiliste teemade ja sinna juurde veel positsioonide jaotus partei ladvikus ja täna päevavalgele ujunud rahade kasutamine, on asi ikka hale ja kuramuse nukker.

Esimese hooga üritasid Rahvaliitu juhtima asunud „tõelised erakonna patrioodid” süüdistada eelmist juhtkonda, mingites hämarates tehingutes, kuid päeva lõpus ei suudetud leida ühtegi reaalset teemat, millest kinni hakata, sest veidi kaine pilguga asju üle vaadates jõuti ka ise tõdemuseni, et kõike oli tehtud siiski tuleviku nimel ning erakonna heaks.

Raamatupidamine ja finantside juhtimine oli korras ning ka võlgnevustega asjad kontrolli all. Juba toona soovitas mõni ka uude juhtkonda kuuluv tegelane mitte tegeleda pasa loopimisega, mis tavaliselt kipub ka viskajat määrima ning tänaseks on suurimad Rahvaliidu eelmiste juhtide sõimajad mattunud sellise ja kahjuks vist tõelise pasalaviini alla ning peale peegli pole neil küll mõtet kuhugi vaadata.

Kirjutasin oma viimases listikirjas rahvaliitlastele, et tegelikkuses on mul heameel ka siis, kui selle ühinemisteema nurjumise korral saab erakond sellest raputusest niipalju indu, et kõik, kes aastaid on arenguid peal vaadanud, võtavad jalad tagumiku alt välja ja hakkavad tööle. Siis oleks võinud tõesti ka Rahvaliidust asja saada ning selle juures pundi noorte idealistide poliitiliste märtritena erakonnast lahkumine poleks selle eest olnud tervikuna suur hind.

Kahjuks ei tulnud kusagilt paljulubatud uut juhti ja uusi tegijaid, kel mingi sisu ja tegu. Paljud endised erakonnakaaslased pettusid taas, kuid lootus siiski kusagil hõõgus ning paraku kustutasid tänased Rahvaliidu tippjuhid ka selle lootuse, kui kõrge kaarega nendele lootusest hõõguvatele sütele peale lasid.

Mul on siiralt kahju ausameelsetest rahvaliitlastest, kes lasid ennast mesisuuga tegelastel ära rääkida ning nüüd peavad taas punastama oma juhtide tegevuse tõttu.

Ise olen täna, koos enam kui saja endise rahvaliitlasega, jätkamas Hooliva Eesti programmis kirja pandud ideede elluviimist. Seda täna järjest laiemat kandepinda omava ja demokraatiat ülioluliseks pidava erakonna liikmena.

Usun siiralt, et üheskoos suudame moodustada Sotsiaaldemokraatlikust erakonnast sellise poliitilise jõu, kes suudab reaalselt seista regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud Eesti eest pikkade aastate jooksul.

Kõikidele tahtmist täis rahvaliitlastele, kes ei ole kuidagi ära teeninud seda soga, mis neile jälle pähe valati, aga esitan küll selge üleskutse meiega liitumiseks.

Jäädes niisama tähti vaatama ja edasi unistama, on täna enam kui kindel, et teie head ideed ja mõtted jäävad riigi tasandil esindamata ning sellest oleks mul paganama kahju.

Eurounes valitsejad

2010-08-20T13:23:00.002+03:00

Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul.

Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on ilma tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab para¬tamatult kasvama koos peagi saabuva sügisega, mil hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.

Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valukoha lahendamiseks.

Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus!

Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.

Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sattuda sms-laenude orjusesse.

Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohtasid looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.

Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.

Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt.

Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu.

Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga.

Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.

Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti.

Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu, sest toidulaud tahab katmist ning tuba kütmist.

On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Lihtsa näitena - ka minu enda ettevõttes on suveperioodil üle kahekümne inimese rohkem tööl, kelle tähtajalised lepingud lõpevad kahjuks koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv tervikuna on Eestis päris suur.

Ühelt poolt on hästi positiivne, et selliseid töökohti saavad ettevõtjad suveperioodil pakkuda, kuid see ei ole kindlasti teema, mille valitsus enda suureks töövõiduks kirjutab.

Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on selgelt ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud tegema koostööd.

Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon. Kui ei suudeta välja pakkuda laiapõhjalisi ja tarku lahendusi, on nii otsustel ja veelgi enam otsustamatusel väga karmid ja pikaajalised tagajärjed. Ning me seisame silmitsi uute sotsiaalsete tagasilöökidega.

*lugu ilmunud ka artiklina maakonnalehtedes

Sambaga aga hambata

2010-08-07T18:37:00.001+03:00

Üle kahe aasta tagasi mõeldi välja geniaalne plaan, kuidas ennast ühe sambaga Eesti Vabariigi ajalukku kirjutada ning kaitseministril oli võimalus oma partei rahvuslikku nägu tähistada väärika monumendiga.

Aga päeva lõpuks on sellest kujunenud üks hale ja hambutu läbikukkumiste jada, mille käigus oleks normaalse poliitkultuuriga riigis üks minister vähemalt kolm korda pidanud oma ameti, kellegile teisele üle andma.

Valitsus andis toona kaitseministeeriumile õiguse korraldada vabadussamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärgiks oli tagada võimalikult soodsad tingimused. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestades Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Tänaseks on sammas püsti ja võibolla polekski mõtet sellel teemal enam midagi heietada, kui mõni aeg tagasi poleks taaskord tulnud välja uued faktid ning kus projekteerijate ning tellijate jutt kohe kuiagi kokku ei lähe.

Kui ikka projektis nähti ette üks summa ja kogu sambasse topitud raha maht seda kindlasti ka eeldaks, siis on ikka ääretult kummaline, et nüüd tuleb välja mingi isetegevus materjalide kasutamise osas.

Tänaseks ei ole suudetud või pigem ei ole tahetud samba tellijaks olnud Kaitseministeeriumi poolt anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetud nagu nad on. Tasub veel meenutada, et lisaks uutele probleemidele on siiani ju suureks mureks samba valgustus.

Häda on ju täna ikka see, et oodatud ja kallis sammas, ei ole mitte selline nagu selle raha eest planeeritud ja küsimusele, kas selle õnnetu materjali ja valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad või hoopis mingeid kanaleid pidi on nende muutuste taga tellija pikad näpud?

Ajakirjanduseski ilmunud materjalid aga paljastavadki juba huvitavad tõed – nimelt olid kolletuvate klaaside ja tänaseks ka materjali asendamise teema tõenäoliselt ammu teada, kuid kõik asjaosalised hämasid lõpuni üllatavate nägudega ning kirusid tsehhe.

Kurb on aga see, et mida sa kirud, kui ise oled sama salastatud lepinguga lubanud ehitajatele juurde üle kahe miljoni krooni, et kollased mured välja ei paistaks. Tuleb välja, et tegelikkuses olid need mured juba ammu teada ning avalikkusele aeti teadlikult udu.

Ehk lõppkokkuvõttes selline tüüpiline lugu Eesti poliitikataevast ehk taheti parimat aga välja kukkus nagu alati. Minu meelest on selles hambutus saagat mõtteainet nii kaitseministri koduerakonnale, kui tervele valitsusele ning loodan, et targad valijad annavad ka sellele sambatantsule ükskord oma hinnangu.

Rahvaliidu endiste aseesimeeste Ene Tombergi, Kajar Lemberi ja Anto Liivati pöördumine

2010-05-27T23:27:00.003+03:00

Head erakonnakaaslased ja Eestimaa inimesed!

Oleme igaüks olnud Eestimaa Rahvaliidu liige kümmekond aastat ja vaatame murelikult arengutele, mis erakonnas viimasel ajal toimunud on. Maailmavaatelise väitluse asemel Eesti ja Rahvaliidu tuleviku üle on arutelu keskmesse tõstetud parteikassa kasutamine ning erakonnas maad võtnud kättemaksuhimu ja isiklikud solvangud.

Pakkusime aseesimeestena välja tulevikkuvaatava plaani luua Eestimaa Rahvaliidu ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna baasil uus ning tugev, regionaalselt ja sotsiaalselt vastutustundlik jõud. Meie ettepanekut toetas arvamusuuringu järgi 58% Eesti inimestest, 2/3 Rahvaliidu juhatuse koosseisust, enam kui pool volikogu liikmetest ja üle 40% kongressi delegaatidest.

Ühenderakonna loomise idee toetajate hulgas olid paljud omavalitsusjuhid, põllumehed, ettevõtjad, ühiskonnateadlased ja arvamusliidrid.

Kuigi Rahvaliidu kongress otsustas ühenderakonna loomise plaani mitte heaks kiita, on Rahvaliit meie hinnangul jõudnud ummikteele: erakonna toetus on pikka aega püsinud allpool valimiskünnist ja erakond on kaotanud positsioone kolmedel viimastel valimistel. Kuigi Rahvaliit on alati seisnud aruka ja inimesest hooliva poliitika eest, on meil siiski jäänud väheks jõudu, et oma seisukohti mõjukalt esindada.

Erakonna iseseisva jätkamise toetajad ei ole esitanud ühtegi plaani, kuidas erakond uuele tõusule viia ning enamik neist ei soovi ise järgmistel valimistel kandideerida.
Me ei ole matnud maha plaani luua tugev, Eesti regionaalselt ja sotsiaalselt tasakaalustatud arengu eest seisev jõud.

Rahvaliidu ideed ei vääri hääbumist ning keegi ei peaks tundma end reeturina, kui ta ei soovi igavesti taluda erakonna edasiviimise asemel siseheitlusele ja kättemaksule keskendunud poliitikute solvanguid. Teatasime oma tagasiastumisel tehtud avalduses, et kavatseme leida viisi, kuidas idee tugevast eestimeelsest, inimesest hoolivast ja regionaalse tasakaalu eest seisvast jõust ellu viia.

Näeme Rahvaliidu Hooliva Eesti programmi peamiste autoritena, et Eesti poliitikamaastikul suudab täna neid väärtusi kanda Sotsiaaldemokraatlik Erakond ning oleme seetõttu teinud otsuse jätkata oma poliitilist tegevust ühinedes sotsiaaldemokraatidega.

Kutsume endaga kaasa kõiki mõttekaaslasi, kes meid kongressil toetasid, sest Eesti inimesed väärivad tõsiseltvõetavat valikut Keskerakonna ning IRLi ja Reformierakonna liidu kõrval.

Usume, et meie ja meie mõttekaaslaste ühinemisel sotsiaaldemokraatidega suudame üheskoos anda panuse nii Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ilmavaate ja seisukohtade kujunemisse kui ka organisatsiooni tugevnemiseks.

Anname endast parima, et Hooliva Eesti programmis kirjeldatud põhimõtted oleksid tulevikus Eesti poliitikas mõjukalt esindatud.

27. mai 2010

Kajar Lember Ene Tomberg Anto Liivat

Ühtse Eesti järellained - ehk minge perse ja olge vabad.

2010-05-14T10:15:00.002+03:00

Lugedes erinevaid arvamusi, mis on meediaväljaannetes peale Saku Suurhallis toimunud Ühtse Eesti suurkogu, saab vaid tõdeda, et hea etendus anti.

See pani mitmed arvamusliidrid ühiskonnas sõna võtma ja samas paljud tegevpoliitikud kohmetult õlgu kehitama. Eriti osav oli lisaks erakondliku tegevuse matkimise ka endise õiguskantsleri kaasa tõmbamine, mis tekitas saalis tõepoolest tunde, et midagi suurt on õhus.

Eks ju Ojasoo lõpukõnegi oli veidi kohmetu, sest sai ta ka ise aru, et ootus on nii suur, et selle baasilt võiks teha mida iganes... aga teatriinimeste soov oli anda inimesed siiski vabaks ning etenduse nautijatel teha ise etenduse sõnumist vastavad järeldused. Kõigile anti kaasa selge sõnum olla edaspidi aktiivsem ühiskonnaliige, kes seisab oma õiguste eest.

Olen ise viibinud rohkem kui kümnel korral erakonna üldkogul ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi. Allar Jõksi ettekanne oli väga hea ja kohati oli tunne, nagu oleks ta kõne teesid võtnud meie Hooliva Eesti programmist, sest paljud meie poolt väljatoodud probleemid ja lahendused olid analoogsed.

Kuid nagu päriselus ikka, sai ta väiksema aplausi kui Andres Mähari ühiskondlik persesaatmine , mille sõnum loodetavasti jõudis ka pikemaid juhtmeid pidi mõnda kõvema kattega peakilpi kohale.

Kogu projekti kandev idee, mis elab ka edasi, oli ju vajadus mõtestada, et miks Eesti inimesed on ühiskondlikult nii passiivsed. Ei soovita kaasa rääkida ja tihti ei julgeta oma arvamust jõuliselt välja öelda. Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähevad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas ja poliitikas mitteosalemine tagabki selle, et otsustatakse sinu eest.

Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida. Artur Talvik tõi mõne päeva eest avaldatud artiklis häid näiteid, kuidas igaüks peaks enda eest rohkem seisma ja oma arvamuse peab ikka ise välja ütlema ning seda tuleb teha jõuliselt mitte sauna taga porisedes, kui kaks õlut juba joodud.

Ka Rahvaliidu sees toimub praegu väga tõsine protsess, kus tulevikule mõtlev osa erakonnast soovib poliitikas jõulisemalt kaasa rääkida ning luua koos sotsidega Eestis tugev jõud, mis loodetavasti suudab pakkuda valijale ka Ühtse Eesti suurkogul kõlanud soovi leida alternatiivi tänastele juhtparteidele. Ja seda mitte järjekordse päris uue jõu näol vaid justnimelt mõne tänase jõu muutumise kaudu.

Ma väga hindan Jõksi seisukohta, et poliitikat teha saab ka parteipoliitika väliselt – kirjutades ja inimesi harides, kuid siis tõepoolest jõuavad paljud ühel hetkel punkti, kus antakse endale aru, et arvamuslugudega ei saa maailma paremaks muuta ja siis tekib küsimus, kas minna poliitikasse või mitte?

Samuti jagan 100 % tema seisukohta, et poliitikasse minna on mõtet siis, kui seal on võimalus midagi reaalselt ära teha. Selleks peab olema kõigepealt loomulikult teadmine, kus on kitsaskohad ja kuidas neid lahendada.

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ühekordse äratuskellena kõlanud Ühtse Eesti suurkogu etendus on läbi, paljud tänased juhtpoliitikud ühemõtteliselt koos laisa kodanikuga perse saadetud ning loodan, et see äratab lisaks tänastele poliitikutele ka potentsiaalsed uued tegijad ja ka valija.

Jätke vähemalt põllumehed rahule!

2010-04-25T23:30:00.000+03:00

Huvitavaid asju saab ikka ajaleheveergudelt lugeda. Eelmisel nädalal toodi mitmes kohas välja kavandatav seadusemuudatus, mille tulemusel peavad kõik, kes soovivad edaspidi sõita neljarattaveoliste traktoritega ning kellel täna puudub kõrgem juhilubade kategooria kui „B”, peavad minema kursustele ning tegema eksami, et oma töötegemist saaks jätkata.

Reaalselt tähendab see seda, et mees, kes on 20 aastat traktorirooli keeranud ning sellega oma peret toitnud ja sooviks seda tööd ka edasi teha, peab täna taskust välja käima ca 7000 krooni tõestamaks, et ta oskab traktoriga tagurpidi boksi sõita, millel suures pildis puudub igasugune seos kündmisoskuse või mõne muu põhilise põllumajanduses ettetuleva tööga. Loomulikult on ka see oskus teretulnud ning enamus, kes mõned aastad on traktori peal töötanud saavad sellega tõenäoliselt ka kinnisilmi hakkama.

Aga vägagi tundub mulle, et kellegi lobby tulemusel on suudetud seadusesse suruda meede, mis tühjendab maamehe tasku ja täidab omakorda koolitaja ning ka riigi oma. On täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu, miks peaks täna reaalse töökogemusega põllumehed minema uuesti eksamile? Mainitakse ka seda, et põllu peal sõitmist ei harjutata, kuna tundide arv on limiteeritud. Aga kui mõelda algajatele siis just seda neil võikski vaja minna.

Absoluutselt nõus, et traktori- ja autojuhtimise ettevalmistus on kaks täiesti iseasja, kuid selliselt, et ühe rauaga pannakse nii pikajaliste kogemustega meestele kui ka algajatele, ei ole küll täna mõistlik.

Seadusi saab teha ka nii, et talupojatarkus sinna ikka alles jääb. Täna on põllumeestel niigi raske ja ei ole mõistlik ilma igasuguse loogilise eesmärgita saata töökogemusega traktoriste taas koolipinki ainult seetõttu, et kunagi on jäetud seadusesse auk ja täna on keegi tarkpea välja mõelnud seadusemuudatuse, mis lisaks koolirahale ka riigilõivu näol vajaliku kopika just maameeste käest kokku korjab.

Riigireform kodukootud haldusreformi asemel

2010-04-15T10:15:00.003+03:00

Kodukootud lähenemine ja talupojamõistus riigi juhtimisel on nähtused, mis jäävad Toompea koridorides üha vähemaks, ning see ei tule meie riigile sugugi kasuks.

Hiljuti Maalehes ilmunud loos iga maakonna muutmisest üheks omavalitsuseks käidi selle idee põhjendusena välja väide, et halduskorralduse sellise ümberkujundamisega saaks lahti "kodukootud poliitikutest".

Me räägime üha regionaalpoliitilise mõõtme arvestamise vajadusest, aga selle arutelu eestvedajateks pole mitte keegi kusagilt kaugelt, vaid valdavalt just needsamad "kodukootud" kogemusega inimesed.

Et Eestimaa eri paigus saaks hästi elada, peavad meie poliitikud halduskorralduse muutmises tõepoolest kokku leppima. Kui tahame oma haldussuutlikkust suurendada, ei aita kosmeetilised vangerdused nagu omavalitsuste liitmine, vaid alustada tuleb hoopis teiselt tasandilt.

Soome näitab eeskuju
Viimasel kümnendil on kogu panus tehtud liitmistehetele, kuid nüüd on selge, et vägisi mägesid ei liiguta, ja seda ei tohigi teha. Vaielda tasub aga selle üle, milline halduskorraldus on inimestele ja piirkondadele kõige kasulikum.

Inimesele on tähtis teenuse kättesaadavus ja selle kvaliteet. Rahulolu teenusega väljendub nii selle kättesaadavuses kui ka ajas, mis asjatoimetuste peale kulub.
Paljud omavalitsused on praegu hädas teenustega, mille kvaliteedi tagamiseks oleks vaja omavalitsuste tihedamat koostööd.

Halduskorralduse vallas tasukski keskenduda eelkõige maakonnatasandile ning sellest lähtudes teha riigiasutuste ja omavalitsuste tegevuses vajadusel muudatusi.
Seda pole mõtet nimetada haldusreformiks - see on liiga äraleierdatud sõna -, vaid pigem riigireformiks. Võimaliku reformi ainueesmärk peab olema uus halduskvaliteet, mis lähtub inimesest hooliva riigi põhimõtetest.

2000. aastal soovitas Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalomavalitsuste kongress keskenduda Eestil haldusreformis regionaaltasandile ning moodustada tugevad omavalitsusliidud või lausa maakonnaomavalitsused.

Viimastel aastatel on haldusreformi viinud ellu kaks meie süsteemiga sarnast riiki, Taani ja Soome. Taanis kaotati ülesannete dubleerimine ning määrati kindlaks keskvalitsuse, maakonna ja kohaliku omavalitsuse kohustused.

Maakondade hallata jäid piirkonna areng ning tervishoiuasutused, kohalikele omavalitsustele aga haridus, kultuur, sotsiaalhoolekanne, tööhõive ja keskkond, planeerimine ja kommunaalteenused.

Soomes muudeti regioonide ehk meie mõistes maakondade arvu ning soodustati kohalike omavalitsuste koostööd ja vabatahtlikku liitumist. Samas on just Soome omavalitsusliitude toimimise süsteem see, millest võiksime lähtuda.

Seda mudelit toetab suur osa Eesti haldusteoreetikuid, kuid kahjuks ei ole praktikud otsustega järele jõudnud. Soome mudeli suur eelis on see, et ülesanded on eri tasandite vahel suudetud delegeerida nii, et omavalitsuse suurus ei mängi teenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse juures mingit rolli.

Regioonikantslerid tööle
Enne muistset vabadusvõitlust tähendas maakond Eestis kohalike omavalitsuste koostööd. Iseseisvuse taastamisel võeti samuti suund iseseisvate, omavalitsuste koostööl põhinevale ning teenuseid osutavale maakonnale.

1990. aastate alguses asendati see maakonnaga, mis tähistas riigiasutust (maavalitsus). Ka maavanem, kes oli seni pigem kogukondade ühine maakondlik juht, muutus keskvalitsuse poliitikast sõltuvaks ametnikuks. Ainult väga tugevad isiksused on maavanemana suutnud riigiametniku ülesannete täitmise kõrval täita ka maakonna sisulise juhi rolli.

Uuringud peavad just nõrka regionaaltasandit Eesti haldus-suutlikkuse puuduseks. Praegune keskvalitsuse regionaalhaldust ja järelevalvet teostav maavalitsus tuleb asendada demokraatlikult moodustatud maakogu ja valitava maavanemaga.

Selleks tuleb omavalitsusliitudele anda avalikõigusliku juriidilise isiku staatus.
Maavanemast peab taas saama altpoolt üles valitav isik ning senise maavalitsuse teenuseid pakkuvad osakonnad ja omavalitsusliidu büroo baasil loodav juhtkond peaksid jääma teda toetama.

Selle variandi sisuliselt ainus alternatiiv on kahetasandiline omavalitsussüsteem, mis on iseenesest veelgi konkreetsem ja selgem, kuid eeldaks lisavalimisi ning väga suuri muutusi.

Eesti mõistes polekski sel juhul tegu uue juhtimistasandiga, vaid praeguste ühtseks jõuks muutmisega. Maavanemal on üsna suur rollikonflikt - ta on maakonnas ühtaegu nii koostöö ja arengu juht kui ka riiklik järelevalvur.

Tõenäoliselt ongi mõistlik jätta maavalitsuse praegused, inimestele ja ühistegevusele suunatud teenused vanaviisi maakonnatasandile ning riiklik järelevalve neist selgelt eraldada.

Ametisse võib ka panna 4-6 regioonikantslerit, kes alluksid otse regionaalministrile ja tegutseksid piirkonna riikliku järelevalveametnikuna.

Maakonnatasandil oleks rahva mandaadiga kindlustatud demokraatlik juhtimine, mis arvestab kohalikku eripära ja olusid, ning vallad ja linnad tagaksid inimestele kohapeal kõige vajalikumad teenused.

*artikkel ilmus Maalehes 15.04.2010

Eelista Eestimaist

2010-04-10T10:37:00.001+03:00

Pealkirjas toodud sõnapaari teab vast iga eestlane, kuid iseasi on see, kui tihti me igapäevaselt selle järgi suudame käituda. Eesti on tervikuna väga hinnatundlik ning tihti on ka toidulaua katmisel otsustavaks mitte toidu kvaliteet ja päritolu vaid hoopis rahakoti võimalused.

Meie eelmise põllumajandusministri eestvedamisel töötati välja Eesti toidu programm, mis valitsuse vahetudes jäi riiulitele tolmu koguma, sets polnud poliitiliselt sobiv. Tänaseks on hakatud sellest jälle rääkima, kuna on aru saadud selle olulisusest. Me küll toimetame vabaturul, kuid oma eelistusi võiksime siiski ka riigijuhtide tasandil välja öelda.

Näiteks meie naabrid nii lõuna kui ka põhja pool küll ei häbene selgelt välja öelda, kui mõne riigi suurhanke korraldamiseks oodatakse omamaist tootjat ning kutsustakse ka inimesi üles pidevalt tarbima kodumaist toitu, sest lisaks värskusele on sellel selge mõju ka kohalike põllumeeste ja töötlejate rahakotile.

Makaronimaalt pärit toiduketi hiljutine otsus loobuda Eestimaisest lihast on selge märk ülbusest, millega eiratakse nii kohalike tarbijate kui ka põllumajandustootjate huve.

Kui selline käitumine ühe suure kaupluseketi poolt oleks toimunud Põhjamaades, siis oleks juba nii mõnigi kõrge tegelane teinud väga selged avalduses sellise käitumise taunimiseks. Ja peale seda teeksid ka kohalikud tarbijad selge otsuse ning jalutaksid sellest poest kaarega mööda.

Välismaise kaupluseketi selline suhtumine ja käitumine on riigile tervikuna alandav ning üks kauplusekett peaks oma kohalikust tarbijast lugu pidama.

Läbi tarbimise ja avalike väljaütlemiste tuleb suurtele kauplusekettidele selgeks teha, et Eesti toodete ignoreerimine ei tee nende mainele ega käibele head. Oluline on, et meie tootjad leiaksid kohalikes kauplustes väljundi ning meie inimesed saaksid osta kodumaiseid tooteid, mis on üldjuhul märksa kvaliteetsemad ja tervislikumad kui väljast sissetoodud.

Ühtlasi aitab eestimaiste toodete eelistamine selgelt kohalikke töökohti säilitada ning toiduainete puhul aidata kaasa ka maapiirkondade arengule.

Me peame sellisele, kohalikke tootjaid ignoreerivale, otsusele üheselt ja selgelt reageerima ning usun, et eelkõige tarbijate käitumine toob lähiajal ka kaupluseketi juhtide „ mõistuse koju tagasi”.

Igavesti kestev haldusreform

2010-04-07T20:26:00.001+03:00

Taas kord on tõstatatud haldusreformi teema ja jälle on sisuliselt pakutud plaani muuta viisteist maakonda valdadeks. Ainult et seekord on ettepaneku tegija vaadanud asja õige veidra kandi pealt – lootuses, et sel moel oleks võimalik lahti saada “kodukootud poliitikutest”. See on mõte, millele kuidagi ei saa jätta vastamata.

Pidades silmas riigi poliitikat ja tundes paljusid tegevpoliitikuid, tuleb tunnistada, et riigi juhtimisel on kodukootud lähenemine ja talupojamõistus nähtused, mida Toompea koridorides üha vähemaks jääb, ning see ei ole meile sugugi kasuks tulnud. Julgen väita, et inimesed, kes enne riigitüüri hoidmist on mõnda aega tegutsenud omavalitsuses, oskavad Eesti ühiskonna muresid näha palju avarama pilguga kui need, kellel see kogemus puudub.

Riigitüüri juures olijate ettevalmistus peab loomulikult esindama erinevaid valdkondi, kuid regionaalpoliitiline mõõde on seal siiski valdavalt “kodukootud” kogemusega inimeste kanda.

Olen nõus, et riigi tasandil on aeg lõpetada hämamine haldusterritoriaalsest reformist, selle asemel peaks tegema kõik mis võimalik toimiva halduskorralduse tagamiseks. Tõsiasi, et maapiirkondades inimeste elukvaliteet pidevalt halveneb, tuleneb ühelt poolt mõistagi üldisest majandusolukorrast, kuid teisalt on seda ilmselgelt võimendanud valitsuse ülimalt lühinägelikud kärpeotsused.

Arusaamine, et omavalitsus on praegu esimene koht, kuhu inimene toimetulekuraskustes pöördub, ei ole valitsusele minu meelest siiani päriselt kohale jõudnud. Reaalsete lahenduste otsimise ja väljapakkumise asemel ollakse jätkuvalt valmis piire ümber joonistama, kuid inimeste tegelikud mured – kuidas teenused kätte saada – jäävad otsustajatest endiselt kaugele.

Ometi on vaja kiiremas korras kokku leppida, millised teenused peavad olema tagatud maakondlikul ja millised vallatasandil ning vastavalt sellele seadustada maakondlik juhtimistasand ja vastav tulubaas.

Tuleb aru saada, et haldusreform ei seisne piiride liigutamises ning valdade liitmises – ümberkorralduse eesmärk on parandada teenuste kättesaadavust maapiirkondades ning parandada inimeste elukvaliteeti. Ning selle reformi tagamõtteks ei saa Eesti-suguses väikeriigis olla ainult majanduslik jõudlus, eelkõige peame lähtuma oma inimeste ja eri piirkondade vajadustest.

Kodukoha elu korraldamisel on ikka usaldatud “kodukootud poliitikuid”, inimesi endi keskelt. Nemad teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Kohaliku taustaga inimene üldjuhul ei lähe oma kodukoha inimesi lollitama ega petma. Kui me oma väikeses riigis minetame tõekspidamise, et kohalikud inimesed on poliitikas eriline väärtus, siis teeme endale tulevikuks küll karuteene.

Eriti just maapiirkonnas on oluline kaasata tublisid-toimekaid inimesi valla- ja linnaelu edendamisse. Maal annavad mured – tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine, perede toimetulek – kõige valusamalt tunda ning sunnivad inimesi päev-päevalt rohkem koos neile lahendust otsima.

Mõnedki tegusad inimesed on kohalikest valimistest eemale jäänud, sest igapäevatöö kõrvalt pole selleks lihtsalt aega või ka tahtmist. Mida kaugemale me valimised ja otsustamise inimesest viime, seda rohkem jõuab meie eest otsustama hea jutuga tegelasi, kellest reklaamiagentuur suudab teha staari iga ilmaga.

Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid üle kahesaja on kindlasti neid kohti, kus valijate ees vastutavad siiski needsamad inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis järgmisel korral me neid ju ometi enam ei vali, sest teame, kes nad on ja mida suudavad või mida mitte.

Kohapeal ei ole inimesele oluline, kui kaugele temast jääb valla või linna piir – tähtis on see, et ta saab kätte eluks vajalikud teenused. Ja tõsiasi, et meil on üle 3000 “kodukootud poliitiku”, on minu meelest igati kiiduväärt, sest see on üks võimalus oma kodukoha arengus kaasa rääkida.

See vahetu suhtlemise vajadus tuleb eriti selgelt välja praegu. Just majanduslikult keerulistel aegadel on tähtis, et omavalitsusjuht tunneks oma piirkonda ja inimesi, sest inimlik hool muutub järjest olulisemaks.

*lugu ilmus ajalehes "Meie Maa" 07.04.2010

Riigikogu kohti ostetakse nagu kartuleid Nõmme turul

2010-03-15T09:58:00.008+02:00

On kurb, et Riigikogu kohti ostetakse nagu kartuleid Nõmme turul, kuid Rahvaliit ei kao, arvab Rahvaliidu aseesimees Kajar Lember.

Reedel teatasid parteist lahkumisest ja Reformierakonda astumisest riigikogulane Tarmo Mänd, endine rahandusminister Aivar Sõerd ja Rahvaliidu Järvamaa maakonnaühenduse endine juht Kaja Sepp. Lember rääkis ETV saates "Terevisioon", et ta usub, et Tarmo Männi käitumisele annavad tema valimisringkonna inimesed selge hinnangu, ja et ta on kurb, et Aivar Sõerd selle intriigiga kaasa läks.

"Kui Aivar Sõerd räägib oma maailmavaatelisest lähenemisest ja mõtetest seoses Reformierakonnaga, siis võib temast inimlikult aru saada," rääkis Rahvaliidu aseesimees. "Aga kui me räägime Tarmo Männist, kes on aastaid väga tugevalt kritiseerinud Reformierakonna poliitikat ja nimelt tema samme majanduspoliitikas, ja täna leiab äkki, et see on tema koduerakond ja see erakond talle väga hästi passib - /---/ see on natuke koomiline."

Lemberi arvates on Rahvaliidu tänasesse olukorda viinud eelkõige väline surve, mitte erakonnasisesed põhjused.

Lemberi sõnul on alati olemas inimesi, kes tahavad olla võitja paadis, kuid erakond on meeskonnatöö ning ta ei pea õigeks ühekaupa ümberistumist. Tema hinnangul on Rahvaliidus justkui üks põlvkond puudu. Ta ütles, et noorte seltskond tuleb jõuliselt peale ning kuigi neil on kontakte, sidemeid ja kogemusi vähem, peaks sündima sünergia.

"Iseküsimus on see, kui hästi on seda täna suudetud rakendada, aga veel kord ütlen, et erakond on meeskonnatöö ja ma usun väga, et me suudame tekitada ühtse nägemuse, kuidas minna edasi. Ja seal on võimalikud variandid," ütles Lember.

"Otsused tuleb teha kiiresti ja jõuliselt"

Lember kinnitas, et Rahvaliidus on omajagu inimesi, kes tahaksid ühinemist või koostöö tihendamist sotsiaaldemokraatidega.

"Diskussioon võimaliku ühinemise või koostöö tihendamise üle on ju käinud päris pikka aega ja mingid alged on aastas 2005 ja sügisel sai see uue hoo," rääkis Rahvaliidu aseesimees, kelle arvates peaksid kaks erakonda koos maha istuma, olukorra kaardistama ning tegema selgeks, kas ühinemisel "on jumet". Ta nentis ühtlasi, et mõnes valdkonnas ei ole Rahvaliidul pädevust, mis on sotsiaaldemokraatidel olemas.

"Eesti ühiskonnas on täna mõnes mõttes see ootus olemas, et inimesel oleks valida väga selgelt midagi muud, kui nii-öelda väga liberaalset tandemit - IRL-i ja Reformi - või siis väga pealinnakeskset Keskerakonda," rääkis Lember.

* Kogu intervjuud saates Terevisioon saad vaadata siit: http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=31193

Õnnetu ja lõputu sambasaaga

2010-03-06T18:47:00.002+02:00

Kaks aastat tagasi andis valitsus kaitseministeeriumile õiguse korraldada võidusamba rajamiseks erandmenetlusega riigihange, mille eesmärk oli tagada võimalikult soodne hind, leping ja tarnegraafik. Erandmenetlusega riigihanke valikut põhjendati sellega, et tuleb arvestada Vabadussõja mälestussamba rajamise tähtsust ja sellega seotud turvalisust.

Küsitavuste peale vastas valitsus toona kommunikatsioonibüroo vahendusel, et erandid lubavad vajalike lepingute sõlmimist mitte riigihanke, vaid otsustuskorras. Samas ei tähendavat see, et lepingupartnerite leidmisel oleks lubatud ilma põhjuseta kahjustada konkurentsi või kasutada ebasäästlikult avalikke vahendeid. Vaat täpselt sellise vastuse andsid meie riigiisad, kui otsustasid võidusamba püstida.

Vastusteta küsimused

Nüüd on sammas püsti ja võib-olla polekski mõtet sel teemal enam heietada, kui valitsusliit poleks nädalapäevad tagasi riigikogus jälle oma tegelikku palet näidanud, jättes samba asjus sisulised vastused andmata. Opositsioonierakonnad tegid ettepaneku luua komisjon, kes kõiki segaseid asjaolusid üksipulgi lahkaks ning üleskerkinud küsimustele vastuse otsiks, kuid Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond ei pidanud seda vajalikuks.

Uurimiskomisjoni moodustamine olnuks siiski igati mõistlik, on ju tegu Eesti riikluse ühe olulisema mälestusmärgiga, mis on avalikkuse erilise huvi ja tähelepanu all.

Kahjuks pole samba tellija kaitseministeerium suutnud või pigem tahtnud anda ammendavaid vastuseid, miks on asjad just nii õnnetus seisus, nagu nad on. Hädad valgustusega ja klaaspaneelide kollaseks tõmbumine on pool muret. Tasub meenutada, et 2007. aasta augustis avalikustatud võidutöö pidi tulema dolomiidist ja oluliselt odavam, kui lõplikud arvud nüüd näitavad. Küsimus pole mitte selles, kumb materjal on parem, vaid selles, et veenvaid põhjendusi vangerdusteks ei ole.

Kes siis selliseid asju otsustas ja kas keegi millegi eest ka vastutab?

On teadmata, kas selle õnnetu valgustuse eest ikka vastutavad otseselt samba tootjad. Ehk hoopis aitasid mingeid kanaleid pidi selle valgustuse sinna sisse müüa eestimaised tegelased, kes sambal näppupidi juures ja kes ka austet kaitseministri koduparteile ei ole unustanud toetusekroone läkitada?

Alles mõni nädal tagasi avalikustas kaitseministeerium lõpuks viimased Tšehhi klaasifirmaga Sans Souci sõlmitud lepingud ja nende lisad, mis seni olid salastatud. Kui siiani oli kõigile teada, et kaitseministeerium ja klaasifirma sõlmisid võidusamba rajamise lepingu 2008. aasta veebruari lõpul, siis selgus, et aasta hiljem allkirjastati lepingu muutmise leping koos paljude uute lisadega.

Ja oh imet – erinevalt põhilepingu sõlmimisega kaasnenud «ilutulestikust» ei teinud kaitseministeerium nii olulise muudatuse kohta isegi pressiteadet!

Lõpuks paljastus huvitav tõde. Nimelt oli paneelide kolletumine ammu teada, kuid asjaosalised hämasid lõpuni, üllatunud nägu peas, ning kirusid tšehhe. Aga mida sa kirud, kui oled salastatud lepinguga lubanud ehitajale juurde üle kahe miljoni krooni, et kollane mure välja ei paistaks.

Tööde lõppmaksumuse ümber käib hämamine siiani, kallinemist põhjendatakse projekti unikaalsusega. Tegelikult olid kõik need mured ju ammu teada ning avalikkusele aeti tahtlikult udu, ja kui vastuseid enam võtta polnud, toodi appi advokaadid.

Niikaua kuni valitsuserakonnad seda teemat riigikogus ignoreerivad ning ministeerium ei suuda avalikkusele anda veenvaid vastuseid, jääbki ta kummitama. Aga küll aeg annab arutust.

*lugu nägi ilmavalgust ka 06.03.2010 Õhtulehes

Õpetaja lahkumine

2010-03-01T22:55:00.002+02:00

Suur Õpetaja on lahkunud. Usun, et kui ma ütleksin selle lühikese lause oma sõprade-tuttavate seltskonnas, saaksid kõik aru, et vaatamata erinevatele aegadele ja koolidele räägin ma justnimelt legendaarsest õpetajast ja sporditreener Matti Kallaspoolikust, kes saadeti eile Viljandis oma viimsele teekonnale.

Matti ei olnud meie jaoks lihtsalt range ja alati väljapeetud tehnilise joonestamise õpetaja, nõudlik treener või hoolitsev kursuse juhendaja. Ta andis meile kaasa väärtushinnagud kogu eluks ja usun, et just seetõttu on ta paljudele õpilastele olnud Õpetaja suure algustähega.

Me sattusime õppima Vana-Võitu väga keerulisel ajal, 1991. aasta sügisel. Seal oldud viie aastaga muutus elu ümber meie niivõrd, et nendest mõtetest, mis noori mehi huvitas põllumajanduskooli astudes, ei olnud lõpetades enam suurt midagi järel, sest ühiskond meie ümber oli väga muutunud. Muutusid ained ja muutusid erialad, kuid Matti oli see, kelle väärtushinnangud ja eluhoiak olid minu meelest väga paigas sõltumata sellest, mis ümberringi toimus. Just seetõttu peavad temast südamest lugu kõik, kes temaga nii õpetajatee alguses kui lõpus kokku puutusid.

Meil oli poiste kursus ja esimene asi, mis temaga seoses meenub on see, kui ta esimest korda klassi ette päevikuga astus, millele oli kirjutatud I ME ehk Mehhaniseerimise ja Elektrifitseerimise esimene kursus. Sõnalühend meeldis palju enam, kui tegelik kirjapilt . Ja nii Matti meid juhendaja ja ristiisana IME kursuseks nimetaski. Olime selle üle muidugi uhked ega väsinud seda ka teistele korrutamast.

Mattil polnud meiega lihtne. Ikka oli muresid, sest ega enamus „imepoistest” ei olnud just eesrindlikud koolijütsid ning päris tihti saime näha ka tema prillide tagant karmi pilku ja tunda isalikku õpetust. Tal oli oskus aga läbi kerge huumori panna sind oma tegude tagajärgedest aru saama. Kasu oli ka sporditegemisest- paljud patud said läbi treeningute ja võistluste lunastatud. Tema treeningudki olid omamoodi õppetunnid, kus sai selgeks, et meeskonda alt ei veeta ning üksi toimetades ja lukustatud kõrvadega ei saavutata elus midagi.

Matti enda sportlaskarjäär oli ju ka muljetavaldav ja lisaks tema mitmesajale diplomile ja medalile koduses kogus ning lõpututele tänukirjadele küll lauatennise, vibuspordi ja ka mälumängu edendamise eest saab need autasud kõik korrutada vähemalt 100-ga kui mitte 1000-ga. See inimeste arv, kes tänu temale jõudsid tulemusteni nii tipp- kui harrastusspordis on vist loendamatu ning usun, et selle pühendumise oskuse ja tahtejõu kasvatamise eest oleme talle veel mitu põlve tänulikud.

Lõpetuseks tahan siiralt tänada seda visa Õpetajat ja Spordimeest, kes lisaks oma tublide poegade üleskasvatamisele on oma pika õpetajatee jooksul andnud suure panuse väga paljudesse inimestesse, kes kindlasti seda ei unusta.

Matti väärtushinnangute ja elust arusaamise sõnum elab ka pärast tema lahkumist edasi Eestimaa erinevates nurkades ning selle eest talle suur tänu.

Tänaseks on tema oma töö teinud, meie töö on tema mälestust hoida.

Tööpuudus poliitfookuses

2010-02-23T10:09:00.003+02:00

Ühelt poolt igati kiiduväärt, et Riigikogu on võtnud tööpuuduse luubi alla. Samas on kummaline, et arutelu kerkis tõsimeeli üles alles pärast seda, kui Rahvaliit pani ette võtta teema märtsis päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena. Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkusele pakkuda. Aga olgu nende algetega kuidas on, peaasi, et asi viimaks käsile on võetud. Jääb vaid loota, et jõutakse ka käegakatsutavate lahendusteni.

Sotsioloog Andrus Saare sõnul napib poliitikutel tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi poliitilise jõu suured lubadused on tegelikult katteta. Sotsioloog rõhutab, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon – see nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Nõustun temaga.

Raske on aga nõustuda valitsuse väidetega, et kõiges on peasüüdlane rahvusvaheline finants- ja majanduskriis. Tahaks küsida, miks ei ole kriis sama sügavalt tabanud näiteks Poolat või meie naabrit Soomet. Meie sügava eelarvekriisi põhjusi tuleb ikka otsida siseriiklikest otsustest või pigem otsustamatusest.

Eelkõige tuleb tunnistada vigu ja valearvestusi, sest riigijuhid, eesotsas peaministriga, on korduvalt pidanud oma sõnu sööma ning protsessidele on reageeritud liiga hilja. Väärib tähelepanu, et just üliliberaalset joont ajavates riikides, nagu Eesti, on kriis sügavam ja tagajärjed rängemad kui mujal.

Meie valitsus vaatas vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist. Niikaua kui Eestis ei tule pööret euroopalikule sotsiaalsele turumajandusele, püsib oht, et sama rängad kriisid ootavad meid ka edaspidi.

Erinevalt Eestist on enamik Euroopa riike rakendanud töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks kõikvõimalikke samme. Finantskriisi ilmnedes pöörati esmatähelepanu riigi rahanduse stabiliseerimisele. ELi liikmesriikides on rakendatud nii tulumaksusüsteemi üldisi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määras.

Tõsi, need meetmed on sageli kulukad ja kipuvad jääma alaliseks, millega võib seletada nende piiratud ulatust liikmesriikides. Lisaks on mõni riik vähendanud töövõtjate makstavaid sotsiaalmakseid.

Nõus, et sotsiaalseid töökohti on ka Eestisse vaja, kuid nendega ei tohi üle pingutada, muidu võime lõpuks tõepoolest jõuda puuvalvuri ametini. Peame endale aru andma, et iga investeeringu nimel tuleb tegutseda, ja siin ei ole küsimus oodatava euro tulekus või edasilükkumises.

Eesti ettevõtjal, kes saaks poole kohaga tööd pakkuda, käib inimese palkamine üle jõu, sest osalise tööajaga töötaja puhul on maksukoormus proportsioonist väljas. Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtluse alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana, kuid paraku on suund täpselt vastupidine – Eesti maksunduse jäikus seab selle arengule tõkkeid. Pigem valitseb taandareng. Need on kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.

ELi suuremad liikmesriigid on peaasjalikult keskendunud majanduse toetamisele ja nõudluse taastamisele ning majanduskasvu ja tööhõive kaitsmisele. Esmalt peetakse arukaks mitmesuguste maksukärbete kaudu toetada kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu.

Teiseks suunatakse avaliku sektori planeeritavad investeeringud infrastruktuuridesse. Peetakse oluliseks toetada väikese ja keskmise suurusega ettevõtlust garantiide ja laenurahaga ning laiendatakse tööturgu paindliku tööaja ja ümberõppega.

Niisuguste meetmete kohta oleme meie valitsuselt kuulnud vaid kriitikat – kiidulaulu lauldakse meie majanduse edusammudele ja suurepärasele oskusele ise kriisist välja tulla. Tasub märkida, et Euroopa Komisjon on lisaks vajadusele kriisile kiirelt ja adekvaatselt reageerida hoiatanud liikmesriike sellise sekkumise kõrvalmõjude eest, mis võivad takistada majandust peatsele tõusule pöördumast.
Teisisõnu – koos kriisimeetmete rakendamisega soovitatakse juba kavandada neist järk-järgulise loobumise etappi.

Praegust majandusolukorda arvestades on vaja kohaldada kõikvõimalikke, kas või ajutisi, kuid jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalsesse katastroofi. Lahendused tuleb leida juba täna, sest homme on lootusetult hilja. Tööpuudust ei tohi kasutada poliitikas pildile pääsemiseks, tööpuuduse leevendamiseks peavad erakonnad tegutsema üheskoos ja oskuslikult.

Tööpuuduse teema toob ka peibutuspardi Euroopast Riigikogu pulti

2010-02-16T11:30:00.000+02:00

Ühelt poolt on positiivne, et Riigikogu võtab alates sellest nädalast tähelepanu alla tööpuuduse probleemi. Samas on kummaline, et see diskussioon jõudis tõsiselt sealsele lauale peale seda, kui Rahvaliit lasi panna teema märtsi algusek päevakorda riiklikult tähtsa küsimusena.

Pärast seda algas võidujooks, kes saab sõnumi esimesena ja ahvatlevamalt avalikkuseni kanda. Aga olgu nende algetega nagu on – hea on selle teemaga tõsiselt tegeletakse ning loodetavasti jõutakse ka mõningate realiseeritavate lahendusteni.

Ka sotsioloog Andrus Saare sõnul poliitikutel tegelikult ideed puuduvad ja mitmete poliitiliste jõudude suurtel lubadustel ei ole tegelikult katet. Sotsioloog rõhutas, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, töötada tuleb paljude erinevate meetmetega üheaegselt. Ja siinkohal tuleb temaga selgelt nõustuda.

Täna Riigikogus toimuv on aga tähelepanuväärne veel ka selle poolest, et näiliselt Eesti suurim poliitpartluse vastu võitleja ja Euroopa vabahärra Tarand on ise asunud peibutuspardi seisusesse ja võtab roheliste nimel Riigikogus sõna. Aga eks see jääb juba analüütikute vaagida, kas see on selge vihje Riigikogu valimisteks järgmisel aastal või on rohelistel ikka endil seis nii mannetu, et pole kedagi Riigikogu pulti tööpuudusest rääkima saata.

Aga võibolla on värsketest euromõtetest ka Eesti poliitikamaastikule kasu, sest vastupidiselt Eestile on enamus Euroopa riike töökohtade loomise ergutamiseks ja tööpuuduse sotsiaalsete tagajärgede leevendamiseks rakendanud mitmeid maksupoliitilisi lahendusi.

Ja seda tuleb loomulikult ka meil teha – ehk arvestades tänast majanduse olukorda on vaja erinevaid, kasvõi ajutisi aga jõulisi meetmeid, et üha suurenev tööpuudus ei viiks meid sotsiaalse katastroofini ning need meetmed tuleb rakendada täna mitte homme.

Tööpuudusega võitlemine ei saa olla kellegi poliitiline pildil olemise mäng vaid siin tuleb erakondadel ühiselt ja oskuslikult tegutseda.

Uue aasta üllatused - Mart Laari juhtimisel polegi põhikirjalist alust?

2010-01-06T18:10:00.002+02:00

Isamaa ja ResPublika liitmise ajast on vett merre voolanud juba omajagu, kuid hästitoimivat liitu pole seal ikka tekkinud.

Pidev sisemine võimuvõitlus ja kemplemine paistab jällegi välja, kui mõned autoriteetsed liikmed näitavad toimuva suurkogu eel oma suhtumist tänase juhtimisstiili vastu juba avalikult välja.

Asja teeb aga veel huvitavamaks fakt, et täna ametis oleval IRLi juhatusel puudub justkui põhikirjaline mandaat!? Nimelt valitakse erakonna esimees põhikirja järgi ametisse suurkogu poolt kahe aastase mandaadiga. Viimane IRLi suurkogu, kus esimeheks valiti Mart Laar, toimus aga 26. mail 2007. Seega on 31. jaanuariks juhtinud Laari juhatus IRLi juba tervelt 250 päeva ilma ametliku mandaadita?

Päris huvitav, kuidas seda seletatakse eelkõige oma liikmetele? Ehk just seetõttu on esitatud sooviavaldus erakonnakaaslasest ministri käest oma võlgade kustutamiseks riigieelarvest raha ette saada? Vägisi tundub, et selle mõte on ennetada võimalikke probleeme jaanuari lõpus koguneval suurkogul, kus erakonnakaaslastel võib olla huvitavaid küsimusi erakonna finantseisu kohta ja Mart Laar soovib enne uuesti esimeheks kandideerimist likvideerida erakonna võlad.

Kui lisada erakonna põhikirja ilmsele rikkumisele veel suur võlakoorem, siis ei pruugi uue esimehe valimine minna sugugi nii libedalt nagu planeeritud. Eeldatavasti on Laari suureks konkurendiks Jaak Aaviksoo, kelle toetuseks võtavad erakonna liikmed sõna isegi meedias ja seda üsna ühemõtteliselt.

Valimistevaba aasta ei olegi poliitikatandril nii igav ja tegelikkuses pannakse sel aastal juba paika väga mitmed suunad, milledel on suur mõju järgmisel aastal toimuvate Riigikogu valimiste kontekstis. Eesti poliitikamaastiku teebki huvitavaks see, et olukorrad võivad pealtnäha suhteliselt tühistest asjadest kiiresti muutuda.

Elame –näeme ja head uut (poliitika)aastat !

Palka ja malka

2009-12-19T10:06:00.002+02:00

Lisaks igasugustele toredatele ja halenaljakatele poliitkemplustele struktuuride ja riigireetmiste teemadel jäävad möödunud päevad ka ajalukku haledate palgateemaliste diskussioonidega.

Enamik riigis tegutsevatest ettevõtetest rabelevad ellujäämise nimel ning koosolekutel arutatakse , kas palkasi vähendatakse 20 või 30 % ja omavalitsusteski on kriis totaalselt käes ning lepitakse töötajatega kokku, kas palkade alandamisi või palgata puhkusi, et kuidagimoodi sellest kriisist välja tulla. Ja vastupidiselt eeltoodule jätab riigi tippametnike palkade ümber toimuv mulje justkui toimuks see mõnes teises maailmas.

Õige on tõepoolest palkade lahtisidumine arvestuslikust keskmisest palgast. Iseasi on see, et kas ikka antakse endale aru, et kui pea kõikides süsteemides toimuvad kärped siis teatavad pühad lehmad elavad enda elu ilma igasuguste sisuliste kärbeteta ning samas ollakse need suurimad moraalijüngrid, kes räägivad, et hoiame kokku ja pingutame püksirihma ning peame vastu.
Ei ole väga usutav eeskuju, mida järgida.

Aga olgu sellega kuidas on. Hea on see, et Riigikogu vähemalt üritas konsensuslikult kokku leppida midagi paremat, kui täna kehtiv süsteem Iseasi on see, kas sellega hakkama saadi. Parajaks huumoriks tuleb ka pidada seda, et oravad on oma ainueesmärgis nii kindlad, et surusid sisse ka selle, et palgad pandi euro baasile, mis täna siiski veel ei ole Eesti riigis käibel olev raha.

Ja teisena muidugi tõestasid selles protsessid isamaaliitlased taaskord, et tegemist on Eesti poliitika suurimate mänguritega. Igas tagatoas olid nemad justkui süsteemi muutuste esikõnelajad, kuid otsustaval hetkel mindi siiski puhta populismi teed ning tõmmati kõigil, kuid eelkõige siiski kallistel koalitsioonipartneritel, vaip alt. Lihtsalt hale ja loodan, et selline alatus ei unune.

Teine äärmiselt kummaline palgamatemaatika puudutab meie uskumatult võimast ja raskesti juhitavat asutust nagu Eesti Pank. Eesti Panga president ei pea oma palga pärast muretsema ning ka edaspidi potsatab tema kontole igal kuul pea 100 000 kohalikku krooni, millele lisandub paras ports lisatasusi. Eesti Pank on nagu riik riigis ja allub justkui otse Euroopa Keskpangale ja seega ei saa Eesti valitsus seal muudatusi suunata.

Valitsus võibolla mitte aga riigijuhid panevad paika Eesti panga nõukogu liikmed ning need saavad ja peavad määrama Eesti Panga juhtide palgataseme. Aga loomulikult see huvi puudub, kuna nõukogu endi tasud sõltuvad otseselt presidendi palgast.

Kurb ja hale on ka selle teema ajalugu. Alles selle aasta alguses arvas nõukogu esimees Jaan Männik, et ka Eesti Pank peab personalikulusi koomale tõmbama samas suurusjärgus nagu teised asutused. Ilusad sõnad, kuid kus on tulemus?

Tulemus on see, et panga president koos asepresidentidega teenivad jätkuvalt igas kuus poole miljoni krooni ringis ning riigis me arutame kas peab sadakond päästeteenistujat lahti laskma sest raha nagu pole. Veidi vägivaldne võrdlus, kuid nii ta paraku on.

Küsimus polegi otseselt numbri suuruses vaid vastutuse ja tasu proportsioonis. Loomulikult tuleb arvestada olukorda turul selle laiemas mõistes aga tänaste Euroopa riiklike keskpankade süsteemis on rahvuspangad justkui kai külge kõvasti kinniseotud laevadega. Mootorid tuksuvad parimal juhul tühikäigul, kuid kõik hirmasti juhivad midagi ning justkui vastutaks millegi suure eest.

Nõitena oli USA föderaalreservi juht Bernanke palgaks 2008 ca 191 000 dollarit. See on ca 168 000 EEK kuus maailma suurima rahapoliitika juhtimise eest. Lipstok saab koos lisatasudega vaid veidi vähem ja võrreldes Bernake tankiga juhib heal juhul tõukeratast.

Ehk - Eesti, Eesti e-la sa-a!

ANnab SIPelda

2009-12-16T21:17:00.002+02:00

Riigikogu on heaks kiitnud tuleva aasta eelarve. Valitsusliidu hinnangud sellele on ülimalt lootusrikkad, nii et kõik oleks justkui hästi. Olgugi et eelarve tähendab tõepoolest sammu eurotsoonile lähemale, on siiski põhjust muretseda – eelarves puudub võti majandusarengu elavdamiseks. On vaid usk, et euro lahendab kõik meie probleemid.

Eriti koomiline on kuulda siit-sealt kostvaid arvamusi, justkui mõne valdkonna rahastamist suurendataks. Meediast jääb mulje, et eriti hästi läheb omavalitsustel ja põllumeestel, kes justkui saaksid mingeid tulusid juurde. Eriti pilkavalt mõjub säärane demagoogia seetõttu, et omavalitsuste eelarve väheneb tegelikult peaaegu kolmandiku. Ühtekokku miljardeid kroone jääb omavalitsuste kaudu inimesteni jõudmata.

Kõik kohaliku omavalitsuse üksused, olenemata suurusest, täidavad samu ülesandeid. Korraldavad koolide, lasteaedade, huvikoolide, kultuurimajade, raamatukogude, muuseumide, spordirajatiste, hooldekodude ja tervishoiuasutuste ülalpidamist, osutavad sotsiaalabi- ja hoolekandeteenust ning edendavad noorsootööd. Lisaks ohjavad elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla-linnatransporti ning peavad korras hoidma teed-tänavad.

Tulumaksu vähemlaekumise tõttu jääb omavalitsustel järgmisel aastal, võrreldes eelmisega, saamata üle 2 mld krooni: 11,5 mld oli see eelmisel ja 9,4 mld on järgmisel aastal. Sellest 430 mln krooni võtab riik lihtsalt tugevama õigusega tulumaksumäära vähendamise teel.

Eraldised tasandusfondist vähenevad 320 mln kr võrra – eelmise aasta 1,43 mld kroonilt 1,1 mld kroonile järgmisel aastal. Siia tuleb lisada hariduskulude toetuse vähenemine 3,49 miljardilt 3,1 miljardile ja teederaha vähenemine 633 miljonilt 178 miljonile.

Ehkki isamaaliitlased ei väsi väitmast, et põllumajandusse suunatakse senisest rohkem raha, jätavad nad targu mainimata, et suureneb vaid Euroopast tulev tugi, mis on meile määratud, kuid meie oma riigi panus väheneb taas kord. See näitab valitsuserakondade suhtumist maaettevõtjatesse.

Kui lisame siia ühistransporditoetuste vähendamise, mis avaldub bussiliikluse hõrenemises, siis kõlavad need optimistlikud kommentaarid nimetatud valdkondade rahastamise suurendamisest eriti absurdselt. Ainuüksi aktsiisidega võetakse rahvalt riigieelarvesse pool miljardit krooni, ja kui näpuotsaga antakse tagasi, siis kiretakse, et raha anti juurde. Aga senikaua, kui usume libekeelsete liberaalide sõnavahtu ja anname neile ka valimistel toetuse, ei maksa lootagi inimesekeskset ja hoolivat poliitikat.

Selle asemel et lahendada kuhjunud sotsiaal- ja tervishoiuprobleeme, elavdada ettevõtluskeskkonda ja majandusstruktuuri ning käsitleda regionaal- ja riigieelarveküsimusi tuleviku seisukohast, on valitsus takerdunud jätkusuutmatusse kärpepoliitikasse. Juba mõnda aega oleme valitsuselt oodanud plaani kriisist väljatulekuks, kuid seda plaani ei paista sellestki eelarvest.

Selle asemel et rakendada meetmeid tööpuuduse vastu, majanduskeskkonna elavdamiseks ja laenuturu korrastamiseks, on valitsus jälle läinud kärpimise teed. Ja seda nii rahva, kohalike omavalitsuste kui ka riigi toimimiseks oluliste struktuuride arvelt. Kõige sellega kaasneb sotsiaalsete lõhede süvenemine ja pingete kasv, mis ähvardab kogu ühiskonna pankrotti viia.

Valitsus ajab oma asja, hoolitseb riigieelarves ainult Maastrichti kriteeriumide täitmise eest. Aga riigi mõte on ikka pisut laiem – kõik peavad ellu jääma. Riigieelarvet, kohalike omavalitsuste eelarvet ja perekonna eelarvet tuleb vaadata ühtse terviksüsteemina. Kõik kolm peavad olema jätkusuutlikud.

Selle asemel et majandust elavdada, lahendab valitsus eelarveprobleeme vaid maksutõusude ja kõik-müügiks-poliitikaga. Käibemaksutõus ning mitme toetuse ja soodustuse kaotamine toob küll riigieelarvesse 5,2 mld krooni lisa, kuid see raha tuleb eelkõige vähekindlustatute, laste ja põllumeeste arvelt.

Lisaraha toob ka bensiini- ja diisliaktsiisi tõstmine 18–19% kõrgemaks, kui näeb ette Euroopa Liidu alammäär. Põllumeestele vajaliku eriotstarbelise kütuse aktsiis aga kujuneb sellest üle viie korra kõrgemaks: ELi praegune alammäär on 330 krooni tonni kohta – meie 1736 krooni vastu. Kodutarbijale on elektriaktsiis ligi viis korda ja äritarbijale koguni üheksa korda kõrgem ELi alammäärast. Seega on vaja eraldada põllumeestele eelarvest kogu võimalik 270 mln krooni, mis praegu nn top-upist puudu jääb. Viimasel lugemisel on pisku täiendavat raha küll leitud, kuid sellega probleemi ei lahenda.

Vaatamata sellele, et päästeametile eraldati veidi lisaraha, on mure siiski veel õhus. Päästeametit sunnitakse ikkagi päästjaid koondama, seejuures soovitab siseminister igaühel ise maja valvata ja tulekahju puhuks ämbrid veega valmis hoida. Sama lugu nagu gripivaktsiiniga, mille ostmine on igaühe enda mure. Uskumatult head soovitused riigimeestelt!

Tõsi, niisuguse eelarvega on ehk võimalik üle minna eurole, kuid selle hind on hetkel Eesti majandusele ja inimestele siiski liiga kõrge. Praegu oleme oma riigis jõudnud pigem olukorda, et suurel hulgal inimestel pole enam kroonegi, mida eurodeks vahetada. See on juba palju suurem mure, võrreldes sellega, millal euro meie õuele saabub. Tuleb tunnistada, et valitsus saab tõepoolest hakkama, kuid rahval alles annab sipelda.

*artikkel ilmus lühendatud kujul Äripäevas 15.12.09

Ansipil tõuseb jälle

2009-11-24T12:02:00.002+02:00

Valitsusliit eesotsas peaministriga tõestab Eesti rahvale taas kord, et kui ei tõuse, siis tõstame. Ehk teisisõnu – kui riigieelarves tulud ikka ei tõuse, siis tõstame jälle aktsiise. Kava tõsta taas kütuseaktsiisi mõjub tõesti justkui mingi halva nalja kordussaade, nagu Päevaleht hästi välja tõi. Kütuseaktsiisi tõstis valitsusliit alles juulis, ja kui tänane plaan läbi läheb, pannakse kütuseliitrile jaanuaris taas ligi pool krooni juurde ja sinisele kütusele kuuldavasti terve kroon. Ehk siis, et paneme oma põllu- ja kalameestele veel ühe korra pasunasse ja vaatame, kas ikka jäävad elama. Kõigile ühtmoodi mõjub ka elektriaktsiisi tõus, mis lisab kilovatt-tunni hinnale kaks senti ja mille toel loodetakse eelarvedefitsiiti vähendada 0,2 protsendi jagu.

Almunia andis mõista, et Eesti võib lähiaastatel suure tõenäosusega olla ainus eurotsooniga liituja, ja valitsuses on pärast seda justkui kestev euroerektsioon – mõeldakse, kuidas tõsta veel, kust vähegi kannatab. Nii igaks juhuks, et olla oma kõvaduses kindel. Just eurole üleminekuks vajalike eelarvekriteeriumide täitmine on mantra, millele allutatakse kõik tegevused.

Juba paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja tuntavalt tõsta aktsiise. Reaalsuses aga pole need numbrid eriti kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega – rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jälle meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi väheneb. Nüüd imestame, miks küll olukord majanduses on nii hull, ja teise suupoolega räägime, et head kaaskannatajad – tarbige, siis läheb kõigil paremaks.

Samas on sellistest otsustest tulenev hinnatõus majandussurutises kannatavale rahvale taas kord kõva pauk allpoole vööd. Kui valitsuse majas tõstetakse ka seda, mis võib-olla ei peaks tõusma, siis on rahval juba suuri raskusi iseenda püstihoidmisega

Võitja hädas - kes siis veel!

2009-11-11T12:54:00.004+02:00

Aastate jooksul Rahvaliidust Keskerakonda läinud rahvaliitlased tunnevad ennast seal vist väga üksikuna ja keegi ei taha nendega tegemist teha. Kuidagi teisiti ei oska küll kommenteerida nende agoonilise alatooniga kirja, mille Keskerakond on täna üllitanud, et kutsuda Rahvaliidu liikmeid Keskerakonna ridadesse.

Kuigi need inimesed on ilmselt jäänud uskuma Keskerakonna ilusaid lubadusi, siis tänaseks on nad vist aru saanud, et kahjuks elu ei ole nii ilus, kui neile erakonnavahetuse ajal maaliti. Nüüd on nad seal üksi jäetud ja ootavad oma endisi sõpru, sest üheskoos oleks ikka parem kui üksi ennast haletseda.

Täna saavad nad ainult tagantjärele nuuksata, vaadata peeglisse ja küsida, kes tegi selle veidra otsuse. Ja rohelise äärega peeglist paistab kindlasti siiras vastus, et ikka sina ise – kes siis veel!

Keskerakond astub praegu meeleheitlikke samme, kutsudes Rahvaliidu liikmeid oma lipu alla. Kui saadi aru, et rahvaliitlased ei taha roheliste õhupallidega mööda ilma ringi joosta ja suurt juhti kummardada, siis nüüd püütakse läheneda otsepommitamisega – sihtides meie maakondlikke liidreid.

Vanad ülejooksikud on kõik ritta seatud ning palutud neil oma tühjadest püssidest paugutama hakata. No kui pole püssirohtu, siis pole mõtet ka pauku teha! Tõenäoliselt püüab Keskerakond enda arust kavalate käikudega varjata oma tegelikku kaotust kohalike omavalitsuste tasandil, sest vaatamata suurtes linnades saadud võitudele ja suurele häältehulgale, kaotasid nad maakondades oma positsioone päris kõvasti. Hoolimata suure hulga valimisnimekirjade kokkuklopsimisest, suutsid nad valimised võita vaid 33 omavalitsuses, ning seda on nende jaoks ikka väga vähe. Praegu on Eestis mitu maakonda, kus neid jäävad meenutama vaid ajalooannaalid.

Sadakond rahvaliitlasest vallajuhti aga on presidendi valimiskogus suur jõud, nii et Savisaare vastupandamatu soov Rahvaliit Keskerakonnaga siduda on mõistetav. Siiski võiks kogenud poliitik oma kaardid veidi läbimõeldumalt välja mängida. Samas, kui ihalus millegi järele on nii tugev, kipuvad kogenuimadki poliitikud vigu tegema.

Lõpetuseks tahan öelda, et selliste avalduste tegemine võib küll meediakünnise ületada, kuid jätab endistest erakonnakaaslastest ikka ääretult haleda mulje. Klassikud ütlevad selle peale, et kui sul ikka mitte midagi öelda ei ole, siis on targem suu kinni hoida. Ütleb ju üks mõtteteragi: "Vaikinuksid, jäänuksid filosoofiks".

Miks tahetakse Eesti Energia tükikaupa maha müüa?

2009-11-07T14:00:00.003+02:00

Meie meediarindelt kostab üleskutseid stiilis, et Eesti Energiat oodatakse kiiresti börsile, et see elavdaks aktsiaturgu ja köidaks välisinvestorite tähelepanu. Neile üleskutsetele annavad hoogu analüütikud, lisades omalt poolt, et seda tuleb teha kohe ja kiiresti.

Õnneks on seekordse tükikese Eesti Energia turuletoomisel vähemalt võetud ettevõtte väärtuse arvutamise aluseks õige suurusjärk. Tuletan meelde, et kaheksa aastat tagasi üritas sisuliselt sama valitsusliit müüa poole Eesti Energiast koos kaevanduste ja infrastruktuuriga umbes miljardi krooni eest ühele jänkide riiulifirmale.

Teadmiseks veel niipalju, et tollal meie riigitüürihoidjate üleskiidetud ja kalli raha eest palgatud nõustajate soovitatud välisinvestorid on nüüd pankrotis. Rääkides tollasest hinnast, tasub teada, et viimastel aastatel on Eesti Energia teeninud igal aastal rohkem kui miljardi vaid CO2 kvoodi ehk lihtsalt öeldes sooja õhu müümisega. Tahtmata süüvida minevikku, on siiski asjakohane küsida – kelle huvides see tehing oleks olnud? Õnneks suudeti tollal koguda 163 tuhande Eestist hooliva inimese allkirjad, ja sellise jõu vastu ei julgenud toonased riigiisad minna.

Nüüd oleme jälle seisus, kus üks tükk Eesti riigi suurimast ja strateegiliselt ülitähtsast ettevõttest tahetakse turule tuua. Kindlasti on siin mitu olulist aspekti, kuid kõigepealt tuleb vastata küsimusele, kas müüa. Ja kui see otsus siiski tehakse, kerkib kohe teine küsimus: mis hinnaga müüa? Üldjuhul on tavaks öelda, et küll turg paneb hinna paika, kuid see tõdemus tuleks riigile strateegilise tehingu puhul kindlasti kõrvale jätta. Antud juhul ei tohi lähtuda majanduse madalseisus antud hetkehinnangust – siin tuleb ilmtingimata arvestada ettevõtte tähtsust ja tulevikuväärtust. Ja kui keegi väidab, et seda ei ole võimalik välja arvutada, siis tulebki mõte sahtlisse tagasi panna ning lollused lõpetada.

Kolmandaks on oluline, kui suurt tükki tahetakse müüa. Jälle on kõikvõimalike head rahapaigutamist ootavate fondide analüütikud tarkust täis, et kiiresti tuleb turule panna võimalikult suur osa. Kusjuures nad isegi ei häbene lisada, et see tagab ka riigile jääva osa hilisema likviidsuse. Mina loen sellest hoiakust välja kellegi peas keerleva kindla plaani, et esimene tükk ei jää viimaseks. Ja nii tasapisi saabki strateegilisest riigiettevõttest midagi muud...

Üks tahk on sel kaubasobitusel kindlasti veel – mis on kogu tehingu mõte? Ainus eesmärk, mida võiks mõista, oleks Eesti Energia enda vajadus tulevikuinvesteeringuteks, kuigi ka selleks leiab hea tahtmise korral muid allikaid. Samas saab asjakohases diskussioonis kõlama jäänud vihjetest mõnelgi puhul järeldada, justkui loodetaks selle tehinguga päästa Tallinna börsi või, mis veel hullem, täita riigieelarvet. Ehkki sellised avaldused kuuluvad huumori rubriiki, siis kahjuks nii mõeldaksegi.

Üks väheseid riike, kes praeguses majandusolukorras on valmis oma riigiettevõtteid müüma, on Venemaa. Kuid neil on see alles n-ö. esimene ring ning nemadki välistavad strateegiliste suurettevõtete müügi. Meil aga pole riigile muud enam jäänudki, ning nüüd hakkame närima seda kätt, mis meid toidab – nii dividendidega kui ka odava energiaga, nii ettevõtteid kui eratarbijaid.

Avalikkuse eest on varjul hoitud, mis siis ikkagi on selle tükikese sisu, mida börsi poole lükatakse. Kas põlevkivivarud, jaotusvõrgud, tootmisjaamad või kõik loetletu kokku ehk kogu kontsern? Enne kui jaotusvõrk erakätesse anda, tasub õppida kogemusest, näiteks mis on saanud meie rongiliiklusest või Tallinna torudest. Üks asi on opereerimine erakätesse anda, kuid anda käest ära strateegiline infrastruktuur tundub küll mõistusevastane tegu. Sellise tehingu otstarbekust ei ole mitte kuidagi võimalik põhjendada. Nõus, hetkeseisuga on kujundamisel eraldiseisev ettevõte – et jaotusvõrk oleks tänasest Eesti Energiat lahus – ning võib-olla kaotab teema aktuaalsuse, kuid siiski tuleb seda silmas pidada.

Teema, millest ei saa Eesti Energia puhul siiski üle ega ümber, on riigieelarve pidev toitmine. Sellist tüüpi firmad teenivad ka langeval turul, ja see on üks väheseid ettevõtteid, mis raskel ajal riiki aitab. Ühekordse tulu lootuses niisugune ots osaliselt käest anda ei kannata mingit kriitikat. Soov katta selle tuluga eelarvepuudujääki pole küll põhjus, miks peaks tüki Eesti riigi suurettevõttest turule viima.

Kui valitsuse juhtpartei tõesti armastab Eestimaad ja eestlasi, nagu nad iga päev kuulutavad, siis on küll mõeldamatu pisimatki tükki sellest rahaks vahetada.

Tark õpib teiste vigadest, rumal enda omadest. Aga kui juba omasidki üksjagu seljataga – erastamisprotsessis oleme olnud tublid katsejänesed –, siis on küll viimane aeg õppust võtta.

Muidu läheb jälle nii, et ühe korra eksid, üheksa korda kahetsed.

Et kodus oleks kõik ikka hästi!

2009-11-03T07:44:00.001+02:00

Kuuleme tihtilugu, et Eesti on väike riik. Seda öeldakse kurval toonil, kui majandus on languses, ja rõõmsamal toonil, kui teoksil on midagi head. Oleme uhked, kui meie väikse riigi esindaja saab olümpiakulla, ning lohutame ennast, kui meie jalgpallikoondis ei pääse maailmameistrivõistlustel finaalturniirile.

Sedasama väiksust on sageli toodud põhjenduseks, miks meil on omavalitsusi justkui liiga palju või siis avalikke teenuseid liiga vähe. Ikka ja jälle on võimalik pugeda riigi väiksuse taha.

Väikestele meeldib rõhutada, et suurus pole oluline. Eks igaüks mõtesta seda lahti omamoodi, kuid minu mõtte tera on selles, et omavalitsuse vaatenurgast on suurusest kindlasti tähtsamad inimesed, kes seal elavad.

Kodukohaga seotud küsimustes on alati usaldatud oma kandi inimesi, kes teavad ja tunnevad kohalikke olusid kõige paremini. Nemad ei lähe üldjuhul oma inimesi lollitama ega petma.

Erakondlikul, riigi tasandil, kus kõik ei tunne kõiki, on tarvis hoida ühtset joont ning ajada üheselt mõistetavat poliitikat.

Oleks tervitatav, kui ühe erakonna inimesed räägiksid igas Eesti otsas üht ja sama juttu. Selleni on meie riigil kahjuks veel pikk tee käia ja kõige pikemaid samme selles suunas peaksid astuma kähe praeguse valitsuserakonna liikmed.

Kõige tähtsam on kaasata valla- ja linnaelu edendamisse võimalikult palju tublisid inimesi. Eesti praegused mured, nagu tööpuuduse kasv, omavalitsuste tulubaasi kahanemine ja põllumajanduse kiratsemine, annavad valusaimalt tunda just maal. Sellest ka inimeste loomulik soov püüda üheskoos neile muredele lahendust leida.

Just nimelt seetõttu saavutasid valimisliidud tänavustel valimistel edu ning neid tuleb pidada normaalse kogukonna-demokraatia osaks.

Valimisliidud ei ole vastutustundetud kambad või varjatud parteinimekirjad. Neil on kohalikus elus sama vastutus ja elanike ees samad kohustused nagu erakondadelgi.

Võib-olla neljas-viies Eesti omavalitsuses saame rääkida parteilisest vastutusest, kuid kindlasti üle kahesaja on neid kohti, kus valijate ees kannavad vastutust eelkõige inimesed, keda usaldasime valda või linna juhtima. Kui me nendega rahul ei ole, siis me neid ju järgmisel korral enam ei vali, sõltumata sellest, millises nimekirjas kellegi nimi seisis.

On väga oluline, et kohalikel valimistel kandideeris palju hakkajaid inimesi. Kohalikus poliitikas, kus põhimured tiirlevad ikka kooli, lasteaia, teede ja sotsiaalhoolekande ümber, on raske eristada erakondade ideoloogiat. Samas kui vaadata riigikogu tasandil toimuvat, on erinevused juba kaugelt märgata.

Aga tulen nüüd tagasi loo alguse juurde. Olgu su kodu väike või suur, kõige tähtsam on, et seal oleks kõik hästi.

Kohalikel valimistel usaldati valdavalt end juba tõestanud inimesi, kuid mitmes paigas anti lootusrikkalt võimalus ka uutele tegijatele. Jõudu neile kõigile vastutuse võtmisel ja mõistlikul majandamisel! Eelseisvatel, majanduslikult keerulistel aastatel on eriti oluline, et omavalitsusjuhid tunneksid oma piirkonda ja inimesi, sest rohkem kui kunagi varem tõuseb ausse inimlik hool.

*artikkel ilmus ajalehes "Sakala"

Rae valla valijale iseendast

2009-10-16T19:35:00.000+03:00

Saaremaa
Sündisin 1976. aasta septembris Saaremaal Laimjala vallas. Töö ja õpingud on mind vahepeal viinud elama Eesti erinevatesse paikadesse, kuid olen Saaremaaga siiani seotud ja viimastel aastatel olen üha enam pühendanud aega hobusekasvatusega tegelevale ettevõtmisele sünnikodus.

Haridustee
Pärast põhikooli jätkasin õpinguid Vana-Võidu Kõrgemas Põllumajanduskoolis Viljandimaal, mille lõpetasin 1996. aastal. Edasi suundusin Tartusse, kus omandasin bakalaureuse kraadi Audentese Ülikooli majandusteaduskonnas.
Siiski ei plaani veel haridusteed lõpetada ja seetõttu osalen praegu Tartu Ülikooli Euroopa Kolledži Euroopa õpingute magistriprogrammis.

Töökogemus
Alates aastast 1997 olen olnud tegev ettevõtjana ja tegevusvaldkondadeks põhiliselt kaubandus ning puitmaterjali eksport. Olen aastaid olnud seotud ka hobusekasvatusega, mis on tänaseks samuti kasvanud hobist ettevõtluseks.
2004 kutsuti mind tööle Jõgevamaa Arendus-ja Ettevõtluskeskusesse, kus minu põhitööks oli ettevõtjate nõustamine äriplaanide ja projektide koostamisel. Aastatel 2005 – 2007 oli minu tööks toonase rahandusministri Aivar Sõerdi nõustamine kohalike omavalitsuste ning riigi osalusega ettevõtete valdkonnas. 2007 – 2008 juhtisin peasekretärina Rahvaliidu organisatsiooni tegemisi ning alates käesoleva aasta algusest vean SA Regionaalarengu Instituuti, kus minu põhitööks on erinevate nõustamis- ja koolitusprojektide läbiviimine ning lisaks püüan anda ka oma panuse Eesti regionaalhalduse tulevikukonseptsioonide väljatöötamisel.

7 aastat omavalitsusjuhina
Ühiskonna teenistuses olen alates 2002. aastast, kui mind valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks. Tabivere on 2500 elanikuga vald Jõgevamaal, mida tuntakse suuresti tänu Saadjärvele ja Elistvere loomapargile.
Kõigi nende seitsme aasta jooksul olen osutunud valituks Eesti Maaomavalitsuste Liidu volikogu liikmeks ning löönud kaasa ka Jõgevamaa omavalitsuste liidu volikogu töös.
Aastast 2004 olen tegutsenud 22 Tartu- ja Jõgevamaa omavalitsuse poolt loodud ettevõte AS Emajõe Veevärk nõukogu esimehena. Nimetatud ettevõte korraldab Eesti suurimat vee- ja kanalisatsioonisüsteemide rekonstrueerimise projekti, mille kaudu tuuakse Eestisse elukeskkonna parandamiseks üle poole miljardi krooni euroraha.

Pere ja kodu
Minu vanemad on põlised saarlased ja 90-ndate algusest on meie koduks Laimjala vallas Asva külas asuv Vahtra talu. Minust paar aastat vanem õde elab täna Harjumaal ja kasvatab kahte last.
Oma abikaasaga tutvusin üle kümne aasta tagasi Saksamaal. Pulmad pidasime traditsiooniliselt kodukülas ja neli aastat tagasi nägi Kuressaares ilmavalgust ka meie poeg Artur. Väikemees sai nime vanavanaisa järgi, kuid oma ülevoolava energia on ta küll pärinud Ukrainamaalt, kuhu ulatuvad tema emapoolsete vanavanemate juured. Rae vallas elades sündis kaks aastat tagasi meie perre ka tütar, kes sai nimeks Sonja.

Abikaasa on viimased aastad olnud lastega kodune, kuid käesoleva
aasta algusest alustas ka tema väikestviisi ettevõtlusega ja tegeleb paljudele Jüri ja ümbruskonna lastele tuntud Kennu mängutoas ringitundide läbiviimise- ning laste sünnipäevade korraldamisega.

Valimisliit Rae Kodanik
Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel tehtud palju tuleviku nimel ning see on väga positiivne. Kindlasti on veel palju valupunkte, mis eeldavad lahendamist ja nendega tegelemist. Mina kandideerin volikokku valimisliidu Rae Kodanik nimekirjas ja meie meeskonna seisukohad on ära toodud teie paljude jaoks tuttavas internetiportaalis http://www.raekodanik.ee/

Koostöö on edu pant ja seda läheme ka volikokku tegema. Kodaniku jaoks on oluline koostöövõimeline ja pädev inimene, kes kuulub volikokku, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Meie meeskonnas on inimesi, kes on varasematel aastatel olnud paljude positiivsete otsuste tegemise juures Rae vallas ning seeläbi on meil piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol meie nimekirjas.

Isegi kui sulle täna tundub, et vallavolikogu ei mõjuta sinu elu ja sa pole vallalt tuge vajanud, oled ju tegelikult iga päev oma kodukohaga seotud. Valima tulles soovid, et koduvallas oleks noortel tegevust, et lastel oleks head võimalused käia lasteaias ja koolis. Osalemisega valimistel näitad, et sind huvitab koduvallas toimuv ja ainult sina ise saad valida volikokku just selle inimese, kes on sinu silmis usaldusväärne.

Ma ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini, ilusamini ja kiiremini, kuid kinnitan, et olen valituks osutudes valmis tegema tööd Rae valla edasise arengu tagamiseks.

Rae vald on meie kodu !
Sellesse hüüdlausesse ongi tegelikult kõik kirja pandud ja selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad! Mina usun, et suudame koos valimisliidus Rae Kodanik kandideerijatega olla hea meeskond ja sinu usaldusväärne esindaja vallavolikogus.

Eesti rahandusminister aastatel 2005 - 2007 Aivar Sõerd soovitab:
Kajar valiti esimest korda Tabivere vallavolikogu esimeheks seitse aastat tagasi. Siis olid sealkandis paljud imestunud, et täitsa tundmatu mees Saaremaalt ja kohe valda juhtima. Tänaseks on aeg näidanud, et Tabivere rahvas tegi õige otsuse – toonast Eesti üht noorimat vallavolikogu esimeest jäävad sinnakanti meenutama mitmed valminud ehitised ja käivitatud projektid.

Töötades aastatel 2005-2007 rahandusministri nõunikuna oli tema valdkonnaks suuresti kohalike omavalitsuste finantsplaneerimise ja investeeringutega seotud probleemide lahendamine ning meie koostööst on vaid positiivset meenutada. See aeg andis talle kindlasti lisaks omavalitsussüsteemi heale tundmisele ka arvestatava lisakogemuse riigisektoris.

Viimased aastad on Kajar oma perega elanud Rae vallas. Toetan tema soovi lüüa kaasa kohaliku elu edendamisel oma uues kodukohas. Soovin talle valimistel edu ja kutsun sindki üles teda toetama, sest omavalitsussüsteemi ja riigi rahandust tundvat ning tegusast inimesest on igas vallas abi.

RAE VALD ON MEIE KODU!

2009-10-15T11:56:00.001+03:00

Olen viimased 7 aastat juhtinud Tabivere vallavolikogu tööd Jõgevamaal, kuid elu- ja töökoha muutus on mind toonud Harjumaale. Üheltpoolt on hea tunne, kui vaatan tagasi Tabiveres tehtule ning teiseltpoolt kindlasti on kahju sealseid inimesi ja head meeskonda piltlikult öeldes maha jätta, kuid niisugused juba elu keerdkäigud on.

Rae vald sai minu pere koduks tegelikkuses juba üle nelja aasta tagasi ning viimased aastad olengi pidevalt Tabivere ja Jüri vahet sõitnud. Sel aastal sai siis kohalike valmiste kontekstis tehtud otsus, et kandideerin oma uues kodukohas – Rae vallas.

Rae vald kuulub Eesti edukamate sekka ning seda edu on vaja hoida. Rae vallas on viimastel aastatel palju tehtud ning see on väga hea. Mõistagi aga on veel küllalt valupunkte, mis ootavad lahendamist.

Meie valimisnimekirja kuulub nii Rae vallas aastakümneid tegutsenud inimesi kui ka viimastel aastatel siia kanti elama asunuid. Meie nimekirjas kandideerib neli Rae valla aukodanikku, kes läbi aastate on andnud oma panuse valla hüvanguks. Vanemate tegijate kogemus ning noorte innukus ongi see, mida omavalitsuse juhtimisel on vaja.

Kodanikule on oluline volikokku kuuluv koostöövõimeline ja pädev inimene, mitte erakond või valimisliit iseenesest. Koostöö on edu pant ja seda tahamegi volikogus teha. Meie meeskonnas on inimesi, kes varasematel aastatel on olnud Rae vallas paljude kiiduväärsete otsuste tegemise juures. Meil jätkub piisavalt kogemust kohalike küsimuste lahendamiseks ning samas ka parajalt kriitikameelt uute vallakodanike kaasalöömise näol.

Meie eesmärk on muuta volikogu kodanike esindusorganiks, mis on avatud uutele ideedele ja seisukohtadele. Me ei pea õigeks anda rahvale lubadusi teha kõike paremini ja ilusamini, kuid kinnitame, et valituks osutudes oleme valmis pingutama Rae valla heaks.

Järgmistel aastatel on valla rahakott hoopis õhem, kui viimasel ajal harjunud oleme. Seetõttu muutub eriti oluliseks tuua avalik võim kodanikule lähemale kui kunagi varem ja kasutada kõiki võimalusi inimeste abistamiseks nii uusasumites kui ka ajaloolistes külades.

Rae vald on meie kodu – selle juhtlausega ongi tegelikult kõik öeldud. Selleks, et kodus oleks hästi, vali volikokku inimesed, kellesse usud ja keda usaldad.

ET KODUS OLEKS HÄSTI – VALI RAE KODANIK!

Platvormi täistekstiga saad tutvuda http://www.raekodanik.ee/

Hea Tabivere rahvas!

2009-10-04T11:01:00.005+03:00

Mul on olnud võimalus juhtida Tabivere vallavolikogu tööd viimasel seitsmel aastal, mis ühelt poolt on möödunud kiiresti, kuid samas olnud piisavalt pikk aeg, et tulemusi hinnata.

Kõigi nende seitsme aasta jooksul on Tabivere vallavalitsus ja -volikogu suuremate lahkhelideta suutnud vastu pidada ja meeskonnana tööd teha. Sellesse perioodi jäävad kahed volikogude valimised ja on hea meel, et mõlemate valimiste eel antud lubadused on suudetud ellu viia.

Kindlasti jääb neid aastaid meenutama Tabivere rahvamaja ehitamine, mis siiani oli meie valla kõige suurem ühe korraga tehtud investeering, kuid praegu käimas olev vee-ja kanalisatsioonitrasside rekonstrueerimise projekt on seda mahtu juba ületamas.

Valla kaasabil on mitmesse külasse rajatud peoplats koos vajalike ehitistega, oleme suutnud laiendada Tabivere randa ning renoveerida staadioni. Tabivere– Puurmani tee, mis aastakümneid oma aega ootas, on tänaseks saanud mustkatte. Valla kaasabil on valminud ka Tabivere päästeteenistuse hoone. Käesolevast aastast saab Maarja kooli ja asula vahel lõpuks liikuda uuel, valgustusega kergliiklusteel. Kergliiklustee on Tabivere ja Äksi vahel liikujatel kasutada juba teist aastat.

Kõiki toimetamisi ei jõuagi üles lugeda ja kindlasti ei ole kõik elluviidud projektid ainuüksi viimaste aastate töö tulemus. Paljud protsessid on alguse saanud juba eelmiste valitsuste ja volikogude ajal ning on nüüd kas lõpule viidud või arendamisel.

Viimastel aastatel olen oma perega elanud Harjumaal ja igapäevastest toimetamistest siinmail veidi kõrvale jäänud. Sellest tingituna ma seekord valimistel ei osale, kuid soovin valla tänasele meeskonnale jõudu ja edu. Eelseisvad aastad on majanduslikult kindlasti väga keerulised, seda enam on vaja stabiilsust ja arusaamist valla iga nurga väikseimatestki probleemidest.

Täna mul üks silm nutab ja teine naerab. Ühelt poolt on hinges nukrus, sest Tabivere rahvas võttis minu, kümme aastat tagasi sisserännanud tegelase, väga hästi omaks ja on veidi kurb siinsest elust eemale jääda. Samas saan sellele ajale tagasi vaadata rahuliku südamega ning usun, et meie meeskond jätkab edukalt oma tööd.

Ise jään Tabiverega kindlasti ka edaspidi tihedalt seotuks. Juba järgmisel suvel on plaanis avada Kaiavere vana vutifarmi territooriumil kogu pere mängumaa Vudila esimene järk, ootan teid kõiki seda külastama.

Siinkohal veelkord tänusõnad vallarahvale usalduse eest!

Uute kohtumisteni!

KAJAR LEMBER,
Tabivere vallavolikogu esimees aastatel 2002 – 2009

*artikkel Tabivere septembrikuu vallalehest

Solidaarselt kärbitud lubadused

2009-10-03T22:06:00.005+03:00

Igasuguse demokraatliku riigieelarve koostamine on kompromiss erinevate poliitiliste jõudude ja prioriteetide vahel, kuid lõpuks peab ta siiski kandma meie riigi ja rahva huve. Kolmanda negatiivse lisaeelarve ootuses on jälle jutuks see, et ei suudetud ette näha sellist majanduslangust ning maksutulude kokkukuivamist, kuigi tegelikult oli see siiski teada juba ligi aasta tagasi, et kasv muutub negatiivseks.

Sellest lähtuvalt oleks suudetud tänaseks juba toimunud kaks suurt kärpimise võistlust maha pidada juba eelmise aasta lõpus ning mitte lõikama keset eelarveaastat valdadelt ja linnadelt tükikest tuludest, mis niigi läbi tulumaksu reaalse laekumise vähenesid.

Palju on räägitud solidaarsusest. Milles see siis seisneb – kas selles, et linnadelt ja valdadelt kärbitakse 2 korda rohkem, kui teistelt eelarve osistelt? Ehk, kus siis on see riigimehelikkus ja solidaarsus, millest nii palju räägitakse?

Omavalitsustelgi on raskeimad ajad tegelikult alles ees. Tänane riigi poliitika kohtleb valdu ja linnu kui mingeid allasutusi, kus üks minister teeb tulubaasi põhimõtetega, mida tahab. Demokraatlikus riigis ei saaks see nii olla.

Linnad ja vallad on põhiseaduse kohaselt oma tegevustes sõltumatud ning riik peab tagama tulubaasi, mis on vastavuses riigi enda poolt pandud kohustustega. Meil aga on nii, et kohustused jäävad 2008. aasta tasemele ja seoses inimeste toimetulekuga pigem kulutused suurenevad, kuid tulud vähenevad 2005. aasta tasemeni. Omavalitsuste eelarvekärbe on keskmiselt 15-20% , mida on tõesti 2 korda rohkem kui riigieelarves tervikuna.

Seetõttu peavad ka seni suhteliselt edukad omavalitsused suutma oma kulutusi kokku tõmmata ning vastavalt kujunenud olukorrale oma eelarvet planeerima. Tõenäoliselt ei pääseta lisaks investeeringute edasilükkamisele ka juhtimiskulude kokkutõmbamisest. Kurb on see, et kui viimastel aastatel sai omavalitsustes tegeleda lisaks igapäevaste murede lahendamisele valdavalt tulevikku suunatud ja edasiviivate tegevustega, siis nüüd tuleb vaadata, et jooksvad probleemid saaks lahendatud. Ja seegi on juba päris pirakas pähkel, mida järada.

Sellega toimetulemiseks tuleb jõudu soovida ka kõikidele uutesse volikogudesse kandideerijatele, sest kui tahta valimislubaduste väljahõikamisel ausaks jääda tuleb neid välja pakkuda väga tagasihoidlikult ja läbimõeldult. Loodetavasti tuleb pärast äikest ka kunagi jälle päike välja ning on võimalik taas edasi liikuda, mitte kohapeal tammuda.

Ümberkaudsed riigid saavad kõik aru omavalitsuste rollist justnimelt rasketel aegadel olla toeks oma elanikele ning keskvalitsus suunab neile vahendeid juurde siis meie tahame siin jällegi pioneerid olla ning käitume täpselt vastupidi. Aga eks aeg annab siinkohal arutust, kuidas hakkama saadakse, kuid praegu tundub küll, et jällegi paljuräägitud haldusreformi asemel liigutakse vaikselt haldurreformi suunas ning mitmetel omavalitsustel võib varsti teatud halduri abi vaja minna.

Kellel ma ääle annassi. Kizberg. Ehk mitte s... pole muutunud!

2009-10-01T16:34:00.001+03:00

Kellel ma ääle annassi
August Kizberg

Küll jooseva ja sõideva na ringi
ja kulutava raha, suud ja kingi.
Ja egaüits püünd puru silmä aia,
et muku esi jälle pukki saia.

Kik kitva endä, laitva tõisi vahvast,
ja keäki ei hooli maast ja rahvast,
kas mingu krooni kurss ka nolli pääle,
kui muku annassime neile ääle!

Mis kasu om nüid keaki tost saanu,
et naa om rahva vastamisi aanu,
et üits on sots ja tõne enamline
ja kolmas, kuri tiid mis nimeline!

Kik omma nemä essiteele viitu,
kas lugegu end maa- või taevaliitu,
ja tüü- ja rahvaerakonnalise
om üttemmuudu- lüüdu inemise!

Kes rahva kasust kõneleva, trükva
ja esi muku valitsema tükva,
kae noo oss vaja asjast eemal aia,
sis võissi vast ehk asjast asi saia!

Toit pole mänguasi!

2009-09-17T14:38:00.001+03:00

Eestis toimuv nn piimasõda võib lõppeda piimandussektori krahhiga ja see oleks tõsine pauk lisaks kõigele muule ka meie niigi väikesele ekspordile. Olukorras, kus põllumehed ja piimatootjad ei tule enam ots-otsaga kokku, võib see piimasõda viia talumeeste pankrotini ning sellel on sel juhul ka selge mõju Eesti väliskaubandusbilansile, mis muutub veelgi negatiivsemaks.

Jah, me ei saa välismaistelt kaubanduskettidelt oodata Eesti põllumehe toetamist, kuid riik peab seisma kodumaise toidu tootjate eest ning täna tuleb jälgida, et nn piimasõja mõjud ei annaks niigi madalseisus olevale piimandussektorile järjekordset lööki.

Praegu toimuv näitab ilmekalt, et turu võitmise nimel on käimas mäng esmase toiduainega, mis annab küll lühiajalise võidu tarbijale, kuid halvab tõenäoliselt juba lähiajal Eesti piimatootjat.

Kohapeal toodetud Eesti toit on väikeriigile ka julgeoleku küsimus. Seega ei saa riik seista pealtvaatajana, lähtudes põhimõttest, et küll turg kõik paika paneb.

Eurorahade haldamisega tuleb tegeleda.

2009-09-08T13:32:00.002+03:00

Eestis on juba paar kuud piltlikult öeldes ametis uus valitsus või peaks seda nimetama remonditud vanaks. Selline remont meenutab väga paarikümne aasta tagust aega, kui iga masina tõsisel kapitaalremondil ei jäänud osasid puudu vaid pigem ikka mõni mutter üle ja siis kiruti tootjatehast, et on jälle jama kokku keeranud.

Sissejuhatuses paralleele tõmmates jõuan Eesti valitsuse käitumiseni kauaoodatud eurorahade teemal. Tänane rahandusminister lubas ametisse asudes vajadusel oma volitusi ületada, et rahad ikka liikuma saaks. Võibolla on seda kusagil ministeeriumikoridorides ka tehtud, kuid välja see igatahes ei paista, et üks väheseid reaalseid majanduse ergutamise mehhanisme oleks kuidagi lisasurve taha saanud.

Me deklareerime oma erinevates dokumentides väga ilusasti, et Euroopa Liidu struktuuritoetuste eesmärgiks on toetada majanduse arengut ning vähendada seeläbi arenguerinevusi Euroopa regioonide vahel ning tõsta Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõimet maailmaturul.

Ilus ja eriti ilusasti kõlab see, kui tuletame meelde, et perioodil 2007-2013 on Eestil võimalik kasutada struktuuritoetust 53,3 miljardi krooni ulatuses, millele lisanduvad veel põllumajandusse minevad vahendid ning muud vahendid. Rusikareegel ütleb, et kolmandik investeeringutest tuleb otse riigieelarvesse tagasi ehk see number annaks proportsionaalse jaotumise korral igal aastal otsest tulu maksulaekumiste näol eelarvesse üle 3 mld krooni. Arvestades tänaseid allapoole kukkuvaid eelarvenumbreid pole just kõige nukram number. Rääkimata mõjust töökohtade säilimisele, inimeste toimetulekule ja ka suuresti reaalsete avalikke hüvesid pakkuvate objektide valmimisele.

2009 aasta majandusprognoosi tutvustades tõdeti lootusrikkalt, et jalad on põhjas aga teatavasti on ainuüksi Eestimaa veekogudel nii erinevaid kaldaid, et see jalgade maa puudutus ei pruugi sugugi tähendada kõva ja kivist põhja, kus end lahti tõugata. Suure tõenäosusega võib see olla suhtleliselt savine ja mudane pinnas, mis üleshüppamise asemel meid sootuks enda sissa hakkab tirima. Prognoosi juures ei olnud sõnagi juttu eurovahendite mõjust ja sellest, mida tehakse nende rahade kiirendamiseks, et need jõuaksid reaalmajandusse.

Nõus, et päris suured summad on seotud riiklike suurprojektidega ning nende ettevalmistamine on pikk protsess, kuid ka nende käekäigust võiks avalikkusel olla pidev informatsioon. Eesti on tänaseks suutnud suuri projekte teha juba aastaid ja seetõttu ei tohiks uute tegemine olla üle mõistuse käiv raketiteadus. Reaalselt on ka ju teada, kuhu suunas need suured projektid liiguvad ning seetõttu peaks veel erilise jõuga püüdma need objektid valmis saada.

Eesti ettevõtjad ja ka mittetulundussektor on olnud väga aktiivne kõikvõimalikes taotlusvoorudes osalema ning suures pildis võetakse meetmestest maksimum. Samas on praegu tekkinud suurkärpimiste tulemusel rakendusasutustes tõsised probleemid täna niigi pikkade menetlustähtaegade täitmisega, mis omakorda näitab, et liigume eurorahade reaalkasutamise kontekstis pigem vastupidises suunas, mitte sinnapoole, kuhu tahaks ja millest meile räägitakse.

Eurorahade kiirema kasutuselevõtu positiivset mõju pole vaja vast väga palju seletada, pigem peab tänane valistus suutma ise ja laskma ka oma haldusalas olevatel asutustel sellega sisuliselt tegeleda. Vaatamata suurele osale nn eurobürokraatiale suudame me ise selle vindi ikka mitmel pool totaalselt üle keerata ja seetõttu on meie oma väljamõeldud lisabürokraatia selge vähendamine europrojektide juures esimesi samme, mis tuleb kiirelt astuda. Teise liigutusena on meil tahtmise korral võimalik rakendada garantiide süsteem, mis annaks võimaluse reaalselt kasutada jällegi paljuräägitud sildfinantseerimist ja ka avansilisi makseid. See ei ole kauge Euroopa probleem vaid meie oma tahtmatus ja otsustamatus, et need ei ole meil veel lõplikult rakendunud.

Eriti suurtes raskustes on täna juba positiivsed otsused projektidele saanud kolmas sektor, kuid sama probleem puudutab teravalt ka masu aegset ettevõtlust ja avalikku sektorit. Lahenduseks on siinkohal riigi jõuline sekkumine ja läbi seadusloome protsesside kiirendamine ning vajdusel ka nende lihtsustamine. Lõpuni ei saa nagunii kunagi kindlust, et iga sent on õigesti investeeritud ning selle teostamatu eesmärgi saavutamiseks ei ole mõistlik protsesse pidurada.

Eurorahade taotlemine ja projektide koostamine ning ka pärast aruandluse tegemine ei peaks kasvama omaette majandusharuks vaid nende vahendite eesmärk peab olema ikka majanduse arengu toetamne.

* artikkel ilmus lühendatult 08.09.09 Äripäevas

Riikliku maavanema aeg on on vist tõesti otsas

2009-08-30T13:20:00.002+03:00

Rahvaliit on juba aastaid rääkinud, et igasuguse valdade liitmise asemel tuleks keskenduda maakondlikule tasandile. Tänane minister muidugi haaras sellest ka kinni ja tegi eelmisel aastal ettepaneku, et iga maakond olekski üks vald. Me päris nii lihtsustatud kujul ei suuda mõelda ja seetõttu oleme teinud palju laiapõhjalisema ettepaneku. Riik vajab halduskorralduse ümberkujundamisel terviklikku, sisulist ning ühtset haldusreformi nii riigi, maakonna kui ka omavalitsuse tasandil. Väikeste omavalitsuste probleemide lahendamiseks pole vaja likvideerida suuremaid ja lihtsa liitmise tulemusel ei suurene ressursside hulk ühe Eestimaa ruutkilomeetri kohta kohe mitte kuidagi.

Aasta tagasi oli see kõva teema , kuid siis vaibus nagu alati. Nüüd hakkame jälle jõudma kohalike valimiste lähedusse ning teema jälle huvitab ühiskonda. Eelmisel nädalal osaledes Pärnumaa Omavalitsusliidu debatil märkisin, et senised riiklikud maavanemad tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega. Ja peale seda olen saanud mitu kõnet, et õige mõte ja miks sellega varem tegeletud pole. Ka ühes raadiointervjuus, mille andsin, arvati, et tegemist on huvitava mõttega ning sain sellest ka veidi laiemalt kõneleda. .

Tore, et teema huvitab, kuid teisalt kurb, et selle ideega ei ole aastate jooksul suudetud edasi liikuda. Erakonna kodulehel ripub juba paar aastat Eesti regionaalhalduse uuendamise kava, kuid elluviimiseks peaks koalitsioon sellega kaasa tulema, kuid seda oleks täna patt oodata. Olen olnud pikemat aega seisukohal, et maakonnas tuleb senise riikliku maavalitsuse asemel luua omavalitsuslik maakondlik juhtimistasand ja senised riiklikud maavanemad, kes on sisuliselt siseministeeriumi osakonnajuhtide staatuses, tuleb asendada omavalitsuste poolt valitavate maavanematega.

See teema on ka teise nurga pealt vaadates täna jälle aktuaalne, kuna jõuga pannakse taas ministri poolt paika maavanemaid, kes ei saa kohalike omavalistsujuhtide toetust. Seaduse järgi on ministril õigus, aga sisuliselt oli selle sätte mõte ikka midagi muud. Täna paistab see Tallinnast suure haamriga omavalitsusjuhtidele pähe lajatamisena. Maakondliku juhtimise ülepolitiseerimine halvab riigi ja kohalike omavalitsuste normaalset koostööd ning see ei vii meie riiki ja demokraatiat edasi.

Vigade parandus hindele 2

2009-08-03T22:40:00.002+03:00

Õiguskantsleri puhkehetk pärast jaanipäeva lõppes ootamatu tõdemusega, et keegi on vahepeal käibemaksu kergitanud. Kiirelt andis ta hinnangu, mille kohaselt juulis jõustunud käibemaksutõus on ebapiisava etteteatamisaja tõttu põhiseadusega vastuolus.
Õige, aga tõepoolest pole mõtet pärast kaklust rusikatega vehkida. Tänaseks on tekkinud olukord, kus vigade parandamisega ei saavutata eesmärki, pigem külvataks segadust veelgi juurde.

Ka seaduse menetlemise ajal saab, ja tänases kiirete otsuste olukorras lausa tuleb põhiseaduse riivele tähelepanu juhtida. Seda on õiguskantsler varem teiste eelnõude korral vahel ka teinud. Rahvaliit juhtis juba koalitsioonikõnelustel tähelepanu asjaolule, et käibemaksu tõstmisel jäetakse ettevõtjatele liiga lühike aeg, aga mis siin ikka tagantjärele targutada. Kaks tarka valitsuses tegid otsuse ja nüüd, kui seadus on jõustunud, on võimalike eksimuste tunnistamine ning parandamine tunduvalt keerulisem.

On mõistetav, et kriisi ajal ei tohi otsustega venitada, kuid õigusaktid peavad olema reaalselt täidetavad ja vastu võtud demokraatlikule riigile kohaselt. Meil on väike riik ja siin saab tahtmise korral ilma tankiga sihtgruppidest üle sõitmata asju kokku leppida.

Kuigi koalitsiooniesindajad püüavad väita, et seaduse tagasipööramine tekitab veel suurema segaduse, millega tuleb nõustuda, peab riigikogu tekkinud olukorrale lahenduse leidma. Me elame õigusriigis ning riigikogul on kohustus austada põhiseadust. Erakorralisel istungil tuleb leida tekkinud probleemile lahendus. Ei saa ega tohi vaadata läbi sõrmede ning seejuures väita, et läks küll viltu, kuid enam pole midagi teha.

Selle juhtumi juures ei ole hinnangute ja emotsioonidega midagi teha, siin tuleb asjale läheneda õiguslikust aspektist ning sellest lähtuvalt leida parim lahendus. Erakorraline istung annab ka avalikkusele selge signaali, et riigikogu austab põhiseadust, mitte vaid endale kasulikke sätteid sellest.

Viimast vaid juhul, kui parlament suudab põhiseadust austades ka üksmeelse otsuse leida. Raske majandusseis ei muuda iseenesest õigusriiki olematuks ja sellest lähtudes on valitsus viinud riigi väga keerulisse olukorda.

Suhteliselt selgelt on olemas põhiseaduse riive argumendid ning nüüd tuleb käituda vastavalt sellele. On selge, et seaduse tagasipööramine ei anna esialgset olukorda tagasi, vaid külvab segadust ja kulutusi veelgi.

Kuid erakorralisel istungil on saadikutel võimalus leida üksmeel ja lahendus, kuidas töötada välja maksukohustuslastele võimalik kahjude hüvitamise mehhanism, mis aitaks vältida hilisemaid riigile veel kulukamaid kohtuvaidlusi.

Teine variant, et õiguskantsler läheb edasi mööda kohtuteed, on kindlasti lõpptulemuses veelgi kulukam ning annab nii kohalikele ettevõtjatele kui ka välismaailmale väga paha maitsega signaali Eesti majanduskeskkonna stabiilsuse kontekstis.

* kommentaar ilmus Õhtulehes 01.08.09

Miks isamaalastele meeldib räigelt valetada?

2009-07-31T09:16:00.002+03:00

Lihtsalt halenaljakas oli paar päeva tagasi lugeda isamaalaste peasekretäri arvamust, kus ta kinnitas, et maavanema kohad ei ole parteide vahel jagatud.

See on ikka ühe valitseva poliitiku suust nii jabur jutt, et selle eest võiks avalikku selgitust küsida. Huvitav on see, et kui juba 2 aastat tagasi koalitsiooni moodustades lepiti kokku, mis maavanemate teemal saama hakkab, siis üks läbirääkijatest justkui ei tea sellest midagi.

Täna õnneks on mitmed lehed selle teema üles tõstnud ja peale neid sõnumeid ei tohiks vist arusaamisega kellegil probleeme olla. Väide, et regionalministril on vabad käed maavanemate kinnitamiseks kuulub ulmevaldkonda ning see näitab, et valetatakse räigelt ja tahtlikult.

Loomulikult külvas sotside valitsusest minemapeksmine segadust juurde, sest 5 maavanemat oli ka neile lubatud. Kaks meest said ametisse, kuid nüüd oli vaja veel kolm maakonda jagada ning kolm ei kipu kuidagi kahega jaguma ja see omakorda on toonud kaasa teatavaid vangerdusi. Sellest ka avalikkuse suur huvi ja halvasti varjatud tagatoa kokkulepped imbusid kiirelt läbi seina.

Nii toorelt pole maavanemaid veel kunagi paika pandud, ning see on tõesti kurb. Kui paar aastat tagasi Põlvamaal omvalitsusjuhid näitasid uuele maavanemale punast tuld siis ikka pandi partei funktsionäär jõuga paika. Samasugust huumorit näeme sel aastal veel tõenäoliselt mitu korda, sest seaduse järgi peabki minister omavalitusjuhtide arvamust kuulama, kuid mitte sellega arvestama.

Oh ajad, oh kombed. Vägisi tulevad meelde ajad, kus üks habetunud peaminister arvas ka, et see rauast toru, mida tema käes hoidis küll pauku ei teinud ja märklaud ei olnud ka tema arvates kellegi nägu...

Euro nimel ei maksa ikka päris lolliks minna!

2009-07-21T21:42:00.002+03:00

Maailmas on palju sellist, mis esmapilgul tundub hea ja helge ning hiljem tagasi vaadates ei saa mitte aru, kuidas jälle nii läks. Sama näib olevat ka täna Eestis euro ümber toimuvaga. Küll tõstetakse selle nimel käibemaksu ja kamaluga ka kõikvõimalikke teisi riigi rahakotti täitvaid tasusid, mis kokkuvõttes tähendavad, et lihtne Eesti inimene on jälle ullike, kes kõik need otsustused kinni maksab. See, kas sellest ka reaallaekumistes Eesti riigieelarvele kasu on, on juba iseasi, kuid seda näitab jällegi vaid aeg.

Kuu aega tagasi kostis praegusest kaksikvalitsusest kui ühisest suust järjekindlalt, et nende jaoks on ainuvõimalik tee taskaalus eelarve ning seeläbi liikumine euro suunas. Euro olevat ainus majanduspoliitiline vahend, mis viib Eestit edasi ja ilma selleta oleme Läti kursil. Euro kasutuselevõtt on stabiilsuse tagamiseks kindlasti üks võimalus, sest kaob devalveerimise hirm ning oht, kuid see pole iseenesest mingi imerohi majanduse elavdamiseks. Lihtsalt teise nimega ja teistmoodi rahad ei liigu ostjate ning müüjate vahel.

Paar aastat tagasi leiti, et riigi tulubaasi täitmiseks on vaja jõuliselt aktsiise tõsta. Reaalsuses pole aga need numbrid väga kasvanud. Pigem näitab see siiski teatava salakauba osakaalu olulist suurenemist, sest mitte ei usu, et kaasmaalased on napsuvõtmist ja suitsutõmbamist või autoga sõitmist oluliselt vähendanud. Toona jäi ka arusaamatuks, miks karistati kõiki Eesti inimesi elektri ja mootorikütuste kallinemisega - rohkem, kui Euroopa meilt nõudis. Eriti olukorras, kus selle liigutuse sisuline mõju oli kaheldav. Tõstsime oma vastavad määrad kaks aastat varem tasemele, mida Euroopa nõuab aastaks 2010. Kinni maksab selle jällegi meie kohalik inimene ning ettevõtja, kelle konkurentsivõime seeläbi vähenes. Nüüd imestame, miks küll olukord on nii hull. Maailmamajandust on populaarne kiruda, kuid peegel on ka üks tore leiutis.

Täna on jõutud juba kolmanda negatiivse lisaeelarve lävepakuni. Kõlab ka väide, et omavalitsuste defitsiit on liiga suur ning ka nende kaukasse peaks veelkord käe ajama. Eesti omavalitsustes on igal kroonil väga selge väärtus ja usun, et neid ka valdavas osas kasutatakse vastavalt. Mina küll ei mõista , mille arvelt linnades - valdades juba sel aastal katta koolide, lasteaedade ja kultuurimajade suurenenud soojakulud ning tagada õpilastele koolijõudmiseks transport. Loodetavasti ei jää lapsed kooli toimetamata ja ruumid külmaks üheski omavalitsuses - nii palju kohusetunnet on ju igal vallajuhil - kuid selle tõttu jäävad tegemata kindlasti mitmed olulised asjad, mis tagavad avaliku teenuse ja normaalse elukeskkonna.

Praeguse valitsuse juhtiv jõud sai mandaadi selleks, et viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka nagu kirevad plakatid kirjutasid ning kuldsuud lahkelt lubasid. Täna on peaministri erakonna ainus lootus reitingu langusest pääseda üleminek eurole ning selle nimel ollakse valmis muu unustama. Vaadates täna tehtud kärpeotsuseid ning suhteliselt küsitavaid tulude suurendamise plaane ja nähes mittemidagitegemist ettevõtluse elavdamise suunal, tundub mulle, et valitsusel siiki on plaan. Nad on teinud tõenäoliselt sisuka ja ambitsioonika tegevuskava, et Eesti oleks tulevikus majandusnäitajate poolest Baltikumis kindlalt esikolmikus…

Anto Liivat - pole paha!

2009-06-06T16:38:00.003+03:00

Rahvaliidu punane joon või Laari pidur ?

2009-06-01T21:44:00.002+03:00

Tänaseks laiali läinud Eesti valitsuses oli pidevalt päevakorral üksteise kohta laimu lekitamine ning see kooslus leidis ka oma loomuliku lõpu. Uue koalitsiooni sünd ei olnud vist saatusest määratud, sest üks osapool lõhkes.

Kriisist väljumiseks on vaja meeskonda, kes ei tegele üksteise halvustamisega,vaid sisulise tööga riigi päästmiseks. Olen mitu päeva üritanud oma emotsioone vaos hoida, kuid täna sai tõesti mõõt täis, kui kirjutatakse koalitsioonikõnelustest nagu kellegiga vastu tahtmist voodisse minekust.

Voodisse saab ka tõenäoliselt minna vastu tahtmist aga protsessi saab voodis sellegipoolest nautida. Aga see selleks. Eriti naljakaks muutus see voodi jutt seetõttu, et selliseid signaale andsid välja tegeleased, kes ise piltlikult öeldes oma voodisse kutsusid ja eriti küüniline, et seda tehti kirjalikult ja allkirjaga. Samas hakati juba enne seda, kui asi asjaks läks mõtteid heietama, kuidas sealt minema saaks nii, et ka ise siiski väikest mõnu nautida.

Laar käsitles seda võimalikku koostööd ja läbirääkimisprotsessi selgelt europarlamendi kampaania osana, kuigi eelnevalt oli ta seda pattu Padarile ette heitnud. Täna saab justkui ühiskonale näidata, et peaminister ei suutnud uut valitsust kokku panna ning tema suure riigimehena oleks küll väga tahtnud riigile head. Reaalsuses on jälle justkui kõik teised süüdi ainult laarlased on süütud. Kui nii juhtub juba mitmel korral järjest, tuleks viga otsida äkki hoopis iseenda süütusekambrist.

Tuletame meelde, et Rahvaliit ei pakkunud ennast Raja Teele moel esimesena välja, vaid meid kutsuti koalitsioonikõnelustele, tagamaks riigivalitsemise stabiilsus. Rahvaliidu delegatsioon rääkis läbi heas usus eesmärgiga leppida kokku Eesti riigile ja rahvale vastuvõetavad lahendused eelarve ja majanduskriisist väljatulekuks ning ühiskonna pikaajaliseks arenguks.

Viimastel päevadel aga kõlasid toredad seisukohad, kus tuuakse välja, et Rahvaliit kõlbaks justkui partneriks häda pärast ja ajutiselt. Selline suhtumine ei ole meile vastuvõetav ning see ei vii riiki edasi. Kui Laar räägib, et meie istusime punase joone taga ja ei lubanud ära kärpida valdkondi, kus on veel vahendeid, siis loomulikult seisimegi me lõpuni oma seisukohtade eest ja olgu selleks siis kivist seinad või punased jooned.

Rahvaliit on seisnud järjekindlalt ühiskonna sotsiaalselt ja regionaalselt tasakaalustatud arengu eest. Ja selles osas olid Rahvaliidu positsioonid tõepoolest jäigad. Me näeme, et eurosuutlikkuse tagamiseks on olemas ka teisi teid, kui ainult kärpimine. Me oleme veendunud, et ainult kärpimine viib meid sotsiaalse katastroofini ning majanduse veelgi suurema pidurduseni.

Meie hinnangul ei saa riiki tõesti euro nimel ära kärpida nii , et oleksime kui alasti lumehanges, riided ära kärbitud ja kodu käest ära võetud. Ise istume lumehanges palja ja külmunud tagumikuga, eurod näpuvahel ning tunneme elust rõõmu.

Rahvaliit ei toeta kava, kus kriisist tulenev raskus asetatakse vähekindlustatute õlule. Oleme veendunud, et riigieelarves tuleb tulude suurendamist ja kulude kärpeid vaadata koostoimes. Iga täiendav kärbe toob tulevikus kaasa uued kärped laekumata maksude ja kasutamata euroraha näol. Seetõttu peame kriisist väljatulekuks leidma täiendavaid võimalusi riigi tulude suurendamiseks ning töökohtade hoidmiseks ja loomiseks. Olime valmis enda jaoks väga valusaks kompromissiks aga mitte selleks, et läbirääkimislaua taga istuv partner hakkab meile solgipange pähe valama.

Koalitsiooni laual oleks justkui olnud mingid salaplaanid, millest kõva häälega ei räägita. Minu meelest rohkem nagu ei tea neid plaane, mis laualt väga kaugemale ei jõudnud kui Laari enda poolt välja pakutud ettepanekud, mida me ei pea väga vastutustundlikuks Eesti rahva suhtes.

Nimelt pakkus Laar välja, et eelarve tasakaalu viimiseks tuleb langetada tulumaksuvaba miinimumi 1000.- krooni võrra, ning teha kogu sotsiaalsektori kärbe 10 %, mis annaks pea 3 miljardit krooni vähemkindlustatud inimeste arvelt. Veel oli tema poolt pakutud plaan, mis kaotaks pensionäride täiendava tulumaksuvabastuse, mis võtaks pensionäridelt veel veidi üle miljardi. Palju edasiviivaid salajasi unistusi.

Nimetame siis neid plaanitavaid kärpeid Laari pidurdusjooneks ning teisalt meie punaseks jooneks, millest üle ei olnud me tõesti valmis astuma.

Tahaks veel teada, kus on see joon, millest Laar ei saa enam Eestimaal üle astuda, kui ta need kärped tõesti ära teeb? Kas see asub tema koduõel või isamaa kontori hoovis, on raske hinnata.

Kui blogi hakkab ise rummi tarvitama ...

2009-05-15T12:52:00.001+03:00

... ehk Rummi blogi rännakud VOL2

On siiralt tore, et poliitikas tegutsevatel inimestel on oma arvamus ning eriti tore on veel see, et nad julgevad seda ka teistele välja öelda. Kurb on aga see, et mõne tegelase sulg suudab jätta paberile jälgi, mille vaatamisel ei saa teinekord aru, mida ja miks on sinna paberile pandud. Jälle tundub mulle, et üks poliitiline blogi on liikumas ajas ja ruumis omapäi. Ta teab rohkem, kui selle omanik teada saaks ja arvab asju, millest tal arusaamist pole.
Selge on see, et teatav kogus vägijooki paneb ka mannetumad tegelased mõisniku mõtteid mõtlema ning samuti tekib tunne, nagu teaks kõike, mis ilmas toimub ning teaks ka, mida ümberolevad inimesed mõtlevad.

Pikk eellugu, kuid kuidagi teisiti ei oska ma seletada riigikogulase Rummi blogi järjekordseid rännakuid Rahvaliidu valitsusse mineku võimaluste teemadel. Kõigepealt peaks vaatama ikka peeglisse ja vajadusel ka mõtete selgitamiseks peeglit puhastama ning veelkord vaatama. Hämmastav, et sotsid arutavad täna valitsuses, kuidas müüa Eesti metsa, mis suuresti tänu Rahvaliidu tegevusele veel ikka riigi oma on, ja selle krooniks kirjutab Rumm, et Rahvaliit oli üleöö valmis minema valitsusse, kes seda plaani hakkaks ellu viima.

Ole hea mees ja lase oma isepäisel blogil välja magada! Või on need tõesti sinu enda mõtted? Enne kui sellist demagoogiat paberile panna, võiks ikka veidi tutvuda riigi poliitilise ajalooga ning analüüsida otsuseid, mida on tehtud ja tahetud teha strateegilise riigivaraga valitustes, kus on olnud sotsid ja võrrelda seda Rahvaliidu osalusega valitsuse otsustega. Väites, et Rahvaliit läheb valitsusse, kes hakkab riigimetsa müüma, võtab Rumm endale liiga suure vastutuse. Siinkohal meenub Rummi blogi rännak valitsuskabineti istungile, kus Rumm ise ei viibinud, aga tundus, et oli kõigega kursis. Justkui oleks ennast vaikselt kellegi taskusse või toolileenile paigutanud.

Kuigi viimasel ajal püüavad sotsid avalikkusele muljet jätta, et oravad ähvardavad neid Rahvaliiduga, siis tegelikult on asi vist vastupidine. Meenutagem, mida ütles Pihl erakonna üldkogul: ,,Aeg on heita need vaated sinna, kuhu nad kuuluvad - ajaloo prügikasti. Ideoloogia, mida esindab Reformierakond on surnud!“
http://www.sotsdem.ee/index.php?article_id=889&img=1&page=49&action=article&

Ka politoloog Rein Toomla on seisukohal, et sotsid soovivad ise koalitsioonist lahkuda. Politoloogi sõnul oli sotsiaaldemokraatide esimeheks saanud Pihli jõuline sõnavõtt erakonna üldkogul esimene samm selles suunas, et koalitsioonist üldse ära minna.
http://www.postimees.ee/?id=91722

Kõige selle taustal tunduvad ühe isepäise blogi avaldused vägagi sellised, et valitsuse remondiks on tõesti vist aeg käes, sest koalitsioonist kostub juba pohmeluses sonimist. Kui selline häma kandub ka riigi otsusteni, on viimane aeg jalgu puhata. Sellist, Rummi blogis kirja pandud mõttevägistamist, on minu arvates raske ilma teatava promilli olemasoluta välja mõelda, kuid võib-olla mõni eriti andekas tegelane tõesti suudab.

Isamaalased jõudsid trennist tagasi !

2009-05-13T09:29:00.001+03:00

Uskumatu, kui kaua võtab ikka mõnedel inimestel aega asjadest aru saamine. Eelmisel nädalal ärkas kaks aastat Riigikogus erinevate värviliste nuppudega mänginud Erkki Nool ühel hommikul üles ja sai aru, et juhtunud on midagi hirmasat. "Väga vale otsus!" põrutab olümpiavõitjast riigikogu liige Erki Nool Delfis.
Ja see lause (millega olen muideks vägagi nõus) käib selle kohta, et Riigikogu muutis paljuräägitud valitsuse usaldushääletusega mõningaid seadusesätteid, mis tekitavad omavalitsustele ja seeläbi ka kohaliku spordi rahastamisele suuri probleeme." Nool näeb kõige suuremat ohtu selles, et nn väiksemad ja vaesemad omavalitsused haaravad raskuste süvenedes esimesena kinni just võimalusest spordiraha arvelt kokku hoida”, arvab ta Delfis.

Tubli Erki! Sellest kõigest ongi rahvaliitlased (ja paljud teised, kes said ENNE seaduse vastuvõtmist aru, mida see reaalses elus kaasa toob) väga palju rääkinud ning selliste tagajärgede eest hoiatanud. 2008. aasta negatiivse lisaeelarve vastuvõtmisega muudeti ca 20 seadust ning nende hulgas oli ka spordiseadust ning seda kõike tehti vaid ühe hääletuse, kus opositsioon ei saanud isegi kaasarääkimise võimalust.

Täna jääb vaid arusaamatuks Erki Noole avalik esinemine, milles ta alles nüüd leiab, et Riigikogu tegi vale otsuse, kui muutis spordiseadust. Esiteks ei teinud seda kohe mitte kogu Riigikogu, vaid seda vastutust kannab ikka koalitsioon. Teisalt jääb tema sõnavõtust arusaamatuks, mille üle ta täna nördimust avaldab, kui just tema ise selle seaduse muutmise poolt hääletas!? Tundub, et Erki Nool tuli otse trennist ja ei saanud täpselt aru, mille poolt Laar ta Riigikogus hääletama pani.

Kui varem oli spordiseaduses valla- või linnavolikogul kohustus "toetada oma haldusterritooriumil asuvate spordiorganisatsioonide tööd", siis nüüd võeti nende eelarvetest vahendeid vähemaks ning valitsuse sõnum oligi see, et mis te muretsete - linnadel ja valdadel on nüüd ka kohustusi vähem! Kokku kärbiti omavalitsuste tulusid üle 1 miljardi krooni ja spordiseaduse muudatustega võeti omavalitsustelt kohustus tegeleda spordi ja vabaaja finantseerimisega. Küsiks veelkord, et kes sellega siis tegeleb?

Me võime ju teha Toompeal otsuse, et omavalitsus ei pea seda või teist ülesannet enam täitma, kuid probleem ju selles ongi, et kes siis täidab? Näiteks spordi puhul tahaks kallite koalitsioonierakondade käest küsida, et kelle telefoninumbri ma annan oma valla jalgpallipoistele, et nad saaks oma tegevust jätkata?

Valdades ja linnades ehitatakse selliseid toimivaid süsteeme üles kümneid aastaid, tekivad traditsioonid ja järjepidevus ning siis tulevad mingid tegelased, kes arvavad, et nemad võivad ühe näpuliigutusega sellele kõigele joone peale tõmmata! Eriti napakaks teevadki selle sellised avastused, kus rõõmsalt Riigikogus rohelist nuppu vajutanud tegelased paar kuud hiljem hakkavad kirema, et väga paha ja see küll õige asi ei ole!

Aga õnneks on jõulude ajal Riigikogu jõuluvanal seekord lihtne, sest üle poolte selle liikmetest vajavad hädasti ühte korralikku taskupeeglit, et enne nuppude näppimist ikka korralikult iseendaga nõu pidada...

Rummi toel päästetakse Padarit

2009-04-29T18:41:00.005+03:00

Sotside esikirjutaja Hannes Rumm püüab täna ajakirjanduses avaldatud arvamusloos jätta muljet, et praeguses olukorras on süüdi kõik teised valitsused ning tänane rahandusminister püüab päästa, mida veel päästa annab.

Iseenesest on Rummi käitumine mõistetav - keegi ju peab dzotti ette hüppama! Kurb tõsiasi, mida sotsid täna tunnistada ei taha, on kahjuks see, et Rahvaliit, eesotsas endise rahandusminister Aivar Sõerdiga hoiatasid Padarit väga mitmel korral kahjulike tagajärgede eest, kui viimane hakkas vastu võtma 2007. aasta positiivset lisaeelarvet mahus 6,2 miljardit krooni.

Sellest suurest ampsust oli aga veel vähe. Lisaks koostati 2008. aasta eelarve, mis oli võrreldes 2007. aasta põhieelarvega veerandi võrra veelgi suurem. Seega raisati oma lubaduste katteks mõtlematult raha, mida täna oleks resveridena hädasti vaja. Rahvaliit hoiatas Padarit ja kogu koalitsiooni korduvalt selle sammu eest, kuna maailmamajanduses olid kõik ohumärgid languseks olemas ning Eesti edupäike juba pilve taha kaduma hakanud.

Aivar Sõerd on korduvalt öelnud, et suurim viga meie eelarvepoliitikas oli 2007. aastal positiivse lisaeelarve vastuvõtmine. Seda on nüüd kinnitanud ka tagantjärele Eesti Pank, kes tunnistab, et vaatamata mitmetele hoiatustele ei suutnud valitsus kulude kasvu piisavalt kiirelt ohjeldada ja kohandada end muutunud oludega. Just see Eesti Panga ülevaade kinnitab Rahvaliidu varasemat hoiatust, mille kohaselt poleks rahandusminister tohtinud raisata 2007. aasta ülejääke ja suurendada 2008. aasta eelarvet pretsedenditu 25% võrra.

Ma kirjutan seda kõike mitte eneseõigustuseks või tagantjärele targutamiseks vaid seetõttu, et hinge teeb haigeks, kui asja sisust kaugel asuvad tegelased hakkavad eelmist valitsust oma hullude otsuste tagajärgedes siunama. Samuti seepärast, et püütakse jätta muljet, et keegi ei näinud seda ette ja kui keegi oleks teadnud siis oleks teisiti teinud! See on selline demagoogia, et süda läheb pahaks - vaadake kasvõi meie pressiteateid alates 2007 aasta hiliskevadest ja sisuliselt kõik, mille eest Rahvaliit tol hetkel hoiatas, on kahjuks ka tõeks osutunud.

Aga ega paremaks pole ikka midagi läinud - meie majandusolukord muutub juba lausa tundidega, kuid tark ja "ettevõtjasõbralik" valitsus ei ole suutnud MITTE ÜHTEGI reaalset otsust vastu võtta, mis aitaks kaasa majanduse edenemisele. Kembeldakse omavahel ja valmistutakse vaid valimisteks. Isegi täna, kui peaks arutama majanduskriisi ( ja tõenäoliselt juba ka valitsuskriisi )lahenduste üle, ei ole see mitte võimalik! Miks? Sest peaministri arvates on ikka veel kõik majanduses enam-vähem ja endisest esisotsist rahandusminister peab osalema valimisüritustel ning kindlustama endale leiva ja rummi ka jaanipäevaks!

Siim Kallas soovitab Reformierakonda mitte valida!

2009-04-11T20:25:00.000+03:00

Kuulates oravapartei raadioreklaami eurovalimiste teemal, ei uskunud ma oma kõrvu. Lugu lõppes ühe anekdoodiga, kus üks vend hakkas mereröövliks ja teine Euroopa Parlamendi saadikuks ning mõlemast pole peale seda valikut enam midagi kuulda. Tõepoolest õpetliku sisuga lugu ja olen 100 % nõus, et europarlamendi saadik ei tohiks mereröövli kombel Euroopa avarustel kaduma minna. Mitte, et oleksin rõõmus mereröövli kadumise üle, kuid mandaadiga saadik peaks siiski vahest vaatamas ja kuulamas käima, mida talle mandaadi andnud tegelased ka asjadest arvavad.

Aga mõeldes Kallase sõnumi peale hakkasin mõtlema selle peale, kes on meie „kadunud mereröövel” ja jõudsin väga sekgelt ühele järeldusele – oravapartei saadik Toomas on kadunud kui savi tiigipõhja! Kuulasin veel üks kord seda reklaami ja mõtlesin nende peale, kellest tõepoolest pole midagi kuulda ja ikka tulemus sama. Kohe mitte midagi ei meenu koos keskerakondalsega liberite fraktsioonis istuvast Toomasest Euroopa kontekstis. Võibolla on ta Euroopa tasemel tegija nagu oravad plakatitele on kleepinud ja ei tahagi, et tema suurtest tegudest siin paganate maal keegi midagi teab?

Vahet pole, mida ta ise arvab, vahet pole kas ta on jätkuvalt europarlamendi saadik või on vahepeal hakanud mereröövliks – selge on see, et kuulda pole temast mitte midagi ja seetõttu palubki oravapartei endine juht enam oravate poolt mitte hääletada. Oravad on Euroopa tasemel kaduvad väikesed koheva sabaga loomad, kellest peale Tallinna lennujaama uksest sisse astumist ei ole kuulda mitte midagi. Ja sellistele pole mõtet tõesti oma häält anda!

Minister Seederi kevadsõnum: valitsuserakondade maailmavaade on riigile kahjulik!

2009-04-10T11:16:00.002+03:00

Neljapäevasel valitsuse pressikonverentsil üllatas mind siiralt isamaalasest põllumajandusministri ülestunnistus, et tegelikkuses on valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade maailmavaated riigile kahjulikud. Tsitaat minister Seederi kommentaarist riigieelarve kärbete teemalisele küsimusele: "Nii et täna on selline olukord ja ma arvan, et kõikidel valitsuserakondadel tuleb oma poliitilisest maailmavaatest loobuda riigi huvide kasuks teatud määral. Ja see on paratamatu."

Ehk minu hinnangul andis ta selgelt mõista, et teataval määral tuleb siiski oma riigivaenulikku maailmavaadet jätkuvalt ellu viia!? Inimesetele aga kuulutatakse edasi, et see on hea neile ja riigile, samas ise on juba jõutud majanduskriisi tulemusel arusaamisele, et kõigi kolme maailmavaatelised seisukohad kahjustavad riiki.

Tuleb tõesti tunnistada, et tänasesse valitsuskoalitsiooni kuuluvate erakondade poliitikud on viimastel päevadel rohkemgi teravaid märkusi teinud. Nimelt kolmapäevases Foorumi saates suutis üks juhtivatest oravatest anda eestimaalastele selge sõnumi, et täna oma inimesi ja riigi majandust abipakettidega turgutavad riigid on lollid . Ehk ta sisuliselt avaldas arvamust, et Saksamaa on loll, Soome on loll, Ameerika Ühendriigid ja Jaapan on päris lollid. Reformierakonna juhitud Eesti on tark.

Vot selline arrogantne enesekindlus paneb tõepoolest tundma heameelt selle üle, et endine majandusminister sukeldus eraärisse ning müüb kullakamakaid, mitte ei aita riigivankrit veelgi kiiremini kraavipõhja keerata. Sõnumiga, et ärme teeme midagi ja ootame - ei ole täna väga midagi peale hakata.

Riigil on vaja tegutseda selle nimel, et edaspidi hakkaks majandus taas kosuma ning selleks tuleb riigil ikka hing sees hoida, mitte lasta kõigel minna ammendunud ultraliberaalset teed. Kui vanker ikka kolinal mäest alla veereb, siis ei hakka ta mingi valemiga ise uuesti mäkke veerema - ikka on vaja kõrvalist abi, et ta taas ülesmäge lükata!

Lõpetuseks veelkord tunnustus põllumajandusministrile ja tõepoolest - lõpetage see riigile kahjulik tegutsemine ära.
Hakake tööle riigi huvidest lähtuvalt ja selleks teile ilusaid kevadpühi ning palju jõudu :-)

Kas valimistingimusi teeb politsei?

2009-04-09T13:40:00.000+03:00

Oleks ju loogiline, et on avalikult kõigile teada, mis on lubatud võtted ja mis mitte. Seda ka näiteks valimiskampaanias. Paraku Eesti riigis see nii ei ole. Kuna alates 28. aprillist on poliitiline välireklaam keelatud, küsisime Vabariigi Valimiskomsjonilt 6 detailset küsimust valimisreklaami kohta - näiteks, kas kandidaatide autodel tohib olla erakonna logo, kas kandidat võib ringi käia oma nime kandva jopega või kas erakonna õhupall lapse käes on ka keelatud poliitiline välireklaam.

Valimiskomsjoni vastuse saab kokku võtta nii - proovige kõik ise järgi ja eks siis kohalik politsei otsustab, kas on rikkumine või mitte. Aga lugege ise:

Euroopa Parlamendi valimise seaduse § 51 keelustab valimiste-eelsel ajal poliitilise välireklaami. Poliitilise välireklaami avalikustamisele kehtestatud piirangute rikkumine on väärtegu, mille kohtuväliseks menetlejaks on EPVS § 711 lõike 5 kohaselt politseiprefektuur. Iga isik, kes leiab, et § 51 nõudeid on rikutud, võib esitada avalduse politseile, kes menetleb iga juhtumit eraldi. Vabariigi Valimiskomisjon siinkohal ettekirjutusi teha ei saa. Seetõttu ei saa anda ka lõplikku vastust selle kohta, millised juhtumid täpselt käivad § 51 sõnastatud keelu alla ja mis mitte. § 51 sõnastus sätestab muuhulgas ka, et keelatud on „muu poliitiline välireklaam“, mis jätab ruumi tõlgendusteks. Täpsem § 51 rakendamise praktika kujuneb aja jooksul.

Milleks selline segadus ja pealekaebamise õhkonna tekitamine?

Miks Nestor pada ajab?

2009-03-25T08:45:00.002+02:00

Eile Riigikogus toimunud Reiljani ja Tuiksoo saadikupuutumatuse võtmist kommenteerinud rahvasaadik ja tõenäoline Eesti uus rahakotihoidja Eiki Nestor eksitab teadlikult avalikkust. Ma lihtsalt ei tahaks uskuda, et poliitveterani mälu hakkab alt vedama ja seetõttu tundus tema poolt väljaöeldu pehmelt öeldes pahatahtlik vale.

Ta väitis, et kui ühelt endiselt rohelise keskkonna eest vastutaval oravast ministril puutumatust omal ajal ära võeti, siis olla ta tulnud Riigikogu pulti ning rääkinud, miks tema saba enam ei peaks kaitse all olema ning selle vabaks laskmise üle siirast rõõmu tunneb. Ta olla kohe puldist ise palunud, et saalisviibijad tema puutumatuse ikkest vabaks laseks, et siis kogu Eestimaa saaks tema saba kohevust ja pähklikuhja vägevust koos kohtuga hinnata.

Nimelt kritiseeris Nestor eile Tuiksood ja Reiljanit selle eest, et nemad sarnaselt ei käitunud ja kohe üldse mitte saalis istudes seda komejanti ise kaasa ei mänginud.

Kas tulevane rahapaja tassija on tõesti unustanud, et seadus seda ei luba? Nimelt Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ei luba saadikul sellisel puhul sõna võtta ega hääletada. Seda ei saanud ka teha oma ajal härrasmees, kellele ta viitas ja seetõttu tundub mulle küll, et Nestor lihtsalt ajas rahvale pada ning üritas selge pahatahtlikkusega oma kolleege irooniliselt mustata.

-------------------------------------------------------------------------------------
Ja väikese vihjena võib lugeda ka allolevat seadusepunkti, millest kohe kuidagi kaksipidi aru ei tohiks saada...

RIIGIKOGU KODU- JA TÖÖKORRA SEADUS

§ 151. Ettepaneku arutamise kord

(1) Ettepaneku arutamine algab selle esitaja ettekandega. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku arutamisel esinevad ettekannetega ka põhiseaduskomisjoni esindaja ning arutatava seaduse või Riigikogu otsuse Riigikogu menetluses olnud eelnõu juhtivkomisjoni esindaja. Riigikogu liige võib igale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse.

(2) Ettepaneku arutamisel avatakse läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega oma arvamust avaldada soovivad Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad.

(3) Pärast läbirääkimiste lõpetamist paneb istungi juhataja ettepaneku hääletamisele.

(4) Kui ettepanek puudutab Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmist, siis see Riigikogu liige sõna võtta ega hääletada ei tohi.

(5) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 nimetatud ettepanekute toetamiseks on nõutav Riigikogu koosseisu häälteenamus. Käesoleva seaduse § 149 punktis 3 nimetatud ettepaneku toetamiseks on nõutav poolthäälteenamus.

(6) Käesoleva seaduse § 149 punktides 1 ja 2 ettenähtud juhtudel vormistatakse Riigikogu otsustus Riigikogu otsusena.

Kes viitsib võib ka lugeda vastavat stenogrammi Riigikogu ajaloo arhiivist: http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/1996/04/t96042913.html

Miks Ansip närvi läheb, kui noored naised küsimusi esitavad?

2009-03-19T14:12:00.002+02:00

Ei ole palju aega möödas sellest, kui meie peaministri kodupartei fraktsioonijuht Keit Pentus küsis peaministrilt ebamugava küsimuse Riigikogus. See küsimine lõppes peaministri kõrgendatud hääletoonil esitatud vastuküsimusega, mille mõte oli see, et hea tüdruk pane oma suu kinni, kas sa tõesti ei tea, et selliseid küsimusi siin saalis omade käest ei küsita!

Tundub veidi uskumatu, kuid kõik see on talletatud Eesti poliitika ajalooarhiivis. Tol ajal oli peaminister rõõmus, sest ta rääkis rahvale, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ta tahabki elada… Sellesse ajajärku jäävad Ansipi muinasjutud ka paljudel muudel ainetel. Üheks parimaks tervikmuinaslooks pean tema kümmet sammu, mida ta kuulutas tänase valitsuse ametisse astudes (http://www.postimees.ee/070507/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/253585.php). Kahjuks ei ole nendest sisuliselt täidetud ühtegi, kuid nüüd tahab meie populistist peaminister astuda järjekordsed seitse sammu, mis, arvestades eelmiste astumiste tulemuslikkust, saavad endale koondnimetuseks – seitsme sammu paigalmarss.

Ja kui ajaloos tõepoolest veidi tagasi vaadata, siis tundub, et peaministrit ennast ajab ka juba närvi, et nii palju lollusi on tema suust välja tulnud. Seekord siis püüdis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson peaministrile leebel toonil vihjata, et ta ei ole mitte kõiki oma lubadusi pidanud ning et see ei tee peaministrit tõsiseltvõetavamaks. Kadri püüdis paari näitega ka valgustada oma mõtte sisu, miks ei saa seesuguseid sõnu loopivat meest usaldada. Seepeale aga läks meie riigi esimene teflonmees tõsiselt närvi… Õnneks on ministrite kõnelemise koht saalis istuvatest saadikutest ohutus kauguses. Nimelt suutis peaminister noore naesterahva küsimuse peale taas kord tõsiselt ägestuda ning kuulutas kui kirikupapp uskmatutele, et olge oma väidetes täpne ja ärge sildistage mind meelevaldselt asjadega, mida ma pole öelnud! Ja tõepoolest, kui tema vanu väljaütlemisi lugeda, siis lõppkokkuvõttes on jutt nii ümmargune, et konkreetse ja selge jutuga mehe mainet ei saa tõepoolest peaministrile süüks panna.

Ansipi meel võib muutuda päevade, teinekord lausa tundidega. Näiteks kinnitas ta 12. märtsil valitsuse pressikonverentsil – tal olla tekkinud mõte, et valitsus võiks tellida Euroopa Komisjonilt ja Euroopa keskpangalt eurole ülemineku kriteeriumide täitmise erakorralise hindamise, mille eesmärk peaks olema eurotsooniga liitumine 1. juulil 2010.

16. märtsil ütles Ansip Riigikogus: väide, et peaminister lubas liitumist eurotsooniga 1. juulist aastal 2010, on vale. See on üsna sarnane Ansipi 2006. aasta euromuinasjutuga, kui ta püüdis Riigikogu veenda selles, et Eesti läheb 2007. aastal üle eurole. Nestor muutus mõnevõrra konkreetsemaks ja küsis, kas peaminister on tõepoolest valmis tagasi astuma, juhul kui selgub, et Eesti ei ühine järgmise aasta 1. jaanuaril euroga. Seepeale kadus Ansipi uljus ning ta vastas, et kõik sõltub asjaoludest..

Meenub ka 2005. aasta, kui peaminister Parts nõudis toonase välisministri tagasiastumist, kuid Ansip oli juba siis sõnakas lubaja. Ta kinnitas ajakirjanikele üsna hooplevalt, et tal ei tule mõttessegi välisministrit välja vahetada, kuid nädal hiljem pidi ta oma sõnad tagasi võtma.

Aga rohkem ei ole tahtmist selles ajaloopanges tuhnida. Tuleb lihtsalt tõdeda, et peaministri suust kõlavad väiteid ei saa tõepoolest kohe kuidagi uskuda, olgu siis teemaks euro, devalveerimine või tema ümber olevad inimesed. Kurb, olgu olukord milline tahes, endast lugupidav härrasmees ei tohiks ärrituda noorte naiste peale, kes võib-olla tõemeeli tahavad täpsustada, mida austatud peaminister oma mõistukõnega tegelikult mõtles.

Mis kuradi riigis me ikka elame!?

2009-03-05T10:22:00.002+02:00

Regionaalminister ja riigikontrolör on jälle kord hakanud rääkima haldusreformist. Riigikontrolör on ahastuses, et vallad-linnad ei ole jätkusuutlikud ja on vaja midagi ette võtta. Omavalitsuste olemusest mitte midagi teadev regionaalminister kaagutab takkajärele, et vaja jah midagi teha. Tundub, et nad mõlemad on neljast matemaatika põhitehtest omandanud vaid kolm. Korrutavad, liidavad ja lahutavad päris ladusalt, kuid ei jaga mitte sugugi.

Vägivaldne liitumine valab õli tulle

Huumor huumoriks, kuid tegelikult olen omavalitsusjuhina hämmingus järjekordsest teemapüstitusest pool aastat enne kohalikke valimisi. Ja vahemärkusena peab mainima, et regionaalminister võiks sel teemal küll praegu oma suu kinni hoida, sest sellist karuteenet nagu tema on valitsuse liikmena omavalitsustele teinud, ei ole keegi enne teda suutnud. Riigi tasandil räägitakse solidaarsusest ja vastutusest kulude kokkuhoidmisel. Nõus, solidaarselt tulekski neid muresid lahendada, vallad ja linnad on rõõmuga nõus kaasvastutust kandma. Aga mis solidaarsusest me räägime, kui riigieelarves kärbitakse keskmiselt alla 8%, kuid omavalitsustelt võetakse 14,9 %! Lihtsalt pole sõnu.

Ühesõnaga, valitsus võttis oma otsustega meie inimestele kõige lähemal asuvalt instantsilt sisuliselt vahendid käest ja nüüd valab õli tulle, et pahad ei saa enam hakkama. Just nagu peremees, kes vaatab loomakliinikust kastreerimiselt tulnud koera ja on väga imestunud, miks too enam sigida ei taha.

Riigikontrolör viitab ka uuringutele, mis justkui näitaksid liitumisvajadust. Need oleks ta pidanud oma läkitusele ka lisama, sest mina küll ei ole näinud ühtegi sellist teadlaste tehtud süvauuringut, kust ilmneb, et omavalitsuste liitumine on Eesti haldussüsteemi lahendus. Pigem vastupidi – senised valdade liitumised on näidanud, et see ei anna halduskulude märgatavat kokkuhoidu, küll aga suurendab elanike rahulolematust võimu kaugenemisega inimestest.

Nii minister kui ka kontrolör teavad suurepäraselt, et praegu, kui kohalike valimisteni on jäänud umbes pool aastat, pole enam vähimatki põhiseaduslikku võimalust korraldada suur vägivaldne liitumine. Nad peaksid teadma ka seda, et praeguse finantskriisi ja tööpuuduse plahvatusliku kasvu ajal on täiesti võimatu ja mõttetu kulutada miljoneid valdade liitmisele, mille tagajärjel tuleb töötuid juurde ja reaalsed abipakkujad kaugenevad inimestest veelgi.

Pliiatsijoonega raha juurde ei joonista

On arusaamatu, miks selliste hüsteeriliste ja ilma igasuguse sisuta avaldustega tullakse lagedale just praegu. Kas tõelistelt probleemidelt tähelepanu kõrvalejuhtimiseks? Tundub küll, et kõige kõrgemal tasemel käib teatav asendustegevus, millega tahetakse rahva tähelepanu valitsuse sotsiaalpoliitilisest ja majanduslikust võimetusest kõrvale juhtida.

Kui Eesti riik tahab langetada otsuseid, mis inimeste elukorraldust mugavamaks muudaksid, ei aita haldusjaotuse kaardi kosmeetilistest parandustest, vaid alustada tuleb sisust. Lähtekoht peab olema vaid see, millisest halduskorraldusest meie inimestele ja piirkondadele kõige rohkem kasu oleks, ja ei miski muu. Kes arvab, et omavalitsuste ühendamiste kaudu õnnestub maapiirkondadest veelgi enam raha mujale suunata, eksib minu hinnangul päris rängalt.

Kitsaste eelarveolude puhul peame õppima veelgi tihedamat koostööd, ning just üheskoos peaksime võtma ette ka muudatused, mis tagavad meie riigi tervikliku regionaalarengu.

Riik mängib omavalitsustega mängu, kus ühe pliiatsijoonega võetakse neilt käest aastate jooksul ja pikkade läbiääkimiste tulemusel kokkulepitud rahalised vahendid. Tekib küsimus, mis kuradi riigis me elame ja mis on kogu selle absurditeatri tegelik eesmärk?

* lugu ilmus vähendatud versioonis SL Õhtulehes 05.03.09

Kohalike omavalitsustega ei tohi mängida!

2009-03-04T07:54:00.001+02:00

Sellise sõnumi andis professor Sulev Mäeltsemees Kiisleri plaani kommenteerides. Sel nädalal on siis jälle käes see aeg, kus alustati nn uue haldusreformi tegemist. Idee on küll vana aga emotsioon on uus. Ausalt öeldes ajab lihtsalt närvi, kui kellegil on enesetõestamiseks vaja hakata järjekordselt mingit jura ajama ja vana plaati leierdama. Meie ministrid peaksid tegelema eneseteostusega läbi riigi paremaks muutmise aga mitte enesetõestamisega, kui keegi haavale soola raputab. Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada lahvatanud haldusreformi uut saagat, mille sisendi andis tõenäoliselt riigikontrolöri kiri omavalitsuste haldussuutmatuse teemal.

Kuradi riigis me elame, kus omavalitsustele antakase kahe käega ülesandeid ja nendesamade kätega võetakse ka rahad ära, mis olid mõeldud ülesannete täitmiseks. Selle asemel, et matemaatiliste ülesannetega tegeleda võiks endale selgeks teha, mis asi see kohalik omavalitsus on ja mis on selle institutsiooni põhiseaduslik mõte. Praegu jääb küll tunne, et minister valdab matemaatikat kolme põhielemendi tasemel – liidab, korrutab ja lahutab aga neljas on meelest läinud – ehk ei jaga nagu midagi.

Täpselt samamoodi nagu regionaalminister, teab ka õiguskantsler ja loodetavasti ka riigikontrolör, et põhiseaduse mõttele vastavat varianti linnade valdade liitmiseks pool aastat enne valimisi pole olemas. Miks siis ikkagi sellest niiväga räägitakse? Esimesena turgatab pähe eelkirjeldatud enesetõestuse vajadus. Teisena see, et küllap on vaja olulistelt teemadelt nagu riigi eelarvekriis ja läbikukkunud sotsiaalpoliitika, tähelepanu kõrvale juhtida ning kolmandana see, et tõepoolest tahetakse Eesti riigi alustaladeks olevad kohalikud omavalitsused lihtsalt jalust ära saada.

Kust sellised mõtted – valitsuse otsuseid vaadates need lihtsalt tekivad. Kui ikka omavalitsusjuhtidele vastatakse riigi esindaja poolt, et mis sa muretsed tulude äravõtmise pärast – me ju võtame ka kohustusi vähemaks. Ja selle mõtte sisu on see, et vallad ja linnad ei peaks justkui enam tegelema spordi- ning noorsotöö korraldamisega! Aga, kes siis tegeleb ? Riik või? Ja kes riik siis siinkohal on? Kellele valla spordijuht helistab, et lapsed saaks sporditegevusega edasi tegeleda? Kiislerile või Ansipile või ... ?

Kui minu sõnavõtud omavalitsuste teemal on isamaalaste poolt käsitletavad opositsiooni mulinana ja seda ei taheta kuulata siis kuulaku vähemalt ülikoolides tegutesevaid õppejõude, kes on samamoodi hoiatanud selle idiootse plaani realiseerimise eest. Mäeltsemees, Sootla ja neid leiab veelgi, kelle arvamus põhineb kogemustel ja uuringutel aga mitte poliitilise tagatoa uitmõttel.

Rahvaliit on 100 % nõus, et halduskorralduses on vaja muutust ja me töötasime juba eelmisel aastal ka välja Regionaalhalduse uuendamise kava, mille järgi seadustatakse omavalitsuste koostöö maakonna tasandil, maavalitsused reorganiseeritakse ning kohustusi ja vastutust saaks jagada omavalitsuste ja maakonnatasandi vahel jne, jne.

Kui keegi täna väidab, et valdade liitmisega saavutatakse kokkuhoid, siis seda ei saavutata, see pole adekvaatne jutt ja minu seisukohta toetab ta teadaolevalt viimane uring Eestis, mis analüüsis juba toimunud ühinemisi Eestis. Meie omavalitsussüsteemi kulud on umbes kolmandiku võrra väiksemad (suhtes SKP-sse) kui näiteks lähinaabril Soomes ja kui me siin soovime kokkuhoidu, siis tegelikkuses me hävitame oma omavalitsuste süsteemi täielikult.

Valdade ja linnadega ning seal elavate inimestega tõepoolest ei tohi mängida ning see ei ole koht, kus poliitilist profiiti lõigata ning eluskatseid teha. Minister võiks ka lõpuks aru saada, et omavalitsus ei ole kesklinna peldik, millele ehitusmehed peale saata – vahet pole kas milli või kahe eest.

Miks Aaviksoo ei taha Simmi skandaali vastutajaid otsida?

2009-03-02T22:41:00.003+02:00

Täna teatab minu koduriigi kaitseminister täiesti süüdimatult, et nn Simmi skandaali süüdlasi pole mõtet otsida!? Las tundlik info jookseb Eestisse ja las ta jookseb ka välja, kaitseministeeriumil on justkui ükskõik. Nemad on viimasel ajal ametis rohkem sambaga ning oma kärbitava eelarve kaitsmisega ja muud tegevused pole riigi julgeoleku kohapealt vist hetkel tõesti primaarsed. Neid inimesi, kes riigisaladustega tegelevad olevat väga palju ning seetõttu pole ka vastutajate leidmine lihtne töö. Eks ta ole vist nii jah:-)

Kus kohas on nüüd peaminister Ansip, kes hüüaks kõva häälega: „Tule taevas appi!”

Aga ka sellele küsimusele on olemas vastused, kui veidi vaadata mõningaid Simmi tegevust puudutavaid dokumente. Ausalt öeldes oli alltoodud Ansipi korraldust vaadates alguses naljakas ja pärast halenaljakas. Meie riiki tüüriv peaminister on oma ametliku korraldusega andnud Simmile sõnaselge ülesande – nimelt on peaminister paar aastat tagasi allkirjastanud tänaseni kehtiva korralduse, millega antakse Herman Simmile diplomaatiline pass, et too saaks tuua Eestisse salastatud teabekandjaid ning neid ka edasi toimetada väljapoole Eestit!

Kui nii karmide sündmuste juures veidi võllanalja teha, siis saaks ju vaid tõdeda, et tõepoolest pole vaja süüdlasi otsida - isegi Simm ise lihtsalt täitis riigijuhi ülesannet, kui tundlik info Eestist välja jõudis ...

----------------------------------------------------------------------------------
https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1024694

link viib sind Riigi Teataja lehele, kust leiad huvi korral alltoodud valitsuse korralduse:

Väljaandja : Vabariigi Valitsus
Akti või dokumendi liik : korraldus
Teksti liik : algtekst
Jõustumise kpv. : 04.05.2006
Avaldamismärge : RTL, 12.05.2006, 40, 720
Bottom of Form

Herman Simm’ile diplomaatilise passi andmine
Vabariigi Valitsuse 4. mai 2006. a korraldus nr 273
«Isikut tõendavate dokumentide seaduse» § 22 lõike 3 ja § 24 lõike 4 punkti 11 alusel:
1. Riigi ülesannete täitmiseks ja kooskõlas rahvusvahelise tavaga anda diplomaatiline pass Kaitseministeeriumi julgeolekuosakonna juhatajale Herman Simm’ile seoses salastatud teabekandjate toomisega Eestisse ja edasitoimetamisega väljapoole Eestit.
2. Välisministeeriumil anda Herman Simm’ile diplomaatiline pass kehtivusajaga alates 18. juulist 2006. a kuni 18. juulini 2009. a.
Peaminister Andrus ANSIP
Riigisekretär Heiki LOOT

------------------------------------------------------------------------------------
... ja kui huvitama hakkas siis veel Simmiga seotud valitsuse huumorit:

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=634502

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=710219

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=991527

Riigivalitsejad koerapulmas

2009-02-28T13:07:00.001+02:00

Ränk on süüdistus kõikide erakondade suunas, et nad sülitasid rahvale näkku, kuna erakondadele eraldatavat riigi poolset toetust ei vähendatud. Opositsioonierakondadel pole ka siin sõna antud ega ka võimalust seda protsessi kuidagi mõjutada. Tänase riigijuhtimise ja koalitsiooni teerulli toimimise juures on opositsioon lükatud toore jõuga justkui kutsika rolli koerte pulmas. Ehk saab siis seltskonnas klähvida ja aiapostile märga teha aga ligi ei lasta.

Siin on veel eriti kummaline sotside käitumine, kes üritavad selle teemaga järjekordselt poliitilist profiiti lõigata. Kärpimise avapauguna ju teadupärast lepiti valitsuses kokku, et iga ministeerium vähendab oma kulusid 10% võrra. Mulle vägisi tundub, et sotsid on oma suure kisa kõrval unustanud, millise ministeeriumi rea peal erakondade rahad asuvad? Kui nemad tahavad sellel teemal täna esikõnelejad olla siis oleks pidanud ka nende tulevane esimees, siseminister Pihl, ka vastava ettepaneku oma haldusala kokkutõmbamise juures tegema!

Ainult tema oleks saanud rahandusministrile teha ettepaneku erakondadele eraldatavate vahendite vähendamiseks. Ega IRL ja Reformierakond ei saa ju SDE ministri eelarve realt kärpida minna! Pärast seda oleks Pihli hea erakonnakaaslane Padar pidanud vastava ettepanekuga tulema valitsuskabinetti. Seda aga ei tehtud ja seega on täna koalitsioonipartnerite suunas rusikatega vehkimine pehmelt öeldes labane ning jätab väga hapu mulje Euroopalikest väärtustest kõneleva partei poliitkultuurist.

Siinkohal tuleb veel lisada, et ka negatiivse lisaeelarve menetlemisel riigikogus ei saanud fraktsioonid ka sellekohase muudatusettepanekuga välja tulla, kuna lisaeelarve menetlemine seoti usaldushääletusega, mille
juures fraktsioonidel muudatusettepanekuteks võimalust ei antud. Ehk koertepulm on täies hoos. Ja seda, et opositsioonil ei oleks tahet kaasa lüüa, ei saa küll keegi väita. Karm reaalsus on aga see, et ka selle probleemi lahenduse võti on tegelikult suuresti sotside endi käes ning loomulikult ka tema kallite koalitsioonipartnerite taskus.
Nemad peavad täna vastutama, otsustama ja tegutsema, mitte klähvima ja märga tegema.

Õnne Eesti riigile ja rahvale!

2009-02-24T11:50:00.001+02:00

Eesti Vabariik tähistab täna oma 91-st sünnipäeva. Võrreldes seda numbrit inimese vanusega on juba keskmine eluiga ammu möödas ning peaks juba tõsiseltvõetava riigi eas olema.
Võrreldes aga riikidega meie ümber, oleme ikka alles päris imikud, kes on just vahetanud krõpsuga Pampersid up and go vastu.

Kui vana ja kui täiskasvanu on meie kallis koduriik siis tegelikult? Mulle tundub küll, et kui vaadata taasiseseisvumisest alates neid aastaid, siis vist see teismelise ea lõpp tundub praegu võrdlemiseks päris sobiv.

Ei saa just täiskasvanu tunnuseks pidada seda, et me vahetult enne riigi sünnipäeva üritame läbi soolise võrdõiguslikkuse seaduse panna kohalikule omavalitsusele päitseid pähe ja räägime suure häälega kokkuhoidmise vajadusest ning siis teeme Riigikogu saalis koalitsiooni teerulliga demokraatliku otsuse suurendamaks pealinna volinike arvu jne , jne. Üks lollus järgneb teisele ja seda kõike ikka ja jälle võimu haaramise või siis selle kinnistamise pärast.

Oma näo säilitamiseks püüavad juhtivad poliitikud viimase momendini hämada tegelikust olukorrast. Milleks muuks saab nimetada riigi ühe informeerituma inimese – peaministri – veel aastatagust väidet, et kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahaksingi elada ja veel aasta tagasi kuulutas President rahvale, et me ei tohi omistada mõõdukamale kasvutempole tegelikust suuremaid ega valesid omadusi. President arvas ka veel aasta eest, et me ei tohi uskuda neid, kes kriisi ja krahhi kuulutavad. Neil polevat õigus ja nad liialdavad ning eksivad.

Kus me siis täna oleme? Täna on majanduskasv märgiga miinus ning esmakordselt oma peaministrikarjääri vältel tunnistas ka peaminister, et eksis. Uskumatu on tõeks saanud - 22,5 meetri kõrgusel hõljunud peaminister on maa peale tulnud. Loodetavasti lõplikult. Kõik see, mida praegu kärpimistuhinas tehakse on suuresti põhjendatud ja vajalik, kuid siiani ei mahu mulle pähe, miks seda ei tehtud novembris, kui tegelikult olid prognoosid olemas? Kas tõepoolest kardeti, et ei suudeta tähtajaks eelarvet valmis saada ning lihtsalt seetõttu nämmutati Riigikogus sisuliselt mõttetuid pabereid, mille pealkirjaks Riigieelarve seadus?

Kui see nii on, siis on see kurb, sest nüüd peame tegema planeerimatuid kärpeid ja tihti lõikame kiirustades sealt, kust tegelikult ei tohiks. Mulle, kui omavalitsustega seotud inimesele, on kindlasti kõige arusaamatum see, et valdade ja linnade eelarveid kärbitakse 2 korda enam, kui teisi riigieelarve ridasi. See on täiesti räige vägivald ja ülekohus Eesti omavalitsustele ja inimestele, kelledel on raskel ajal veelgi enam tuge vaja!

Aga las need eelkirjeldatud mõtted ja küsimused jäävad oma aega ootama. Täna on kodumaal sünnipäev ning siinkohal siiralt palju õnne Eesti rahvale, sest oma riigi üle saab ja tuleb uhke olla. Väikese rahva oma riik on habras ning haavatav ja seda tuleb hoida ning targalt valitseda. Väikesele riigile piisab vähesel hulgal rumalatest otsustest, et viia riik tõpoolest kriisi ning selle vältimiseks palju tarkust meie inimestele ja riigijuhtidele!

Räägi kaasa!

2009-02-19T15:09:00.013+02:00

Kõigil Eestist hoolivatel inimestel, soovitan vaadata ka siia lehele ja teha oma ettepanekud.

www.erl.ee/platvorm

Kas Laar ajab pada või Padarit?

2009-02-11T18:35:00.001+02:00

Tundub, et IRL esimesele mehele meeldib väga, kui Padar rahandusministri tooli eurosaadiku ameti vastu vahetab. Järeldan seda lihtsalt sellest, et Laari jutt on lühikese aja jooksul totaalselt muutunud. See ei ole muidugi esimene kord tema pikal poliitiku teel, sellist laadimata paugutamist on tal ennegi ette tulnud, aga see selleks. Silma jäi viimastel nädalatel kohe mitu teemat IRL rindel, kus iga väljaütlemine lükkab eelmise ümber.

Jaanuari keskel avaldas Laar seisukoha, et ministrid peaksid enne europarlamenti kandideerimist oma ameti maha panema ja seda ei saanud kuidagi kaheti mõista. Kuu lõpus kõlas tema tsitaat Postimehes: «Olukorras, kus lähema poole aasta jooksul seisab Eesti paljude raskete otsuste ja valikute ees võib kandidaadi ja ministri roll ohtlikult segamini minna».

Ja ei ole jõudnud see trükimust veel korralikult kuivadagi, kui juba kõlas tema avaldus
Kanal 2-s, et tema ei ole kunagi Padari kandideerimise vastu olnud.
Enda sõnul on Laar varasemalt vaid kritiseerinud neid kandidaate, kes lähevad peibutuspartidena nimekirja esinumbrite hulka. Poliithuumoris on piirid laiad ja tähtis on öelda õigel hetkel seda, mida rahvas ootab – ehk kui see ei ole pada ajamine siis võib seda Padari europarlamenti ajamiseks nimetada.

Lisaks tuli paar päeva tagasi veel kolmaski tore uudis, kus IRL peasekretär kirub Taru linnapead ning palub peaministril oma järeltulijale eelarve koostamise protsessi tutvustada, kui meer julges sõna võtta seoses omavalitsuste tulubaasi seadusevastaste kärbetega. Ei läinud päevagi, kui Mardil tuli meelde, et ka IRL on veel mõnes vallas võimul ja andis kiire kommentaari, et omavalitsuste kärped tuleb üle vaadata, kuna need ei pruugi olla kooskõlas seadusandlusega.

Tule taevas appi - kõlas esmakordselt kadunud president Lennart Meri suust just nimelt Laari paugutamise avalikuks tulemise ajal ning ka praegu peaks kutsuma kellegi taevastest jõududest appi seda putru sööma, mida siin Eestimaa pinnal suudetakse suust välja ajada.

Nüüd jõudsid siis veel riigipirukat järavad krokodillid ka veel omavahel tülli minna ning üks ei tea enam, mis tükki teine ära süüa tahab ja suudab! Tõenäoliselt on siinkohal paslik vanasõna, et pada sõimab katelt - ühed mustad mõlemad.
Aga võibolla meenutavad tulevased põlved tänast päeva hoopis ajakohase kommentaariga, et parem laar putru, kui kausitäis lahjat suppi!

Kruuse – Rahvaliit on sulle avatud!

2009-02-07T11:18:00.003+02:00

Ei ole sellest veel möödas poolt aastatki, kui omavalitsusjuhid lõpetasid riigiga läbirääkimised 2009 aasta tulubaasi üle. Linnadel ja valdadel vähenesid sihtotstarbelised toetused (valdavalt investeeringud !) võrreldes 2008 aastaga üle miljardi krooni, kuid omavalitsused tõmbasid püksirihma koomale ja sellega lepiti – rasked ajad. Tol korral oli omavalitsusjuhid ja nende seas ka linnade liidu juht Urmas Kruuse veidigi rõõmus, et vähemalt väike stabiilsuse garantii saavutati – tulubaasi kaks põhialust – tulumaksu % ja tasandusfond jäid samale tasemele.

Juba tol korral tõmbas valitsus maha nn arengurahad - keskkonnainvesteeringute keskuse kaudu jagatavad veeprojektide summad, kohalike teede korrashoiu rahastamise, investeeringutoetused ning osaliselt lasteaedade projektirahad, kuigi lapsed pidavat olema selle koalitsiooni puutumatu valdkond nagu nad nüüd kärbete meistrivõistlusi korraldades väitsid.

Saan Tartu linnapea väljaütlemisest täielikult aru ja jagan ka tema seisukohta 100%. Kui omavalitsuste ja riigi vahel on pikkade läbirääkimiste käigus jõutud juba kõvasti kärbitud tulemuseni, siis võiks nagu omavalitsuste lisakohitsemise juba lõpetada. Vägisi meenutab see ebaõnnestunud täku ruunamist, kus esimesel katsel õnnestus kätte saada vaid üks munand ning märakarja liginedes avaldub, et kuramus on veel sigimise võimu ja vaimu täis. Nüüd tuleb ta jälle kiirelt kinni püüda ning alustada operatsiooniga uuesti, et saaks ikka täielikult suguvõimetuks. Asendame eelmises lauses mõned sõnad haldussuutlikkuse ning arenguvõimega ning tundubki, et regionaalministri püha ülesanne on oma operatsioon lõpetada. Kui vallad ja linnad ei ole valmis Bossi tarku ettepanekuid kuulama, siis kärbime veel ja küll need uskumatud ükskord hakkavad minu sõnumit kuulutama ja sõna kuulama!

Mulle tundub, et Urmas Kruuse on tubli Eesti mees, kes hoolib oma linnast ja selle elanikest. Kuna ta on reaalselt näinud elu ka mõnes teises linnas ja vallas, siis pidas ta õigeks oma pahameelt ka avalikult näidata, kuid see pole tema koduerakonnas tavaks. Mäletame veel, kui Keit Pentus julges riigi peakeemikule riigikogus „vale küsimuse” esitada, sai ta ka viisaka sõimu osaliseks. Kuna Keit kuulub oravapartei Tallinna juhtivasse klanni, siis repressioone ei järgnenud. Nüüd aga julges sõna võtta mingi mees Tartust ja kohe avalikult näidata, et tal on oma arvamus. Sellist asja ei ole oravapesas enne nähtud, et keegi julgeb oma nina nii kõrgele tõsta ja seda veel peaorava enda vanas pesas. Selle mõttekäigu lõpetuseks tahaks veel öelda, et kohevsabad ise nimetavad oma siseelu ülimaks demokraatiaks, kuigi vägisi tundub, et demokraatiast „timukraatiani” on vaid lühike samm ning see on neil juba ammu astutud.

Tahaks tublidele omavalitsusjuhtidele soovida jõudu tööle oma kodupaiga edendamisel ning Urmas Kruusele tahaks öelda, et Rahvaliidu uks on tublidele inimestele alati avatud. Minu meelest näitab tema avaldus, et Eestis on veel poliitikuid, kes seisavad rahva huvide eest ega ole kitsarinnalised parteisõdurid. Mulle tundub, et erinevalt Reformierakonnast mõistab Tartu linnapea, et elu on mujalgi kui Tallinnas ja seda motiivi järgides oleme meiegi oma poliitikat alati ellu viinud. Lisaks on Rahvaliidus võimalik oma arvamust avaldada ja seeläbi teostada poliitikat, mis lähtub inimeste heaolust ja Eesti tervikliku arendamise vajadusest.

Kui ministril pole tööd ja ta on lihtsalt boss. Hugo Boss.

2009-01-30T09:46:00.000+02:00

Tegelikkuses tuleks alustada küsimusega: „Kus on IRL tuntud jõmmikütt Sven Sester siis, kui teda omadel vaja on”? Kui Sven oleks veel vormis, siis sellised jõmmid nagu Eesti regionaalarengu eest vastutav Siim-Valmar küll ei saaks keset päist päeva mööda poode invatähisega musta mersuga ringi hängida. Olen ennegi kaubanduskeskuste juures tähele pannud, et Eestis on päris palju tõeliselt jõukaid puudega inimesi, sest kuidas muidu on nii, et parklate sinisel alal on üldjuhul ikka musta värvi masinaid, mida alla poole miljoni krooni vaevalt osta saab. Kahjuks ei ole tihti nende masinate rooli taga asuva tegelase peakoore all asuv puue kaugele näha...

Eilne päevaleht konstateeris fakti, et tüüpiline liiklusjõmm on defineeritav sellega, et ta on hariduseta bemmimees. Ministril küll on hariduspaber olemas ja minu andmetel pole tal ka BMW-d, kuid sarnased parkimislood on küll käsitletavad liiklusjõmlusena parkimiskohtades.
Eilne regionaalministri seiklus invaloa ja mercedesega keset tööpäeva Hugo Bossi poodi külastades on justnimelt poeskäigu aja tõttu veel eriti koomiline. Kui teised ministrid tegelevad palehgis eelarvekulude kokkutõmbamisega, siis ühel ministril on aega südapäeval koos sõbraga shoppamisega tegeleda! Ega tal pole muidugi oma haldusalas ka midagi kokku tõmmata, sest eelarve kokkupanemise juures ei antud talle väga midagi jagada...

Loo moraal on aga kindlasti veel selles, et kui regionaalmisnistri rolli püütakse niigi marginaliseerida, siis justnimelt sellised seigad annavad sellele Eesti elu edendamiseks väga vajalikule institutsioonile halva maigu. Tegelased, kes arvavad, et sellist ministriportfelli pole mõtet valitsuse laua taga pidada, saavad sellest aina hoogu juurde. Ja lõppkokkuvõttes kannatavad läbi valdade ja linnade meie oma inimesed, kellede esikõnelaja seiklused pealinnas nii peldikute ehitamisel kui poekülastusel on ajalooraamatusse raiutud rasvasemalt , kui mõni sisuline tegevus regionaalarengu heaks.

Ametisse asudes seadis Kiisler oma eesmärgiks tasakaalustatud arengu, mis on muidugi igasuguse regionaalteemat puudutava dokumendi preambulas kirjas. Lisaks olid tema prioriteedid e-riigi arendamine, kodanikuühiskond ja planeerimisvaldkond. Ja eelmisele ministrile etteheiteid mitte tehes arvas ta siiski, et tal jäi puudu muuhulgas asjade selgitamise oskusest.

Nüüd on siis käes see tund, kus regionaalse tasakaalu eest vastutav kodanikuühiskonna eestvedaja peab suutma ise adekvaatselt kodanikele selgitada, kuidas tema käik keset pingelist tööpäeva muudab tema vastutusalas tööd efektiivsemaks ning paremini mõõdetavaks nagu ta ametisse astudes lubas.

Veelkord intressipuhkusest ja riigimehelikust kindlameelsusest

2009-01-09T15:41:00.003+02:00

Ei saa mitte vaikki olla, sest poliitilise kahepalgelisuse tippteosed on jälle jõudnud rahva ette.
20. novembril oli Riigikogus teisel lugemisel 2008. aasta riigieelarve muutmise seadus, millele esitas Rahvaliidu fraktsioon muudatusettepaneku, eesmärgiga eraldada vahendid (150 milj krooni) kodulaenu intressipuhkuse võimaldamiseks. Muudatusettepanekut toetas 27 saadikut ja vastu oli 37 ehk koalitsiooni teerull töötab vankumatult! Kui täna meie head ideed toetama asunud sotsid oleksid vajutanud rohelist nuppu, oleks see seaduseelnõu vastu võetud ja täna oleks intressipuhkuse taotlemine meie peredele juba reaalsus! Eriti kurb on siin see, et novembris oli veel olemas selge koht, kust selle idee katteks raha võtta, siis täna on see juba keerulisem. Ehk täna saab kasutada argumenti, et tahaks külla aga raha ei ole ja seda ei mäleta enam keegi, et alles mõni kuu tagasi oleks tahtmise korral saanud idee suhteliselt valutult ellu viia. Oleks ainult kindlameelsust ja reaalset tahet.

Mul on jätkuvalt hea meel, et see idee elab edasi ja tegelikkuses ei ole vahet, kelle eestvõttel ta lõpuks rakendatud saab, kuid mingisugunegi eneseväärikus on siiski ka poliitmastikul tervitatav. Lihtsalt napakalt naljakas oli lugeda Rummi arvamuslugu, kus ta väidab, et Eesti riik peab toetama neid inimesi, kes on töötuks jäämise tõttu ajutiselt eluasemelaenuga hätta jäänud, kuna ka tema oli üks nendest, kes selle idee hääletusel vajutas punast nuppu.

Tema artikkel lõpeb sõnadega: “Loodetavasti saavad ka Eestis tegutsevad pangad aru, et kui nemad võimaldavad pangalaenu põhiosale maksepuhkust ja riik lisab sellele intressipuhkuse, siis võidavad sellest kõik. Perele jääb alles kodu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning pankadel pole vaja korstnasse kirjutada laene ning hakata maksma tuhandete laenu katteks üle võetud kodude kütmise ja turvamise eest”

Tahaks sellele tublile seisukohale lisada ühe mõtte: “ Loodetavasti saavad ka koalitsioonis tegutsevad erakonnad aru, et kui nad kaitsevad enda seisukohti ja lase kõrvu lonti oravate diktatuuri all, siis võidavad sellest kõik. Teistele jääb alles nende nägu, ühiskonnas püsib stabiilsus ning oravatel pole võimalik riigi sekkumist välistava poliitikaga edasi minna ning koalitsioonipartnerid panevad nad vastutama tuhandete Eesti kodude kütmise ja turvamise eest”.

Intressipuhkusest ja aastavahetuse kainestavast mõjust

2009-01-06T07:36:00.000+02:00

Ei olnud see palju aega enne jõulukellade helisemist, kui Rahvaliit tegi Partsile ettepaneku eluasemelaenu võtnud peredele riiklikult tagatud intressipuhkuse võimaldamiseks. Juba enne seda ligi pool aastat on meie erakonna majanduskomisjon selle ideega tööd teinud ning arutanud mõtet erinevate finantsinstitutsioonidega. 16.detsembril eelmisel aastal kutsusti kokku ka ümarlaud, kus osalesid lisaks Rahvaliidu inimestele ka Eesti Omanike Keskliit, SA KredEx, Tööturuamet ja Eesti Kinnisvarafirmade Liit. Samuti olid sinna kutsutud erakonnad ning kohal olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Keskerakonna, Eestimaa Roheliste ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajad ja ainsana ei pidanud seda oluliseks Reformierakonna tegelased, kelle valijatel muidugi mingeid finantsprobleeme ka pole.

Pikk sissejuhatus, kuid seda lihtsalt selleks, et selgitada, miks mul üks silm naerab ja teine nutab. Üks silm naerab rõõmust, et eile meie intressipuhkuse idee sai niipalju toetust ja kajastust. Nimelt meie populaarne rahandusminister ja tema erakond hakkas seda ideed toetama, kuid teine silm nutab, et meie poliitiline kultuur ei arene ikka aastate möödudes mitte kopika eestki edasi. Nimelt tean selle idee ajalugu ja väga pikka protsessi, kuidas see idee formuleerus justnimelt selliseks nagu ta täna on ja siinkohal tänusõnad ettevõtja Andres Ergmale, kes selle ideega üle poole aasta tagasi meie majandustoimkonnas välja tuli. Rahvaliit esitas eelnõu ka Riigikogus ning siis hääletati see koalitsiooni poolt jõuliselt maha. Täna tuleb tõepoolest tunnustada rahandusministrit, kes on asunud seda ideed toetama, kuid ei saa üle ega ümber sellest, et Riigikogus tembeldati tema erakonnakaaslase poolt see idee üdini populistlikuks ja ettekandja populistiks. Aga tundub tõepoolest, et pikad pühad on toonud ka nende ridadesse värskeid mõtteid ja karge talveilm on avardanud mõttemaailma.

Padupopulismiks saaks nimetada, kui keegi tahaks hakata inimeste eest laene kinni maksma, kuid intressipuhkuse näol oleks tegu sisuliselt laenuga, mitte otsetoetusega. Eluasemelaenu intressipuhkus on mõeldud töökohakaotusest tingitud ajutiste makseraskuste leevendamiseks. Majanduslanguse tingimustes uue töökoha leidmise aeg pikeneb, seega on oluline, et sel ajal annab riik peredele laenu intresside tasumiseks, mis hiljem tuleb tagasi maksta. Nii väldime inimeste SMS laenu orjusesse langemist ja hilisemaid miljarditesse ulatuvaid sotsiaaltoetusi.
Rahvaliidu ettepaneku kohaselt saaksid toetust pered, kelle ülalpidamisel on vähemalt üks kuni 18aastane laps või kuni 26aastane õppiv noor. Eeltingimuseks on panga positiivne otsus maksepuhkuse võimaldamise kohta. KredEx tasub laenuvõtja eest pangale kuni 12 kuu intressimaksed ning pärast maksepuhkuse lõppu saab need summad tagasi koos sellelt arvestatud miinimumintressiga. Ei saa siinkohal küll kuidagi rääkida populismist sest riigi kohustus on aidata raskustesse sattunud peredel nende kodu alles hoida. Selline kohustus tuleneb otseselt Eesti põhiseadusest, sest perekond on riigi ja rahva püsimajäämise eeldus.

Ja tulles tagasi selle ühe silma nutmise juurde, siis rõhutades veelkord siirast heameelt, et meie idee edasi elab, oleks siiski ilus meie pressiteadet sisuliselt kopeerides ka mainida selle mõtte autorit. Lihtsalt nii oleks viisakas.

Riiklike võlakirjade aeg

2008-11-30T19:33:00.002+02:00

Meie õuele jõudev majanduskriis paneb tõsise löögi alla tänaseni Eestis toiminud majanduspoliitika jätkumise võimaluse. Tagantjärele targutamine, kas see suur liberaalsus on Eestile toonud pigem head, kui halba on mõttetu. Küsimus on selles, kuidas edasi? Päris kindlasti tuleb ka oma valedest otsustest teha järeldusi ja ka vigade parandus poleks paha, rääkides siin nii aktsiiside ebanormaalsest tõstmisest või suhetest lähinaabriga. Venemaa suhete puhul paneb mind jätkuvalt muigama meie valitsusjuhi sõnademulin, et jätkuvalt on raske hinnata pronksiöö mõju meie majandusele!? Mingu ja küsigu ettevõtjate käest – iga puiduga tegelev ettevõtja teab, mitu krooni on kallinenud puidu tihumeeter ja ka metallisektoris osatakse tonni hinda kogusega läbi korrutada aga kui peaminister loodab ka siin, et taevas tuleb appi arvutama, siis tegelikkuses tuleks seda püüda ikka ise teha.

Kuidas edasi ?

Eestis on peetud pühaks lehmaks riigieelarve tasakaalu ning olematult võlakoormust. Samas on mõeldamatu, et väga pikaajlisi strateegilisi invetseeringuid tehakse jooksva aasta tulude arvelt. Olgu selleks siis Tallinn-Tartu maantee ehitamine, meie keskkonnainvesteeringud või energiakindluse tagamine. Räägime sellest, et ei ole omafinantseerimisvõimet eurorahade kasutamiseks ning ka see on üks põhjustest, miks me ei suuda neid vajaliku tempoga rakendada. Aastani 2013 on Eestile ettenähtud kümneid miljardeid eurotoetusi, mille omafinantseeringu vajadus moodustab ligi 10 miljardit krooni. Kuna tegemist on valdavalt suurte investeeringutega infrastruktuuriobjektidesse ning riigil omafinantseerimisvõime on puudulik, siis selle üheks lahenduseks on võimalik kasutusele võtta riiklikud võlakirjad. Tõepoolest ei ole vaja joosta esimesel võimalusel laenu võtma, kuid tänases olukorras, kui majanduslangus süveneb on vaja riigil siiski oma plaan paika panna ja oma võimalused ära kasutada. Üheltpoolt on riigil väga paljudes valdkondades meeletu vajadus investeeringute järele ja teisalt on täna kõikvõimalike ehituslike tööde hinnad väga maas ehk soodus aeg ehitada. Puudu on vaid rahalised vahendid, mis ühtpidi tagaksid investeeringute valmimise ning teisalt annaks võimaluse ka turgutada majandust tervikuna. Kui erasektor tõmbab oma raha turult ära siis on riigil ainuvõimalik seda targalt turule juurde tuua, mitte valitsuse istungil näppu imeda ning mõelda, kuidas riiki veelgi õhemaks hööveldada!

Üheks ressursside kaasamise väga mõistlikuks võimaluseks olekski riiklike võlakirjade väljastamine, mis üheltpoolt annaks meie oma inimestele võimaluse oma säästude kindlaks paigutamiseks ning teisalt tekiksid riigil vahendid investeerimiseks ja majanduse ergutamiseks. Tavainimese jaoks seostub investeerimine enamasti pigem hoiustamise või aktsiaturgudega, siis tegelikkuses on riiklikud võlakirjad väga levinud investeerimisviis üle maailma.

Võlakirjadega seonduv saavutab alati suurema tähtsuse majanduslikult ebakindlas olukorras ja seetõttu tuleb see ka meil tõsta selgelt päevakorda. Võlakirjade puhul tuleb asja vaadata nii võlakirjade ostja kui ka võlakirjade väljaandja seisukohast. Riigi jaoks saaksime seda vaadelda alternatiivse kapitali hankimisena ja seda võib pidada riigi puhul täna oluliselt mõttekamaks kui lihtsalt laenamist ja seda eelkõige tulenevalt kapitali hinnast ning teisalt ka oma inimestele turvalise säästmise võimaluse pakkumisest tulenevalt. Riigil oleks siin võimalik väljastada nii lühiajalisi kui ka pikajalisi võlakirju, mis teeksid selle eelkõige investeerijate või ka turvalisuset huvitatud säästjate jaoks atraktiivsemaks.

Mis asi see riiklik võlakiri siis ikkagi on?

Lihtsalt öeldes on iga võlakiri väärtpaber, mis sisaldab laenuvõtja kohustust maksta laen kokkulepitud tähtajal tagasi ning kokkulepitud tasu laenu kasutamise eest. Riigile oleks see üks rahaliste vahendite hankimise võimalustest. Riigi võimalused nö pankrotti minna on siiski suhteliselt minimaalsed ja seetõttu on riiklikel võlakirjadel kindlasti kõige väiksem riskitase – samas riigi jaoks võmalus kaasta mõistliku kuluga vahendeid.
Kindlasti on ka mitmeid vastuargumente riiklike võlakirjade emiteerimisel, kuid see oleks tänaste arengute juures üks väga selge ja teostatav lahendus, kuidas soodustada kodumaise kapitali säästmist siinasamas kohapeal ning annaks riigile võimaluse suunata vahendeid investeeringuteks olulistes valdkondadesse. Valitsusel on aeg hakata tegelema lahenduste otsimisega ning vastu on vaja võtta otsuseid, mis viiksid elu edasi.

Samasisuline lugu ilmus Äripäev onlines 24.11.08

Mured Eesti õhuga

2008-11-23T17:10:00.002+02:00

Seoses Estonian Airi suure kahjumiga on päevakorras jällegi teema, et kuidas küll peaks riik käituma ja kas ta ikka peaks majandusellu sekkuma või mitte. Suures pildis on Eesti üks osake maailmast ja Euroopast ning seetõttu ka mõjutatud kõikidest majandusprotsessidest meie ümber. Ka mina kuulun nende hulka, kes ei usu, et kõikvõimas turg on see, mis paneb asjad ise paika. Lühiajaliselt on see mõnedes sektorites loomulik, aga täna võiks ka Eesti juba saada aru, et ühe majandusmudeli aeg on läbi. Kui vaadata, mis mujal maailmas toimub, siis suured ning liberaalse majandusega riigid on täna arusaamisel, et on vaja protsessidesse sekkuda. Eesti riik peab samuti oma ettevõtjatele ja majandusarengule appi minema, mitte jätkama pidurdusmeetmete rakendamist. Ei ole olemas tõepoolest meedet, mille rakendamisel õnnestuks tänapäeval ellu viia Jaan Tatika ammune unistus ning pauguga paekivist sealiha toota, kuid valitsusel on siiki selged hoovad, et nad ise ei muutuks tulevaste põlvede jaoks kuulsuse narrideks. Esimeses järjekorras tuleb anda ettevõtjatele kindlus, et igasugusel tõmblemisel maksupoliitikas on lõpp ja igasugustest maksumuudatustest teatakse vähemalt aasta ette. Riigieelarve mõistes on suhteliselt valutult võimalik avardada ja laiendada Kredexi kaudu antavaid garantiide süsteemi eksportivate ettevõtete toetamiseks. Sama kehtib ka EAS ettevõtlust toetavate meetmete kohta, mida saab kindlasti rakendada veelgi sihipärasemalt ning teha otsustusprotsessi oluliselt kiiremaks ning kliendisõbralikumaks. Kindlasti tuleb kiirelt teha otsused täiend- ja ümberõppe võimaluste laiendamiseks ja seda eelkõige sedapidi, et ettevõte saab iseendale ise vajaliku töötaja välja koolitada ning selleks saadakse kas riigilt tuge või maksusoodustust. Üle ega ümber ei saa ka ettevõtlusaktiivsuse kasvatamisest ning siin ei ole lahenduseks mitte see, et ma saan mõne tunniga ettevõtte registreeritud vaid ikka see, kuidas jõuan võimalikult vähese aja- ja ressursikuluga reaalse tegevuseni. Kõikvõimalike tegevuslubade ja kasvõi käibemaksukohustuslaseks registreerimise protsess on Eestis ikka suhteliselt koomiline, eriti arvestades kõlavat retoorikat meie suurest ettevõtjasõbralikust keskkonnast. Ettevõtjaga suheldes ei saa eeldada, et tegemist on potentsiaalse kurjategijaga vaid teda tuleks ikka vaadata kui väärtuste kasvatajat. Samuti saaks ilma sisuliste eelarvekärbeteta võimaldada maksusoodustusi alustavatele ettevõtjatele ja miks ka mitte tegutsevatele ettevõtjatele uute töökohtade loomisel. Palju mõistlikum oleks mitte diskuteerida sotsiaalmaksu ülempiiri seadmise üle kõrgepalgalistele vaid võibolla tuleks hoopis kaaluda alustavatele ettevõtjatele maksusoodustuste pakkumist, et julgustada inimesi alustama ettevõtlusega. Sotsiaalmaks on üks meie väheseid nn solidaarsusel põhinevaid makse ning ülemisest otsast selle pügamine võib esmapilgul tunduda atraktiivne, aga selle mõju uute ja ilusate töökohtade tekkeks võib osutuda mulliks. Järgmisel aastal oleme juba niigi kääride ees, kus pensione tuleb välja maksta enam, kui sotsiaalmaksust pensionikassasse laekub. Suur otsustamise koht on oluliste ja pikaajaliste strateegiliste infrastruktuuriinvesteeringute tegemise otsustamine - olgu selleks siis kas Tallinn-Tartu maantee või investeeringud vee- ja kanalisatsioonisüsteemide uuendamisse. Ei ole mõeldav, et kõik suuremahulised investeeringud tehakse jooksvate tulude arvelt. Täna on üheltpoolt ehitushinnad vägagi madalal ning riigil oleks vaja erinevate tööde teostamiseks soodsaimat võimalust lisaraha kaasamiseks. Minu hinnangul võiks riik täna laenamise asemel selgelt väljastada võlakirju, mille tulemusel oleks meie oma inimestel turvaline võimalus investeerida võlakirjadesse ning teisalt saaks riik selle ressursi väga otseselt suunata Eesti majanduse elavdamiseks turule ja lõppkokkuvõttes saaks tehtud ka hädavajalikud investeeringud, mis muidu jäävad tänast tempot vaadates järgmist inimpõlve ootama.Aga tulles tagasi seni Eestis kõrgeima lennuga riigi osalusega äriettevõtte juurde, siis tuleb tõdeda, et olen alati olnud seisukohal, et strateegilised riigiettevõtted peavad kuuluma riigile, ning ka Estonian Airi enamusosalus oleks pidanud jääma riigi kontrolli alla. Kuid teada on, et kes minevikku meenutab, sel...Estonian Airi tänane seis näitab vastupidise tegevuse järjekordset lõpptulemust ja riigil on tõepoolest valida, kas see vähemusosalus lõpuks võõrandada või siiski koos suuraktsionäriga üheskoos ettevõttesse lisaraha panna. Ühtpidi lihtne, aga teisalt ülikeeruline valik. Selle juhtumi puhul peab riik toetmise korral siiski selgelt tagama, et väikese Peetrina ei hakata suurt toitma. Samas, kui siin kiireid samme koheselt ei astuta, siis saab pärast vaid targutada, et sellest rongist, õigemini küll lennukist, jäime lootusetult maha. Ega eestlased ikka päris niisama ka seda vanasõna, et tark õpib teiste ja loll oma vigadest, tihti ei kasuta.

Obama võit võib muuta poliitilist kultuuri ka Eestis

2008-11-05T22:20:00.002+02:00

Mul on hea meel, et Ameerika Ühendriikides võitis presidendivalimised mees, kes täna on kehastamas maailmas muutusi ja hoolivat poliitikat. Uue ja noore presidendi valimine ameeriklaste poolt loob selge võimaluse ka muudatuseks Euroopa poliitilises kultuuris.
Barack Obama on üliõpilasena olnud koolis suur aktivist ning tegutsenud ka linnakogukonna organisaatorina panustades inimeste kaasatusele ja aktiivsusele linnaelu küsimuste korraldamisel.
Tuues võrdluse Eestisse, siis Kareli valimine Rahvaliidu esimeheks eelmisel laupäeval on samuti alustloovaks sammuks Eesti poliitikas uue põlvkonna peale tulemisel. Ka Karel on osalenud oma ülikooli üliõpilaskonna juhatuse ja ülikooli nõukogu töös võideldes ülikooli arengu ja püsimajäämise nimel. Samuti löönud enne Riigikogusse valimist paar aastat Tartu linnavolikogus. Üliõpilaskondlikust tegevusest ja kodanikuühenduse kogemusega inimeste tulek poliitikasse loob eeldused kildkondliku otsuste tegemise asemele kodanikeühendusi ja eksperte kaasava ning analüüside ja uuringutel põhineva riigijuhtimise kujunemiseks. Ka Ameerikas ennustatakse, et kodanikuliikumiste ning keskkonnakaitse organisatsioonide roll riigi poliitikas suureneb oluliselt ning sinna peaksime ka meie oma poliitilises kultuuris jõudma. Mulle meeldis siiralt ka see, et Obama taha koondusidki justnimelt lihtsad Ameerika inimesed, kes toetasid tema kampaaniat nii moraalselt kui ka väga suuresti materiaalselt. Tema lõpuks vägagi ülekaalukaks kujunenud võit näitab selgelt rahva soovi muutusteks.
Kitsastel huvidel põhinev riigivalitsemine ei toeta kodanikuühiskonna kujunemist, kus toimub riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste ning kodanikuühenduste koostöö tulemusena tasakaalustatud ning jätkusuutlik areng. See on ka Eesti jaoks ainuvõimalik tee, kuidas riiki edasi viia. Loomulikult on kogu maailma ja eriti ameeriklaste ootused praegu väga suured ning Obamal neid suhteliselt keeruline täita, kuid loodame, et sellega saadakse siiski hakkama.
Praegu on tal vaja oma meeskond kokku panna ning eks nendest inimestest hakkabki väga palju sõltuma, kuidas tema uue poliitika rakendamine reaalsuseks saab.

Hannes Rummi blogi rännakud. VOL 1.

2008-11-04T13:51:00.001+02:00

Vahepeal jäi endal ka blogisse kirjutamine veidi unarusse, kui tundub, et blogid on Eestis hakanud elama oma elu ilma blogi omaniku teadmata. Minu oma veel õnneks mitte aga nn tavalistele blogidele on lisandunud rändavad blogid, ja esimene selline on Hannes Rummil. See on vaevaks võtnud käia kõikides võimalikes ja võimatutes kohtades. Tundub, et see tark blogi on saavutanud kõrgema intellektuaalse taseme kui Rummi enda käekirjaga kirjutatu.

Kord istub ta valitsuskabineti istungil, kord koalitsiooni koosolekul, tõsi küll ilma Hannes Rummi enda kohalolekuta. Esimesena märkas blogi ilma Rummita Taavi Rõivas, kes avaldas imestust, et Hannes pole küll valitsuskabineti istungil viibinud, kuid blogi on seal olnud. Nüüd on Rummi blogi jõudnud ka Rahvaliidu fraktsiooni ja juhatuse koosolekutele. Vähe sellest ta oli ka meie kongressil. Kohta talle küll saalis ei jätkunud, kuid kusagil rõdunurgas ta vist ikka sai jala maha toetada!

Milline uudistepagas, milline info maht ja „täpsus”! Mida kõike on see blogi kuulnud ja millest osa võtnud. Vaimustav! On hea, et Eestis ega maailmas ei langetata MITTE ÜHTEGI otsust, millest Rummi blogi osa ei saa. Uus Simm või suisa mees seitsmeteistkümnest kevadisest hetkest, kes on alati seal, kuhu teda ei oodata!

Nüüd jääb siis oodata, millal Rummi blogi jõuab USA uue presidendi kabineti istungile või teeb äkkvisiidi Inglismaa kuninganna juurde. Kes teda juhtub kohtama, andke talle ka rahvaliitlaste tervitused edasi, sest meie teda näinud ei ole, aga tutvuda sooviks küll. Pole teada, millist värvi või kuju see blogi omab või elutseb ta üldse paha vaimu kombel kellegi teise kehas.

Loodan vaid rändava blogiloo lõpetuseks, et minu blogi ei hakka ise ringi rändama ja suudab väljendada siiski mingeid mõtteid, millest ma vähemalt ise usun aru saavat...

Üheskoos uuele tõusule!

2008-11-04T08:20:00.001+02:00

Justnimelt sellist loosungit kandis seekordne Rahvaliidu kongress ja usun, et Pärnu kontserdimajja kogunenud rahvaliitlased läksid päeva lõpus justnimelt sellise emotsiooniga ka koduteele. See kongress oli juba seitsmeteistkümnes ning see on Eesti poliitmaastikul päris aukartust äratav arv. Kui ühe politilise organisatsiooni pidupäevale koguneb üle kaheksasaja inimese, siis teeb see rõõmu kõigile, kes soovivad Rahvaliidule edu.
Eks kongressid või üldkogud ongi kord aastas erakondades see suurüritus, kus lisaks päevakorras olevatele otsustustele saab ka erakonnakaaslastega mõtteid vahetada ning teha ettepanekuid erakonnatöö veelgi paremaks korraldamiseks. Samuti on erakonna kongressil võimalik oma mõtteid läbi sõnavõttude ka teistele teada anda ja meil oli rohkelt kõneleda soovijaid ning kellelgi ei jäänud oma sõnum edastamata.
Võrdlesin oma kongressi sõnavõtus Rahvaliidu olukorda mõneti aastaga 2000, kus tollane erakonda juhtinud meeskond suutis oma sihid paika panna ning tänu sisukale tegevusele saavutati ka mitmetel järgnevatel aastatel väga tugevaid tulemusi erinevatel valimistel. Minu meelest eelmine aasta meenutas aga tõepoolest väga 1999 -ndat, kus lubatavad ahvatlused Riigikogu valimistel tundusid samuti suuremad ja magusamad, kui praktiline ning analüüsiv talupojatarkus seda tegelikult uskuda tahtis. Ka viimaste Riigikogu valimiste järel soovisid eestlased üksteisele joovastavalt palju õnne, kuid tänaseks on sellest kahjuks saanud üldine appikarje, millel isegi ühine nimetaja – tule taevas appi!
Rahvaliidu kongressi tulid tervitama kõikide parlamendierakondade esindajad, kes avaldasid oma sõnavõttudes ka selget toetust meie erakonna uuele juhile ja arengutele. Väga positiivset tagasisidet andsid kõik kohal olnud külalised. Kurb on muidugi see, et mõni „tark”, kes ei tea Rahvaliidu siseelust õnneks või kahjuks midagi, suudab ikka tatti pritsida ja oma valearusaamist ka teistele kuulutada. Aga see käib vist Eesti jätkuvalt areneva poliitilise kultuuri juurde.
Eks paljud sõnavõtud puudutasid kongressil Eesti väga segast ning tõmblevat poliitilist juhtimist ning üldine seisukoht oli selgelt ka välja öeldud, et Rahvaliitu kui tasakaalujõudu on Eestile ikka kohe hädasti vaja. Rahvaliit on rahvaga rääkiv erakond ja seda põhimõtet järgib kindlasti ka erakonna uus juht. Meie arusaamise kohapealt on Eestis vaja oluliselt rohkem kaasamist ja ühiskonna liikmetega arvestamist. Riigi edukuse mõõdupuuks ei saa olla ainult effektiivsus ning sellise mõttelaadi ajastu on läbi saanud kogu maailmas. Riigi toimimise juures on oluline, et ta ei saa toimida homme halvemini kui täna ning selle kõige nimel on Rahvaliit valmis tegutsema.

Kongressi sisulist poolt kajastavad dokumendid – sõnavõtud, ettekanded ning kongressi avaldus on kättesaadavad meie kodulehel (www.erl.ee) ja lähiajal saab sinna üles ka pildimaterjal.

Ma ei kuule, ma ei näe, ja teie ärge ...hammustage

2008-09-26T16:37:00.000+03:00

Meie peaminister, ime küll, on suutnud poolteist aastat tagasi sündinud hambad-risti-koalitsiooniks ristitud seltskonna koos hoida, ning selle eest tasub teda tunnustada. Aga eks selle kooshoidmise nimel tasu ka pingutada, kui ainus halb asi, mis koalitsiooni lagunemisest juhtuda võib, on tema enda poliitiline laibastumine. Kes siis ikka ise endale auku hakkab kaevama! Teisalt, võimuliidu püsimiseks pole ta pidanud tegema ka mingeid üle jõu käivaid ponnistusi, sest paraku on Eestis praegu olukord, kus opositsioon võimule eriti ei trügi, sest sellise tummise supi seedimiseks oleks keetmisest kõrvalejäetutel vaja vähemalt topeltmagu.
Aga eilsed uudised, millest ilmnes järjekordne tahk selle valitsuse tõelist palet, teevad küll meele mõruks. Selge see, et kui eesmärgiks on eelarve tasakaal, tuleb kulutusi kokku tõmmata, kuid teha seda 300kroonise hambaravihüvitise ning 450kroonise koolitoetuse kaotamisega, tähendab küll kõige väetimate kallale minekut. Miskipärast ikka ja jälle peetakse kõige õigemaks võtta sealt, kus niigi vähe. Iga lapsevanem teab, et see pisike koolitoetus on tegelikkuses suureks abiks just sel hetkel, kui pere kulutused hüppeliselt kasvavad. Selle pealt kokkuhoitud summad minu meelest küll valitsust eelarveprotsessis märkimisväärselt edasi ei aita, kuid ometi tuleb välja, et sellest võib saada lausa päästerõngas.
Samas särab sotsiaalminister õnnest, et tema meelest kõige olulisem ehk vanemahüvitis jäi muutmata kujul kehtima. Ometi oleks vanemahüvitisele ülempiiri seadmisega suudetud kokku hoida väga suur summa, mille arvelt võinuks lisaks koolitoetusele alles jääda ka isapalk ning hulk inimesi oleks saanud veidigi tuge hambaravi eest tasumisel. Eelmises valitsuses oli Rahvaliit see, kes võitles välja hambaravihüvitise kahekordistamise – ühtpidi tundub tõus 150lt kroonilt 300le naeruväärsena, kuid sellest oli paljudele inimestele abi. Eelmiste valimiste eel olid kõik erakonnad varmad kinnitama, et hambaravihüvitist tuleb veelgi tõsta ja mida kõike veel teha. Nõus, et eelarvekriisi olukorras pole võimalik uusi lubadusi rakendada, kuid riik ei tohi siiski toimida täna halvemini kui eile ega homme halvemini kui täna. Sama kehtib ka riigi toetuste kohta. Valides negatiivse iibega riigis laste toetamise vähendamise tee, sealjuures veel ise õnnest särades, et (piiramatu) emapalk (vähestele rikastele) alles jäi, sellega on reformarid küll ületanud küünilisuse piiri. Tundub, et nad ei saa ikka absoluutselt aru, kus riigis me elame ja mis olukorras meie inimesed on. Ma ei väida, et isapalk on maailma parim meede iibe tõstmiseks, kuid kindlasti annab see paljude perede isadele ainulaadse võimaluse olla vähemalt sel ajal veidi rohkem aega kodus koos lähedastega.
Hambutu, tõesti hambutu on selline tõmblemine. Selle peale jääb vaid kosta, et valitsus ei tahagi näha, kuidas asjad tegelikult on. Ei arvesta ta kellegi nõu ega ettepanekuid ning nüüd võtab veel piltlikult öeldes hambad suust, et keegi saaks teda selle eest näksata.

Eestimaa kokkutõmbamise plaan

2008-08-30T13:14:00.002+03:00

Kohalike omavalitsuste liitmine on jälle teravamalt päevakorda tõusnud. Kui kevadel ja suvel oli ajaleheveergudel pelgalt üksikud mõtteavaldused, siis see nädal tõi kaks tugevat sõnumit IRL-lt ja Reformierakonnalt. Oravad tegi ettepaneku ühendada maavalitsused omavalitsusliitudega ning Isamaa nõudis selle peale valdade sundliitmise korraldamist. Eilne õhtu päädis veel uudisega, kus meie riigi valitsuse regionaalminister suutis koos oma meeskonnaga välja saata pressiteate, milles toetatakse kahte üksteisele 100 % vastukäivat ideed haldusreformi läbiviimiseks. Esimeses otsas toetas ta ideed, et vaja on tänaste maakondlike omavalitsusliitude tugevdamist ehk toetab aastaid vana Rahvaliidu seisukohta ja teise lausega räägib sellest, et üks õige valla suurus oleks tänane maakond! Nüüd võiks Ansip hüüda taevast appi, sest nii rumalat avaldust ei ole ta isegi suutnud aastate jooksul teha. Ma ei saa ka hästi aru, kuidas peaks ühe vallaga maakonnas hakkama toimima tugev ja seaduste alusel töötav omavalitsuste liit? Kui keegi suudab mulle seda seletada, siis oleksin päris rõõmusJ
Teine asi, mis mulle kohe kuidagi pähe ei mahu on see, et kuidas IRL, kes on aastaid rääkinud kodanikuühiskonna tugevdamise vajadusest, tõmbab sellise väljaütlemisega kogu varasemale retoorikale vee peale ? Milleks muuks saab nimetada ministri poolt väljaöeldut, et ühel hetkel peab riik ennast kehtestama, sest vabatahtlikkuse alusel toimuvad protsessid aeglaselt ning ebaefektiivselt!
Aga rahvas on oma mandaadi sellele valitsusele andnud ning palju õnne neile oma tõelise palge paljastamisel. Eks võimul olla ongi väga keeruline ja pingeolukorras hakkavad tulema ka vead, eriti kui ka pädevus ning kogemused puuduvad. Ise lihtsalt loodaks siinjuures, et kaine mõistus siiski võidab poliitilise hulluse ning omavalitsusjuhid hakkavd ka oma arvamust välja ütlema. Rahvaliidu seisukoht on alati olnud, et kabinetis joonistatud liitmiskavade asemel tuleks süvendada valdada-linnade koostööd ja tugevdada maakondlikke omavalitsusliite. Avalik-õigusliku isikuna toimiv omavalitsusliit, mida juhiks valitav maavanem on tugevaks alternatiiviks sundliitmisele ja nõrgale valitsuse käepikendusele maakonnas. Rääkida omavalitsuste ühendamise vajadusest kokkuhoiu saavutamise võtmes on pehmelt öeldes lühinägelik ja väga ohtlik Eesti terviklikule arengule. Liitumised tohivad toimuda vaid kohalike elanike tahtel ja kohalikke olusid arvestades. Kogukonnademokraatia vähendamise eesmärgiks tundub vägisi olevat parteilisel kaalutlusel endale sobiva territooriumi loomine, et valimisi võita. Selline lähenemine läheb väga kaugele meie põhiseaduse ja ka Euroopa Liidu omavalitsuste harta mõttest. Meie plaanile, et Eestis oleksid ka reaalselt tugevad ja kohalikku elu ise korraldavad omavalitsused, on piisavalt vastasseisu. Ent omavalitsuste sundliitmisele (sealhulgas keskvalitsuse eelarvest tulevate toetuste kärbete abil) tuleb jõuliselt ja targalt vastu seista. Kui täna soovitakse minna muutma omavalitsuste toimimise põhialuseid ning juba reaalsete otsustega on hakatud kärpima omavalitsuste niigi nappe eelarvevahendeid, siis on ikka küll midagi väga kummalist toimumas.
Vallajuhina loodan küll suure osa omavalitsustegelaste toetusele sellel teemal kaasarääkimisel. Kui me siin ise jõuliselt sõna võtma ei hakka, siis varsti võibki välja kujuneda ühiskondlik hoiak, et omavalitsusi justnagu poleksi vaja ja piisaks ka paarikümnest vallast ja kogu lugu. Minu hinnangul on regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri poolt järjekordselt tõstatatud omavalitsuste sundliitmise kava väga ohtlik samm kodanikuühiskonna põhimõtetest kaugenemise suunas. Võimalik liitumine saab olla vaid vabatahtlik ning peab tuginema kohalike elanike soovile, mille väljenduseks peaks olema rahvahääletus. Valitsus eksib totaalselt, kui käsitleb omavalitsusi riiklikena, mida saab poliitilise mõju kehtestamise eesmärgil sunniviisiliselt liita või lahutada ja see on oma mõttelt põhiseaduse vastane! Omavalitsuste liitmise tahe peab tulema altpoolt ülespoole, mitte vastupidi. Käesoleval sajandil peaks nii pikaajaliste ja laia mõjuga reformide läbiviimine eeldama laiapõhjalist arutelu ning eeltööd. Probleemi tekkides on kõige lihtsam reformi nime all midagi liita või lahutada, mõnevõrra keerulisem on leida sisuline lahendus.

Tartu maantee idiootidest

2008-08-29T12:14:00.002+03:00

Suvi ja suvepuhkuste aeg on läbi. See oli selge ilma kalendrisse vaatamata, kui hommikul hakkasin Tallinn-Tartu maanteed pidi Talinnasse sisenema. Sõidan seda teed siuliselt igal hommikul ning juba pikka aega on hing täis pealinna sissesõidul toimuva jõmmluse üle. Vahepeal oli paar kuud rahulikku suveaega ka liikluses, aga sel nädalal läks jälle lahti.
Usun, et kõigil, kes sama teed kasutavad tööle sõitmiseks, on niigi selge, millest tuleb jutt, aga mõtlesin seda siiski pisut kirjeldada. Põhimureks loomulikult seal see koht, kui kahest sõidureast saab vahepeal üks ja siis tekib ummik ning pikk saba. Saarlasena nimetan mina seda igahommikuseks praamijärjekorraks Tallinna lähistel. Aga erinevalt praami peale sõitmisest, kus selleks, et vasakust reast kõigist mööda kihutada on vaja broneeringut, ei ole see tavaliikluses vajalik. On väga palju viisakaid juhte, kes ei roni vasakult mööda (mis küll liiklusseaduse kohaselt on lubatud, kuid ... ) ja austavad kaasliiklejaid ning võtavad ilusasti järjekorda – kõigil on kiire! Kuid on ka palju sõna otses mõttes idioote, kes panevad vasakust reast kõigist mööda ning hakkavad jõuga vahele trügima, kui see reakene mõnesaja meetri pärast otsa saab. Ja see hea inimene, kes on viisakas ning ei ülbitse kaasliiklejatega, istub ja ootab kohapeal kuni kõik jõmmid on suutnud ennast kusagile vahele suruda, et saaks järjekorras ikka võimalikult eespoolsemat kohta.
Hommikul on kõigil rutt jõuda oma tööpostile, lastega kooli, lasteaeda või kuhu iganes. See, et teie oma tõmblemise tõttu võidate 5-10 minutit ei ole seda väärt, et sajad normaalsed juhid peavad teie pärast topelt niipalju lisaks ootama ning vaatama, kuidas erilise küünilisusega vahele trügitakse.
Eks kunagi võibolla muutub Eesti liikluskultuur ja võibolla muutuvad ka teed ning ristmikud paremini läbitavaks, kuid kõik algab siiski meist endist. Austagem ennast ja kaasliiklejaid ning ärgem käitugem meie maanteedel nagu džunglis kombeks.

Valitsuse arusaam kahepoolsest kokkuleppest!

2008-08-12T20:37:00.003+03:00

Eesti elu on ikka tore elu. Väga traagiliste Gruusia sündmuste valguses läheb Eestimaa valitsejate elu omasoodu ning valitsus püüab krokodilli abiga vägisi eelarvet tasakaalu ajada. Nende eelarvekärbete juures on loomulikult raske panna igale ministrile eraldi eesmärki ja lihtsaim on anda ette mingi %, mida siis kõik peavad järgima. Mulle tuli nädalavahetusel üks härrasmees ligi ning küsis, et miks juhib meie riiki rahandusminister mitte peaminister? Ja miks on sotsist rahandusminister selline krokodill, et sööb ära laste koolitoidu? Ma ütleksin, et kallite koalitsioonipartnerite poolt ideaalselt mängitud mäng, mille tulemus peitubki selle härrasmehe küsimustes. Selle eest, et inimeste taskute arvelt püütakse meeleheitlikult riigieelarve tasakaalu hoida on peenelt lükatud vastutus sotside õlgadele ning reformierakond viib jätkuvalt õndsa naeratuse saatel oma eliidipoliitikat jõuga ellu. Erilise tähelepanu all on riigieelarve mõistes marginaalsete summadega aga kohalikud omavalitused, millede rahakotti tahetakse auke pureda kohe mitmest otsast. Küll on nad süüdi, et nad on liiga väikesed, küll liiga suured ja kulukad. Samas pole vahet kui suur või väike on omavalitsus – inimesed peavad saama võimalikult kodu lähedal kätte vajalikud avalikud teenused ja see peab olema kõikide omavalitsusi puudutavate otsuste juures primaarne.
Tänase loo ajendiks sai aga Kultuuriministeeriumi poolt kohalikele omavalitsustele saadetud riigieelarveliste eraldiste kasutamise lepingute ühepoolne muutmise leping ehk eelmise lepingu lisa. Selles soovitakse vähendada riigieelarvelisi eraldisi omavalitsuste kultuuriobjektidele, kusjuures lepingu lisale soovitakse ka vallajuhi allkirja ning põhilauseks sellel paberil on – poolte kokkuleppel!
Näidake mulle vallajuhti, kes kirjutab sinna südamerahuga alla ja pärast ütleb oma rahvale, et ma leppisin ministriga vastastikusel üksmeelel kokku , et meie rahvamaja saab riigieelarvest kahe miljoni asemel ühe! Ja ka seda, et see tähendab sel aastal alustatud ehituse pooleli jäämist ning lepingu katkestamise eest ehitajaga on vaja ka sellest ühest miljonist sadakond tuhat maksta leppetrahviks.
No ei kujuta sellist asja hästi küll ette. Omavalitsuste riigieelarveliste eraldiste kärpimine eelarveaasta keskel on vastutustundetu ning vastuolus õiguspärase ootuse printsiibiga.
Kultuuriministeeriumi kirja ei saa pidada kokkuleppeks, kuna omavalitsused ei ole kellegagi kokku leppinud ja enamike vahendite kasutamiseks on kohalikud omavalitsused kuulutanud riigihanked ja sõlminud ka lepingud. Omavalitsused ei saa olla vastutavad, kui sõlmitud lepingutele järgnevad trahvid, kuna riigieelarves oli raha eraldatud ning sel juhul tuleb minu meelest omavalitsustel avaldada valitsuse vastu protesti ja õigusriigis saab see toimuda vaid kohtus. Karm järeldus aga ma ei näe sellest konfliktist väljatulemiseks teist teed. Alust protestimiseks on siin rohkem kui küll. Iseküsimus on aga see, kas omavalitsusjuhid suudavad oma niigi vähest aega ja vahendeid riigiga kohtuskäimise peale kulutada, .

Eestil siiski on regionaalminister!

2008-07-31T23:36:00.002+03:00

Täna valitsuses heaks kiidetud kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmine iseenesest on positiivne uudis. Näitab, et vähemalt on minister, kes suudab raskel ajal läbi viia ka seaduse, mille tagajärjel eelravekulud suurenevad. Vähemalt teoreetiliselt, sest tuleb tõdeda, et suure tõenäosusega ei lähe seda raha järgmisel aastal vaja ning küllap seetõttu peaminister lasigi kerge muigega ministril oma töövõitu nautida. Omavalitsuste ühinemine on seotud suurte kuludega ning kui nad leiavad selleks vajaduse, siis peab riik siin omavalitustele küll appi minema. Harva seda juhtub, aga siinkohal olen nõus pigem peaministriga, kelle sõnul jagub sellest rahast sildi ja templi vahetamiseks aga mitte teenuste kvaliteedi parandamiseks nagu arvab omavalitsuste eest vastutav regionaalminister.
Ma tõepoolest tervitan valitsuse soovi suurendada omavalitsusüksuste ühinemistoetust, kuid sooviks siiski näha sisulist tahet omavalitsustele piisava tulubaasi tagamiseks. Omavalitsuste lihtsa liitmisega ei saavutata teenuste kvaliteedi kasvu ja inimesed kaotavad kindlasti nende kättesaadavuses. Siiski liitumist soodustavate toetuse suurendamise puhul on heameel, et valitsus jätkab Rahvaliidu positiivset algatust. Samas mõjub see täna koalitsioonist kostuvate omavalitsuste tulude vähendamise plaani taustal lausa küüniliselt. Kahe käega võtame ning näpuotsaga anname. Tavapärane lugu, mis ei ole Eesti poliitmaastikul esimene ega viimane omataoline otsus.
Täna valitsuses heaks kiidetud eelnõu seab omavalitsustele kohustuse tagada avalike teenuste kättesaadavus ja kvaliteet vähemalt samal tasemel ka pärast liitumist, kuid sellisel juhul ühinemiseks polekski nagu tarvidust! Lisaks sellele, et ei saavutata reaalset kulude kokkuhoidu muutub omavalitsuslike teenuste reaalne kättesaadavus vägagi küsitavaks.
Eriti „huvitavaks”teeb kogu selle temaatika minu meelest ühe ajakirjaniku kokkuvõte regionaalministri esinemisest valitsuse pressikonverentsist, mis lõppes lausega:
"Küsimusest, kas IRL-il on sisukaid argumente, teadlaste uuringuid või kindel kava haldus-territoriaalse reformi läbiviimiseks ehk siis ka valdade kohustuslikuks liitmiseks-läbiviimiseks, õnnestus regionaalministril kõrvale hiilida."
Ega sellele kokkuvõttele polegi rohkem midagi lisada, sest see kommentaar annab tänase valitsuse pädevuse ja sisukuse kontekstis päris hea pildi...

Ministri töö või lihtsalt möö?

2008-07-17T10:07:00.001+03:00

Veel hiljuti lugesime, et hinne rahvastikuministri tööle oli „töö tegemata”. Toona avalikustas riigikantselei aastaraporti, mille kohaselt ei saanud minister hakkama oma tööga, kuna tegevused olid tegemata ning sellest tulenevalt ka eelarve vahendid kulutamata. On ikka jama küll, kui eelarves on raha alles!
Palo pressiesindaja kommenteeris majandusaasta aruannet Eesti Päevalehele järgnevalt: Majandusaasta aruanne ei ole kõige õigem koht, kust otsida andmeid selle kohta, milliseid ülesandeid minister on täitnud. Selle dokumendi eesmärk ei ole anda detailset ülevaadet ministri tegevusest vaid riigikantselei majandustegevusest. Eks selle kommentaari sisukust tuleb igaühel endal hinnata, aga see selleks.
Nüüd siis on rahvastikuminister mõelnud „tööle hakata” ning sõlminud ajakirjanduse andmetel lepped nii Kanal2 kui ka ETVga. Ehk poleks selles midagi nii hullu, kui majandus õitseks, sest koostöö riigi ja rahva vahel toimub osalt ka läbi ajakirjanduse. Aga olukorras, kus Ansipi juhitud valitsus jätab omavalitsused ilma investeeringutoetustest ning järgmiseks aastaks plaanitakse omavalitsustel kärpida veel täiendavalt kuni miljard krooni, ei tundu see küll eriti targa otsusena! Pole ka enam uudis, et valitsus kavandab vähendada eelarveaukude täiteks koolilõuna summat kuni poole võrra. Isamaliitlasest haridusminister ütleb, et tema hea inimesena seda ei teeks, aga paha krokodill sööb laste lõuna. Hea haridusminister, sa kuulud ju samasse koalitsiooni kust tulevad ka krokodillipojad ja nende kasvatamisega võiks ise hakkama saada, mitte avalikkuse ees oma „teistsugust” arvamust propageerida.
Ja kõige selle juures on rahvastikuministri eesmärk tõenäoliselt õilis, kui soovib tutvustada eestlastele meie rahvuskaaslaste elu-olu väljaspool Eestit. Kui aga küsida lapsevanemalt, kas talle on olulisem laste koolitoit või informtsioon väliseestlaste tegemistest, olen üsna veendunud, et lapsevanem valib esimese.
Selle teema lõpetuseks tahaks loota, et Palo viimase sammu ajendiks pole soov eelarve vahendid kulutada vaid tahe Eesti avalikkust millegist olulisest teavitada. Loodan, et minister ei võtnud riigikantselei hinnangut majandusaastaruandele väga tõsiselt ja ei püüa eelarves ettenähtud summasid kiiresti kulutada. Ja samuti tahaks loota ajakirjanike professionaalsusele, et see ei ole esimene samm propagandasaadete jadas valimiseelsel perioodil, kus ajakirjanik ei vali teemat vaid selle valib suurem rahakott.

Minu jaoks jääb tegelikult siiralt arusaamatuks, miks rahvastikuminister Urve Palot viimasel ajal ministritest enim kritiseeritakse. Tahaks pöörata tähelepanu hoopis teisele ministrile, kes minu meelest ei ole siiani aru saanud, mis minister ta on ja miks ta ametis on. Kas just see ei olnudki tema sinna postile panemise eesmärk, et näidata seda positsiooni mõttetu ministrikohana!? Millest jutt, loomulikult meie regionaalpoliitika eest vastutavast ministrist. Üsna huvitav oleks jälgida ülevaadet regionaalminister Siim-Valmar Kiisleri tööst, kes alustas e-riigi propageerimisega ja lubas valdade liitmisega mitte tegeleda. Tänaseks on vastupidi, regionaalne e-tiiger elab oma elu edasi ning tatsab tasa-tasa mööda Eestimaad ringi ning minister on asunud tegelema matemaatika õppetundidega. Kurb on see, et matemaatiliste oskustega ei ole võimalik tasakaalustada oma regionaalpoliitilist ebakompetentsust ja rääkimata reaalsest töökogemuset valdkonnas, mida säravate silmade välkumisel juhtima asuti.
Kumb on Eesti rahvale täna valusam, kas erameediasse eraldatud vahendid või omavalitsuste investeeringute ja tasandusfondi kärped? Fakt, et maapiirkondadest kaob elu nagu imeväel, ei ole selle ministi suust veel sisulist kommentaari saanud. Valitsuskabinetist sõidetakse temast üle nagu tühjast kohast, ning minu meelest tal puudubki arusaam, mille ja kelle eest ta peaks seal seltskonnas seisma. Isegi, kui ta ei arva ega tea midagi kohaliku omavalitsuse tulubaasist, siis oma otseses alluvuses olevate Maavalitsuste eest võiks ju ikka suu lahti teha, kuid ka neid asutusi ootavad ees meeletud kärped! Kuhu edasi? Sisuliselt arvan, et härra minister peaks kuulama, mida praktikud talle räägivad ning mitte tegelema pseudoprobleemiga, milleks minu meelest on omavalitsuste arvu üle heietamine. Rahvastikuminister võiks ka oma kolleegile võibolla ühe teleseriaali tellida, mis tutvustaks ministrile meie kuulsaks lauldud nn depressiivseid väikelinnu, sest selle tulemusel saaks ehk temagi aru, et tegemist on kaunite ja elamisväärsete paikadega ning depressiivsus asub tihti hoopis ühes teises suures linnas. Minister saaks seeläbi ka kuulata omavalitsusjuhtide ning kohalike inimeste arvamust sundliitmise kohta ning sellest, kuidas on viimase valitsuse ajal tehtud otsuste tulemusel elu Eestimaa paikadest hakanud ekstreemsel kiirusel lahkuma ning palju muudki huvitavat ning harivat eestimaalaste elust!

Käibemaksu tõstmine annab surmahoobi Eesti turismiettevõtjatele

2008-07-07T15:34:00.002+03:00

Turismisektor tervikuna elab täna, sarnaselt kogu majandusega, üle väga keerulisi aegu. Minu jaoks on see sektor eriti südamelähedane, sest seda võib nimetada veel üheks Eesti mõistes suureks majandusharuks, kus on kodumaisel kapitalil väga suur roll. Suurendades täna majutusteenuse käibemaksu paneme lisaks valdavalt välisinvestorite omanduses olevatele suurhotellidele ka korraliku paugu paljudele meie oma ettevõtjatele nii maal, kui ka linnas. Majutusteenuste käibemaksumäära tõstmisega kaotaks Eesti oluliselt konkurentsivõimes võrreldes eeskätt naabritega, kus igal pool läbi käibemaksu turismivaldkonda soodustatakse. Naabritega võrreldes tõeliselt targa aktsiisipoliitikaga on juba Lõuna-Eestist kadunud kohalike maksumärkidega tooted ning nüüd on siis järg turistide käes! Eesti riigi ülesanne saaks täna olla vaid see, kuidas siia meelitada rohkem välisturiste, sest läbi selle arenevad ka mitmed teised teenusepakkujad. Tõstes tänases olukorras majutusteenuse käibemaksu paneme tõsise hoobi lisaks majutusteenuse pakkujatele veel kaubandusele, meie tõsiselt konkurentsivõimelisele alkoholitööstusele ja nende läbi ka põllumajandustootjatele ning kaudselt veel paljudele valdkondadele. Riik peaks täna mõtlema, et äkki saaks läbi riigiettevõtete aktiivse tegevuse Tallinna lahele seisma paariks ööpäevaks suuri kruiisilaevu ja peaks mõtlema sellele, kuidas läbi soodsate hindade poliitika hakkaksid Tallinnas maanduma suured lennukid koos turistidega, kes ei ole pärit lähiriikidest. Need on teemad, millega peaks tegelema, et turismisektoris elevust juurde tuua ning mitte tegelema pärssivate raamide väljamõtlemisega. Majanduslanguse faasist väljatulemiseks kõlbab vaid majanduse turgutamine ning siin on riigil siiski oma teatavad võimalused, kuid lugedes selle valitsuse superideedest tekib küll tunne, et seda valitsust ei juhi enam mitte keegi. Vähemalt ei juhita riiki selge peaga ning ka sõidusuund ei ole vist päris täpselt paigas. Ehk, kui me juhtorava meelest liigume jätkuvalt viie rikkama riigi sekka Euroopas, siis on minul küll tunne, et ta ei ole viimasest korralikust pähklikõhutäiest ärgates suutnud Euroopa asukohta adekvaatselt fikseerida.

Reformierakond võiks oma koondamistega alustada Ligist

2008-07-03T19:35:00.000+03:00

Täna teeb reformierakondlasest Riigikogu liige Jürgen Ligi Eesti Ekspressis väga kummalise avalduse, nimelt ta kuulutab, et järgmisel aastal algab ametnike suur ja ähvardav koondamine. Ehk poleks selles lauses (reformierakondlase suust!) isegi midagi imelikku, kui seesama erakond veel mõned nädalad tagasi poleks soovinud jätkuvalt palgata 2500 uut ametnikku, samas kui opositsioon juhtis tähelepanu muuhulgas kohalike omavalitsuste toetuste äravõtmisele.

Eelmise aasta detsembris kinnitatud 2008. a. Riigieelarve nägi ette 2500 uue ametniku töölevõtmise. Veel hilissügisel Riigikogus väitis peaminister, et kindlasti poleks ka aus öelda Riigikogu liikmetele, et kõik kohad on täidetud sel ajal, kui nad tegelikult ei ole täidetud ja vajadus nende kohtade täitmise järgi on reaalselt olemas. Peaminister Andrus Ansipi sõnul oli kõige rohkem inimesi kavas tööle võtta kaitseväe süsteemi. Lisaks juhtis peaminister tähelepanu, et on vaja palgata veel ka vangivalvureid seoses Jõhvi vangla töölehakkamisega, lisaks pidavat puudus olema õpetajatest, tuletõrjujatest, medõdedest, politseinikest, bussijuhtidest. Toona tunnistas peaminister, et võitlus hea tööjõu pärast on Eestis läinud väga pingsaks ja tugevaks. Võistlus käib nii riigisektoris kui ka erasektoris kui ka nende kahe sektori vahel. "Ma ei näe mitte mingisugust põhjust, miks praegu peaks avalik sektor loobuma pretendeerimast heale tööjõule," ütles peaminister 7. novembril 2007.

Ja täna püüab meie peaministripartei viimane tõeline reformlane, Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Jürgen Ligi mängida prohvetit ja kuulutada, et järgmisel aastal algab ametnike suur koondamislaine. Siinkohal tuletaks küll Ligile meelde, et veel mõni nädal tagasi tegi opositsioon negatiivse lisaeelarve teiseks lugemiseks ettepaneku 2500-st uuest ametikohast täita 2008. aastal 500 ning 2000 jätta täitmata. Vastavalt rahandusminister Ivari Padari sõnadele on keskmine ministeeriumide töötajate palk umbes 18 000 krooni. Aastane kulu tööandjale sellise kuupalgaga töötaja kohta on ca 300 000 krooni ja 2000 töötaja kohta kokku oleks olnud eelarves juba ligi 600 miljonit krooni. Kuid seesama Jürgen Ligi lükkas uute ametnike mittepalkamise ettepaneku tagasi. Nüüd soovib retoorikat muutnud ja populistlik Ligi olemasolevaid ametnikke isegi koondada!

Ligi avaldus on populistlik ja lammutab meie õhukest riiki veelgi. Sellise avalduse peale, et täna peaks ametnikud hakkama uusi töökohti vaatama, saavutame vaid küll selle, et meie parimad riigiametnikud tõepoolest lahkuvad.
Minu meelest tuleks enne riigiametnike koondamist suuta mõelda ikka ka teiste ja võibolla isegi mingis mõttes samalaadsete kulutuste kärpimisele. Üks valdkond, kus annab kõvasti kokku hoida on kindlasti igasugused lisarahad ametnikele. Koondamine jätab inimesed tööst ilma ja tõenäoliselt jääb ka hulk tööd riigi hüvanguks tegemata, kuid lisatasude ja hüvitiste kaotamine riigile raskel ajal jätaks riigile töötegija ja ka inimesele teenistuse alles.
Lihtsa matemaatika tulemusel saaks ainuüksi keskastme juhtide autokompensiatsioonide ja telefonitoetuste arvelt kokku hoida vähemalt samasuure summa kui saaks välja käimata jätta 2000 paberil asuva töökoha loomisega. Siinkohal teeksingi ettepaneku tuua avalikkuse ette kui palju ministeeriumis makstakse erinevaid kompensiatsioone ja lisatasusid. Alustaks äkki kokkuhoiuga enne kui riiki lammutame ehk küsimus on selles kas on tegelik tahe lammutada riiki või siiski kärpida kulutusi?

Tunnustus Postimehele

2008-06-21T14:23:00.000+03:00

Eesti Riigimets ja selle kaitsmisest ning hoidmisest on juba räägitud kuid. Rahvaliit on pidevalt avaldanud pahameelt selle üle, et käib mingi kummaline sehkendamine kabinettides ja avalikkusele räägitakse ülivajalikust reformist metskondade maastikul. Samas puuduvad tänaseni sellle läbiviimiseks sisulised argumendid ja uuringud ning kinnitus, et valitud tee viib meid parema metsakorralduseni. Pigem on ilmnenud asjaoluid vaadeldes vastupidi. Ega Rahvaliit ei ole mingi muutuste vastane, kuid põhiline mure ongi selles, et nii olulist ja riigi kodanikke puudutavat teemat ei arutata avalikkuse ning huvigruppidega läbi. Suur hulk Eesti metsameestest on reformikava hukka mõistnud ja ainuüksi see peaks panema poliitikud sellel teemal suhtlema. Aga ei, reformierakond sõidab oma arulagedate argumentidega metsameestest, metsasõpradest ja ka poliitilisest opositsioonist üle ning isegi ei vaevu neid ära kuulama. Rahvaliit algatas debati ning hiljem allkirjade kogumise ja kogus ca 1,5 kuuga üle 50 000 allkirja Riigimetsa kaitseks ja nende üleandmisel küsis austatud Riigikogu esimees Ene Ergma veel eriti küüniliselt, et miks te ei ole seda teemat tõstatanud Riigikogus? Siin peaks jälle taevas appi tulema, kui meie üks tähtsamaid riigijuhte niivõrd halvasti informeeritud on. Rahvaliit üritas seda teemat tõstatada riiklikult tähtsa küsimusena ja samuti üritas moodustada vastava komisjoni, et alustada debatti riigimetsa tuleviku üle ning alati põrgati vastu koalitsiooniseina Riigikogus. RMK koondamisplaani on hukka mõistnud ka metsameeste ametiühing, kuid see oravate metsakoll liigub oma rada ja kõik hüüded on läinud kurtidele kõrvadele. Õnneks on Metsaseadusesse kavandatavad muudatused siiski nii läbinähtavalt absurdsed, et sellest on isegi oravate koalitsioonipartnerid aru saanud ja siin tõmmati tänaseks pidurid peale. Vähemalt niigipalju on avalikkuse survel mõju ja ka oma allkirja andnud inimesed saavad tunda väikest töövõitu. Tahaks loota, et sügisel uue eelnõuga Riigikokku tulev minister on siin teinud erinevatest vihjetest omad järeldused ja uus eelnõu arvestab ka suure hulga märkuste ning ettepanekutega.
Aga Postimehele tõsine kompliment siinkohal seetõttu, et vaatamata saabuvale jaaniajale on nad tänases lehes tõsiselt seda teemat lahanud ja ühe n.ö. eksperimendi käigus avastanud sellise näpuka, et häbenks ministeeriumi asemel oma silmad peast. Sellega tahangi öelda seda, et uskuge - see ei ole ainuke ja samalaadset kurbloolist huumorit, mille alusel tehakse meie metsasid sajandeid puudutavaid otsuseid, esineb nii varasemas Riigikontrolli auditis, kui ka väidetavalt RMK reformi aluseks oleva kolme kuulise pilootprojekti andmetes. Sõnum on ju tegelikkuses ühene - kui tahame ikka riigile ja selle kodanikele üliolulistel teemadel kavandada suuri muutusi tuleb asju alustada asjatundjate ning avalikkusega suhtlemisest, mitte kusagil tagatoas valminud üllitisega kõigile lagipähe lajatamisega.

Kuidas valimiste eest ettemaks vormistatakse

2008-06-19T16:01:00.002+03:00

Kuidagi teisiti ei oska ma nimetada seda, kui eelarvekriisi ajal tehakse tõeline kingitus eratelekanalitele. Kui eelarvega oleks kõik korras, siis võiks selliste teemadega isegi kuidagiviisi tegeleda aga negatiivse lisaeelarve vastuvõtmise foonil, kus lisaks kõigele muule kärbitakse jõuliselt omavalitsuste rahakotti ja sotsiaaltoetusi, ei ole see kindlasti põhjendatud.
Siiralt tunnustan Eesti Tööandjate Keskliitu, kes on samuti väljendanud, et tasude kaotamine väljastatud ringhäälingulubadelt toob kaasa olukorra, kus kahte Eestis tegutsevat keskmise suurusega ettevõtet eelistatakse põhjendamatult teistele ning sellega kahjustatakse võrdse kohtlemise printsiipi.
Ja järjekordselt on üks põhimuresid selles, et eelnõu sünnib kabinetivaikuses ning kellegiga ei konsulteerita ega küsita arvamust. Pildimeedia on ärilises mõttes samasugune ettevõtlusliik nagu iga teinegi ja veelgi enam puudutab see väga oluliselt igat eestimaalast. Uskumatult on selle loo juures isegi mõned kirjutava meedia tegelased nimetanud seda liigutust poliitiliseks pugemiseks ja selle diskussiooni üle saab vaid rõõmu tunda. Sest sellised otsused panevad tõepoolest rahvusringhäälingu väga raskesse seisu.
Olen absoluutselt nõus, et tänases olukorras ei tohiks eelarvest ära võtta 50 miljonit krooni, mis oleks aidanud mitmetel inimesest hoolivatel ridadel eelarvesse alles jääda.
Digitaaltelevisioonile üleminek on omaette teema aga selle sidumine täna eetriloamaksuga ühes eelnõus on küll üleliigne. See, et sellise summa maksmise tulemusel kadus omal ajal riigitelevisioonist reklaam oli väga mõistlik otsus ja ei saa aru, miks summade osas seal on vaja täna teha muudatusi. Tegelikult saan vist aru küll ja saan vist ka sellest aru, et meie valitsuse juhtpartei on ikka absoluutselt moraali ja ideaalide vaba. Kui ikka endale on kasulik siis otsitakse sobilik partner ning sõidetakse täiega üle rahvast ja ka oma kallistest koalitsioonipartneritest.